Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

Raamatut välja andes tuleb ära täita autorihüvitusfondi avaldus. Selle fondi eesmärk on hüvituse maksmine avalikest raamatukogudest teoste laenutamise eest.

Postimees avaldas täieliku nimekirja autoritest, kelle raamatuid laenutati ning kui suure hulga raha keegi sellega teenis 2013 aasta eest.

Kaja raamatut “Hetk enne homset” laenutati 943 korda ning selle pealt teenis ta 89,44 EUR.

Leivo raamatut “Robootika?… See on imelihtne!” laenutati 63 korda, mille eest arvestati 5,98 EUR, sellest võeti maha tulumaks ning pangakontole laekus 4,73 EUR.

Lahe! Lähen võtan kohe terve õlle selle peale

Ka siis kui me laevaga üle Soome lahe sõitsime, polnud meil veel ühest seisukohta kas autoninad Helsingist Ahvenamaa või Saimaa poole keeratakse. 19-24. juuni 2014 ehk jaanipäevane kajakimatk põhjanaabrite juures.

Otsustavaks kaalukausiks sai ikkagi viimase hetke tuuleprognoos ja mitte just laiade kogemustega kajakisõitjad meie seltskonnas.

Sel korral oli meie seltskond väga omapärase suurusega, nimelt kajakeid oli kokku 7 ning inimesi 13. Mõlemad teada-tuntud võimu ja väge omavad numbrid. Aga sellised me olime

Jaanipäeva ilma võtab hästi kokku Riho vaade sellele. Ta ennustab parasjagu et mitu kala nad jaanipäevaks saavad, et siis kalapõrna pealt teha juba täpne järgnevate tundide ilmaprognoos. See läks tal alati täppi. Kõik kalad söödi ära.

Meelis rääkis meile igal õhtul anekdoote ja harjutas laulupeo jaoks isamaalisi laule. Aga et anekdoodid korduma ei hakkaks, pidas ta oma telefonis kogu aeg arvestust, et kellele ja millised anekdoodid juba räägitud on. Kõige suurema skoori sai muidugi Agris, kes pidi neid ka kõikide päevade vältel kajakis tema naabrina kuulama.

Kuid täiesti ootamatult aga selgus, et meil on ka teine koomik tiimis. Rasmus, keda Riho proovis korduvalt kuid ebaõnnestunult kinni keerata ja kellele me pidevalt tuletasime meelde mida ta kõike ei tohi 1. septembril kooli minnes edasi rääkida, sättis oma absoluutseks eeskujuks just Meelise.

Heaks tasakaalustavaks elemendiks olid meil tiimis “noored” Teele ja Risto. Nad tegid meile jaanipäevaks siiski väga maitsva šaslõki, vaatamata sellele, et me teise päeva vihma ja 40km pikkuse päevateekonnaga püüdsime neid endid ära küpsetada.

Agris oli aga selgelt meie vedur. Sest tema oli ainuke kellel olid väga sportlike kirjadega mütsid-vestid-püksid ning kes kogu oma jõu ammutas energiajookidest. Tänu sellele ülevoolavale energiale tuligi Agrise kajak siduda kinni “noorte” kajaki külge. Kui nüüd noored tagurpidi aerutasid ja Agris edaspidi, siis liikusid nad kokkuvõttes tiimi keskmise kiirusega. Sellest oli meile palju abi.

Jaak, kes sihtis kõiki oma action-kaameraga ja sai nõndaviisi lindi peale nii mõnegi anekdoodi, oli ka päris arvestatav kalamees.

Igatahes olid nad jaaniõhtul koos Rihoga päris pikalt kadunud. Ehk neile meeldib kalal käia? See, et nad sel õhtul siiski kalatult naasid, näitab nende visadust ja tahtejõudu kala saada. Tõsiselt võetav tegija.

Meie tiimi vanade asjade tundja kultuurnik Tanel teadis peast kõiki ajaloolisi tähtsündmusi. Me näitasime talle kaljujooniseid ning dateeris need momentaalselt kerge pilguheiduga 8000 aasta vanuseks. Lisaks läbis ta edukalt telgipüstitamise ja neljakohalise telgi sisekujunduse eksami.

Juba pikki aastaid tunneme teda kui Katrin-puulangetaja või Katrin-pastakurnaja.

Kuid seekord üllatas ta meid hoopis oma maalähedusega ja näitas kui hea on muldpõrandaga saunas magada.

Tütarlaps Elina, kelle kuulumist spordiringkondadesse näitab muidugi müts tema peas, ei püsinud sekunditki paigal. Küll tegi ta puid, siis süüa, järgmisel hetkel oli saunas ja siis päästis kalameeste õngekonkse meretaimedest vabaks.

Temaga juba igav ei hakka – välk ja pauk.

Esimese Eesti saunamees Urmo oli kõige põhjalikumalt matkaks valmistunud. Minu küsimusele, et miks me lihtsalt rauda kajakimatkale kaasa võtame, teatas ta et see on saunaahi ning ta võtab selle oma kajaki peale.  Jaanipäevane saunatiir oli aga meie sumedal suveõhtul mõnusaks soojaks vahelduseks.

Kaja töötas välja ning juurutas kajakimatkal magustoidu mille nime teab ainult Agris.

Ja ühiselt saime teada, et tema ongi võlusõna “lauake kata end”.

Ja lisaks oskas ta ilma kohalolekuta kõnelda. Eriti just suuremate sildade all või kaljuseinte ääres - kui hüüda seal Kaja, võisid kindel olla ta hüüab vastu.

Leivo, tema tõmbas kogu aeg ninaga ja ajas vana indiaanlase kombel vees jälgi ja leidis alati üles ka poolenisti hõõguvad lõkkekohad.

“Kas ta mõtles seda tõsiselt, et me kõnnimegi kogu selle 6 tundi?” mõtles ilmselt Kaja kui peale XT Suverogainistarti ei teinud ma ühtegi katset jooksma hakata vastupidiselt Kajale. Sest ilmselt tundus Kajale lihtsalt liiga uskumatu, et koos minuga saab võistlusel kõndida.

Seda kõike siis Laulu- ja tantsupeo esimesel päeval, 5. juulil 2014.

Tõsi ta on, perevõistkond ning teise põlvkonna esindajana kaasas Ramses kelle jaoks oli see võistlus esimene nii pikk mööda metsi kõmpimise üritus.

Olles kaardid kätte saanud, tegime 5-6 minutiga valmis oma raja, mille 100% läbimisega oleksime olnud PERE klassi arvestuses 1. kohal. Kui elu teeb oma korrektuure ning meie adapteerusime olukorraga rajal.

Jalutada oli päris tore, on aega teistele selgitada kus me asume ning mis veelgi olulisem, nad pole koomas ning on võimelised infot vastu võtma ja aru saama “jajah, praegu asume siin selle musta punktiirjoone ja pruuni joone ristumiskohas” ehk siis väikesel tõusul keset metsarada.

Kõik joonistasid enda kaardile plaani, et oleks lihtsam järge pidada.

Kuue tunniga läbisime kokku 25,3 km ning kogusime 108 punkti, saavutades sellega perevõistkondade arvestuses väga tubli 4. koha.

Võsu kant oli pigem hea koht alustamiseks, kuna seal on hulgaliselt kerge läbitavusega metsa. Samas tuli ka meil mitmel korral läbi Võsu jõe liikuda, ohtralt puudel turnida, sõnajalgades või nõgestes ekselda ning kuni pahkluuni mudasse vajuda. Kõik see aga lisas ainult toredust ja uusi emotsioone.

Kokkuvõttes oli Ramses väga tubli, sest ega metsas pole lihtne liikuda. Üks mu sõber ütles väga tabavalt Karupoeg Puhhi sõnu mudides “Võimatu on olla masenduses, kui sul on olemas (k)õhupall.”

Ja Ramses oli terve pika päeva täpselt sama rõõmus nagu ikka!

Läbi paari sõbra jõudis postkasti teade selle kohta, et 25-26. juunil 2014 ollakse minemas maanteeratastega ümber Peipsi sõidule.

Kuna see tundus kohe piisavalt hullu ideena siis hakkasin oma asju selles suunas sättima.

Enamik pundis olevaid mehi oli nagunii “paberitega”, näiteks Ivar, kes kaks päeva varem tegi 160km pikkuse soojendussõidu ning päev enne seda maratoni jooksis. Või näiteks ürituse peaorganisaator Erik Pallase ja Karol Kovanen kes vaevalt nädal varem Rootsi hulludele mõeldud Vätternrundan 300km pikkuse rattasõidu kaasa tegid.

Ja eks ka ülejäänud meestel olid erinevaid hulluseid võimalik tagataskust välja tõmmata. Vaevalt nädala eest olin lõpetanud just Venemaa suurima seiklusspordivõistluse RedFox, kestusega 3 ööpäeva.

Sõidumuljed pani hästi kirja Ivar: http://blogger-holden.blogspot.de/2014/06/vatternrundani-allaheitmine.html 

Täisringi tegid läbi neli ratturit: Eric Hints, Erik Pallase, Karol Kovanen ja Olavi Mõts. Teistel, mina kaasa arvatud, oli erinevaid põhjuseid miks seda mitte teha.

Kaasa tegin Venemaa poolse otsa – ehk siis 310km rattasõitu mööda lõbusaid teid, pea pool päeva kallavas vihmas kuid see eest heas seltskonnas. Viimased 200 km sõitsin Ivari rattaga kuna mu enda ratta tagumine käiguvahetaja andis otsad. Suurepärane ratas on Ivaril, päeva lõpuks ei olnud näiteks mu istumisel midagi ütlemist et sadul kõva vms oleks. Samuti oli hästi minu jaoks paigas ette-taha jaotus, st. vaatasin arusaamatus näos kui teised oma käsi raputasid, et seal veri korralikult käima hakkaks.

Narva jõudes kiitsin kui hea ratas Ivaril on, kui siis 10km hiljem oli ennast üks kruvi lahti keeranud ning keset väntamist rippus mul klipi küljes pedaal koos käpaga mis oli keskjooksu küljest maha tulnud. Õnneks aga leidsime vajaliku poldi üles ning see viperus sai kiirelt korda.

Tunne oli väga super, kui Narva Jõesuu SPA saunalava pingi asemel oleks olnud rattasadulad – siis oleks ka see igati OK olnud

Suured tänud kõikidele vedajatele ning töö tegijatele. Eriti tahan esile tõsta Olavit, kes vedajana tõstis igasugustes tingimustes tempo selliseks, et selja tagant tirri häält ei kostuks.

Alloleval pildil on stiilinäide selle kohta, et uue joogi saamiseks enam kinni ei peetud, vaid heideti pudel ning anti korraldus see kindlat tüüpi vedelikuga täita.

Soovin omalt poolt edu Erikule, et sellest sõidust edaspidi arvestatav konkurent tuleks Vätternrundani rattatuurile.

Mõned pildid teisest (Eesti) päevast: http://1drv.ms/1mksXy2

“3:15 olen valmis, siis jõuab ilusti enne päikesetõusu kell 4:08 merele” vastasin sõbra kirjale kui ta küsis, et “kas keegi päikesetõusu tiiru tahab teha esmaspäeva hommikul”.

Mõlemat kirja võis võtta pool-naljana, aga täpselt nii me koos päikesetõusuga serveerisime endale hommikukohvi ja Kaja küpsetatud soojad saiakesed keset peegelsiledat Tallinna lahte.

Tallinna lahe Päikesetõusu kohvikus ajasime 7. juuli hommikul juttu Kaja ning Tiiduga.

RedFox, 12-14. juuni 2014 aastal rekordilise 320 osavõtjaga on Venemaa suurim seiklusspordivõistlus kestusega 72 tundi ehk kolm ööpäeva.

Võistlejad läbivad 400km pikkuse distantsi nii jalgrattal mööda Venemaa olematuid teid, joostes-turnides läbi ürgmetsade, kajakiga Laadoga järve tuultes-lainetes, kaljuseinal rippudes ja köiel üles-alla ronides, viiekordse maja kõrguselt trossilt avavette hüpates, varjendist või maa alt pimedast kaevusügavusest punkti tuues.

Võistkond Twister Adventure koosseisus Erki Erm, Leivo Sepp, Taavi Kainel ja Marge Erm läbisid selle raja 62 tunniga. Rajal olid kohustuslikud ja valikulised punktid, võitjakolmik võttis kõik punktid. Meie tiim jättis juba planeerimise etapis mõned punktid välja.

Stardikoridor oli kitsas metsatee ning järjekorras esimestel positsioonidel startisid välismaised võistkonnad. Sel hetkel oli väga hea olla eestlane ning startida enamikest võistkondadest eespool.

Ja nagu ikka, ükskõik kui pikk on võistlus, pannakse stardist minema nii nagu oleks tegemist vaid lühikese rattaralliga. Kiirused küündisid kruusal 35 km/h kanti ning esimesed kolm-neli tiimi olid tihedalt koos. Sisuliselt oligi see ca 30 km pikkune rattakross ühe vahepunktiga selleks, et jõuda esimesse jalgisetapile  - coasteeringusse.

Mis asi on coasteering? See on avatud kaljudel turnimine, jooksmine, hüppamine, läbi vee kahlamine ning samal ajal silmi lahti hoides punktide leidmine. Eesti keele vastet pole minu teada sellel sõnal olemas.

Kuid coasteeringusse jõudmiseks tuli meil ületada juuresoleval pildil nähaolev mudaralli tee, tegemist oli Ladoga Trophy 2014 üritusega, mille raames suur hulk maastureid künnab ümber Laadoga järve.

Coasteering ise on aga väga nauditav ja tore. Ette oli antud rannajoon, millelt tuli leida 4 punkti.

Järgnes taas rattaralli etapp, milles sisaldus samuti coasteering, kuid sedapuhku koos rattaga.

Rattaetapil oli ka paar toreda punkti, mille käigus tuli ka grupi 20m pikkust köit kasutada. Näiteks kaevu laskumine ja sealt punkti toomine, seda pidi küll vaid üks liige tegema. Meie lahendasime selle kiirmeetodil, ei hakanud šumarisüsteemi panema, vaid Taavi ja Erki lihtsalt aitasid mind otse kaevust välja tõmmata.

Paaris kohas olid punktid paigutatud koskede keskele. ühes kohas tegime nö. inimketi, et läbi mäsleva vee turvaliselt liikuda. Teises kohas kinnitasime oma köie turvamiseks ning saime selle abil liikuda.

Kaardilugemine oli peamiselt minu ja Taavi vahele jaotunud. Rattas midagi väga keerulist polnud ning seal aitas ka Erki tähelepanelik silm meid kaasa.

Üks omapärane punktikoht oli näiteks “juhi koht”. Kuidas täpselt see Lada sinna kivi otsa sai – pole aimugi.

Kaljuronimise punkt tuli üsna libedalt, kuid kõrvalt vaadates oli näha, et osadel tiimidel oli sellega mitmeid probleeme. Näiteks soomlaste tiim meie kõrval ei saanud hästi hakkama GriGri abil laskumisega.

Palju väljakutsuvamad olid aga sellised köieülesanded, mille käigus tuli laskuda ülevalt kaljult alla vee äärde, sealt punkt võtta ning siis šumari abil üles tagasi tõusta. Kui aga keegi oleks köie otsast nö. läbi laskunud, oleks all vaid vesi olnud ning väljumine kusagilt mõõtmatust kaugusest. See oli ka koht, kus Taavi sai ühe lisaõppetunni. nimelt laskus ta alla ära, pani siis šumari peale ja hakkas üles tagasi tulema. Poolel teel tuli meelde, et punkt jäi võtmata. Õnneks oli mul võimalus teda juhendada kuidas ta uuesti kaheksa peale saab ja punkti järele läheb.

Punkte oli peidetud ka kaljudele ning seda nimetati vertikaalseks orienteerumiseks. Teada punkti piirkond, kuid täpseks leidmiseks oli vaja turnida ning kõõluda.

Kajak oli muidugi Laadoga peal. Kõige toredam punkt oli muidugi vettehüppega. Nimelt oli kahe kalju vahele tross tõmmatud, punkt selle keskel. Rullikutega sai punktini, kuid seejärel tuli ennast lahti võtta ning alla hüpata. Viisaka inimesena pakkusin seda ülesannet kõigepealt oma kajakikaaslasele Margele, kes aga huvitaval kombel ei soovinudki seda teha. Kell pool 6 hommikul kargesse Laadogasse hüpata. Silma järgi hinnates võis kõrgus olla 10-12 m, ehk siis ligi viiekordse maja katuselt alla. Seda pidi tegema kaks liiget, hüppajateks-ujujateks osutusid Leivo ja Taavi.

Kajakis olles saime ka päris korraliku laine Laadoga peal, aga kõik möödus suurte Argo-tüüpi kajakitega turvaliselt.

Lõpetasime, kui olime rajal olnud 62 tundi ning läbinud 368 km. Tõusumeetreid tuli kokku 4000 m ja uneaega 2x1 h.

Nagu pildilt näha siis kõik on väga rahul iseenda ja kogu tiimi tulemusega.

Pildid Leivo fotokast: http://1drv.ms/1vjRmcD

Peale kolmandat ümberminekut randusime lähimas maismaapunktis.

GPS-i track näitas, et esimesest ümberkäimisest saime sõiduvormi 8 minutiga. Kell 12:56 käis sõber suure laine tõttu ümber. Tuul oli 9m/s, lainekõrgus oli pigem väike kuid samas terav.

Esimene ümberkäimine 12:56. Hulpiva süsta juurde sain kahe minutiga. Sõber sai süsta sisse 2 minutiga. Süst sai veest tühjaks ning põll peale 4 minutiga.

Möödus 2 minutit ning kohe teine ümberkäimine 13:06. Sõbra juurde jõudsin 30 sek. Sõber süstas tagasi 2 minutiga. Kuid enne lõplikku süsta tühjendamist ning põlle pealepanekut lahknesime ühe kivi tõttu ning sõber sai kolmanda ümberkäimine kohe sinna otsa. Selle käigus sain ka mina aeruga vastu pead. Kuna tal ulatusid jalad põhja siis ei hakanud kaldamäsus rohkem sisenemist harjutama vaid suundusime kaldale.

Mida õppida:

• Lisaks kajakipumbale on väga kasulik omada poolikut Coca-pudelit kajaki veest tühjendamiseks. See on kiire ning ei väsita käsi.
• Tuleb säilitada külm pea, eriti just ümberkäinul, et ta ei rahmaks ka püstiolevat kajakit ümber. Seekord oli sellega väga hästi.
• Hea kui vähemalt üks teab kuidas päästmine käib, parem kui mõlemad teavad. Veel parem muidugi kui ollakse seda eelnevalt harjutanud.
• Vastavalt kajakile tuleb osata leida piir ilmaolude suhtes. Ümberkäinud kajak oli WK500, see on suhteliselt kitsas liikur. Päästja kajak oli WK540 ehk “Lainetel Tõttaja”.

Mul on hea meel, et kõik elus ja terved!

Red Fox Adventure Race on Venemaal toimuv seiklusspordivõistlus mis kuulub omakorda ka Euroopa AR (Adventure Race) sarja. http://www.areuroseries.com/

Tegemist on võistlusega, mille käigus läbitakse kolme ööpäeva (72h) jooksul ligi 400 km erinevatel viisidel. Aladekson ratas, kajak, trekking, coastaleering, kaljuronimine ja vertikaalsel seinal orienteerumine.

Piirkond on Lumivaara, Laadoga järve põhjaküljel.

Start antakse neljapäeval, 12. juunil kell 12:00.

2014 aastal on Eestist minemas kolm tiimi:

Twister Adventure team
Erki Erm
Leivo Sepp
Marge Erm
Taavi Kainel

Punane Täpp
Jarkko Ainsoo
Raul Mürk
Sven Liivand
Reeda Tuula

Ad Astra
Arthur Raichmann
Kristjan Maade

“See mida Sa kirjeldad on hullumaja” ütles Tiit kui me lõpu eel arutasime et mida me praegu sooviks. Tiit soovis midagi juua mis ei ole vesi, veel soovis ta seljankat vms. suppi mis voolab ja on vedel ja muidugi soovis, et ta jalad ei puutuks maad.

Rogaini EM toimus 7-8. juunil 2014 Põlvamaal.

Minu soov kattus selles osas Tiidu omaga, et samuti unistasin, et mu jalad ei puutuks maad, kuid lisaks soovisin, et ma saaks looduse välja lülitada – kõik põõsad, puud, raiesmikud, sood ja rabad ning nõgesed. Selle asemel unistasin ühest valgest ja puhtast ruumist kus ma lihtsalt leban ning jalad ei puutu maad.

Rajaplaneering oli meil suurepärane, kõik mis plaanitud tegime ka ära. Seega kokku läbisime ca 135 km, 24 tunniga.

Punkte kogusime 300 ning saavutasime sellega Rogaini EM-i üldarvestuse 15. koha tiimiga Ekstreem ja Twister.

Kokku oli tiime 285, seega Euroopa Meistrivõistluste maastaabis on 15. koht minu hinnangul väga hea tulemus.

Eesti meeste arvestuses olime 8. kohal.

Vaata tulemusi siit: http://www.erc2014.com/erc2014-tulemused/

Väga hea piirkond võistluse pidamiseks.

Millega meie tiim eristus teistest?

Esiteks: me olime ainukesed kes said üldarvestuses 9. koha.

Teiseks: Kanuuetapil ei teinud me ühtegi ujumist, kuid seevastu saime üsna palju kanuuga sõita, mis oli hea – sest me käsitlesime seda ikkagi kanuuetapina.

Kolmandaks: kõik tiimid kes jäid meie seljataha – sorry, meil oli kiire kuna Tiit pidi jõudma kella 7-ks teatrisse.

Neljandaks: kõige suurem üllatus enne võistlust, kui läksin korraldajatelt küsima kuhu uisud paigutada, selgus et seekord uisku polegi

Viiendaks: Mäluorienteerumises võtsime ühe korraliku mäe kaks korda – kas keegi suutis seda korrata?

Kuuendaks: Me olime ainuke tiim mille liikmed olid Leivo, Erki, Tiit

Võistlus toimus 31.mai 2014 Aidu piirkonnas.