“Kas ta mõtles seda tõsiselt, et me kõnnimegi kogu selle 6 tundi?” mõtles ilmselt Kaja kui peale XT Suverogainistarti ei teinud ma ühtegi katset jooksma hakata vastupidiselt Kajale. Sest ilmselt tundus Kajale lihtsalt liiga uskumatu, et koos minuga saab võistlusel kõndida.
Seda kõike siis Laulu- ja tantsupeo esimesel päeval, 5. juulil 2014.
Tõsi ta on, perevõistkond ning teise põlvkonna esindajana kaasas Ramses kelle jaoks oli see võistlus esimene nii pikk mööda metsi kõmpimise üritus.
Olles kaardid kätte saanud, tegime 5-6 minutiga valmis oma raja, mille 100% läbimisega oleksime olnud PERE klassi arvestuses 1. kohal. Kui elu teeb oma korrektuure ning meie adapteerusime olukorraga rajal.
Jalutada oli päris tore, on aega teistele selgitada kus me asume ning mis veelgi olulisem, nad pole koomas ning on võimelised infot vastu võtma ja aru saama “jajah, praegu asume siin selle musta punktiirjoone ja pruuni joone ristumiskohas” ehk siis väikesel tõusul keset metsarada.
Kõik joonistasid enda kaardile plaani, et oleks lihtsam järge pidada.
Kuue tunniga läbisime kokku 25,3 km ning kogusime 108 punkti, saavutades sellega perevõistkondade arvestuses väga tubli 4. koha.
Võsu kant oli pigem hea koht alustamiseks, kuna seal on hulgaliselt kerge läbitavusega metsa. Samas tuli ka meil mitmel korral läbi Võsu jõe liikuda, ohtralt puudel turnida, sõnajalgades või nõgestes ekselda ning kuni pahkluuni mudasse vajuda. Kõik see aga lisas ainult toredust ja uusi emotsioone.
Kokkuvõttes oli Ramses väga tubli, sest ega metsas pole lihtne liikuda. Üks mu sõber ütles väga tabavalt Karupoeg Puhhi sõnu mudides “Võimatu on olla masenduses, kui sul on olemas (k)õhupall.” 
Ja Ramses oli terve pika päeva täpselt sama rõõmus nagu ikka!