RedFox, 12-14. juuni 2014 aastal rekordilise 320 osavõtjaga on Venemaa suurim seiklusspordivõistlus kestusega 72 tundi ehk kolm ööpäeva.
Võistlejad läbivad 400km pikkuse distantsi nii jalgrattal mööda Venemaa olematuid teid, joostes-turnides läbi ürgmetsade, kajakiga Laadoga järve tuultes-lainetes, kaljuseinal rippudes ja köiel üles-alla ronides, viiekordse maja kõrguselt trossilt avavette hüpates, varjendist või maa alt pimedast kaevusügavusest punkti tuues.
Võistkond Twister Adventure koosseisus Erki Erm, Leivo Sepp, Taavi Kainel ja Marge Erm läbisid selle raja 62 tunniga. Rajal olid kohustuslikud ja valikulised punktid, võitjakolmik võttis kõik punktid. Meie tiim jättis juba planeerimise etapis mõned punktid välja.
Stardikoridor oli kitsas metsatee ning järjekorras esimestel positsioonidel startisid välismaised võistkonnad. Sel hetkel oli väga hea olla eestlane ning startida enamikest võistkondadest eespool.
Ja nagu ikka, ükskõik kui pikk on võistlus, pannakse stardist minema nii nagu oleks tegemist vaid lühikese rattaralliga. Kiirused küündisid kruusal 35 km/h kanti ning esimesed kolm-neli tiimi olid tihedalt koos. Sisuliselt oligi see ca 30 km pikkune rattakross ühe vahepunktiga selleks, et jõuda esimesse jalgisetapile - coasteeringusse.
Mis asi on coasteering? See on avatud kaljudel turnimine, jooksmine, hüppamine, läbi vee kahlamine ning samal ajal silmi lahti hoides punktide leidmine. Eesti keele vastet pole minu teada sellel sõnal olemas.
Kuid coasteeringusse jõudmiseks tuli meil ületada juuresoleval pildil nähaolev mudaralli tee, tegemist oli Ladoga Trophy 2014 üritusega, mille raames suur hulk maastureid künnab ümber Laadoga järve.
Coasteering ise on aga väga nauditav ja tore. Ette oli antud rannajoon, millelt tuli leida 4 punkti.
Järgnes taas rattaralli etapp, milles sisaldus samuti coasteering, kuid sedapuhku koos rattaga.
Rattaetapil oli ka paar toreda punkti, mille käigus tuli ka grupi 20m pikkust köit kasutada. Näiteks kaevu laskumine ja sealt punkti toomine, seda pidi küll vaid üks liige tegema. Meie lahendasime selle kiirmeetodil, ei hakanud šumarisüsteemi panema, vaid Taavi ja Erki lihtsalt aitasid mind otse kaevust välja tõmmata.
Paaris kohas olid punktid paigutatud koskede keskele. ühes kohas tegime nö. inimketi, et läbi mäsleva vee turvaliselt liikuda. Teises kohas kinnitasime oma köie turvamiseks ning saime selle abil liikuda.
Kaardilugemine oli peamiselt minu ja Taavi vahele jaotunud. Rattas midagi väga keerulist polnud ning seal aitas ka Erki tähelepanelik silm meid kaasa.
Üks omapärane punktikoht oli näiteks “juhi koht”. Kuidas täpselt see Lada sinna kivi otsa sai – pole aimugi.
Kaljuronimise punkt tuli üsna libedalt, kuid kõrvalt vaadates oli näha, et osadel tiimidel oli sellega mitmeid probleeme. Näiteks soomlaste tiim meie kõrval ei saanud hästi hakkama GriGri abil laskumisega.
Palju väljakutsuvamad olid aga sellised köieülesanded, mille käigus tuli laskuda ülevalt kaljult alla vee äärde, sealt punkt võtta ning siis šumari abil üles tagasi tõusta. Kui aga keegi oleks köie otsast nö. läbi laskunud, oleks all vaid vesi olnud ning väljumine kusagilt mõõtmatust kaugusest. See oli ka koht, kus Taavi sai ühe lisaõppetunni. nimelt laskus ta alla ära, pani siis šumari peale ja hakkas üles tagasi tulema. Poolel teel tuli meelde, et punkt jäi võtmata. Õnneks oli mul võimalus teda juhendada kuidas ta uuesti kaheksa peale saab ja punkti järele läheb.
Punkte oli peidetud ka kaljudele ning seda nimetati vertikaalseks orienteerumiseks. Teada punkti piirkond, kuid täpseks leidmiseks oli vaja turnida ning kõõluda.
Kajak oli muidugi Laadoga peal. Kõige toredam punkt oli muidugi vettehüppega. Nimelt oli kahe kalju vahele tross tõmmatud, punkt selle keskel. Rullikutega sai punktini, kuid seejärel tuli ennast lahti võtta ning alla hüpata. Viisaka inimesena pakkusin seda ülesannet kõigepealt 
oma kajakikaaslasele Margele, kes aga huvitaval kombel ei soovinudki seda teha. Kell pool 6 hommikul kargesse Laadogasse hüpata. Silma järgi hinnates võis kõrgus olla 10-12 m, ehk siis ligi viiekordse maja katuselt alla. Seda pidi tegema kaks liiget, hüppajateks-ujujateks osutusid Leivo ja Taavi.
Kajakis olles saime ka päris korraliku laine Laadoga peal, aga kõik möödus suurte Argo-tüüpi kajakitega turvaliselt.
Lõpetasime, kui olime rajal olnud 62 tundi ning läbinud 368 km. Tõusumeetreid tuli kokku 4000 m ja uneaega 2x1 h.
Nagu pildilt näha siis kõik on väga rahul iseenda ja kogu tiimi tulemusega.
Pildid Leivo fotokast: http://1drv.ms/1vjRmcD