“Mulle meeldis kõige rohkem see ogaline laevavrakk” ütles Kaja, “aga mulle meeldis äikesevihmaga sõitmine” sõnas Ramses kuid Laurale meeldis enim õhtusel päikeseloojangul paadisillal istuda ja rebast vaadata.
Soorebast.
Soorebast.
Sest kes seal Emajõe suursoos ikka muu on kui soorebane. Ta oli niivõrd julge ja hakkamist täis, et tuli ja luusis kohe ametlikult meie ümber. Alguses oli küll veidi ebaleva sammuga metsast, kuid mida lähemale seda julgemaks muutus. Kaks meetrit aga oli see piir mis jäi siiski tema ja meie vahele. Seega ühe päevaga teda ära ei oleks lasknud taltsutada. Ega me seda soovinudki, muidu oleks juhtunud nagu Väikese Printsis, et pärast taltsutamist pead sa tema eest elu lõpuni hoolt kandma ja vastutama.
Roos ja Rebane.
Rebase asemel saime pildile aga haigru, kes terve Koosa jõe ulatuses meiega mängis. Lendas 50-100m edasi ja jäi ootama. Kui temani jõudsime siis tõusis õhku ja lendas järgmised 100m. Seda lõbusat luurekat mängisime oma 4-5 km.
Praaga külast leidsime veel mõned imelikud Peipsi elukad. Nendele ei osanud esimese hooga kohe nimegi anda. Aga eks need olid vist Peipsi lohe ja Emajõe vasikas.
Laura ja Ramses sõitsid vana hea “Valgete Aerudega”.
Ja paadikaaslaseks oli mul Väike Merineitsi.
Alustasime ja lõpetasime Kavastul 14-15. juuli 2014. Esimesel päeval siis Emajõgi – Koosa jõgi – Peipsi - Praaga, 20km. Teisel päeval Praaga – Peipsi – Kalli jõgi / järv – Emajõgi – Kavastu, 30km.
