Tartu Rattaralli - peaaegu esimese 200 hulgas

Tartu Rattaralli rada oli tänavusel aastal uuel rajal, kuna "tavapärasel" teel toimub suurem teeremont.

Sellest tingituna on rada ka lühem - nimelt eelnevate aastate 133 asemel oli vaid 126km.

Kui pool maad läbi - mis läks ootamatult kergelt - hakkasin ootama Otepääd, et küll seal tuleb suurem lammutamine, ikkagi mäed, tõusud jne - need on kohad kus alati suured grupid tükkideks tõmmatakse. Ja kui Otepääl ei tõmmata siis tagasiteel Tartusse selle viimase Tatra tõusu peal igatahes.

Rattaralli on selline võistlus, kus tähelepanu peab olema kogu aeg 120% rajal, seetõttu siis pole võimalik taha vaadata ning uurida kas mingi joru maha ka jäi. Finishiaegu vaadates tõmmati ilmselt jah see suur grupp nendel mägedel pilbasteks.

Rattaralli, see on:

  • õlg-õla kõrval kihutamine
  • grupis laskumine max kiirustel 65km/h
  • manööverdamine tavakiirused 40km/h ja enam
  • jalgratturite hunnikud (sõitsin ühest tõeliselt suurest jalgratturite mäest mööda)
  • 120% tähelepanu rajal toimuva suhtes
  • 80% rutiinset sõtkumist
  • kummide vihin, tirride kõrin
  • finishiheitlus
  • üks suur õlu

Tulemus: ajaga 3:05 olen saavutanud esialgsetel andmetel koha 201, mis on super tulemus, kuna kohtadele 1-200 antakse numbreid ainult eliitratturittele.

Ja Tõnu Hendrikson oli täna minust veidi aeglasem 3:09 ja koht 256 ning samuti oluline fakt - hetke seisuga olen niisiis Microsoft Eesti kõige kiirem jalgrattur, kuna meie esisõitja Allan Harand sai koha 252 ajaga 3:09.

Ja samal ajal jooksis Kaja Helsinkis Naistekymppit - 10km ajaga 51min. Oluliselt kiiremini kui mina oma ralli :-)

Tartu Rattaralli - peaaegu esimese 200 hulgas

Tartu Rattaralli rada oli tänavusel aastal uuel rajal, kuna "tavapärasel" teel toimub suurem teeremont.

Sellest tingituna on rada ka lühem - nimelt eelnevate aastate 133 asemel oli vaid 126km.

Kui pool maad läbi - mis läks ootamatult kergelt - hakkasin ootama Otepääd, et küll seal tuleb suurem lammutamine, ikkagi mäed, tõusud jne - need on kohad kus alati suured grupid tükkideks tõmmatakse. Ja kui Otepääl ei tõmmata siis tagasiteel Tartusse selle viimase Tatra tõusu peal igatahes.

Rattaralli on selline võistlus, kus tähelepanu peab olema kogu aeg 120% rajal, seetõttu siis pole võimalik taha vaadata ning uurida kas mingi joru maha ka jäi. Finishiaegu vaadates tõmmati ilmselt jah see suur grupp nendel mägedel pilbasteks.

Rattaralli, see on:

  • õlg-õla kõrval kihutamine
  • grupis laskumine max kiirustel 65km/h
  • manööverdamine tavakiirused 40km/h ja enam
  • jalgratturite hunnikud (sõitsin ühest tõeliselt suurest jalgratturite mäest mööda)
  • 120% tähelepanu rajal toimuva suhtes
  • 80% rutiinset sõtkumist
  • kummide vihin, tirride kõrin
  • finishiheitlus
  • üks suur õlu

Tulemus: ajaga 3:05 olen saavutanud esialgsetel andmetel koha 201, mis on super tulemus, kuna kohtadele 1-200 antakse numbreid ainult eliitratturittele.

Ja Tõnu Hendrikson oli täna minust veidi aeglasem 3:09 ja koht 256 ning samuti oluline fakt - hetke seisuga olen niisiis Microsoft Eesti kõige kiirem jalgrattur, kuna meie esisõitja Allan Harand sai koha 252 ajaga 3:09.

Ja samal ajal jooksis Kaja Helsinkis Naistekymppit - 10km ajaga 51min. Oluliselt kiiremini kui mina oma ralli :-)

Taaskord Paldiski Tallinn rattasõit - 90km

See on selline mõnus tradistioon juba millega avatakse rattahooaeg. Kuid pean ütlema, et igal aastal juba järjest varem.

Kaja, Alar ja mina - rongiga Paldiskisse ning sealt ratastega mööda rannaäärseid teid tagasi Tallinna poole.

Mõned seigad:

Rongijaamast poolsaare tipuni kulgesime mõnusa 12km tiiruga.

Kaja ja Alar peaaegu Paldiski poolsaare tipus

Vahepeal kadus meil rada jalge alt - või õigem oleks öelda, kadus randa - kuna liiv oli pehme ja tagasi ei tahtnud keerata, eks siis marssisime mööda randa ja ronisime üle mahalangenud puude.

Kulgesime mööda liivaranda

Kaja tassib ratast üle mahalangenud puude

 

Kuna aga selle lauge kohani kust üles saab, oli veel ilmatu pikk tee siis otsustasime kaljuronimisega tegeleda ning Paldiski pankrannikult ratastega üles ronida.

Õnnestus!

Olime jälle tee peal.

 

Tegime söögipeatuseMinimaalselt kulgesime ka mööda suuri maanteid, kuni jõudsime Lohusallu. Sellele poolsaarele tegime tiiru peale ning vallutasime ka väikese saare selle tipus. Sääl tegime omale kaasavõetud võileibadest ja muffinitest toreda eine.

Arutasime möödunud aegu ja mõtisklesime vene sõjaväe tegevuse üle - stiilis kuidas nad postide külge paigutatud telefonipistikutest helistamas käisid ja öösiti prozektoritega merd valgustasid.

Jõudsime vahepeal Keila-Joale, sõitsime läbi sealse pargi ning läbi Türisalu ja Vääna-Jõesuu jõudsime Suurupi sohu. Enne seda tuli rattaga läbida taaskord rannajoont, kohati sõidetav, kohati lihtsalt käekõrval. Ning siis üle pisikese kartulipõllu - ja taas - tee oli kadunud. No nüüd oli juba konkreetne ratas käekõrval mööda metsa ragistamine. Siis sattusid meile tee peale ette miskid vesised kohad, nii jalad sai märjaks - nagu ühele korralikule seiklusvõistluse treeningule ikka kohane.

Kohati kulgesime mööda paksu mudaradasid, nii et kõik ilma porilaudateda jalgratturid said klomps ja klomps mudatükkidega vastu selga ja nägu. Siis tuli ületada mingi pehkinud palkidest sild - õigemini sild oli kadunud, kuid alles olid need kaks palki. All ebameeldivalt sügav ja jäle kraav.

Ületame purret

Alar teist kraavi ületamasNing poole kilomeetri tagant järgmine selline kraav, veider aga oli see, et nende vanade palksildade juurde enam ühtegi teed ei viinud - ehk me kulgesime lihtsalt oma intuitsiooniga mööda kunagist rada. Ahjaa - teise kraavi silda hoidnud palgid olid lõpuks nii ära pehkinud, et olid juba enne meid sisse kukkunud. Ega muud kui ratas kätte ja kraavi sisse ja teiselt poolt jälle üles.

Teist kraavi ületamas

Siis sattus meile jälle ette äge teelõik järsaku serval, nii et mõni meie hulgast oli sunnitud selle lausa jalgsi läbima.

Järsaku serval ratastega

Ja rada viis taas meid metsaradadele ning kus järsakuid, seal ka üles-alla minekuid. Siinkohal siis viimane tõus enne lõplikku Tabasalu laskumist.

Viimane tõusmine

Taaskord Paldiski Tallinn rattasõit - 90km

See on selline mõnus tradistioon juba millega avatakse rattahooaeg. Kuid pean ütlema, et igal aastal juba järjest varem.

Kaja, Alar ja mina - rongiga Paldiskisse ning sealt ratastega mööda rannaäärseid teid tagasi Tallinna poole.

Mõned seigad:

Rongijaamast poolsaare tipuni kulgesime mõnusa 12km tiiruga.

Kaja ja Alar peaaegu Paldiski poolsaare tipus

Vahepeal kadus meil rada jalge alt - või õigem oleks öelda, kadus randa - kuna liiv oli pehme ja tagasi ei tahtnud keerata, eks siis marssisime mööda randa ja ronisime üle mahalangenud puude.

Kulgesime mööda liivaranda

Kaja tassib ratast üle mahalangenud puude

 

Kuna aga selle lauge kohani kust üles saab, oli veel ilmatu pikk tee siis otsustasime kaljuronimisega tegeleda ning Paldiski pankrannikult ratastega üles ronida.

Õnnestus!

Olime jälle tee peal.

 

Tegime söögipeatuseMinimaalselt kulgesime ka mööda suuri maanteid, kuni jõudsime Lohusallu. Sellele poolsaarele tegime tiiru peale ning vallutasime ka väikese saare selle tipus. Sääl tegime omale kaasavõetud võileibadest ja muffinitest toreda eine.

Arutasime möödunud aegu ja mõtisklesime vene sõjaväe tegevuse üle - stiilis kuidas nad postide külge paigutatud telefonipistikutest helistamas käisid ja öösiti prozektoritega merd valgustasid.

Jõudsime vahepeal Keila-Joale, sõitsime läbi sealse pargi ning läbi Türisalu ja Vääna-Jõesuu jõudsime Suurupi sohu. Enne seda tuli rattaga läbida taaskord rannajoont, kohati sõidetav, kohati lihtsalt käekõrval. Ning siis üle pisikese kartulipõllu - ja taas - tee oli kadunud. No nüüd oli juba konkreetne ratas käekõrval mööda metsa ragistamine. Siis sattusid meile tee peale ette miskid vesised kohad, nii jalad sai märjaks - nagu ühele korralikule seiklusvõistluse treeningule ikka kohane.

Kohati kulgesime mööda paksu mudaradasid, nii et kõik ilma porilaudateda jalgratturid said klomps ja klomps mudatükkidega vastu selga ja nägu. Siis tuli ületada mingi pehkinud palkidest sild - õigemini sild oli kadunud, kuid alles olid need kaks palki. All ebameeldivalt sügav ja jäle kraav.

Ületame purret

Alar teist kraavi ületamasNing poole kilomeetri tagant järgmine selline kraav, veider aga oli see, et nende vanade palksildade juurde enam ühtegi teed ei viinud - ehk me kulgesime lihtsalt oma intuitsiooniga mööda kunagist rada. Ahjaa - teise kraavi silda hoidnud palgid olid lõpuks nii ära pehkinud, et olid juba enne meid sisse kukkunud. Ega muud kui ratas kätte ja kraavi sisse ja teiselt poolt jälle üles.

Teist kraavi ületamas

Siis sattus meile jälle ette äge teelõik järsaku serval, nii et mõni meie hulgast oli sunnitud selle lausa jalgsi läbima.

Järsaku serval ratastega

Ja rada viis taas meid metsaradadele ning kus järsakuid, seal ka üles-alla minekuid. Siinkohal siis viimane tõus enne lõplikku Tabasalu laskumist.

Viimane tõusmine

Rattal magamine: varjukollid, hirmud, tundmatud inimesed

Kujutate ette rattal magamist ? Sõidu ajal ?

 

Kogemus Leedu 36h multispordi võistluse näitel.

 

Käes on juba teine öö, st rajal oleme olnud 28 tundi järjest ning märjast ja imepeenikesest liivast tingituna on tagumik täiesti ära hõõrutud ja valutab kohutavalt. Muuseas, sama kurtsid ka kõik teised lõpetanud. St sadulal istuda ei saanud.

 

Mõned katked, mida ma sellest mäletan – sest tegemist on pideva mäluka piiri peal sõitmisega. Kord täielikku mälukasse vajudes, siis jälle hetkeks ärgates.

Mäletan et kiirus rattaga sõites oli 4 km/h – ma ei usu siiamaani, et rattaga on võimalik nii aeglaselt sõita. Kui rattalt maha tulla (iga väiksemagi kalde, mis oli ülespoole – ehk tõusu – võtsin ma jalgsi!), siis käeskõrval lükates oli maksimumkiirus 2 km/h. Esimene hammakas oli keskmise peal ja tagant ka mingi üsna suure peal.

 

Mida ma nägin ? Und, teatrit, varjuteatrit, elasin mingis omas maailmas. Palju kummalisi olevusi jne.

 

Varjukollid.

Püüa ette kujutada situatsiooni – ma arvan et enamus inimesi on midagi sarnast teatud situatsioonides näinud. Tavaliselt veidi hämaras, migite ebamääraste varjude kogumi tulemusena näed sa hetkeks mingit nö varjukolli – see võib olla mõni tõeline draakon, kuid ka sinu lähedane inimene. Ja olles seda varjukolli märganud kaob see tegelikult järgmiselt hetkel, kuna sa said aru, et sinu enda aju mõtles selle välja ja nüüd oled jälle mõistuse kontrolli all ning näed tegelikult puuriita oma kuuri seina ääres. Olulisim siinjuures on, et see varjukoll kaob hetkeliselt, kui sa oled aru saanud et see on sinu aju väljamõeldud.

 

Varjukolli teater !

Sõitsin rattaga metsateel, vasakpoolse rööparaja peal. Pealamp näitas valgust. Ning äkitselt enda ette vaadates näen esirattast umbes 2 meetri kaugusel maas tantsisklevaid varje. Need varjud tekkisid umbes 2,5 meetri kaugusel ja lõppesid 1,5 m kaugusel rattast. Need olid valdavalt pead – inimeste, loomade, tulnukate, fantaasiaolendite, draakonite, putukate jne – need olid niivõrd ilusad ja täiuslikud, kuivõrd täiuslik üldse saab mustvalge varjuteater olla.

Alguses ma püüdsin oma aju seda poolt välja lülitada, kes võinuks öelda, et „kulla mees, see on jama – see on tavaline teerada”, kuid see ei õnnestunud. Ja ühel hetkel oli mul korraga sees palju minasid – üks mina mõtles need varjud sinna välja, need olid uskumatult ilusad, fantaasiarikkad, plastilised, liikuvad, muunduvad, teine mina – kes oli vaimustunud kõigest sellest mida ta enda ees nägi, mina kes ahmis seda kunsti ning jälgis iga pisimatki detaili nende kõikide olevuste juures, kolmas mina – kes vaatas et „huvitav, ise mõtlen selle meeletu fantaasiamängu välja, ise vaatan ja naudin seda, kuid ära ei kao... hmmm”, neljas mina – kes siiski järjest nõrgenes, kuid kes kartis, et ühel hetkel sekkub tegelik teadvus mu tegemistesse ja siis on varjuteatril lõpp – kuid ei, see ei lõppenud. Ükskõik kui palju ma oma nägemust ka „teaduslikult” analüüsisin, ei kadunud see kusagile, vaid kestis endise hooga edasi. Ma olin ülihaaratud oma näitemängust.

 

Hirmud.

Sõidan rattaga, varjuteater on muutunud millekski muuks, ma näen mingeid segasid kujutelmasid. Ühel hetkel kujutan ette, et kõik tumedamad kohad maapinnal on augud. Nii ma siis vingerdan sileda tee peal ühest servast teise – ainult seetõttu, et mitte auku kukkuda.

Ühel hetkle näen enda ees pikka musta ala. Mõistsin suurt hädaohtu !

Sain aru et nüüd olen läinud. Kuna ma rattaga kukkuda oskan ja auguni oli paar meetrit aega, siis ära keerama ja pidurdama ei hakanud, kuid haarasin kätega tugevalt lenksust, viisin oma kaalu taha et auku kukkudes säilitada enamvähem sõiduasend. Muuseas „auk” tähendas siinkohal ikka vähemalt 10m sügavust kuristikku. Mu otsaesine muutus kümnendik-sekundiga üleni hirmuhigiseks, sõrmenukid olid lenksu pigistamisest valged ja keha ootas kohe vabalangemist.

Ning hetkel mil ma sellesse nö auku sõitsin, käis minust läbi täiesti ootamatu teisipidine jõnksatus – kuna iga mu keharakk oli valmis kukkuma ja ettekujutamise fantaasia oli ülitugev, siis hakkasingi ma sileda maa peal nö maast läbi kukkuma. Selle tulemusena tekkis tunne, et keegi lõi mind altpoolt ja paiskas august välja tagasi.

 

Andres, võistluskaaslane !

Tema sõitis valdavalt eespool, kuna ta ei maganud. Aga mina juurdlesin pidevalt selle üle, et kus ma olen, kellega ma siin olen ja miks ma siin olen.

Minu mõtted Andresest – „Kes see seal ees on kes sõidab? Ma olen teda kusagil näinud? Huvitav kas ta on mees või naine? Hmm, kuidas ma peaksin teda kõnetama (ma tahtsin hirmsasti temaga vahepeal rääkida aga ei julgenud, kuna ei teadnud kuidas tema poole pöörduda)? Mis ta nimi võiks olla (üsna sagedasti arvasin ma, et Kaja sõidab seal ees)? Miks ta nii pikalt minuga koos sõidab ? Ma pean koju minema, huvitav kas ta sõidab sinna ka kaasa ? Huvitav et ta ära ei kao, sest tegelikult ei ole teda seal! Kelle riided tal seljas on (lasin mõttes läbi kõik mulle tuntud orienteerujad ja mõtlesin, et kelle moodi ta kõige rohkem on – kuid ta polnud neist keegi) ?”. Ja jälle ringiga tagasi – Kes see seal selline on? Ta peaks minuga koos olema aga mina teda küll ei tunne. Miks ta ennast ei tutvusta mulle ?

 

Orienteerumine

Kuna kaardialus ja seega ka kaart olid minu käes, siis ma tõesti ei tea, kuidas me vahepeal orienteerusime. Ilmselt oli mingi väga lihtne etapp.

 

Uskumatu ärkamine

Ühes järjekordses peatuses suutsin läbi une mõelda, et võtaks sisse kaasasoleva 25ml vedeliku, mille nimi on Shleha. Tegemist on ergutava joogiga, mida energiabatoonide Born maaletooja Aivo Nadel samuti müüb. Ma sain sellest kolm lonksu.

Kohe peale esimest lonksu viskasin ma miski nalja – ise mõtlesin veel sealjuures, et „eriti värske inimene, viskab nalja ja puha – aga et küllap oli see mingi juhuslik puhang.” Teine ja kolmas lonks sisse – st 25ml punast veidi kibedat kuid maitsvat vedelikku sisse aetud.

Ning ma muutusin 1 minutiga nii kardinaalselt teiseks inimeseks kui veel olla saab. Ma oli värskus, ma olin jõud, ma olin terav – ma olin üliinimene!

Esimene küsimus Andresele – kus me oleme (Andres näitab), miks me nii vähe sõitnud oleme, miks me nii aeglaselt sõidame ja üldse – palju kell on. Noh, kohe ratastele ja edasi !

Kiirus millega edasi sõitsime, oli täiesti normaalne metsatee kiirus, finisini oli ca 4 tundi kuid kogu selle aja püsisin ma ülivärskus ise. Samuti oli kadunud tagumiku valu – kui ennem oli aeglase sõidu vabanduseks valud, siis nüüd istusin sadulasse noh peaaegu nagu tugitooli.

 

Finišeerumine.

Enne lõppu näitasid kaks lätlaste võistkonda meile selgasid. Me kartsime, et kui me neile palju lähemale sõidame, siis panevad nad auru juurde ja on läinud. Seega tegime „järvetriki”.

Nimelt finiš asus järve kaldal – ja loomulikult läksid lätlased sinna mööda lühemat teed. Ümber järve viis samuti tee, kuid oluliselt pikem. Me tundsime ennast nii heas vormis, et otsustasime hoobist ümber-järve tee kasuks ja andsime kõvasti pedaali. Lausliivasel teel panime täiega, kordagi maha tulemata – ütleme et kiirus oli lähedane Tartu Rattamaratoni omale. Ja siis viimane etapp – kilomeeter kruusateed – selle etapi sõitsime me kiirusega mis oleks sobilik olnud isegi Tartu Rattaralli (maanteeerataste sõit) arvestuses. Ja nõnda tegime kahele läti tiimile järvetrikiga päris pikalt ära.

Rattal magamine: varjukollid, hirmud, tundmatud inimesed

Kujutate ette rattal magamist ? Sõidu ajal ?

 

Kogemus Leedu 36h multispordi võistluse näitel.

 

Käes on juba teine öö, st rajal oleme olnud 28 tundi järjest ning märjast ja imepeenikesest liivast tingituna on tagumik täiesti ära hõõrutud ja valutab kohutavalt. Muuseas, sama kurtsid ka kõik teised lõpetanud. St sadulal istuda ei saanud.

 

Mõned katked, mida ma sellest mäletan – sest tegemist on pideva mäluka piiri peal sõitmisega. Kord täielikku mälukasse vajudes, siis jälle hetkeks ärgates.

Mäletan et kiirus rattaga sõites oli 4 km/h – ma ei usu siiamaani, et rattaga on võimalik nii aeglaselt sõita. Kui rattalt maha tulla (iga väiksemagi kalde, mis oli ülespoole – ehk tõusu – võtsin ma jalgsi!), siis käeskõrval lükates oli maksimumkiirus 2 km/h. Esimene hammakas oli keskmise peal ja tagant ka mingi üsna suure peal.

 

Mida ma nägin ? Und, teatrit, varjuteatrit, elasin mingis omas maailmas. Palju kummalisi olevusi jne.

 

Varjukollid.

Püüa ette kujutada situatsiooni – ma arvan et enamus inimesi on midagi sarnast teatud situatsioonides näinud. Tavaliselt veidi hämaras, migite ebamääraste varjude kogumi tulemusena näed sa hetkeks mingit nö varjukolli – see võib olla mõni tõeline draakon, kuid ka sinu lähedane inimene. Ja olles seda varjukolli märganud kaob see tegelikult järgmiselt hetkel, kuna sa said aru, et sinu enda aju mõtles selle välja ja nüüd oled jälle mõistuse kontrolli all ning näed tegelikult puuriita oma kuuri seina ääres. Olulisim siinjuures on, et see varjukoll kaob hetkeliselt, kui sa oled aru saanud et see on sinu aju väljamõeldud.

 

Varjukolli teater !

Sõitsin rattaga metsateel, vasakpoolse rööparaja peal. Pealamp näitas valgust. Ning äkitselt enda ette vaadates näen esirattast umbes 2 meetri kaugusel maas tantsisklevaid varje. Need varjud tekkisid umbes 2,5 meetri kaugusel ja lõppesid 1,5 m kaugusel rattast. Need olid valdavalt pead – inimeste, loomade, tulnukate, fantaasiaolendite, draakonite, putukate jne – need olid niivõrd ilusad ja täiuslikud, kuivõrd täiuslik üldse saab mustvalge varjuteater olla.

Alguses ma püüdsin oma aju seda poolt välja lülitada, kes võinuks öelda, et „kulla mees, see on jama – see on tavaline teerada”, kuid see ei õnnestunud. Ja ühel hetkel oli mul korraga sees palju minasid – üks mina mõtles need varjud sinna välja, need olid uskumatult ilusad, fantaasiarikkad, plastilised, liikuvad, muunduvad, teine mina – kes oli vaimustunud kõigest sellest mida ta enda ees nägi, mina kes ahmis seda kunsti ning jälgis iga pisimatki detaili nende kõikide olevuste juures, kolmas mina – kes vaatas et „huvitav, ise mõtlen selle meeletu fantaasiamängu välja, ise vaatan ja naudin seda, kuid ära ei kao... hmmm”, neljas mina – kes siiski järjest nõrgenes, kuid kes kartis, et ühel hetkel sekkub tegelik teadvus mu tegemistesse ja siis on varjuteatril lõpp – kuid ei, see ei lõppenud. Ükskõik kui palju ma oma nägemust ka „teaduslikult” analüüsisin, ei kadunud see kusagile, vaid kestis endise hooga edasi. Ma olin ülihaaratud oma näitemängust.

 

Hirmud.

Sõidan rattaga, varjuteater on muutunud millekski muuks, ma näen mingeid segasid kujutelmasid. Ühel hetkel kujutan ette, et kõik tumedamad kohad maapinnal on augud. Nii ma siis vingerdan sileda tee peal ühest servast teise – ainult seetõttu, et mitte auku kukkuda.

Ühel hetkle näen enda ees pikka musta ala. Mõistsin suurt hädaohtu !

Sain aru et nüüd olen läinud. Kuna ma rattaga kukkuda oskan ja auguni oli paar meetrit aega, siis ära keerama ja pidurdama ei hakanud, kuid haarasin kätega tugevalt lenksust, viisin oma kaalu taha et auku kukkudes säilitada enamvähem sõiduasend. Muuseas „auk” tähendas siinkohal ikka vähemalt 10m sügavust kuristikku. Mu otsaesine muutus kümnendik-sekundiga üleni hirmuhigiseks, sõrmenukid olid lenksu pigistamisest valged ja keha ootas kohe vabalangemist.

Ning hetkel mil ma sellesse nö auku sõitsin, käis minust läbi täiesti ootamatu teisipidine jõnksatus – kuna iga mu keharakk oli valmis kukkuma ja ettekujutamise fantaasia oli ülitugev, siis hakkasingi ma sileda maa peal nö maast läbi kukkuma. Selle tulemusena tekkis tunne, et keegi lõi mind altpoolt ja paiskas august välja tagasi.

 

Andres, võistluskaaslane !

Tema sõitis valdavalt eespool, kuna ta ei maganud. Aga mina juurdlesin pidevalt selle üle, et kus ma olen, kellega ma siin olen ja miks ma siin olen.

Minu mõtted Andresest – „Kes see seal ees on kes sõidab? Ma olen teda kusagil näinud? Huvitav kas ta on mees või naine? Hmm, kuidas ma peaksin teda kõnetama (ma tahtsin hirmsasti temaga vahepeal rääkida aga ei julgenud, kuna ei teadnud kuidas tema poole pöörduda)? Mis ta nimi võiks olla (üsna sagedasti arvasin ma, et Kaja sõidab seal ees)? Miks ta nii pikalt minuga koos sõidab ? Ma pean koju minema, huvitav kas ta sõidab sinna ka kaasa ? Huvitav et ta ära ei kao, sest tegelikult ei ole teda seal! Kelle riided tal seljas on (lasin mõttes läbi kõik mulle tuntud orienteerujad ja mõtlesin, et kelle moodi ta kõige rohkem on – kuid ta polnud neist keegi) ?”. Ja jälle ringiga tagasi – Kes see seal selline on? Ta peaks minuga koos olema aga mina teda küll ei tunne. Miks ta ennast ei tutvusta mulle ?

 

Orienteerumine

Kuna kaardialus ja seega ka kaart olid minu käes, siis ma tõesti ei tea, kuidas me vahepeal orienteerusime. Ilmselt oli mingi väga lihtne etapp.

 

Uskumatu ärkamine

Ühes järjekordses peatuses suutsin läbi une mõelda, et võtaks sisse kaasasoleva 25ml vedeliku, mille nimi on Shleha. Tegemist on ergutava joogiga, mida energiabatoonide Born maaletooja Aivo Nadel samuti müüb. Ma sain sellest kolm lonksu.

Kohe peale esimest lonksu viskasin ma miski nalja – ise mõtlesin veel sealjuures, et „eriti värske inimene, viskab nalja ja puha – aga et küllap oli see mingi juhuslik puhang.” Teine ja kolmas lonks sisse – st 25ml punast veidi kibedat kuid maitsvat vedelikku sisse aetud.

Ning ma muutusin 1 minutiga nii kardinaalselt teiseks inimeseks kui veel olla saab. Ma oli värskus, ma olin jõud, ma olin terav – ma olin üliinimene!

Esimene küsimus Andresele – kus me oleme (Andres näitab), miks me nii vähe sõitnud oleme, miks me nii aeglaselt sõidame ja üldse – palju kell on. Noh, kohe ratastele ja edasi !

Kiirus millega edasi sõitsime, oli täiesti normaalne metsatee kiirus, finisini oli ca 4 tundi kuid kogu selle aja püsisin ma ülivärskus ise. Samuti oli kadunud tagumiku valu – kui ennem oli aeglase sõidu vabanduseks valud, siis nüüd istusin sadulasse noh peaaegu nagu tugitooli.

 

Finišeerumine.

Enne lõppu näitasid kaks lätlaste võistkonda meile selgasid. Me kartsime, et kui me neile palju lähemale sõidame, siis panevad nad auru juurde ja on läinud. Seega tegime „järvetriki”.

Nimelt finiš asus järve kaldal – ja loomulikult läksid lätlased sinna mööda lühemat teed. Ümber järve viis samuti tee, kuid oluliselt pikem. Me tundsime ennast nii heas vormis, et otsustasime hoobist ümber-järve tee kasuks ja andsime kõvasti pedaali. Lausliivasel teel panime täiega, kordagi maha tulemata – ütleme et kiirus oli lähedane Tartu Rattamaratoni omale. Ja siis viimane etapp – kilomeeter kruusateed – selle etapi sõitsime me kiirusega mis oleks sobilik olnud isegi Tartu Rattaralli (maanteeerataste sõit) arvestuses. Ja nõnda tegime kahele läti tiimile järvetrikiga päris pikalt ära.

Vot selline Rattaralli mulle meeldib !

Niimoodi kasutan suurte tegijate sõnu omas vormis, nimelt Jaan Künnap tavatseb Pamiiri baaslaagris mõne hea söögi (näiteks mannavahu) juurde öelda et "vot selline alpinism mulle meeldib".

Ja seda selle kohta kui meie Kajaga Venemäe torni juures kell 8 õhtul päikesepaiste ja tuulevaikuse idüllis liha grillisime.

Eesmärk sai täidetud - püstitasin endale piiri - 4h - ning kusagil peale otepääd oli tunne, et see jääbki unistuseks. Kuid lõpus hakkas tempo jälle tõusma ning lõpuajaks tuli 3:55. Tulemused.

Lähemad tuttavad lõpetajad, et kellega ennast võrrelda (kokku lõpetas 1252):

  • Riho Ever - 233, 3:37:20
  • Tõnu Hendrikson - 448, 3:55:13
  • Leivo Sepp - 460, 3:55:14
  • Rain Lond - 550, 3:56:54
  • Tarmo Uba - 554, 3:57:26
  • Alar Ehandi - 590, 4:00:14
  • Andres Pae - 694, 4:07:57
  • Ivar Hütt - 739, 4:12:10
  • Peeter Hendrikson - 1063, 4:54:20
  • Toomas Gross - 1152, 5:20:32

Kui me siis sõpradega arutasime seda 4h lõpetamise värki, tuli Kaja ja ütles "mis te siin jutustate oma neljast tunnist, mina tegin alla kolme tunni !" Selle kohta kuidas saab alla kolme tunni teha, lugege edasi siit jutust.

Rajast ja Minu Sõidust.

Alguses, peale starti oli kohe kõva andmine. Paistis üks hea kogukas grupp moodustuvat mille tempo tundus ka sobilik. Kuid sealt langes pidevalt tagantotsast mehi ära nii et päris kõva rassimine oli nendel ebameeldivatel hetkedel. Lõpuks lagunes grupp laiali, jäime paari mehega minema. Minek oli hea ja siis korjasime tee pealt kaasa üksikuks jäänud Tõnu. Noh, tilkus siit ja sealt, grupike kasvas - korraga tuli tagant jälle suurem punt peale ning siis läks väga hea tempoga Otepääni välja. Kuid ette on teada, et Otepää mäed panevad asja paika - nii ka seekord.

Pool maad (65 km) oli juba sõidetud ka ning esimene väsimus kontides. Nii ma siis suurest grupist koos paari teisega maha jäin. Kuna üksi pole mõtet rabeleda siis võtsin asja rahulikult ja tegin järgmises TP-s isegi peatuse - st. konkreetselt vajutasin pidurit ja jäin seisma :-) Sõin seal leiba-soola, jõin ja puhusin paar sõna naljajuttu.

Rahulikult edasi - võtsin kõik Otepää mäed ja rolleriraja täpselt mulle sobiva tempoga ja siis lõpuks jõudis järgmine grupp tagant järele. See oli napilt peale Otepääd. Üksi sõites väsib päris korralikult ära ning mul oli tegu et gruppi sisse saada, kuid lõpuks ta lihtsalt imeb sind endasse. Nõnda läks varsti olemine päris ladusaks, sain korralikult 20-30 km puhata. Kuid siis peale Elvat suure maantee peal vaatasin et grupp on ohtlikult pikaks veninud ja mina olen esiotsast päris kaugel. Hakkasin siis asja kontrolli alla tagasi võtma ning võtsin suuna ettepoole.

Sest kui sealt kavatseb grupp ära minna ja sind pole kohal, siis neid enam kätte ei saa. Lõpuks olin ees - ja mis ma näen - Tõnuke samamoodi kiiremast grupist väsinud ning ka sellesse suurde gruppi pudenenud. Tegime siis seal eesotsas tööd - kusagil 4-5 km jooksul tõmbasin ise kogu gruppi, kuid hiljem selgus et natuke liiga pikalt.

Sest siis ilmusid mingid üritajad, kes tahtsid väikese grupi koguda ja ära minna.  Või teine võimalus - nad arvasid et nende kord oleks gruppi vedada - aga nad kujutasid ette, et see tähendab hirmsat andmist. EI ole nii mehed. Vedama minnes ei tohi grupi tempo oluliselt tõusta - aga mida teie tegite - mõtlesite et nüüd veate ja siis kohe peate hirmsasti panema. RAHULIKULT tuleb võtta selliseid asju 20 km enne lõppu.

Ühesõnaga püsisin grupi eesotsas aga äraminekuid ei toimunudki. 10km enne lõppu läks juba parajaks sagimiseks ning 5 km enne lõppu, seal kus tee hästi kitsaks läheb - oli tõeline õlg-õla tunne. Kuulda on ainult kummivihin ning kõikide tähelepanu maksimaalselt tipus. Kui muidu raja peal olid sinu kaassõitjad lihtsalt ratturid - või ütleme mõnus ja sõbralik antiloopide kari - siis 5km enne lõppu muutusid kõik rattad kuidagi väga ähvardavaks ning tempo tõusis. Iga ratas paistis kui üks näljane ja vihane gepard, kes jookseb antiloobi järel.

Lõpp - 1km lõpuni - kõige ohtlikum koht kogu võistluse jooksul. Siin võid võita 20 kohta ja kaotada 120 kohta. Mina tegin seda esimest - st. sain grupist välja külje peale ning finisheerusin suhteliselt grupi eesotsas.

Veelkord aga tahaks ära mainida Tõnu, kes oli üks viimase kilomeetri vedajatest.

Ahjaa, paar kukkumist ja kummipurunemist oli ka. Kumm läheb lihtsalt - minu kõrval käis konkreetselt kolmel korral kõva VUSSS - ja oligi mees tee ääres kummi parandamas.
Kukkumine seevastu on väga ohtlik asi - kusagil Otepää Elva vahel - suure pundiga sõites - käis minu kõrval äkki mingi ragin ning seejärel kõva vandumine - tulemus: pool maanteed oli peale seda lihtsalt tühi. Poisid tegid külakuhja.

Vot selline Rattaralli mulle meeldib !

Niimoodi kasutan suurte tegijate sõnu omas vormis, nimelt Jaan Künnap tavatseb Pamiiri baaslaagris mõne hea söögi (näiteks mannavahu) juurde öelda et "vot selline alpinism mulle meeldib".

Ja seda selle kohta kui meie Kajaga Venemäe torni juures kell 8 õhtul päikesepaiste ja tuulevaikuse idüllis liha grillisime.

Eesmärk sai täidetud - püstitasin endale piiri - 4h - ning kusagil peale otepääd oli tunne, et see jääbki unistuseks. Kuid lõpus hakkas tempo jälle tõusma ning lõpuajaks tuli 3:55. Tulemused.

Lähemad tuttavad lõpetajad, et kellega ennast võrrelda (kokku lõpetas 1252):

  • Riho Ever - 233, 3:37:20
  • Tõnu Hendrikson - 448, 3:55:13
  • Leivo Sepp - 460, 3:55:14
  • Rain Lond - 550, 3:56:54
  • Tarmo Uba - 554, 3:57:26
  • Alar Ehandi - 590, 4:00:14
  • Andres Pae - 694, 4:07:57
  • Ivar Hütt - 739, 4:12:10
  • Peeter Hendrikson - 1063, 4:54:20
  • Toomas Gross - 1152, 5:20:32

Kui me siis sõpradega arutasime seda 4h lõpetamise värki, tuli Kaja ja ütles "mis te siin jutustate oma neljast tunnist, mina tegin alla kolme tunni !" Selle kohta kuidas saab alla kolme tunni teha, lugege edasi siit jutust.

Rajast ja Minu Sõidust.

Alguses, peale starti oli kohe kõva andmine. Paistis üks hea kogukas grupp moodustuvat mille tempo tundus ka sobilik. Kuid sealt langes pidevalt tagantotsast mehi ära nii et päris kõva rassimine oli nendel ebameeldivatel hetkedel. Lõpuks lagunes grupp laiali, jäime paari mehega minema. Minek oli hea ja siis korjasime tee pealt kaasa üksikuks jäänud Tõnu. Noh, tilkus siit ja sealt, grupike kasvas - korraga tuli tagant jälle suurem punt peale ning siis läks väga hea tempoga Otepääni välja. Kuid ette on teada, et Otepää mäed panevad asja paika - nii ka seekord.

Pool maad (65 km) oli juba sõidetud ka ning esimene väsimus kontides. Nii ma siis suurest grupist koos paari teisega maha jäin. Kuna üksi pole mõtet rabeleda siis võtsin asja rahulikult ja tegin järgmises TP-s isegi peatuse - st. konkreetselt vajutasin pidurit ja jäin seisma :-) Sõin seal leiba-soola, jõin ja puhusin paar sõna naljajuttu.

Rahulikult edasi - võtsin kõik Otepää mäed ja rolleriraja täpselt mulle sobiva tempoga ja siis lõpuks jõudis järgmine grupp tagant järele. See oli napilt peale Otepääd. Üksi sõites väsib päris korralikult ära ning mul oli tegu et gruppi sisse saada, kuid lõpuks ta lihtsalt imeb sind endasse. Nõnda läks varsti olemine päris ladusaks, sain korralikult 20-30 km puhata. Kuid siis peale Elvat suure maantee peal vaatasin et grupp on ohtlikult pikaks veninud ja mina olen esiotsast päris kaugel. Hakkasin siis asja kontrolli alla tagasi võtma ning võtsin suuna ettepoole.

Sest kui sealt kavatseb grupp ära minna ja sind pole kohal, siis neid enam kätte ei saa. Lõpuks olin ees - ja mis ma näen - Tõnuke samamoodi kiiremast grupist väsinud ning ka sellesse suurde gruppi pudenenud. Tegime siis seal eesotsas tööd - kusagil 4-5 km jooksul tõmbasin ise kogu gruppi, kuid hiljem selgus et natuke liiga pikalt.

Sest siis ilmusid mingid üritajad, kes tahtsid väikese grupi koguda ja ära minna.  Või teine võimalus - nad arvasid et nende kord oleks gruppi vedada - aga nad kujutasid ette, et see tähendab hirmsat andmist. EI ole nii mehed. Vedama minnes ei tohi grupi tempo oluliselt tõusta - aga mida teie tegite - mõtlesite et nüüd veate ja siis kohe peate hirmsasti panema. RAHULIKULT tuleb võtta selliseid asju 20 km enne lõppu.

Ühesõnaga püsisin grupi eesotsas aga äraminekuid ei toimunudki. 10km enne lõppu läks juba parajaks sagimiseks ning 5 km enne lõppu, seal kus tee hästi kitsaks läheb - oli tõeline õlg-õla tunne. Kuulda on ainult kummivihin ning kõikide tähelepanu maksimaalselt tipus. Kui muidu raja peal olid sinu kaassõitjad lihtsalt ratturid - või ütleme mõnus ja sõbralik antiloopide kari - siis 5km enne lõppu muutusid kõik rattad kuidagi väga ähvardavaks ning tempo tõusis. Iga ratas paistis kui üks näljane ja vihane gepard, kes jookseb antiloobi järel.

Lõpp - 1km lõpuni - kõige ohtlikum koht kogu võistluse jooksul. Siin võid võita 20 kohta ja kaotada 120 kohta. Mina tegin seda esimest - st. sain grupist välja külje peale ning finisheerusin suhteliselt grupi eesotsas.

Veelkord aga tahaks ära mainida Tõnu, kes oli üks viimase kilomeetri vedajatest.

Ahjaa, paar kukkumist ja kummipurunemist oli ka. Kumm läheb lihtsalt - minu kõrval käis konkreetselt kolmel korral kõva VUSSS - ja oligi mees tee ääres kummi parandamas.
Kukkumine seevastu on väga ohtlik asi - kusagil Otepää Elva vahel - suure pundiga sõites - käis minu kõrval äkki mingi ragin ning seejärel kõva vandumine - tulemus: pool maanteed oli peale seda lihtsalt tühi. Poisid tegid külakuhja.

Ratastega Paldiskist Tallinnasse - hooaja avamine !

8:35 väljub Balti-Jaamast rong, pilet maksab 18 krooni ja natuke rohkem kui tunni aja pärast oledki Paldiskis.

Täpselt nii algas meie tänane rattasõit Paldiskist Tallinna suunal.

Paldiski rongijaamas

Paldiski majadMajad on ääre-Paldiskis ikka samasugused lobudikud nagu varem, kohati on võibolla ainult veidi hullemaks muutunud.

Need on siis tegelikult vanad vene sõjaväe kasarmud, milledest pole kellelgi sooja ega külma - las vedelevad-lagunevad.

 

 

Paldiski poolsaare tippu jõudnult tegime muidugi taas peatuse. Käisime selle vana sõjaväe vaatetorni juures.

Valvetorn

ValvetornSee valvetorn on küll omal ajal väga huvitava otstarbega olnud.

Nimelt seal üleval istusid ohvitserid, kes jälgisid Pakri saari - selle lõhe suund on täpselt Pakri saarte peale - jälgisid seda kuidas lennukitel pommitati mingeid seatud sihtmärke. Sihtmärgid olid nii maal kui meres.

Selle torni kõrval ja ümber on mitmed maaalused käigud - mõned isegi nii sünged ja pimedad et sinna pole julgenud ka koos vanemaga lapsed minna. Ega ma ei soovita ka igasugusesse käiku minna suvaliselt minna - ma tean kohti kus on olemasoleva käigu all veel teine tasand - ning kunagi ei tea kus pimedas koridoris see võib sind tabada.

Leivo panga serval uurimas

Hiljem turnisime muidugi ka panga serval, kuid sealt lahkudes õnnestus haarata klaasikild rattasse - nii läks täie ette kaasavõetud varukumm jms abivahendid.

Ratrtakummi parandamas

NB! 1. Võta alati tagavara kumm kaasa 2. Enne uue kummi panekut kontrolli alati VÄLISKUMM seestpoolt üle.

Leitud ojaNeed on lihtsad kogemused - näiteks praegugi - klaasikillu leidsime nii, et keerasime väliskummi tagurpidi ja vaatasime selle hoolega üle. Kui me poleks seda teinud, oleks meie uus kumm kohe esimese meetriga samamoodi purunenud.

Edasi sõitsime mööda Paldiski poolsaare teid, mis kohati olid suisa vesised - nii et mõlemad saime ka oma varbad märjaks.

Märjad varbad

Tegime peatuse Treppojal ja imetlesime sealset veterohkust.

Treppoja

Jõudsime Laulasmaa randa - tegime lõuna peatuse - läbitud oli juba 35 km - pepu valutas ja kõht oli tühi. Samuti tõdesime mõlemad milline tore nauding on tegelikult binokliga linde uurida - ja mõistsime oma arust ka linnuvaatlejate indu. Binokli aga kinkisid mulle sünnipäevaks minu eelmised töökaaslased - suur tänu hea binokli eest.

Uurime binokliga linde

Jõudsime oma reisiga muidugi läbi Keila-Joa - kus pidime ju ikka sealt läbi minema, veerohkust imetlema ning pilti tegema.

Keila Joal ratastega

Suure kivi peal turnimasTurnisime ka ühe suure kivi otsas.

See oli ühe ütlemata toreda tee peal, mis viis otse Tabasalust Harku järve äärde. Seda meil just vaja oligi, sest siis saime keerata veel Astangult läbi ning oma silmadega üle vaadata kuidas sealne olukord on.

On küll.

Jubedam kui Kole.

Astangul ratastega

Niisama vaadates on Astangu nagu Astangu ikka - homme kell 11 tulevad siia juba JK alpinismiklubi ronijad peale.

Aga ümbruskond on ikka õudne laga küll. See on täiesti masendav millist prahti siia igalt poolt tassitakse.

Muidugi - kui see piirkond pole looduskaitse vms. all, siis oleks pikas perspektiivis päris kasulik siia endale maa osta. Kujutan ette, et 20 aasta pärast hakkavad võrsuma siin esimesed majakesed ning rajatakse kommunikatsioonid jne.

Väga tore päev ratastel. Pepu täiesti haige, läbitud 76 km.

Ratastega Paldiskist Tallinnasse - hooaja avamine !

8:35 väljub Balti-Jaamast rong, pilet maksab 18 krooni ja natuke rohkem kui tunni aja pärast oledki Paldiskis.

Täpselt nii algas meie tänane rattasõit Paldiskist Tallinna suunal.

Paldiski rongijaamas

Paldiski majadMajad on ääre-Paldiskis ikka samasugused lobudikud nagu varem, kohati on võibolla ainult veidi hullemaks muutunud.

Need on siis tegelikult vanad vene sõjaväe kasarmud, milledest pole kellelgi sooja ega külma - las vedelevad-lagunevad.

 

 

Paldiski poolsaare tippu jõudnult tegime muidugi taas peatuse. Käisime selle vana sõjaväe vaatetorni juures.

Valvetorn

ValvetornSee valvetorn on küll omal ajal väga huvitava otstarbega olnud.

Nimelt seal üleval istusid ohvitserid, kes jälgisid Pakri saari - selle lõhe suund on täpselt Pakri saarte peale - jälgisid seda kuidas lennukitel pommitati mingeid seatud sihtmärke. Sihtmärgid olid nii maal kui meres.

Selle torni kõrval ja ümber on mitmed maaalused käigud - mõned isegi nii sünged ja pimedad et sinna pole julgenud ka koos vanemaga lapsed minna. Ega ma ei soovita ka igasugusesse käiku minna suvaliselt minna - ma tean kohti kus on olemasoleva käigu all veel teine tasand - ning kunagi ei tea kus pimedas koridoris see võib sind tabada.

Leivo panga serval uurimas

Hiljem turnisime muidugi ka panga serval, kuid sealt lahkudes õnnestus haarata klaasikild rattasse - nii läks täie ette kaasavõetud varukumm jms abivahendid.

Ratrtakummi parandamas

NB! 1. Võta alati tagavara kumm kaasa 2. Enne uue kummi panekut kontrolli alati VÄLISKUMM seestpoolt üle.

Leitud ojaNeed on lihtsad kogemused - näiteks praegugi - klaasikillu leidsime nii, et keerasime väliskummi tagurpidi ja vaatasime selle hoolega üle. Kui me poleks seda teinud, oleks meie uus kumm kohe esimese meetriga samamoodi purunenud.

Edasi sõitsime mööda Paldiski poolsaare teid, mis kohati olid suisa vesised - nii et mõlemad saime ka oma varbad märjaks.

Märjad varbad

Tegime peatuse Treppojal ja imetlesime sealset veterohkust.

Treppoja

Jõudsime Laulasmaa randa - tegime lõuna peatuse - läbitud oli juba 35 km - pepu valutas ja kõht oli tühi. Samuti tõdesime mõlemad milline tore nauding on tegelikult binokliga linde uurida - ja mõistsime oma arust ka linnuvaatlejate indu. Binokli aga kinkisid mulle sünnipäevaks minu eelmised töökaaslased - suur tänu hea binokli eest.

Uurime binokliga linde

Jõudsime oma reisiga muidugi läbi Keila-Joa - kus pidime ju ikka sealt läbi minema, veerohkust imetlema ning pilti tegema.

Keila Joal ratastega

Suure kivi peal turnimasTurnisime ka ühe suure kivi otsas.

See oli ühe ütlemata toreda tee peal, mis viis otse Tabasalust Harku järve äärde. Seda meil just vaja oligi, sest siis saime keerata veel Astangult läbi ning oma silmadega üle vaadata kuidas sealne olukord on.

On küll.

Jubedam kui Kole.

Astangul ratastega

Niisama vaadates on Astangu nagu Astangu ikka - homme kell 11 tulevad siia juba JK alpinismiklubi ronijad peale.

Aga ümbruskond on ikka õudne laga küll. See on täiesti masendav millist prahti siia igalt poolt tassitakse.

Muidugi - kui see piirkond pole looduskaitse vms. all, siis oleks pikas perspektiivis päris kasulik siia endale maa osta. Kujutan ette, et 20 aasta pärast hakkavad võrsuma siin esimesed majakesed ning rajatakse kommunikatsioonid jne.

Väga tore päev ratastel. Pepu täiesti haige, läbitud 76 km.