Tartu Rattamaraton järjekorranumbriga 8.
Taaskord pidi tõdema, et tegemist on Väga Kiire Rajaga. Igal vabal hetkel kui oli aega spidomeetrit vaadata, siis alla 40 km/h see naljalt ei näidanud. Kiirusi iseloomustab kasvõi seegi, et maksimum tuli mul 67km/h. Ilm oli suurepärane, kiirused super.
Kui Tartu poole bussiga sõitsime (EMT-i ja Elioni inimesed), siis tekkis küsimus et kes on EMT kõige kiirem rattur. Kõik viitasid minule. Kuna ma aga teadsin, et Tarmo Uba on kõvasti trenni teinud (ja mina mitte), polnud ma selles enam täiesti kindel. Kuid tagasisõites võisin tõdeda, et olen jah EMT Kiireim Jalgrattur. Nimelt 10 km enne lõppu möödusin Tarmost ja sain temast minuti jagu parem aja.
Lõpuprotokollis: koht 543, aeg 2h 17min.
Eelmise aasta tulemus: koht 506 ja aeg 2:16.
Tartu Rattamaraton järjekorranumbriga 8.
Taaskord pidi tõdema, et tegemist on Väga Kiire Rajaga. Igal vabal hetkel kui oli aega spidomeetrit vaadata, siis alla 40 km/h see naljalt ei näidanud. Kiirusi iseloomustab kasvõi seegi, et maksimum tuli mul 67km/h. Ilm oli suurepärane, kiirused super.
Kui Tartu poole bussiga sõitsime (EMT-i ja Elioni inimesed), siis tekkis küsimus et kes on EMT kõige kiirem rattur. Kõik viitasid minule. Kuna ma aga teadsin, et Tarmo Uba on kõvasti trenni teinud (ja mina mitte), polnud ma selles enam täiesti kindel. Kuid tagasisõites võisin tõdeda, et olen jah EMT Kiireim Jalgrattur. Nimelt 10 km enne lõppu möödusin Tarmost ja sain temast minuti jagu parem aja.
Lõpuprotokollis: koht 543, aeg 2h 17min.
Eelmise aasta tulemus: koht 506 ja aeg 2:16.
Tartu Rattamaraton järjekorranumbriga 8.
Taaskord pidi tõdema, et tegemist on Väga Kiire Rajaga. Igal vabal hetkel kui oli aega spidomeetrit vaadata, siis alla 40 km/h see naljalt ei näidanud. Kiirusi iseloomustab kasvõi seegi, et maksimum tuli mul 67km/h. Ilm oli suurepärane, kiirused super.
Kui Tartu poole bussiga sõitsime (EMT-i ja Elioni inimesed), siis tekkis küsimus et kes on EMT kõige kiirem rattur. Kõik viitasid minule. Kuna ma aga teadsin, et Tarmo Uba on kõvasti trenni teinud (ja mina mitte), polnud ma selles enam täiesti kindel. Kuid tagasisõites võisin tõdeda, et olen jah EMT Kiireim Jalgrattur. Nimelt 10 km enne lõppu möödusin Tarmost ja sain temast minuti jagu parem aja.
Lõpuprotokollis: koht 543, aeg 2h 17min.
Eelmise aasta tulemus: koht 506 ja aeg 2:16.
Tartu Rattamaraton järjekorranumbriga 8.
Taaskord pidi tõdema, et tegemist on Väga Kiire Rajaga. Igal vabal hetkel kui oli aega spidomeetrit vaadata, siis alla 40 km/h see naljalt ei näidanud. Kiirusi iseloomustab kasvõi seegi, et maksimum tuli mul 67km/h. Ilm oli suurepärane, kiirused super.
Kui Tartu poole bussiga sõitsime (EMT-i ja Elioni inimesed), siis tekkis küsimus et kes on EMT kõige kiirem rattur. Kõik viitasid minule. Kuna ma aga teadsin, et Tarmo Uba on kõvasti trenni teinud (ja mina mitte), polnud ma selles enam täiesti kindel. Kuid tagasisõites võisin tõdeda, et olen jah EMT Kiireim Jalgrattur. Nimelt 10 km enne lõppu möödusin Tarmost ja sain temast minuti jagu parem aja.
Lõpuprotokollis: koht 543, aeg 2h 17min.
Eelmise aasta tulemus: koht 506 ja aeg 2:16.
Muidugi vana jalgrattur ütleb selle kohta, et ahaa, Nissani maraton ?
Tegelikult aga peaaegu ja peaaegu ka mitte. Raja sõitsime läbi Paldiskist Tallinnasse, kuid enamuse sellest ajast olime liidrid, kuna me startisime teistest paar tundi varem. Enne lõppu said ka pärsi liidrid meid kätte.
Kodus spidomeetrit vaadates näitas see kogu sõidu ajaks 4h 44min ja 87 km. Normaalne treening järgmisel nädalavahetusel toimuva 36h võistluse jaoks. Sama tempoga peaksime ka 36h võistlusel tegema, siis oleks täiesti normaalne.
Tagantjärele enda tehtud pilte vaadates võib tunduda, et me ainult kõndisime ratas käekõrval - ma nimelt pildistasin millegipärast ainult seisvaid või kõndivaid rattureid :-)
Vaata pildialbumist. Ja Alari pildialbum samast üritusest.
Muidugi vana jalgrattur ütleb selle kohta, et ahaa, Nissani maraton ?
Tegelikult aga peaaegu ja peaaegu ka mitte. Raja sõitsime läbi Paldiskist Tallinnasse, kuid enamuse sellest ajast olime liidrid, kuna me startisime teistest paar tundi varem. Enne lõppu said ka pärsi liidrid meid kätte.
Kodus spidomeetrit vaadates näitas see kogu sõidu ajaks 4h 44min ja 87 km. Normaalne treening järgmisel nädalavahetusel toimuva 36h võistluse jaoks. Sama tempoga peaksime ka 36h võistlusel tegema, siis oleks täiesti normaalne.
Tagantjärele enda tehtud pilte vaadates võib tunduda, et me ainult kõndisime ratas käekõrval - ma nimelt pildistasin millegipärast ainult seisvaid või kõndivaid rattureid :-)
Vaata pildialbumist. Ja Alari pildialbum samast üritusest.
Nagu laupäeval sai koos Kajaga otsustatud - läheme pühapäeval matkasõidule Paldiski - Tallinn, püüdega järgida Nissani maratoni rada. Eelmisel aastal oli see 63 km pikk ja sellise arvestusega saigi plaan tehtud.
Ootamatult aga selgus, et rada on veidi ümber tehtud ja nüüd on pikkuseks 73 km. Ette rutates võin aga kohe siinkohal öelda, et meie sõitsime läbi 90 km.
Aga algusest veel niipalju, et rongipilet on imeodav - vaid 16 kr ! Soovitan, sõitke rongiga.
Ja teine tore asi: kuna 3 nädala pärast on seesama Nissan maratoni võistlus, siis selgus et lisaks meile sõitis sama rongiga Paldiski poole veel suur-suur hulk rattureid, kes läksid rajaga tutvuma/trenni tegema. See tegi kohe hinge soojaks ja meele rõõmsaks :-)
Esimesed 13-14 km sõitsimegi koos suure pundiga siis aga tulid esimesed liiva-alad, järsemad laskumised ja tõusud - mistõttu me Kajaga võtsime oma tempo.
Kohe aga jõudsime ühele poisile järele, kellel oli kett pooleks läinud - ega midagi, kuna mul ketivõti kaasas ja kasutamisoskus samuti olemas - aitasin tal keti ära parandada. Vastutasuks selle 15 min hindamatu väärtusega töö eest saime 2 banaani. Kuna aga kett oli siiski väga pikalt kõveraks läinud, purunes see tal ca 5 km pärast taas. Siis enam parandama ei hakanud ja juhatasime ta oma tõukerattaga Paldiskisse tagasi.
Vahepeal aga selgus, et me ei olnudki kõige viimased, vaid meile jõudis järgi üks neljane punt veel, kes oli jõudnud samal ajal rattakummi parandada kui meie ketiga tegelesime.
Kuna aga meie tempod olid erinevad, siis läksime Kajaga neil eest ära ja jätkasime matka Tallinna poole kahekesi.
Kõige suurem eksimine oli kusagil Keila-joa kandis, kus me keerasime liiga vara ära ning sattusime ühele hirmus lahmakale nõukogude ajal edukalt toiminud sõjaväeüksuse territooriumile. Lõpuks tiirutades jõudsime taas Keila-joale :-)
Edasi läks taas ladusalt - Väänas läksime taas "õige" maratoni raja peale ning kui lõpuks Paldiski maanteele jõudsime, ei hakanud enam läbi Nõmme sõitma (nagu maratoni rada ette oleks näinud), vaid kütsime otse mööda suurt teed otse koju.
Igatahes praegu mul pepu valutab sellest pikast sõidust - alustasime kell 12 ning koju jõudsin õhtul kella 19:00 paiku. Ja muidugi tuleb Kaja kiita, kes kogu selle sõidu sama vapralt vastu pidas.
Tänast sõitu võis küll juba väikeseks trenniks nimetada. Kui mitte jalgade siis sadulasistumise trenniks küll. See viimane on muide ülivajalik Roheliste Rattaretkele mõeldes.
Nagu laupäeval sai koos Kajaga otsustatud - läheme pühapäeval matkasõidule Paldiski - Tallinn, püüdega järgida Nissani maratoni rada. Eelmisel aastal oli see 63 km pikk ja sellise arvestusega saigi plaan tehtud.
Ootamatult aga selgus, et rada on veidi ümber tehtud ja nüüd on pikkuseks 73 km. Ette rutates võin aga kohe siinkohal öelda, et meie sõitsime läbi 90 km.
Aga algusest veel niipalju, et rongipilet on imeodav - vaid 16 kr ! Soovitan, sõitke rongiga.
Ja teine tore asi: kuna 3 nädala pärast on seesama Nissan maratoni võistlus, siis selgus et lisaks meile sõitis sama rongiga Paldiski poole veel suur-suur hulk rattureid, kes läksid rajaga tutvuma/trenni tegema. See tegi kohe hinge soojaks ja meele rõõmsaks :-)
Esimesed 13-14 km sõitsimegi koos suure pundiga siis aga tulid esimesed liiva-alad, järsemad laskumised ja tõusud - mistõttu me Kajaga võtsime oma tempo.
Kohe aga jõudsime ühele poisile järele, kellel oli kett pooleks läinud - ega midagi, kuna mul ketivõti kaasas ja kasutamisoskus samuti olemas - aitasin tal keti ära parandada. Vastutasuks selle 15 min hindamatu väärtusega töö eest saime 2 banaani. Kuna aga kett oli siiski väga pikalt kõveraks läinud, purunes see tal ca 5 km pärast taas. Siis enam parandama ei hakanud ja juhatasime ta oma tõukerattaga Paldiskisse tagasi.
Vahepeal aga selgus, et me ei olnudki kõige viimased, vaid meile jõudis järgi üks neljane punt veel, kes oli jõudnud samal ajal rattakummi parandada kui meie ketiga tegelesime.
Kuna aga meie tempod olid erinevad, siis läksime Kajaga neil eest ära ja jätkasime matka Tallinna poole kahekesi.
Kõige suurem eksimine oli kusagil Keila-joa kandis, kus me keerasime liiga vara ära ning sattusime ühele hirmus lahmakale nõukogude ajal edukalt toiminud sõjaväeüksuse territooriumile. Lõpuks tiirutades jõudsime taas Keila-joale :-)
Edasi läks taas ladusalt - Väänas läksime taas "õige" maratoni raja peale ning kui lõpuks Paldiski maanteele jõudsime, ei hakanud enam läbi Nõmme sõitma (nagu maratoni rada ette oleks näinud), vaid kütsime otse mööda suurt teed otse koju.
Igatahes praegu mul pepu valutab sellest pikast sõidust - alustasime kell 12 ning koju jõudsin õhtul kella 19:00 paiku. Ja muidugi tuleb Kaja kiita, kes kogu selle sõidu sama vapralt vastu pidas.
Tänast sõitu võis küll juba väikeseks trenniks nimetada. Kui mitte jalgade siis sadulasistumise trenniks küll. See viimane on muide ülivajalik Roheliste Rattaretkele mõeldes.