See on selline mõnus tradistioon juba millega avatakse rattahooaeg. Kuid pean ütlema, et igal aastal juba järjest varem.
Kaja, Alar ja mina - rongiga Paldiskisse ning sealt ratastega mööda rannaäärseid teid tagasi Tallinna poole.
Mõned seigad:
Rongijaamast poolsaare tipuni kulgesime mõnusa 12km tiiruga.
Vahepeal kadus meil rada jalge alt - või õigem oleks öelda, kadus randa - kuna liiv oli pehme ja tagasi ei tahtnud keerata, eks siis marssisime mööda randa ja ronisime üle mahalangenud puude.
Kuna aga selle lauge kohani kust üles saab, oli veel ilmatu pikk tee siis otsustasime kaljuronimisega tegeleda ning Paldiski pankrannikult ratastega üles ronida.
Õnnestus!
Olime jälle tee peal.
Minimaalselt kulgesime ka mööda suuri maanteid, kuni jõudsime Lohusallu. Sellele poolsaarele tegime tiiru peale ning vallutasime ka väikese saare selle tipus. Sääl tegime omale kaasavõetud võileibadest ja muffinitest toreda eine.
Arutasime möödunud aegu ja mõtisklesime vene sõjaväe tegevuse üle - stiilis kuidas nad postide külge paigutatud telefonipistikutest helistamas käisid ja öösiti prozektoritega merd valgustasid.
Jõudsime vahepeal Keila-Joale, sõitsime läbi sealse pargi ning läbi Türisalu ja Vääna-Jõesuu jõudsime Suurupi sohu. Enne seda tuli rattaga läbida taaskord rannajoont, kohati sõidetav, kohati lihtsalt käekõrval. Ning siis üle pisikese kartulipõllu - ja taas - tee oli kadunud. No nüüd oli juba konkreetne ratas käekõrval mööda metsa ragistamine. Siis sattusid meile tee peale ette miskid vesised kohad, nii jalad sai märjaks - nagu ühele korralikule seiklusvõistluse treeningule ikka kohane.
Kohati kulgesime mööda paksu mudaradasid, nii et kõik ilma porilaudateda jalgratturid said klomps ja klomps mudatükkidega vastu selga ja nägu. Siis tuli ületada mingi pehkinud palkidest sild - õigemini sild oli kadunud, kuid alles olid need kaks palki. All ebameeldivalt sügav ja jäle kraav.
Ning poole kilomeetri tagant järgmine selline kraav, veider aga oli see, et nende vanade palksildade juurde enam ühtegi teed ei viinud - ehk me kulgesime lihtsalt oma intuitsiooniga mööda kunagist rada. Ahjaa - teise kraavi silda hoidnud palgid olid lõpuks nii ära pehkinud, et olid juba enne meid sisse kukkunud. Ega muud kui ratas kätte ja kraavi sisse ja teiselt poolt jälle üles.
Siis sattus meile jälle ette äge teelõik järsaku serval, nii et mõni meie hulgast oli sunnitud selle lausa jalgsi läbima.
Ja rada viis taas meid metsaradadele ning kus järsakuid, seal ka üles-alla minekuid. Siinkohal siis viimane tõus enne lõplikku Tabasalu laskumist.
