Nii, lõpuks ometi on Valged Aerud auto katusel :-)
Homme kui tööasjad Pärnus korda aetud - merele - lõpuks ometi. Tuletame Kajaga meelde, kuidas selline väike alus ennast merel üleval peab.
Tõenäoliselt kuskil Valgeranna kandis läheme peale ja kuna me üksi oleme siis kaugele avamerele minema ei hakka.
Küllike tabas ülihea pildi sellest, kuidas meie divisjoni kanuumatkal poisid kanuuga ümber hakkasid minema. Teisi pilte vaata siit pildialbumist.
Küllike tabas ülihea pildi sellest, kuidas meie divisjoni kanuumatkal poisid kanuuga ümber hakkasid minema. Teisi pilte vaata siit pildialbumist.
Küllike tabas ülihea pildi sellest, kuidas meie divisjoni kanuumatkal poisid kanuuga ümber hakkasid minema. Teisi pilte vaata siit pildialbumist.
Küllike tabas ülihea pildi sellest, kuidas meie divisjoni kanuumatkal poisid kanuuga ümber hakkasid minema. Teisi pilte vaata siit pildialbumist.
Kuidas elad Otepää 2005
Kirjutan siis kui selleks tuju tuleb.
Lisaks oli meie telgi juures ka konn:
Kuidas elad Otepää 2005
Kirjutan siis kui selleks tuju tuleb.
Lisaks oli meie telgi juures ka konn:
Olid ikka ülivõimsad joad.
Maailma suurim !
Seal kõrval seistes veekohinat kuulates ja langevat vahtu vaadates oli väga kerge tekkima see maagiline tunne, et "nüüd sukelduks oos selle veega siit ülevalt alla..."
Võibolla see tunne ongi see, mis ajab inimesi tünnidesse ronima ning kosest alla sõitma. Vähemalt Niagara kosel püütakse seda pidevalt teha.
Täpselt 2 nädalat tagasi olin ma sealsetes subtroopilistes vihmametsades ning nautisin keskpäevakuumust +40C ...
Eesti üks suuremaid soid - Puhatu soo - sai läbi käidud.
Äärmiselt huvitav ja põnev kogemus. Kuna tänavune aasta on üldse märjem olnud - oli seal tavapärasega võrreldes hulga rohkem vett. Meie alustasime oma matkaga Gorodenko külast Narva jõe ääres - sealt suundusime ligi 8 km põhjapoole ja seejärel läksime lääne suunas üle raba.
Suuri veealasid nimetatakse sealkandis märedeks ja rabasaari kriivadeks. Puhatu soos elab ka 10% Eestimaa kotkastest.
Väge huvitava mälestuse jätsid seal vana-aja teed. Need olid kasutusel 40-ndatel aastatel vene sõjaväe poolt kui mindi Sinimägesid vallutama.
Üks nendest teedest oli selline 3-st pikipalgist laotud tee üle suure märe - kuid mis peamine - selle tee leiab üles vaid see, kes teab et seal tee on. Kuna näha pole midagi - kogu tee on vee all - veetase tee peal oli stabiilselt põlveni või veidi alla. Ilma selle teeta võid aga mõnes kohas ka kaelani vette sattuda.
Teine tee selle eest oli aga palju vägevam - see oli juba ristipalkidest laotud 1-1,5 m laiune talvetee. Kuid ka sellest teest on võimalik seda märkamata üle jalutada - nagu ka meiega juhtus. See talvetee viis ühe salajõeni, mis eraldab Puhatu sood Mustaraba soost. Üle selle jõe minek oli taas omaette katsumus - kuna seal jões oli see tee väga ajuti säilinud, mille tulemusena osad inimesed ka üle vöö sisse käisid.
Väga tore on omada teavet selliste "saladuste" kohta - nagu need salajased teed seal soos. Pole üldse oluline et ma seda teavet saan kasutada vaid seal kohal olles.
Marsruut - esimene päev 11 km ja teine 19 km.
Eesti üks suuremaid soid - Puhatu soo - sai läbi käidud.
Äärmiselt huvitav ja põnev kogemus. Kuna tänavune aasta on üldse märjem olnud - oli seal tavapärasega võrreldes hulga rohkem vett. Meie alustasime oma matkaga Gorodenko külast Narva jõe ääres - sealt suundusime ligi 8 km põhjapoole ja seejärel läksime lääne suunas üle raba.
Suuri veealasid nimetatakse sealkandis märedeks ja rabasaari kriivadeks. Puhatu soos elab ka 10% Eestimaa kotkastest.
Väge huvitava mälestuse jätsid seal vana-aja teed. Need olid kasutusel 40-ndatel aastatel vene sõjaväe poolt kui mindi Sinimägesid vallutama.
Üks nendest teedest oli selline 3-st pikipalgist laotud tee üle suure märe - kuid mis peamine - selle tee leiab üles vaid see, kes teab et seal tee on. Kuna näha pole midagi - kogu tee on vee all - veetase tee peal oli stabiilselt põlveni või veidi alla. Ilma selle teeta võid aga mõnes kohas ka kaelani vette sattuda.
Teine tee selle eest oli aga palju vägevam - see oli juba ristipalkidest laotud 1-1,5 m laiune talvetee. Kuid ka sellest teest on võimalik seda märkamata üle jalutada - nagu ka meiega juhtus. See talvetee viis ühe salajõeni, mis eraldab Puhatu sood Mustaraba soost. Üle selle jõe minek oli taas omaette katsumus - kuna seal jões oli see tee väga ajuti säilinud, mille tulemusena osad inimesed ka üle vöö sisse käisid.
Väga tore on omada teavet selliste "saladuste" kohta - nagu need salajased teed seal soos. Pole üldse oluline et ma seda teavet saan kasutada vaid seal kohal olles.
Marsruut - esimene päev 11 km ja teine 19 km.