Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

Meenub aasta 85 või oli see 86.

Igatahes mäletan, et lugesin ilmselt kuskilt "Noorte Hääle" lehesabast kuulutust, et ühel suvepäeval toimub üritus mille nimi on "50 km 12 tunniga".

Tundus kohe põnev pealkiri, rääkisin emaga läbi ja sain loa minna. Teenindusmaja kõrvalt väljus kollane linnaliini Ikarus, see kõvade pruunide, kunstnahast katetega istmetega veermik.

Buss kogunes hommikul vara rahvast täis ning toimetas meid Loksale. Ühtegi sõpra-tuttavat mul seal polnud. Kuid inimesi oli nii noori kui ka keskealisi. Ahjaa, mina olin siis miski 13-14 aastane.

Mäletan, et kaarte meile küll ei antud, kuid õhtuks pidime jõudma Kallaveresse kus oli meie jaoks reserveeritud tavaline linna saun. Start anti niisiis sujuvalt - ca kell 9:00 paiku hommikul. Rada oli mingil moel tähistatud - mingitest kohtadest meenuvad puude külge seotud punased lindikesed. Kuid päris kindlasti oli lõike kus puudus igasugune märgistus ja tuli kulgeda enesetunde järgi.

Ilmselt arvestati meiega kui nõukogude inimesega, et 2 linti kilomeetri peale on juba piisavalt hea.

Rajalt meenuvad mõned seigad - mingi osa teekonnast sai läbitud joostes-sörkides, siis jälle kõndides, vahepeal üksi, kohati kellegagi koos, kuid meenuvad ka paar inimest:

* üks naisterahvas, pakun et ta võis olla üliõpilane - noh ikka 10 aastat minust vanem - tal oli midagi punast seljas ja temaga läbisime koos päris suure hulga maad. Ta rääkis, et tema oli üks korraldajatest (või nende sõber?) (võibolla ma seepärast ei eksinudki ära?) ja üldse oli tal päris arukas jutt.

* üks vanem meesterahvas - tal oli seljas see vana veneaegne länguvajuv suur seljakott ja seal sees olid tal telliskivid. Imelik mees.

Söömisega oli nii, et see pidi igaühel endal seljakotiga kaasas olema, sest ühtegi kontrollpunkti ega joogipunkti küll tee peal polnud.

Igatahes jõudsin õhtuks Kallaveresse, lõppaeg tuligi mul alla 12 tunni. Käisin saunas, siis toimus sauna ees väike tseremoonia ning mulle kui kõige nooremale osavõtjale anti pidulikult üle suur klaas, mille peal oli samuti kirjutatud "50 km 12 tunniga".

Ema oli mulle suvilast vastu tulnud ja ereliukase kaasa võtnud. Nii ma siis istusin selle selga ja sõitsin veel 3-4 km rattaga suvilasse.

Kuna see toimus ikka minu jaoks väga varases nooruses ja üle 20 aasta tagasi, siis äkki on inimesi kes sellest üritusest rohkem mäletavad? Ja kas seda korraldati järgmisel aastal veel nagu lubati?

Auhinnaks saadud klaas seisis pikka aega aukohal kuid mingil saatuse tahtel läks ta õnnetul kombel katki ning on nüüdseks ära visatud.

Esialgu vaid pildid:

http://www.ekstreem.ee/pildialbumid/06%20Ahvenamaal%20ratastega/ 

Esialgu vaid pildid:

http://www.ekstreem.ee/pildialbumid/06%20Ahvenamaal%20ratastega/ 

Esialgu vaid pildid:

http://www.ekstreem.ee/pildialbumid/06%20Ahvenamaal%20ratastega/ 

Esialgu vaid pildid:

http://www.ekstreem.ee/pildialbumid/06%20Ahvenamaal%20ratastega/ 

Alustasime Kajaga Kurkse sadamast - kokku 27 km sõitu.

Ja Kaja ongi meie toredast Pakri-seiklusest vahva jutu kirjutanud.

Siin ka pilte selle kohta.

NB! Ja muidugi oleme väga uhked oma nimelise kajaki üle millele me ise nime andsime. Ja sellele vastavalt ka soomest aerud lasime tuua.

Ja ilu peab ka olema - ning oranž kajak mere taustal kahe paari valge aeruga ON ilus :-)

Alustasime Kajaga Kurkse sadamast - kokku 27 km sõitu.

Ja Kaja ongi meie toredast Pakri-seiklusest vahva jutu kirjutanud.

Siin ka pilte selle kohta.

NB! Ja muidugi oleme väga uhked oma nimelise kajaki üle millele me ise nime andsime. Ja sellele vastavalt ka soomest aerud lasime tuua.

Ja ilu peab ka olema - ning oranž kajak mere taustal kahe paari valge aeruga ON ilus :-)

8:35 väljub Balti-Jaamast rong, pilet maksab 18 krooni ja natuke rohkem kui tunni aja pärast oledki Paldiskis.

Täpselt nii algas meie tänane rattasõit Paldiskist Tallinna suunal.

Majad on ääre-Paldiskis ikka samasugused lobudikud nagu varem, kohati on võibolla ainult veidi hullemaks muutunud.

Need on siis tegelikult vanad vene sõjaväe kasarmud, milledest pole kellelgi sooja ega külma - las vedelevad-lagunevad.

Paldiski poolsaare tippu jõudnult tegime muidugi taas peatuse. Käisime selle vana sõjaväe vaatetorni juures.

See valvetorn on küll omal ajal väga huvitava otstarbega olnud.

Nimelt seal üleval istusid ohvitserid, kes jälgisid Pakri saari - selle lõhe suund on täpselt Pakri saarte peale - jälgisid seda kuidas lennukitel pommitati mingeid seatud sihtmärke. Sihtmärgid olid nii maal kui meres.

Selle torni kõrval ja ümber on mitmed maaalused käigud - mõned isegi nii sünged ja pimedad et sinna pole julgenud ka koos vanemaga lapsed minna. Ega ma ei soovita ka igasugusesse käiku minna suvaliselt minna - ma tean kohti kus on olemasoleva käigu all veel teine tasand - ning kunagi ei tea kus pimedas koridoris see võib sind tabada.

Hiljem turnisime muidugi ka panga serval, kuid sealt lahkudes õnnestus haarata klaasikild rattasse - nii läks täie ette kaasavõetud varukumm jms abivahendid.

NB! 1. Võta alati tagavara kumm kaasa 2. Enne uue kummi panekut kontrolli alati VÄLISKUMM seestpoolt üle.

Need on lihtsad kogemused - näiteks praegugi - klaasikillu leidsime nii, et keerasime väliskummi tagurpidi ja vaatasime selle hoolega üle. Kui me poleks seda teinud, oleks meie uus kumm kohe esimese meetriga samamoodi purunenud.

Edasi sõitsime mööda Paldiski poolsaare teid, mis kohati olid suisa vesised - nii et mõlemad saime ka oma varbad märjaks.

Tegime peatuse Treppojal ja imetlesime sealset veterohkust.

Jõudsime Laulasmaa randa - tegime lõuna peatuse - läbitud oli juba 35 km - pepu valutas ja kõht oli tühi. Samuti tõdesime mõlemad milline tore nauding on tegelikult binokliga linde uurida - ja mõistsime oma arust ka linnuvaatlejate indu. Binokli aga kinkisid mulle sünnipäevaks minu eelmised töökaaslased - suur tänu hea binokli eest.

Jõudsime oma reisiga muidugi läbi Keila-Joa - kus pidime ju ikka sealt läbi minema, veerohkust imetlema ning pilti tegema.

Turnisime ka ühe suure kivi otsas.

See oli ühe ütlemata toreda tee peal, mis viis otse Tabasalust Harku järve äärde. Seda meil just vaja oligi, sest siis saime keerata veel Astangult läbi ning oma silmadega üle vaadata kuidas sealne olukord on.

On küll.

Jubedam kui Kole.

Niisama vaadates on Astangu nagu Astangu ikka - homme kell 11 tulevad siia juba JK alpinismiklubi ronijad peale.

Aga ümbruskond on ikka õudne laga küll. See on täiesti masendav millist prahti siia igalt poolt tassitakse.

Muidugi - kui see piirkond pole looduskaitse vms. all, siis oleks pikas perspektiivis päris kasulik siia endale maa osta. Kujutan ette, et 20 aasta pärast hakkavad võrsuma siin esimesed majakesed ning rajatakse kommunikatsioonid jne.

Väga tore päev ratastel. Pepu täiesti haige, läbitud 76 km.

8:35 väljub Balti-Jaamast rong, pilet maksab 18 krooni ja natuke rohkem kui tunni aja pärast oledki Paldiskis.

Täpselt nii algas meie tänane rattasõit Paldiskist Tallinna suunal.

Majad on ääre-Paldiskis ikka samasugused lobudikud nagu varem, kohati on võibolla ainult veidi hullemaks muutunud.

Need on siis tegelikult vanad vene sõjaväe kasarmud, milledest pole kellelgi sooja ega külma - las vedelevad-lagunevad.

Paldiski poolsaare tippu jõudnult tegime muidugi taas peatuse. Käisime selle vana sõjaväe vaatetorni juures.

See valvetorn on küll omal ajal väga huvitava otstarbega olnud.

Nimelt seal üleval istusid ohvitserid, kes jälgisid Pakri saari - selle lõhe suund on täpselt Pakri saarte peale - jälgisid seda kuidas lennukitel pommitati mingeid seatud sihtmärke. Sihtmärgid olid nii maal kui meres.

Selle torni kõrval ja ümber on mitmed maaalused käigud - mõned isegi nii sünged ja pimedad et sinna pole julgenud ka koos vanemaga lapsed minna. Ega ma ei soovita ka igasugusesse käiku minna suvaliselt minna - ma tean kohti kus on olemasoleva käigu all veel teine tasand - ning kunagi ei tea kus pimedas koridoris see võib sind tabada.

Hiljem turnisime muidugi ka panga serval, kuid sealt lahkudes õnnestus haarata klaasikild rattasse - nii läks täie ette kaasavõetud varukumm jms abivahendid.

NB! 1. Võta alati tagavara kumm kaasa 2. Enne uue kummi panekut kontrolli alati VÄLISKUMM seestpoolt üle.

Need on lihtsad kogemused - näiteks praegugi - klaasikillu leidsime nii, et keerasime väliskummi tagurpidi ja vaatasime selle hoolega üle. Kui me poleks seda teinud, oleks meie uus kumm kohe esimese meetriga samamoodi purunenud.

Edasi sõitsime mööda Paldiski poolsaare teid, mis kohati olid suisa vesised - nii et mõlemad saime ka oma varbad märjaks.

Tegime peatuse Treppojal ja imetlesime sealset veterohkust.

Jõudsime Laulasmaa randa - tegime lõuna peatuse - läbitud oli juba 35 km - pepu valutas ja kõht oli tühi. Samuti tõdesime mõlemad milline tore nauding on tegelikult binokliga linde uurida - ja mõistsime oma arust ka linnuvaatlejate indu. Binokli aga kinkisid mulle sünnipäevaks minu eelmised töökaaslased - suur tänu hea binokli eest.

Jõudsime oma reisiga muidugi läbi Keila-Joa - kus pidime ju ikka sealt läbi minema, veerohkust imetlema ning pilti tegema.

Turnisime ka ühe suure kivi otsas.

See oli ühe ütlemata toreda tee peal, mis viis otse Tabasalust Harku järve äärde. Seda meil just vaja oligi, sest siis saime keerata veel Astangult läbi ning oma silmadega üle vaadata kuidas sealne olukord on.

On küll.

Jubedam kui Kole.

Niisama vaadates on Astangu nagu Astangu ikka - homme kell 11 tulevad siia juba JK alpinismiklubi ronijad peale.

Aga ümbruskond on ikka õudne laga küll. See on täiesti masendav millist prahti siia igalt poolt tassitakse.

Muidugi - kui see piirkond pole looduskaitse vms. all, siis oleks pikas perspektiivis päris kasulik siia endale maa osta. Kujutan ette, et 20 aasta pärast hakkavad võrsuma siin esimesed majakesed ning rajatakse kommunikatsioonid jne.

Väga tore päev ratastel. Pepu täiesti haige, läbitud 76 km.

Vaatasin seda marsruuti ning joonistasin valmis selle aasta Roheliste Rattaretke "Kuidas elad Virumaa?" kaardid.