Planeeritud marsruudist jätsime ühe osa välja, kuna üle raba suusatamine on ikka omajagu kunsttükk ja suhteliselt aeglane tegevus. Esimesel päeval 4 tundi - 10 km, teisel päeval 6 tundi - 14 km.
Alustasime Aivar Ruukeli juurest, Saarisoolt. Esialgne plaan oli minna mööda jõge Aesooni ja sealt rabale keerata, kuid jõgi oli lahti mis lahti. Läksime siis mööda teed. Aesoo rippsilda valvas üks Väga Kõva Häälega ja muidu suure olemisega njuufaundlane. Kuid mõningase koosviibimise järel muutus ta üsna taltsaks ja oli nõus meid üle silla lubama.
Toonojale jõudsime igatahes kottpimedas, õnneks olime seal mõlemad käinud ning samuti omasime adekvaatseid kaarte ning oskasime suurepäraselt kasutada kompassi ja selle järgi orienteeruda. Kell 17:00 püstitasime pilkases pimeduses selle vana sauna kõrvale oma telgi. Muuseas, keegi on selle aasta augustis sauna maha põletanud. Kuid samas oli näha, et käis töö selle taastamisega.
Kolasime ka majas ringi ning oma suureks heameeleks leidsime ka vana Toonoja päeviku, mis varemalt oli seisnud saunas. Kartsime et ka see on tuleroaks langenud, kuid oh õnne - see rippus kenasti akna küljes nööriga. Lugesime huviga vahepealseid kandeid ning lisasime samuti enda poolt lühikese lõigu.
PS: Hommikul tegime ühiskondlikult kasulikku tööd ning teenisime rahva ja ajaloo huve. Me nimelt pildistasime kogu Toonoja päeviku leht-lehelt ning varsti panen selle siia internetti üles.
Igatahes kell 11:00 olime taas liikumas, sedapuhku suunaks rabarinnak Karusekose ligidal. Sinna oli maad küll vaid 6 km, kuid selle läbimiseks kulus meil aega veidi alla 3-e tunni. Puhkasime seal, kohtasime ka mõningaid inimesi, kes viisakalt mööda teed sealseid vaatamisväärsusi olid tulnud nautima - rabarinnak, vaatetorn ja laudrada.
Meie aga jätkasime oma teed Riisa silla suunas - õnnetuseks aga puudus meil selle piirkonna normaalne kaart ning seetõttu sattusime päris kohutavasse metsa, mis alguses oli küll suuskadega läbitav, kuid hiljem tuli isegi suusad alt võtta ning sellisel viisl läbi tihniku minna - suuna mõttes abiks jällegi vaid kompass. Kui lõpuks metsast välja jõudsime, ootas meid ees mingi kohutav-jäle põllulahmakas. Jäle seepärast, et kui uskumatult künklikuks on võimalik üks põllumaa Euroopa Liidu toetusrahadega songerdada.
No jah - jõudsime siis lõpuks tee peale ja sealt edasi Riisa sillale. Nüüd oli kell juba 16:45 (teadupärast loojub praegu päike kell 16:03) ja see tähendas ka ühtlasi suurt pimedust. Kinnitasime ühe pealambi eesliikujale ette ning tagaliikujale taha - nagu emasel jaaniussikesel, kes laternaga omale isaseid kohale meelitab.
Helistasime Aivarile ning saavutasime suurepärase kokkuleppe - meie tuleme mööda Riisa laudteed/matkarada tema juurde - teisele poole jõge ja tema siis toob meid kanuuga üle. Mõeldud-tehtud.
Väga huvitav kogemus oli kottpimedas metsas pealampidega mööda laudteed suusatada :-) Samuti pani mind imestama seal parklas seisev auto - no kes see sellisel kellajal sinna laudteele veel läheb ??
Igatahes väga toredaid emotsioone pakkus kanuuga üle jõe sõit, kuna jõe kaldad olid mõlemalt poolt ca 8 meetri ulatuses jääs ning keskel oli umbes 6-7 meetrine must vesi. Ega midagi - meil oli tegelikult aastaid tagasi jäätunud jõel kanuumatkamise kogemus olemas, samuti polnud ka Aivar esimest korda paadis :-) Nii me siis sealt üle saimegi - hooga jääserva peale sõites murdus esimene osa jääst ära, kuid 1,5 meetri kaugusel mustast veest oli juba täiesti kindel jääpind.
Lõpetasime tädi Hilja juures saunas ja mõnusa õhtusöögiga tema köögis.
Tahaks siinkohal öelda suur tänu Aivar Ruukelile ja tädi Hiljale. Ja loomulikult ka matkakaaslasele Kajale.
Kõrvaloleval pildil sõbrunes Kaja kassiga Aivari juures ning jõudis viimasega ka juba kokkuleppele, et laenab seda kõutsi kui kodus vaja oma emasele kiisule pojakesi lasta teha.