Selleks et ekspeditsioonilt vähemalt 3x nädalas teksti ja pilte saata, peab olema sõltumatu kommunikatsioonivõimalus.
Meie kaasavõetav tehnika kommunikatsiooni pidamiseks:
- Iridiumi SAT-telefon
- sat-telefoni ühenduskaabel, mis teeb SAT-telefonile COM-pordi
- Iridium-telefonile päikesepatarei
- sigaretisüütajasse käiv SAT-telefoni laadija
- 220V Iridium-telefoni laadija
- spetsiaalne pistik sat-telefonile, mille abil saab samaaegselt laadida autolaadijaga ning ühenduda PDA-ga
- pihuarvuti iPaq h6340
- topeltaku PDA-le (standard on 1800 mA/h, topelt on 3600 mA/h)
- PDA kaabel, mis teeb PDA-le COM-pordi ühenduse
- sigaretisüütajasse käiv pihuarvuti laadija
- 220V PDA-laadija
- klaviatuur PDA-le, mille abil mugavalt teksti trükkida
- spetsiaalne karp 8-patareiga, millel on 12V sigaretisüütaja väljund
- Canon IXUS 30 fotokas SD-mälukaardiga
- lisaaku Canonile (puudub esialgu)
- Canoni 220V laadija
- lisa SD mälukaart 512Mb
Küll sai ikka pikk nimekiri. Ja kui kogu see krempel veel koostööd ka suurepäraselt teeks, oleks ikka täitsa bro.
PDA-tarkvara
Olen saanud õnnelikuks PDA omanikuks (HP iPag h6340) ja nüüd tegelen sellega, kuidas temaga erinevat tehnikat sõbrustada. Näiteks Exchange serveriga Active Synci kasutamine, MMS-de saatmine-vastuvõtmine, WiFi-ga töötamine igast asendist, GPRS-i kasutamine, VPN ühendused...
- päris vahva et PDAl on sisse ehitatud WiFi-tugi - sellega saab igal pool "conneceted people" olla
- väga tore et PDA oskab ise telefon olla - st. helistada ja GPRSi ühendust luua - seega olen veel rohkem connected
- kaasas on kaabel, mille teisest otsast tuleb serial-väljund - ja selle kaudu saab ühenduda Iridiumi SAT-telefoniga, hädavajalik ekspeditsioonil
- ja mis väga uhke - tal on kaasas klaviatuur, millelt on väga mugav ja mõnus kohe sõnumeid tippida
- sisendina tunneb ta aga vaid SD (secure digital) tüüpi memory-kaarti - ja ma pean nüüd selle kaardi toetusega fotoka endale soetama
Ehk siis: fotokas peaks vastama järgmistele nõuetele:
- salvestab SD mälukaardile
- minimaalselt 3M pixelit
- akude asemel kasutaks AA-patareisid (oluline pikkadel ekspeditsioonidel, kus akut laadida ei õnnestu)
Nendele tingimustele vastas Canoni apastraat: http://www.reaal.ee/Product/data?kood=cc88df3f3184df3f529f11eb000202&page=0 selle vahega et on siiski sisemise akuga, mitte patareidega.
Nüüd ma siis mõtisklen, et mida teha !
Siikohal loetelu fotokatootjatest, kellel on SD mälukaarditoetusega fotokaid:
- canon
- minolta
- konica
- hp
- samsung
- kyocera
- nikon
- epson
- panasonic
- toshiba
- pentax
- trust
Kuna praegu on ikkagi Argentiinas suvi alanud, siis ka ilmad soojaks lähevad.
Aconcagua tipuilm: päeval -22C, tuul 5-7 m/s, windchill -30C.
Baaslaagri ilm on 0C piires (või väike miinus) - umbes nagu meil siin õues praegu. Kuid selle vahega et päike paistab. Tuul on 2-3 m/s.
Päike tõuseb Aconcagual 4:35 ja loojub 18:50.
Aconcagua mäe ronimise kõrghooaeg on 15.detsember kuni 31.jaanuar. Tegemist on siis nende südasuvega.
Ka lapsed lähevad neil kooli alles märtsis ning meie mõistes talve hakul hakkab kooli vaheaeg.
Täpselt 3 nädalat ja 1 päev on jäänud selle hetkeni kui me siin pakase käes lennukile astume, selleks et juba järgmisel päeval oma ninad kuumal Argentiina päikesel lasta ära põletada.
Selle aasta esimesed tegijad on juba Aconcagua tipus ära käinud - see juhtus küll juba 27. novembril kui üks tšehh ning kaks kanadalast kell 14:35 tippu jõudsid.
Käisin lastega kelgutamas - õigemini nemad kelgutasiud ja mina kõmpisin ülesalla. Seljas oli mingi 15 kg seljakott.
Tore on aga see, et peale poolt tundi käimist nägin Kaja seal vanakal - tema oli samuti tulnud lastega kelgutama, kuid nagu ta kahetsusväärselt märkis - seljakoti koju jätnud.
Läks tema siis lastega edasi lumelauda proovima, mille ta oli supermarketist omandanud.
Mina ikka kõmpisin.
Siis äkki näen - Airi tuleb - ka seljakott seljas ning saapad jalas - ja juba me kõnnimegi kahekesi üles-alla.
Siis tuli Kaja tagasi ja me kõmpisime natuke kolmekesi.
Ühesõnaga tore päev toredateks kohtumisteks.
Argentiina rahad: pesod ja centavod
1 Euro = 4 pesot -> 4 EEK = 1 peso (ARS)
st kõik pesodes olevad hinnad tuleb neljaga korrutada siis saab hinna eesti kroonides.
USA dollarites kirjutatud hinnad tähistatakse U$S 10 ja argentiina pesode puhul $ 10.
Aconcagua normaal-marsruudi kirjeldus.
Veel olulist logistilist infot
Valuutakonverter: http://www.xe.com/ucc/
Bussid Mendozast Puente del Incasse
Bussid Buenos Airesest Mendozasse
Oluline info: http://www.turismouspallata.com/ http://www.elrapidoint.com.ar/
Veel üks Aconcagua veebileht.
3 päevane Aconcagua ilmateade
Baaslaagris on päeval -5 kraadi, puhub tuul kiirusega 30 m/s, windchill (tegelik külmatunne) -12 kraadi.
Mäe keskpaiga 1. ja 2. vahelaagri piirkonnas on päeval külma -14 kraadi (öösel -20), puhub tuul kiirusega 45 m/s, windchill -28 kraadi päeval.
Tipuilm on käesoleval nädalal selge, päeval -20 kraadi ning koos 55-60 m/s puhuva tuulega loob tegeliku külmatunde -42 kraadi.
Arvuta ise windchill.
Ja kalkuleeri erinevate mõõtühikute vahel.
Talvemaratonile kogunes jooksjaid 7 inimest, mõned jooksid 1 tiiru, 2-3 tiiru, kuidas keegi ennast hästi tundis.
Mina täitsin oma päevaeesmärgi täiega, läbisin täispika maratoni - 42 km - koguajaga 4:11. Nii et peaaegu eile õhtul püstitatud eesmärk, kus oli mul märgitud ajaks 4:10.
Olen ülirahul, korraldus oli suurepärane, ajavõtmine toimis väga hästi. Kokku puhkasin joogipunktides 18 min. Kui esimesed ringid sujusid keskmiselt ajaga 31 min siis alates 5 ringist (ehk peale 30 km) olid ringiajad ligi 40 min - mis sisaldavad ka 4-5 minutiseid joogipause.
Estonian Extreme Event sari jätkab järgmisel aastal uue nime all ja samuti lisandub sarjale neljas etapp. Praegune etappide kava, mis paraku on aldis muutustele, on järgnev:
- I etapp 23. aprill Kose/Harjumaa
- II etapp 11. juuni Haanja/Võrumaa
- III etapp 13. august Nõva/Läänemaa
- IV etapp 24. september Viljandi
See on esialgne teave korraldajatelt. Need kuupäevad tuleb siis igal-juhul ära broneerida.
Kui sa märkad aega ka väikese küsitluse vastamiseks siis korraldajad paluvad seda teha siin: http://www.xdream.ee/kysitlus.php
Kellele aga möödunud hooaeg juba kauge minevikuna tundub, siis meelde tuletada aitab ehk kolmandast etapist valminud lühifilm. (Varuge kannatust faili avamisel, selle suurus on 43 Mb): http://www.xdream.ee/EXE3.mov Vaatamiseks on vajalik Apple QuickTime Player http://www.apple.com/quicktime/download/
Lisaks loe veel siit: http://www.ekstreem.ee/04/seiklussport/ ja igasuguste võistluste tulemusi näeb sellelt lehelt: http://www.ekstreem.ee/sport
Eesti üks suuremaid soid - Puhatu soo - sai läbi käidud.
Äärmiselt huvitav ja põnev kogemus. Kuna tänavune aasta on üldse märjem olnud - oli seal tavapärasega võrreldes hulga rohkem vett. Meie alustasime oma matkaga Gorodenko külast Narva jõe ääres - sealt suundusime ligi 8 km põhjapoole ja seejärel läksime lääne suunas üle raba.
Suuri veealasid nimetatakse sealkandis märedeks ja rabasaari kriivadeks. Puhatu soos elab ka 10% Eestimaa kotkastest.
Väge huvitava mälestuse jätsid seal vana-aja teed. Need olid kasutusel 40-ndatel aastatel vene sõjaväe poolt kui mindi Sinimägesid vallutama.
Üks nendest teedest oli selline 3-st pikipalgist laotud tee üle suure märe - kuid mis peamine - selle tee leiab üles vaid see, kes teab et seal tee on. Kuna näha pole midagi - kogu tee on vee all - veetase tee peal oli stabiilselt põlveni või veidi alla. Ilma selle teeta võid aga mõnes kohas ka kaelani vette sattuda.
Teine tee selle eest oli aga palju vägevam - see oli juba ristipalkidest laotud 1-1,5 m laiune talvetee. Kuid ka sellest teest on võimalik seda märkamata üle jalutada - nagu ka meiega juhtus. See talvetee viis ühe salajõeni, mis eraldab Puhatu sood Mustaraba soost. Üle selle jõe minek oli taas omaette katsumus - kuna seal jões oli see tee väga ajuti säilinud, mille tulemusena osad inimesed ka üle vöö sisse käisid.
Väga tore on omada teavet selliste "saladuste" kohta - nagu need salajased teed seal soos. Pole üldse oluline et ma seda teavet saan kasutada vaid seal kohal olles.
Marsruut - esimene päev 11 km ja teine 19 km.
Mõned päevad on treeningu osas täitsa vahele jäänud - kuid täna sai tehtud trenn mis trenn.
Läksin piritale jooksma - jätan auto tavaliselt Pirita Selveri juurde ja jooksen seda ringraja ringi. Juba lapsepõlvest tean, et see on 6km pikk - kuna siis käisin igal suvel rinkat vaatamas ja nendes rinka-teatmikes oli loomulikult lisaks sellele infole, et Lembit Teesalu sõidab numbriga 1 ja Luule Tull numbriga 4 kirjas ka ringraja pikkus.
Igaks juhuks sõitsin siseringi üks päev ka jalgrattaga läbi ning sain samuti täpselt 6km.
Täna siis läksin mõttega vähemalt 3 ringi joosta. Ilm sombune, õhk +6kraadi, peaaegu tuuletu.
1. ring - see on nagu soojenduseks - pole nagu õiget tempot ja igasugused röhatused jm väljuvad gaasid annavad endast märku. Ühesõnaga - organism läks alles käima.
2-3. ring - need lähevad väga ladusalt ja mõnusa tempoga - peas keerlevad mõtted isegi sellest "aga äkki jookseks ajaviiteks isegi maratoni ära" - kiire arvutus ütleb et 7 ringi peaks jooksma. 2. ringil panin ka pealambi põlema, et autojuhtidele hästi nähtav oleksin. 3. ringil nägin pimedas metsas mingit gruppi kepikõndijaid - paistis et nad harjutasid seda toredat ala ühe vanema vuntsidega onkli juhendamisel.
4. ring - tempo hakkab juba natuke langema ja 4 ringi lõpus on tõsine sisemine võitlus, et rajalt mitte ära tulla - sain võitu ja läksin veel ühele ringile. Kepikõndijad olid kadunud ja autode kiirused olid ringrajal tunduvalt suuremad kui enne.
5. ring - tempo juba üsna tönts, säärelihased ja puusad hakkavad tunda andma. Ringi lõpuks valdab mind selline väsimus, et enamate ringide jooksmisele ei mõtle vaid keeran rahuloleva tundega auto poole. Olin väsinud - midagi ei märganud enam - väga pime oli ka juba.
Sisemine rahulolu endaga - lihtsalt tööpäeva lõpuks 30km joosta on päris normaalne treening - aega kulus 2:50.