Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

Kolm järjestikust nädalavahetust ja enamgi pakkusid elamusi paljudele seikluste otsijatele kel meeldib kaardiga väljas ringi liikuda.

ADIDAS Winter Xdream - 15.01.2017 Pirita

Foto: Aldis Toome

Alustama peab kaugemalt kuna juba jaanuaris oli kätte jõudnud kevad 2017. Maa oli must ning Winter Xdream, mis nagu nimigi ütleb peaks olema talvega seotud, muutus aga lihtsalt talviseks rattavõistluseks.

Tiimil ACE Salomon (Timmo Tammemäe, Rait Pallo, Leivo Sepp), polnud ühtegi kõhklust millise vahendiga starti minna – jalgratas. Korra jooksis läbi, et äkki peaks fätiga minema? aga sinnapaika see jäi, kuna Timmol ja Leivol nagunii fätti pole ja lund ei paistnud, läksime peale tavaliste ratastega.

Rajal olnud kõige kõvem jooksutiim “Sparta jooksjad” saavutas üldjärjestuses 18. koha. Kuigi rajal oli etappe, kus me liikusime jooksjatega võrdsel kiirusel. Jooksjad lihtsalt jooksid väga nobedalt ja meil oli vaja rattaid üle kivide ja kändude lihtsalt tassida. Ilmselgelt aga oli rajal pikki sileda tee like ning seal võib rattale vastu saada vaid veel kiirem ratas.

Nagu näha, siis esimese koha võttis üldse segatiim, sinna kuuluvad rattaorienteerumise maailmameister ning muidu mehiste rattalihastega sõitjad. Meie tiim jõudis 3 min peale võitjaid, kuid 3. koht oli juba võitjatest juba pea 12 min kaugusel.

Väärikas aasta algus ratastel: meesteklassi 1. koht, 3:23 ja 58km.

https://www.xdream.ee/winter-xdream-info 

ICEBUG XT Talverogain - 18.03.2017, Randvere

Foto: Harry Veide

Nime järgi on tegemist taaskord talvise võistlusega, kuid reaalsus oli see, et tuli lihtsalt 4 tundi joosta. Metsaalused hakkasid välja sulama ning krave ületades ei võinud sugugi kindel olla, kas jää peab või astud läbi. Veel nädal enne võistlust kndsid veel kõik kraavid ja vähegi vesised alad. Tänaseks siis aga pokumaad suhteliselt vesised ja metsateed kaetud jäise sopaliuga.

Pigem on reegel see, et kahesed tiimid on poodiumil, kuna leiab lihtsamini sobiva jooksutempoga kaaslase. Meie siiski trotsisime seda reeglipära ning läksime kolmekesi. Käsitlesime seda võistlust enda jaoks kui pikka 4-tunnine jooksutreening.

Rait oli tulnud just suusahooajalt ning tema enda sõnul on tal jooksusamm selline eelmise sügise jäänuk. Timmo on aga kogu aeg suurepärases vormis. Leivo jooksuvorm ei olnud ka veel talvest korralikult väljunud kuid tiimi abiga suutsime sellegipoolet näidata päris head tulemust.4 tunni jooksul läbisime 39km ning maastik oli kohati päris raske.

Kokkuvõttes tubli 2. koht, 4h ja 39km.

http://www.xtsport.ee/voistlused/xt-talverogain/info/

Tallinna Linnarogain - 25. märts 2017, Kadriorg

Foto: Silver?

Nädal peale talverogaini toimus Tallinna Linnarogain. Kuna Timmo on selle peakorraldaja siis tema seekord jooksma ei saanud tulla ning Raidul olid toimetamised ees. Telefonikõne Heitile, kes on ka alati heas vormis, ja saigi selleks korraks kokku tiim Salomon-Seiklushunt (Leivo Sepp, Heiti Hallikma).

Väljavõte finišiprotokollist on justkui keskelt – kõik õige. Esimesed 6 tiimi olid ratturid aga jooksjatel on ikka oma arvestus. Seepärast siis siinkohal näha vaid 3-e esimest jooksutiimi puudutav fragment.

Heitiga koos tubli jooks ning tasuks 3. koht, 3h ja 33km.

http://linnarogain.ee/

Tartu Linnarogain - 1. aprill, 2017, Tartu

Foto: Aldis Toome

Tartu Linnarogaini algne mõte oli segavõistkonnana ja Manniga minna, mille peale Assar ütles, et “Leivo, lõpuks ometi on Sul ka mõistus pähe tulnud, iga kord polegi vaja tõmmata”. Kuna Mannil aga tuli ka plaanidesse muudatusi, kirjutasin Arvile Seiklushundist ning tema viis mind seepeale kokku Sander Linnusega.

Selge pilt, iga nädalavahetusega tõuseb jooksu intensiivsus mitte terve sammu jagu vaid kohe mitme pika hüppe võrra edasi.

3. koht ning 3-tunniga jooksime kokku 38 km.

Kui analüüsida, et miks seekord kolmas koht, siis põhjus on väga lihtne, meie planeering ei hõlmanud kõikide punktide võtmist ja seda pole võimalik hakata parandama rajal olles. Esikoht võttis kogu platsi puhtaks ja neil isegi 5 minutit üle. kui võrrelda distantsi ning aega, siis meie jooksutempo oli tegelikut täpselt sama, mis võitjatel.

Kaja ütles hiljem kodus, et sellise tempoga jätkates oleks teie maratoni aeg tulnud 3:15.

http://seiklushunt.ee/rogain/

Kiviõlis toimunud viimane Xdream oli kiire ning pidevalt oli vaja “anda”.

Kõige kõrgemal poodiumiastmel tiim Spordielamused.ee ning meeskond vasakult lugedes Heiti Hallikma, Elo Saue ja Leivo Sepp.

Üldarvestuses tulime suurepärasele 5. kohale.

Oli taaskord asja poodiumile. Mingi needus on meid tabanud – jälle teine koht. Tiim Spordielamused.eekoosseisus Elo Saue, Paul Galode (french), Leivo Sepp. http://www.xdream.ee/tul/12_ii_valga/results.pdf 

OLEKS – POLEKS

Kui Elo oleks lõpus meestele sõnad peale lugenud poleks me punkte vales järjekorras võtnud ja oleksime tugev segatiimide esikoht olnud. Siis oleksime olnud eesti arvestuses 7. koht ja poleks 12. koht nagu praegu.

OLI – ON

Aga kui Elo oli uisutama läinud, lükkasime me Pauliga kajaki vette ning panime ummisjalu lähima punkti poole ajama ja omaarust teisi tiime püüdma. Seega punktid said kõik võetud aga vales järjekorras – tulemus oli 30 min trahvi. Isegi sellise ajalisaga olime turvaliselt 2. kohal.

Segatiimide arvestuse esikoha võtsid lätlased.

Paul Galode ja Leivo – kajakis.

Nägu ees laskumine – see oli täitsa šeff. Pakkusin seda küll Elole (kellele tavaliselt meeldib ka igasuguseid hullusi teha) ja Paulile, kuid nad oli praktilise meelga jätsid selle lahkelt mulle. Ilmne põhjus oli nendes lõpututes treppides mis tuli enne laskumisele pääsemist üles joosta.

Eesti kõige pikem ja raskem seiklusspordivõistlus Extar 48h mis kestabki täpselt 48 tundi.

Seekord tiimiga Esto ning tiimikoosseisus:

• Toomas Marrandi
• Elo Saue
• Leivo Sepp

Sinna hulka mahub siis jooks, rulluisutamine, ratas, kanuu, köieülesanded, ujumine, saun, magamine, söömine.

Tulemused: http://www.xtsport.ee/Results/extar/esialgsed%20tulemused.htm 

Segavõistkondade hulgast tulime tugevalt 2. kohale, 1. koht oli meist eespool 6 minuti kaugusel.

Seekordne Winter Xdream toimus Kõrvemaal.

Saades Grishalt kirja “Rääkisin Sven Luksiga ja varustuse puhul teeb otsuse kohapeal või päev varem (suusk, jooks, räätsad, ratas).” sattusin tiimi STR team..

Grisha – Hawaii Expressi kunn, ilmselgelt ratta eelistusega.

Sven – Kõrvemaa keskuse mees ning eluaeg seal suusatanud – ilmselgelt suusa eelistusega.

Mina – toetudes kogemusele, ilmale, rajameistrite infole  ja piirkonnale, olin selgelt jooksueelistusega.

No läks juba laupäeva õhtul nii, et ratta otsustasime kohe maha jätta. Seega jäid valikud suusk või jooks. Võtsin siis lae alt oma suveks ärapakitud suusad alla ning valisin kaasa igaks juhuks seiklusspordi suusapaari (st. kivisuusa). Kuid ilmselge eeldusega, et neid vaja ei lähe, plaanisin isegi juhuslikult midagi maha unustada, näiteks kepid või saapad . Kuid Sven töötab suusalaenutuses, seega säärase moodusega kaugele poleks jõudnud.

Selgelt väga raske on ümber veenda inimest, kes oma kodumetsas käib pidevalt suusatamas ja nüüd siis äkki peaks suusaradadele jooksma minema. Seega raske valik minu jaoks – s u u s a d.

Meie rajavalik Endomondos: http://www.endomondo.com/workouts/qX46u1L35y4

Start

Sven ees, Grisha järel ja siis mina. Töötan elu eest keppidega, lükkan täiega uisku aga järgi ei jõua. Pulss ähvardab lõhkeda - muide mis peale punast pulssi tuleb? Alates teisest kilomeetrist oli pulss keskmiselt 164.

Teate, ma sain aru, et ongi nii nagu selles ütlemises et veremaitse on suus

Ja ega meie tempo seepärast veel midagi erilist polnud, täielik matkakas.

Elupäästja Grisha

Kusagil 10 kilomeetri peal oli selge, et ma suren varsti ära. Kuna meil Grishaga Pilot sidemed siis andis ta mulle oma flooriga määritud suusad. Määrded 5 – 7.

Vot see oli lipe suusk. Ma sain aru mida teised tundsid mind oodates kui Grisha minu suuskade edasilükkamise enda peale oli võtnud ja nüüd ise automaatselt tagumise ja aeglaseima positsiooni võttis.

Hull trekking

Uisu – suusasaabastega jooks ja põlvini rabamudas sumpamine on ikka üks sigalahe ettevõtmine. Minu saapa tald oli mingi lumeliimiga kaetud, sest päka alla moodustus koheselt poole tennispalli suurune lumemütsakas, mis just ei lihtsustanud edasiliikumist.

Sven päästis Grisha

Ühe õnnetu juhuse tõttu murdis Grisha oma suusakaika pooleks. Ega midagi, Sven andis enda omad Grishale ning ise läks edasi ühega. Minu meelest oleks võrdne olnud kui Svenilt lisaks üks suusk ka ära võtta või veel parem, need minu mittelibisevad talle anda. Aga ta oleks ilmselt ikka kõige ees tuhisenud.

Napp pääsemine

10 minutit enne aja sulgemist jõudsime lisaülesandesse, õnneks saime väga kiiresti kelgud ja 5 min enne kontrollaja lõppu saime finišisse.

Üldjärjekorras olime 30. kohal ja seda 150 startinud võistkonna hulgast. Kokku läbisime ca 40km, millest oli julgelt 12km joostes.

Tegelikult oli tulemus täitsa normaalsetes piirides ja lõpuks käsitlesime seda kui mõnus treening Kõrvemaa metsades.

Euroopa meistrivõistlused seiklusspordis peeti sel aastal Tšehhis. Kokku oli stardis tiime 21, kellest 4 olid Eesti tiimid.

Meie tiim, Ekstreem Adventure saavutas Tšehhis 9. koha, millega oleme väga rahul!!!

Kuna meie finišiaeg oli peaaegu 74 tundi siis oleme oma mõõdupuu järgi 70h seiklussportlaste klubis, kuhu Eestist kuulub hetkel 18 meest ja 5 naist.

Sisuliselt koosnes meie tiim kolmest noorest ning ühest kogenud tegijast.

Mariann ehk Mann on olnud kaasatud juba mitme aasta vältel lisaks Eesti seiklusspordile ka Läti rasketele võistlustele ning pikim võistlus oli 48h XT seiklus Haanjas. Tugevaid, vastupidavaid ja vallalisi naisterahvaid annab tikutulega otsida. Seega oli mul ütlemata hea meel et ta oli kohe esimese ettepaneku peale valmis meiega Tšehhi tulema. Meie vaieldamatult rõõmsameelseim ja positiivne hing tiimis.

Kaido ehk Kaits, kelle perekonnanimi võiks samahästi olla ka Medisoft, kuna ta on alati selle nime all kõikidel Eesti võistlustel. Kaidoga oleme koos osalenud ühel talvisel Icebug 25h võistlusel. Sealt alates on mul hästi meeles millise jõuga Kaido lükkas kahte ratast korraga läbi lume. Ja see oli ka üks põhjusi miks Kaido sai ettepaneku tulla Tšehhi tiimi – et ta on lihtsalt tugev ! Ja muidugi on tal paljude aastate kogemuspagas seiklusspordist.

Jaanuse ehk Jansa pikemad võistlused olid siiani piirdunud 1x36h, 1x48h seiklusvõistlused ning 24h Rogaini MM Lätis. Xdreamide osas kolis ta alles üsna hiljuti lasterajalt A-rajale ümber. Tema jaoks oli Tšehhi tiimi tuleku muutus kindlasti kõige suurem kuna ta sattus oma senisest Xdreami tiimi vedaja-kiireima-tugevaima rollist veetava-aeglaseima-nõrgeima rolli. Jansat tunnen ca 6 aastat ja kuigi me polnud koos seiklussporti teinud, uskusin temasse rohkem kui ta isegi ning nõnda ta Tšehhi tiimi saigi.

Leivo ehk Leips. Tiimi kapten kes kogu selle kamba kokku ajas ning kes omas piisavalt kogemusi, et see võistlus ülalkirjeldatud suurepärase meeskonnaga edukalt finišisse tuua. Suuremate võistluste kogemused: Poland Winter Bergson Challenge 2007 (42h) ja 2008 (94h, 8. koht), Poland Adventure Race Championship 2007 (56h, 2. koht), Slovenia Adventure Race 2009 (24h, 6. koht – võistlus katkestati halbade ilmaolude tõttu), Czech Adventure Race 2010 (64h, 6 koht), Czech Adventure Race 2011 (74h, 9. koht).

Ettevalmistused

Tegime üheskoos trenni, käisime ühtse tiimina 8h Rogainil kus saavutasime segatiimide arvestuses 1. koha. Võtsime läbi kõik köietehnilised elemendid – nii laskumise, seinal ronimise kui ka vertikaalsel köiel tõusmise šumaride abil.

Kaido buss on täiesti asendamatu abimees sedasorti võistluse jaoks - rattad ning kogu kaasavõetav kama mahtus sinna vaevata sisse. Ja suhteliselt mugav oli see buss samuti.

Start on kolmapäeval kell 10 hommikul. Enne seda vaja aga suur hulk erinevaid asjatoimetusi teha. Kogu teisipäeva oli hommikust õhtuni käed-jalad sebimist täis. Sinna läks rataste ettevalmistus, TA-de pakkimine, riiete jagamine, võikude tegemine, kaardi planeerimine ja kiletamine – ehk kogu see tähtsate tegevuste jada sai õhtusse alles kell 22 paiku.

Start

Ledeci linnaring kaardiga kust olid eemaldatud kõrgusjooned. Õnneks oli aga eelmise aasta jooks üsna sarnane ning rattakaardil kõrgusjooned olemas mis muutis ülesande tunduvalt lihtsamaks.

Ratas ja Bols Cross

Ratas on selge. Seda oli ca 130km. Aga mis asi on Bols Cross? Bols on ühe Tšehhi mehe nimi, kes on juba asataid teinud seiklusspordivõistlustele takistusradasid. Seega Bols Cross on lihtsalt selle mehe nime kandev köite, ujumiste, nöörredelite, kaljude jms tehniliste elementidega maastikurada.

Teedeservad olid palistatud Poola õunte, ploomide, kreekide, pirnide jms hea-paremaga millega sai ikka usinalt kõhtu täidetud.

Õhtuks olime tagasi ning tegime esimese sooja söögi.

Uisk + Trekking

Tegelikult vahetasime uiske tossude vastu vaid 2-3 korda. Kõik munakivi, kruusa jms auklikud ning remondis olevad külavaheteed olid uisutatavad.

Pildil on Mann lükkamas uisusammu kohalikul kruusakal.

Hommikuks tagasi TA-s ning tegime teise sooja söögi ja käisime duši all.

Ratas + Uisk

Ratast ca 120km, uisku ca 30 km.

Tšehhi keskpunkt.

Rattaetapi keskel tegime ka poepeatuse. Ostsime jäätist, saia, Cocat, vett. Sättisime oma istumise poe automaatuste vahele, mistõttu need kogu meie sealviibimise aja jooksul kinni-lahti käisid.

Peale sellist kosutust muutus edasiliikumine 30 kraadises palavuses kohe palju mõnusamaks.

Öine kaljuronimine ning tsiklite krossirajal tiirutamine.

Soe söök ja nautisime taas duši all käimist.

Trekking

Pikk jalutuskäik pimedas Tšehhi öös.

Tagasi jõudes kiire vahetus ning ratastele.

Ratas + magamine 15min

Peale trekkingut aga pakatasid kõikide noorte jalad villidest, mistõttu tegime ca tunnise tohterdamispeatuse. Selle käigus kasutati nuga, kääre, natuke plaastreid ja Ibumaxi.

Kuna nüüdseks hakkas saabuma kolmas öö, tegime pimeduse saabudes 60-l tunnil linnapargis ka oma esimese une – 15 min.

Ja vaadake alljärgnevalt need ilusad magavad seiklussportlased. Kui noored said pehmetel pargipinkidel 15min une siis minu padi oli kiiver ning madratsiks soe asfalt 10 minutiks.

Kanuu

Öösel, pimedas, udus – nähtavus kohati alla 1,5 meetri. Nõnda aimasime vaid kohina järgi et varsti tuleb astang jõel, kärestik jne.

Orienteerumine

IT planeedi filmivõtted Jaanusega.

Kuna Jaanusel ja Kaidol õnnestus vahepeal kanuuga ümber käia, tekkis orienteerumise ajaks Jansal jahe oleks ning me toetasime teda hõbedase kilega.

Muus osas oli ta tubli ja kõmpis kenasti raja läbi.

Kanuu rafting

Ja olemegi jõudnud finišisse.

Tulemused http://www.adventurerace.cz/live.php?lang=en

Aitäh

Kogu tiimile vastupidavuse eest!

Kõikidele konkurentidele meeldivate kohtumiste eest. Kadarbiku omad läksid väga kiiresti eest ära, kuid Salomon eestpoolt ja Twister teiselt poolt püsisid mõnusalt lähedal.

Ja varustuse osas toetajad:

• Tiit Pekk: võimas pealamp
• Jaan Künnap: trekkingu kepid ja lisaslingid
• Tiit ja Külli: kajaki aerud

Czech Adventure race 2010: http://www.adventurerace.cz

17. – 22. 8. 2010. Koht: Ledeč nad Sázavou

Tiim: Ekstreem Adventure - Leivo Sepp, Reigo Luurmees, Toomas Marrandi, Viivi-Anne Soots

Avajooks: 20km

Stardipauk anti Ledeči linnakese peaväljakult ning esimene etapp oli 20km pikkune soojendusjooks mööda linna ümber asuvaid vaatamisväärsusi. Kuna punktide järjekorra sai vabalt valida siis viimaseks jätsime lossi, kus arusaadavalt ootas meid lisaülesanne ronimise näol ning pool-peidetud kohtadest punktide leidmine.

Esimese jooksu ajal olid meil peal ronimisvöö, üks kaheksa ja karabiin. Kuna edasi startisime pikale rattaetapile, oli mõistlik püksid vahetada – ja kes veel ei tea siis rattapüksid peavad olema vastu ihu. Nii me seal keskväljkul välgutasime oma pallikesi. Lisaks oli vaja panna ka vaseliin, seega peale pükste vahetamist jäi mulje, et kõik (ka Viivi) katsuvad üle kas kõik vajalik on ikka alles.

Ratas: 120km

Alustasime keskmise tempoga, ilm oli soe ja kohe alguses üle kuumeneda polnud mõtet. Reigo tegi kaardilugemisega otsa lahti ning varsti selguski, et olime siiski liiga kiiresti mäkke tõusnud, kuna nüüd vastutulevasse külakesse poleks me küll pidanud jõudma. Väike asi.

Igatahes jõudsime edukalt järgmisse vahetusalasse, olime 10. positsioonil, milleks oli ujumine-kanjoneering-ujumine-kaljuronimine. Ujumisse tuli minna kanjoneeringul vajamineva vöösüsteemi kaheksa ning karabiiniga. Ja kui mõnel Tsehhi võistlusel on olnud pikad ujumised ning siis on kummimadratsid abiks olnud siis käesoleva korralduse juures olnuks suhteliselt võimatu neid kasutada.

Kanjoneering-kaljuronimine

Üks lahedamaid elemente kogu võistluse jooksul oligi käesolev etapp. See kulges mööda vahutavat jõesängi, mis oli kohati ehk vaid põlvini, kuid kohati pidi ujuma. Oli tarvis nii vahutavast kosest mööda köit alla sõita kui teises kohas jälle mööda kaljuseina läbi purskava vee ülespoole minna. Tõesliselt lahe elamus. Seda etappi korraldab Tsehhis juba aastaid üks ja sama mees ning pistab, et ta teab mida teeb.

Kaljuronimisel etapil pidime kahes erinavas kaljusektsioonis ronime läbi kõik rajad. Alati oli meil instruktorile kaks küsimust: milline on kõige raskem ja kergem rada. Kergeime sai endale Viivi ning raskeim tuli minul ronida. Vahepealsed pidid siis omavahel Reigo ja Tom jagama.

Ja tegemist on p_ä_r_i_s kaljuronimisega, selles mõttes et ilma spetsiaalse ronimissussita neid läbida oleks üsna võimatu. Õnneks aga saime kõik omavahel jagada ühtesid ronimissusse, va. Viivi, kes kõige kergema raja sai ka tossuga tehtud.

Ratas

Tagasiteel võistluskeskusse tuli läbida üks rattaetapp “mööda sinist joont”. See oli ütlemata äge, kuna tegelikkuses nägi see välja järgmiselt, et 50m metsas juurikasingleid ja siis ratas õlal läbi jõe. Uuesti metsa ja taas läbi jõe. Ja nii lugematu arv kordi – mulle isiklikult selline rattaetapp meeldis.

Rattaetapi lõpetasime 9. positsiooniga.

Trekking/rulluisk: 65km

Nagu me ennustasime, jäi see pimeda peale. Ja et kõik nüüd kohe alguses ühtemoodi asjast aru saaksid kogu uisk toimus kõige tavalisematel maanteedel ja tänavatel. Teepikkuseid arvestades uisutasime vähemalt 2 korda rohkem kui trekkisime, kuid ajaliselt tuli sellel etapil trekkingut suhteliselt palju.

Kui rattas on teised tiimid meist keskmiselt kiiremad siis uisus ning eriti trekkingus oleme jällegi meie tunduvalt kiiremad. Antud etapi lõpetame kolmanda positsiooniga.

Kanuu/uisk: 60km

Selle etapi peale olime pannud suured panused. Nimelt analüüsides kaarte, teeolusid ja meie võimekust võtsime vastu otsuse, et jagame tiimi kaheks.

Viivi saab väga vastutusrikka ülesande ning võtab uiskudel lenneldes kõik punktid ja jõuab iseseisvalt peaaegu kanuu lõppu – ehk kaljuronimisse.

Meie seevastu – kolm tugevat meest – paneme kanuud kärudele, uisud alla ning teeme seiklusspordis ajalugu. Ehk minu teada pole siiani kanuuetappi veel uiskudega läbitud. Aga see mis nüüd juhtuma hakkas, on juba peaaegu ise terve raamatu paksune seiklus.

Üks kanuukäru ette, teine taha, kanuud üksteise peale ja minekut. Esialgu oli tarvis need tirida mäkke läbi juurikase metsa. Kusagil poolel metsateel purunes esimene käru. Me aga olime ettenägelikud ning saatsime Tomi tagavarakäru järele. Senikaua vedasime Reigoga kanuud ükshaaval asfaldi suunas. Seal panime oma kaadervärgi uuesti kokku ja lootsime et kohe hakkab hull andmine. Vaja veel ainult ühest künkast see värk üles lükata.

Kõik valmis – hakkasime minema – küll tõmbas paremale viltu ja siis jälle vasakule viltu. Ja nüüd olid jälle rihmad ära vajunud. Tegime taas ühe pingutamise, julgestasime kanuurattaid jne. Võtsime vastu otsuse, et kui sellest künkast üles saame siis lähme edasi. Mõeldud tehtud – hakkasime sisi minema. Ei saanud aga 5 m edasi kui kõikide pilgud väljendasid täielikku lootusetust. Uisk me alla ei saanudki.

Võtsime selle jama lahti ning peitsime kanuukärud jms mittevajaliku varustuse metsa kuuse alla ja lükkasime kanuud mäest alla jõe poole.

Reigo istus üksi ja mina ning Tom võtsime kahekesi. Mina kui kogenud sõitja ning tüürija istusin taha.

Aga no sellist tiirutamist pole ma enne näinud. See oli ikka tõeline naljanumber kuidas me Tomiga esimesed kilomeetrid kohapeal tiire tegime.

Igatahes vool muutus tugevamaks ning sõita oli täitsa mõnus.

Meie teele jäi hulgaliselt kärestikke ja tamme kust võis julgelt üle sõita. Kanuud olid sellisest tohutu paksust plastikust, rasked ning olidki mõeldud kõikjalt läbisõitmiseks.

Vahepeal tegime kontrollkõne Viivile ja andsime talle meie “edusammudest” teada ning ka eeldatava kohalejõudmise aja. Selgus et ka tema elu polnud meelakkumine, mõned punktid olid justkui hoolikalt ära peidetud ning pidi kasutama PT-d nende leidmiseks.

Kaljuronimisse jõudsime 10 min peale Viivit, seega väga hästi ajastatud. Arvestades seda, et meie alguse kanuu-jama peale kulus ca 2h olime oma praeguse 4. positsiooniga väga heas graafikus.

Kaljuronimine

See oli ilmselt üks rakemaid etappe kogu võistluse jooksul. Igaüks pidi ronima 2 rada. Viivile kõige kergemad ja mulle kõige raskemad. Üks rada mida ma ilma  lahtikukkumata ära tegin, oli sinna 6b kategooria kanti. Igatahes tegemist oli keeruliste radadega. Ja supertulemus on see, et kogu meie tiimi peale oli ainult üks lahtikukkumine, mille trahviks oli üle jõe ja tagasi ujumine. Vool aga oli seal meeletult kiire, st. 1m ujud, 1m viib vool ära. Seega kummagi ujumisega tuli 50m mööda kallast lipata.

Trekking/uisk: 80km

Kuna me võtsime kaljuronimist ikka mõnuga ja trahviringe ei tahtnud teha (kuigi need oleks kiiremad olnud), siis trekking/uisk etappi alustasime 8. positsioonilt. Seega me liikusime väga suurtes piirides oma kohtade osas, mis on ilmselgelt ebareeglipärane sellistel suurtel võistlustel.

Lõpuks sai kanuu läbi ning taas jalga armsad uisud.

NB! Uisud olid muidugi kõikidel täiesti läbimärjad, kuna need loksusid kogu sõidu vältel kanuupõhjas. Seega uisusvammist väljus mitme tunni vältel vett. Alguses oli probleem sellega, et vesi valgus täpselt ratta peale ja tegi selle libedaks.

Ja taas jäi uisk/trekking öö peale. Kuid meie oleme päris kõvad uisutajad, seega hakkasime kaljuronimises kaotatud kohti vaikselt tagasi tegema.

Kohalikud sõitsid 72-76-ste ratastega ning meie 100-ste vastu ilmselgelt nendega ei saa – eriti veel tavalisel krobelisel/auguliselt maanteel.

Muidugi lisandusid siia mõned suurepärased orienteerumisotsused, kuid mõned ka mitte nii suurepärased. Igatahes olime tiimide arvestuses taas selgelt tõusuteel. Lõpetasime selle pika etapi 4. kohaga. Taas väga hea sooritus meie tiimi poolt.

Ja nüüd väike viga

Võistluskeskuses olime lubanud endale 1h und, kuid segaste asjaolude tõttu venis see 2h pikkuseks mida oli ilmselgelt väga palju.

Egas midagi, kiiresti riided selga ja karges hommikuöös rattale. Ees ootas ujumine kohalikes järvedes ning siis 200 km ratast.

Ujumine

See etapp saab minu poolt laheduselt teise koha kanjoneeringu järel. Väikesed, mäetööstusest tekkinud maalilised järvekesed oma püstloodsete kaljuseintega. Paljudesse oli kusagile seina siise mingi suur ornament tahutud – silm, kõrv, nina …

Ja sellel etapil oli kõige rohkem riietumist – ujusime paljalt nagu porgandid, Viivil olid ainult lihaskaitse värvilised kleepsud säärtel.

Ujuda tuli ca 9 korda erinevates järvedes. See oli tõesti ilus ja muidugi kargelt karastav. Ujumise lõpetasime 7. positsioonil, mis tulenes muidugi meie magamajäämisest ja 3,5h pikkusest peatuses võistluskeskuses.

Ratas: 210km

Oi, niipalju polegi ammu järjest sõitnud. Üks väga huvitav punkt.

Nimelt tšehhid olid kunagi aastaid tagasi üle ühe suure järve otsustanud ehitada 4 realise kiirtee. Lõhanud mäge ja ehitanud silda. Kuid sinnapaika see miskipärast jäigi. Ja nüüd selles kohas tohutu võimas ja korralik sild, mis lõpeb keset järve. Jättis sürrealistliku mulje.

Hästi palju tõuse ja laskumis.

Enne lõppu tegime 5min pikutamispeatuse, mille käigus avastas Viivi, et ta padjaks on nõgesepõõsas – aga see tundus väga hea ning liigutada polnud tahtmist.

Finiš

Lõpetasime 6. kohaga. Aega kulus kokku 64h, läbisime 560km ja tõusumeetreid tuli kokku 10 000.

Soovisime üksteisele õnne ning ristisime Viivi ja Tomi ära “Suurteks Seiklussportlasteks”. Sest 3 ööpäeva kestev võistlus liigitub juba suureks.

Lõpetuseks

Kas oleksime võinud olla eespool?

• Magamise etapp oli meil 3,5h pikk – see oleks võinud olla maksimaalselt 1h.
• Kanuujama etapp oli 2h, see oleks võinud olla 0,5h
• Teine kaljuronimine oleks võinud trahvide võtmisel olla 1h (praegu oli 1:45)

Kokku oleksime puhtalt mitteliikumisest saavutanud ajalise võidu 4:45, mis oleks andnud meile 3. koha. See oleks ei tule sellest, et oleksime pidanud kiiremini liikuma, vaid puhtalt otsustest ja mõnest rumalast juhusest.

Võsul toimunud Bike Xdream.

Panen välja kaardi meie teevalikuga.

Tegelikult oleks pidanud natuke rohkem värske peaga ära planeerima. Hilisemad otsused oleks võinud olla paremini tehtud. Aga mis teha kui kaks tükki panevad nagu oleks elioncup ning kolmas on koomapiiril neil sabas.

Sõitsime peaaegu 80km ning kogusime 26 punkti. Koht 24 – ehk kusagil tagaotsas.

Sel aastal toimus Haanja 100 raames kaks võistlust – tavapärane 100 km ja uudsena 100 miili ehk 160km sõit. Kilomeetri sõidul oli kirjas üle 400 osavõtja ning miilisõidul mis kannab nime täitsa segastele 33 inimest.

Ratta ettevalmistuse alla kuulus paar nädalat tagasi keti ning piduriklotside vahetus.

Rajal oli miilisõitjatele 6 TP-d, millest 2-4 ja 3-5 kattusid, seega nendesse punktidesse oli mõtet ette saata vajalikku kräppi. Mõlemasse läks 2 geeli, magneesium, pudel värska mineraalvett ja 3-5 TP-sse lisaks kaks korralikku singi-juustu võileiba.

Kubija hotelli sisenedes nägin seal suurt hulka rattaid ning kohe hakkas silma, et osadel on nimelised numbrid. Liigitasin need Ivari sõpradeks/eliidi sõitjateks/staažikateks Haanja 100 osalejateks. Regasin end ära ja numbriümbrikku lahti võttes vaatas mullegi sealt vastu nimeline number - SEPP. Olin rõõmsalt üllatunud ja sain aru, et need on siis ainult miilisõitjatele. Lisaks oli miilisõitjatel selja peal sama omanimeline number ja nagu Ivar Tupp ütles „siis on tagantpoolt tulles võimalik vahet teha eliidi- ja tavasõitjatel“. Selge siis, olin enesele teadmata liigitunud eliidisõitjaks.

Start anti hommikul kell 7:00. Kuna teiste seas oli ka Rain Lond siis tegin hea plaani, et kui tema selg mul silmaulatuses püsib, olen päris normaalsel positsioonil. Pean ütlema, et plaan oli super, kuna Rain lõpetas 4. kohaga. Ka mina lõpetasin 4. kohaga, kuid seda finišiprotokolli lõpust vaadatuna.

Peale starti olid esimesed kilomeetrid mööda asfalti, mille käigus Raini selja jälgimine tõstis minu keskmise pulsi 174 peale. Selle tulemusena olin ma maastikule keerates igast küljest aurav keedus. Avasin oma lukud ja tuuldusin mõned kilomeetrid, kuna selgus et need esimese otsa mehed ei kavatsegi tempot alla võtta.

Sõitsin edasi koos ühe leedukaga. Peale seda kui me koos aga „rajapikenduse“ ehk ühe pauna ja tõusu juurde võtsime, olime viimased. Sõitsime Vitalijusega vaheldumisi 2 TP-ni, kus kohtasime alles esimest hingelist.

Vitalijus oli kõvakattega teedel kiirem, kuid nii kui asi tehniliseks läks – laskumised, singlid, juurikad, mudaaugud – oli eelis selgelt minul. Vahepeal tundus, et Vitalijus leidis turbonupu üles ja kaob aga võta näpust – kuusesingel vol.1 juures jäi ta jälle kiiresti maha.

Sõit ise oli väga lahe, kõigile jäid kindlasti meelde mäed nimedega Mõrvari isa ja Mõrvari poeg – need siis sellised mõnusad seinad kus ratas õlal üles tuli ronida. Miilisõitjad said neid mägesid isegi kaks korda forsseerida.

Muda oli võrreldes mõne eelmise korraga vähe, kuid siiski piisavalt et puhtaks mitte jääda. Kõikidest nendest loendamatutest mudaaukudest läbisõitmisel tuli kasutada tehnikat, et enne hoog sisse, tõenäoline trajektoor valmis ja siis suu-nina-silmad kinni ning kahte lehte lendavast mudast läbi. Kui siis peale seda juhtus tulema kruusalõik, millel tempo tõustes eraldus ratta küljest arvestatav kogus muda, oli keeruline end säästa selle eest. Ühel korral oligi ratas voolinud sellise ilusa ümmarguse muda-herne ja lennutas selle täie hooga täpselt mu paremasse ninasõõrmesse.

2 TP-s jäi Vitalijus kohmitsema ning koos Kalvikuga panime sealt minekut. Sõitsime vahelduval moel 3 TP-ni kuid peale seda leidis Kalvik üles turbonupu ning läinud ta oligi. Hiljem kohtusime miilisõitjate ärakeeramiskohas kus oli ajalimiit kas lubatakse teisele ringile või mitte. Selgus, et oma turbonupu oligi ta selleks sisse pannud, et kindla peale limiiti jääda. Sõitsime taas koos kuni 4 TP-ni kuhu jäi meist maha veel üks miilisõitja Tõnu Hendrikson. Varsti aga tuli Kalvikul, nagu ta hiljem ütles, uni peale ning siis kasvatasin ma mõningase edu tema ees. TP-5-s jõudsin ära süüa oma singi-juustuleiva ja olin lahkumas kui tema sisenes. Järgmine kord kohtusime finišis.

Sõit muutus aga tegelikult lahedaks siis kui hakkasid selg ees vastu tulema 100km tagumise otsa mehed. Iga selline „skalp“ lisas positiivset emotsiooni. Kuigi selleks hetkeks oli neil sõidetud 70km ja minul 130, möödusin neist kui postist. Kui ma enne arvasin, et sõidan aeglaselt ja tõususid ei jaksa võtta siis neist möödudes ei saanud aru miks nad „seisavad“. Nii kui silmapiiril mõnda selga nägin, teadsin et piisab ühest tõusunukist ja jälle skalp kirjas.

Mul puudub aimdus, mida kilomeetri sõitjad võisid tunda kui 60km rohkem sõitnud tegijad neist kui postist mööduvad, kuna selja peal olevast numbrist on ju aru saada, et tegemist on miilimeestega.

Kõige suurem üllatus aga tuli enne finišit seoses Vällamäega. Nimelt mul oli rajaprofiililt meeles, et nüüd on põhiliselt allamäge, aga no sellist ronimist ma küll ei osanud oodata.

Finišisirge oli mööda Kubija asfalteeritud kergliiklusrada kuni hotelli kõrvale alla.

Lõpetuseks veel selline huvitav fenomen. Nimelt kui seiklusspordimaastikul on vähesed minust rattas kiiremad siis rattavõistlusele minnes lõpetan mina viimaste seas. Vähese trenni viga ilmselgelt.

1. koht lõpetas ajaga 8:30, minu finišiaeg oli 11:14, seega kaotus võitjale 2:44. Tõusumeetreid kokku 2210 ja teepikkus 160,9 km. Keskmine kiirus 14,1 km/h.

Eestist sõidab Tšehhi poole tiim Ekstreem Adventure koosseisus: Leivo Sepp, Reigo Luurmees, Toomas Marrandi ja Viivi-Anne Soots.

http://www.adventurerace.cz/index.php?lang=en

Plaan on siis läbida seiklusspordivõistlus Czech Adventure race 2010.

Alad:

• Ratas: 300km + kogutõus 3500 m
• Rulluisk/trekking: 125km + kogutõus 2200 m
• Kanuu/trekking: 60km
• Ujumine
• Kaljuronimine
• Köieülesanded – tõusmine/laskumine
• Kanjoneering

Teepikkused võivad muutuda vastavalt sellele, kuidas keegi oma raja planeerib. Näiteks mõni tiim otsustab rulluiskudega teha 20km tiiru, teine aga läheb joostes 5km otse.

Start antakse järgmisel kolmapäeval 18.08 kell 10:00.

Peame pöialt!