Seekordne Winter Xdream toimus Kõrvemaal.
Saades Grishalt kirja “Rääkisin Sven Luksiga ja varustuse puhul teeb otsuse kohapeal või päev varem (suusk, jooks, räätsad, ratas).” sattusin tiimi STR team..
Grisha – Hawaii Expressi kunn, ilmselgelt ratta eelistusega.
Sven – Kõrvemaa keskuse mees ning eluaeg seal suusatanud – ilmselgelt suusa eelistusega.
Mina – toetudes kogemusele, ilmale, rajameistrite infole ja piirkonnale, olin selgelt jooksueelistusega.
No läks juba laupäeva õhtul nii, et ratta otsustasime kohe maha jätta. Seega jäid valikud suusk või jooks. Võtsin siis lae alt oma suveks ärapakitud suusad alla ning valisin kaasa igaks juhuks seiklusspordi suusapaari (st. kivisuusa). Kuid ilmselge eeldusega, et neid vaja ei lähe, plaanisin isegi juhuslikult midagi maha unustada, näiteks kepid või saapad . Kuid Sven töötab suusalaenutuses, seega säärase moodusega kaugele poleks jõudnud.
Selgelt väga raske on ümber veenda inimest, kes oma kodumetsas käib pidevalt suusatamas ja nüüd siis äkki peaks suusaradadele jooksma minema. Seega raske valik minu jaoks – s u u s a d.
Meie rajavalik Endomondos: http://www.endomondo.com/workouts/qX46u1L35y4
Start
Sven ees, Grisha järel ja siis mina. Töötan elu eest keppidega, lükkan täiega uisku aga järgi ei jõua. Pulss ähvardab lõhkeda - muide mis peale punast pulssi tuleb? Alates teisest kilomeetrist oli pulss keskmiselt 164.
Teate, ma sain aru, et ongi nii nagu selles ütlemises et veremaitse on suus
Ja ega meie tempo seepärast veel midagi erilist polnud, täielik matkakas.
Elupäästja Grisha
Kusagil 10 kilomeetri peal oli selge, et ma suren varsti ära. Kuna meil Grishaga Pilot sidemed siis andis ta mulle oma flooriga määritud suusad. Määrded 5 – 7.
Vot see oli lipe suusk. Ma sain aru mida teised tundsid mind oodates kui Grisha minu suuskade edasilükkamise enda peale oli võtnud ja nüüd ise automaatselt tagumise ja aeglaseima positsiooni võttis.
Hull trekking
Uisu – suusasaabastega jooks ja põlvini rabamudas sumpamine on ikka üks sigalahe ettevõtmine. Minu saapa tald oli mingi lumeliimiga kaetud, sest päka alla moodustus koheselt poole tennispalli suurune lumemütsakas, mis just ei lihtsustanud edasiliikumist.
Sven päästis Grisha
Ühe õnnetu juhuse tõttu murdis Grisha oma suusakaika pooleks. Ega midagi, Sven andis enda omad Grishale ning ise läks edasi ühega. Minu meelest oleks võrdne olnud kui Svenilt lisaks üks suusk ka ära võtta või veel parem, need minu mittelibisevad talle anda. Aga ta oleks ilmselt ikka kõige ees tuhisenud.
Napp pääsemine
10 minutit enne aja sulgemist jõudsime lisaülesandesse, õnneks saime väga kiiresti kelgud ja 5 min enne kontrollaja lõppu saime finišisse.
Üldjärjekorras olime 30. kohal ja seda 150 startinud võistkonna hulgast. Kokku läbisime ca 40km, millest oli julgelt 12km joostes.
Tegelikult oli tulemus täitsa normaalsetes piirides ja lõpuks käsitlesime seda kui mõnus treening Kõrvemaa metsades.