Sel aastal toimus Haanja 100 raames kaks võistlust – tavapärane 100 km ja uudsena 100 miili ehk 160km sõit. Kilomeetri sõidul oli kirjas üle 400 osavõtja ning miilisõidul mis kannab nime täitsa segastele 33 inimest.
Ratta ettevalmistuse alla kuulus paar nädalat tagasi keti ning piduriklotside vahetus.
Rajal oli miilisõitjatele 6 TP-d, millest 2-4 ja 3-5 kattusid, seega nendesse punktidesse oli mõtet ette saata vajalikku kräppi. Mõlemasse läks 2 geeli, magneesium, pudel värska mineraalvett ja 3-5 TP-sse lisaks kaks korralikku singi-juustu võileiba.
Kubija hotelli sisenedes nägin seal suurt hulka rattaid ning kohe hakkas silma, et osadel on nimelised numbrid. Liigitasin need Ivari sõpradeks/eliidi sõitjateks/staažikateks Haanja 100 osalejateks. Regasin end ära ja numbriümbrikku lahti võttes vaatas mullegi sealt vastu nimeline number - SEPP. Olin rõõmsalt üllatunud ja sain aru, et need on siis ainult miilisõitjatele. Lisaks oli miilisõitjatel selja peal sama omanimeline number ja nagu Ivar Tupp ütles „siis on tagantpoolt tulles võimalik vahet teha eliidi- ja tavasõitjatel“. Selge siis, olin enesele teadmata liigitunud eliidisõitjaks.
Start anti hommikul kell 7:00. Kuna teiste seas oli ka Rain Lond siis tegin hea plaani, et kui tema selg mul silmaulatuses püsib, olen päris normaalsel positsioonil. Pean ütlema, et plaan oli super, kuna Rain lõpetas 4. kohaga. Ka mina lõpetasin 4. kohaga, kuid seda finišiprotokolli lõpust vaadatuna.
Peale starti olid esimesed kilomeetrid mööda asfalti, mille käigus Raini selja jälgimine tõstis minu keskmise pulsi 174 peale. Selle tulemusena olin ma maastikule keerates igast küljest aurav keedus. Avasin oma lukud ja tuuldusin mõned kilomeetrid, kuna selgus et need esimese otsa mehed ei kavatsegi tempot alla võtta.
Sõitsin edasi koos ühe leedukaga. Peale seda kui me koos aga „rajapikenduse“ ehk ühe pauna ja tõusu juurde võtsime, olime viimased. Sõitsime Vitalijusega vaheldumisi 2 TP-ni, kus kohtasime alles esimest hingelist.
Vitalijus oli kõvakattega teedel kiirem, kuid nii kui asi tehniliseks läks – laskumised, singlid, juurikad, mudaaugud – oli eelis selgelt minul. Vahepeal tundus, et Vitalijus leidis turbonupu üles ja kaob aga võta näpust – kuusesingel vol.1 juures jäi ta jälle kiiresti maha.
Sõit ise oli väga lahe, kõigile jäid kindlasti meelde mäed nimedega Mõrvari isa ja Mõrvari poeg – need siis sellised mõnusad seinad kus ratas õlal üles tuli ronida. Miilisõitjad said neid mägesid isegi kaks korda forsseerida.
Muda oli võrreldes mõne eelmise korraga vähe, kuid siiski piisavalt et puhtaks mitte jääda. Kõikidest nendest loendamatutest mudaaukudest läbisõitmisel tuli kasutada tehnikat, et enne hoog sisse, tõenäoline trajektoor valmis ja siis suu-nina-silmad kinni ning kahte lehte lendavast mudast läbi. Kui siis peale seda juhtus tulema kruusalõik, millel tempo tõustes eraldus ratta küljest arvestatav kogus muda, oli keeruline end säästa selle eest. Ühel korral oligi ratas voolinud sellise ilusa ümmarguse muda-herne ja lennutas selle täie hooga täpselt mu paremasse ninasõõrmesse.
2 TP-s jäi Vitalijus kohmitsema ning koos Kalvikuga panime sealt minekut. Sõitsime vahelduval moel 3 TP-ni kuid peale seda leidis Kalvik üles turbonupu ning läinud ta oligi. Hiljem kohtusime miilisõitjate ärakeeramiskohas kus oli ajalimiit kas lubatakse teisele ringile või mitte. Selgus, et oma turbonupu oligi ta selleks sisse pannud, et kindla peale limiiti jääda. Sõitsime taas koos kuni 4 TP-ni kuhu jäi meist maha veel üks miilisõitja Tõnu Hendrikson. Varsti aga tuli Kalvikul, nagu ta hiljem ütles, uni peale ning siis kasvatasin ma mõningase edu tema ees. TP-5-s jõudsin ära süüa oma singi-juustuleiva ja olin lahkumas kui tema sisenes. Järgmine kord kohtusime finišis.
Sõit muutus aga tegelikult lahedaks siis kui hakkasid selg ees vastu tulema 100km tagumise otsa mehed. Iga selline „skalp“ lisas positiivset emotsiooni. Kuigi selleks hetkeks oli neil sõidetud 70km ja minul 130, möödusin neist kui postist. Kui ma enne arvasin, et sõidan aeglaselt ja tõususid ei jaksa võtta siis neist möödudes ei saanud aru miks nad „seisavad“. Nii kui silmapiiril mõnda selga nägin, teadsin et piisab ühest tõusunukist ja jälle skalp kirjas.
Mul puudub aimdus, mida kilomeetri sõitjad võisid tunda kui 60km rohkem sõitnud tegijad neist kui postist mööduvad, kuna selja peal olevast numbrist on ju aru saada, et tegemist on miilimeestega.
Kõige suurem üllatus aga tuli enne finišit seoses Vällamäega. Nimelt mul oli rajaprofiililt meeles, et nüüd on põhiliselt allamäge, aga no sellist ronimist ma küll ei osanud oodata.
Finišisirge oli mööda Kubija asfalteeritud kergliiklusrada kuni hotelli kõrvale alla.
Lõpetuseks veel selline huvitav fenomen. Nimelt kui seiklusspordimaastikul on vähesed minust rattas kiiremad siis rattavõistlusele minnes lõpetan mina viimaste seas. Vähese trenni viga ilmselgelt.
1. koht lõpetas ajaga 8:30, minu finišiaeg oli 11:14, seega kaotus võitjale 2:44. Tõusumeetreid kokku 2210 ja teepikkus 160,9 km. Keskmine kiirus 14,1 km/h.