Taliharja Vanakuri on üks ektreemsemaid võistlusi Eestis. Tavapäraselt tuleb siin liikuda 101km jalgsi, rattaga või suuskadel. Sel aastal on eriti sõgedatele tüüpidele lõpetuseks 24 km pikkune lisaring (Sõge Sõõr). Seega kokku 125 km maastikul jooksmist. Ja lund on praegu Viljandimaal 25-30cm.

Rada pole tähistatud ja liikuda tuleb mööda kaduvaid metsarajakesi, ronida üle maha langenud puude, hüpata üle kraavide, sumbata soos või lihtsalt lükata paksus puutumatus lumes esimest jälge.

Vanakooli tegijad võtavad ühte kätte kaardi, torkavad pöidlale või randmele kompassi ning hoiavad end kaardilugemisega pikal rännakul ärkvel. Uuema aja matkajad aga kasutavad kõikvõimalikke tehnilisi abivahendeid, et sellel ohtlikul seiklusel rajal püsida.

Milline on parim seade rajal püsimise jälgimiseks?

Pole kahtlustki, et selleks on suure ekraaniga Garmini spordikell Fenix 6X Pro. X selle number 6 järel tähistab kõige suurema läbimõõduga ekraani. Ja nii nagu merel pole ükski laev liiga pikk, pole ka kella puhul ükski sihverplaat liiga suur, et mõnusalt kaarti ja rada jälgida.

Selle võistluse rada on täpselt ette teada ja korraldajate poolt ka digitaalsel kujul ette valmistatud.

Vaata rada ja selle saad ka alla laadida siit: Taliharja Vanakuri 2022 - 124km Running

Võrreldes korraldaja koostatud rajaga, kandsin vahepunktid nutikal moel rajale, et oleks võimalik näha distantsi järgmisse punkti. Pikkadel radadel on hea teada kas joogipunktini on 5 või 15 km.

Kes soovib ennast tehniliselt harida, siis hea juhend on siin: Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad | Garmini kella navigeerimise varjatud võimalus (ekstreem.ee)

Miks Garmini kell?

1. Kell näitab kaarti, teede ristumised, metsad, lagedad, järved, kraavid – kõik on peal.
2. Kell näitab rada sellel kaardil.
3. Kell näitab kui palju on maad järgmise medaljoni, joogipunkti või finišini.
4. Kella aku peab kaua vastu.

Ja praegu on kelladel suurepärased hinnad: Garmin multisport kellad. Triatloni spordikell. Garmin Eesti.

Aku kestuse pikendamine

Sagedasti esinev küsimus on, et kuidas pikendada kella akukestust? Akukestuse pikendamiseks on allolevad soovitused:

1. Vähenda taustavalgustust. Ilma hakkama ei saa, kuid üsna madalaks saab panna.
2. Keela WiFi ja ja Bluetooth ühendused.
3. Kasuta kaardivaadet ainult siis kui seda on tarvis vaadata. Kaardivaade kulutab palju akut, kuna kell peab kogu aeg asukohta ümber arvutama ja seda kellal kuvama.
   1. Hoia muul ajal ees mõni numbriline vaade.
   2. Kui tahad kaarti vaadata siis klõpsa ekraanivahetuseks nuppu.
   3. Vaatad kaardi ära ja klõpsad numbrite peale tagasi.
4. Kui pulsiinfot ei vaja, siis lülita see ka välja, ka randmelt lugemise pulss.
5. Jälgi, et muud andurid (ratta vms.) oleksid „Off“ asendis ja mitte „Search“.

Kuidas saada kaart kella?

1. Laadi alla track FIT-formaadis. Taliharja_Vanakuri_2022.fit
2. Ühenda kell arvuti külge juhtme abil.
3. Kopeeri Taliharja_Vanakuri_2022.fit fail oma kella sees kataloogi Garmin->New Files.
4. Ühenda kell lahti ja pane käe peale.

Kuidas alustada navigeerimist?

1. Käivita jooksuprofiil – Trail Running.
2. Vajuta korraks kella vasakul küljel keskmist nuppu.
3. Vali Courses / Teekonnad.
4. Leia ja vali Taliharja Vanakuri 2022.
5. Vali „Do Course“ või „Koosta teekond“.
6. Käivita jooksmine ja hakka kaardi järgi liikuma.

Kohtume siis rajal Garmini kelladega, jõuad veel poest läbi lipata :) 

Leivo Sepp osales tänavu esimest korda toimunud ultrajooksul Val d`Aran by UTMB. 16 tundi läbi lõõskava kuumuse ja kottpimeda lõunamaa öö, üle 2500 meetriste mägede ning võitluses joogipuuduse ja väsimusega tõi Eestile 40 riigi arvestuses 5. koha ning Leivo Sepp oli enam kui tuhande jooksja seas 21.

Start kell 7:30, Kataloonia udune hommik vaatega pilvedesse mähkunud Pürenee ahelikule. Minutid tiksuvad, ootan 50 esimese jooksja ehk eliidi selja taga. Minu selja taha jääb omakorda veel tohutu rahvamass, ligi tuhat inimest, kes samuti ootavad 105km pikkuse ja 6500m tõusumeetriga ultrajooksu starti.

Eliidil kontrollitakse vahetult enne starti kohustuslikku varustust. Sel hetkel ei tea veel keegi, isegi mitte mina ise, et finišiprotokolli järgi oleks seda pidanud tegema ka minul, kuna lõpetan selle jooksu 21. kohal.

Mürtsub muusika ja kõlaritest kaigub hispaaniakeelne kõne, ilmselt head soovid rajale kaasa. Lülitan end siit maailmast välja ja vaatan viimased 10 minutit enne starti ainult enda sisse, et kinnitada oma mentaalne jõud eelseisvaks võistluseks. Füüsiline võimekus tõi mind siia starti, kuid mentaalne tugevus aitab eduka finiši teha.

Ees ootab 105 kilomeetrit ränkraskeid tõuse ja tehnilisi laskumisi ja minu eesmärk on finišis olla sama kuupäeva sees. Aega on seega kuusteist ja pool tundi.

Jooks algab rahulikult ja esimene kilomeeter tempoga 4:13 on sobilik, et jalad soojaks saaksid ja keha käima läheks. Enne sellise ultrajooksu starti ei tehta ei soojendust ega venitusi. Kõik tulevad lihtsalt kohale ja hakkavad stardipaugu järel jooksma.

Rada keerutab alguses üsna kodusel viisil metsateedel, sinka-vonka ja üles-alla. Inimesed mööduvad ja kolmanda kilomeetri paiku tundub, et olen vajunud koha mõttes juba tavalise rahvajooksja gruppi. Üks inimene minu ees annab näiteks märku, kui kraavipurdel on üks laud puudu. No tõesti, see on muidugi viisakas, aga võistluse iseloomu arvestades täiesti kasutu. Teisel jooksjal on kotis raudkett, mis igal sammul kiliseb. Paljudel on imestamapanevalt suured seljakotid ja küsimus tekib, et milleks nad küll on valmistunud. Kuid kõige olulisem märk „mitteproffidest“ on ilusad ühtlaselt ümarad jalad, nagu beebidel, kus ei joonistu välja ükski lihas.

Nädal tagasi jooksin Chamonix nõlvadel 85km ja 6200m tõusumeetriga ultrajooksu, mille lõpetasin 46.kohal ja oma vanuseklassis kolmandana. Nädalaga on keeruline sellisest pingutusest taastuda, nii et annan endale aru, et küllap mu tase ongi siis täna siin ja peaksin kah viisakas olema ja rajal olevatele kividele tähelepanu juhtima.

Garmini kell kuvab mulle rajaprofiili ning igal hetkel tean, kui pikk tõus või laskumine mind ees ootab ja kui kaugel on joogipunkt. Tõusu või laskumise võimsus on samuti kellal näha ning see on minu jaoks parim indikatsioon hindamaks enda liikumise kiirust. Ultrajooks muutub lihtsaks kui see jagada väikesteks tükkideks nagu tõusud ja laskumised ning joogipunktid. Minu pikaaegse kogemuse põhjal on siin parimad just Garmini tippkellad.

Suures pildis jaotan tänase raja pooleks, esimene suur mägi ja teine suur mägi. Mõlemad ligi 2600m, kus kõrgusega aklimatiseerumine omab juba mõningast tähtsust.

Esimene kõrge mägi möödub kui unenäos. See pole kuigi tehniline, kuid pika tõusu jooksul mööduvad siiski mitmed mägedepojad. Õnneks on siin ka lauget osa, mis võimaldab mul kuigipalju kaotatut tagasi teha, nii et mõnigi konkurent jääb selja taha. Joogipunktid on samuti kohad, kus kiire tegutsemine annab teiste ees eelise. Minu edu aluseks ongi kiire punkti läbimine ja nendest tekibki pidev ning ühtlane tõus ettepoole. Minut joogipunktis on kerge kaduma, aga kõik jooksjad teavad, kui raske on järgmist kilomeetrit minuti võrra kiiremini joosta. Seepärast võtan juba enne joogipunkti ühte kätte täidetava pudeli ja teise kätte äravisatava prügi. Joon tavaliselt vee ja Coca-cola segu, punktis kaanin kõhu punni, haaran kaasa 2-3 smuutilaadset toodet ning pool liitrit jooki - ja edasi!

Vaatan kella numbreid ja võtan raja edenemise aluseks tõusumeetrid. Umbes 59km paiku on pooled tõusumeetrid läbitud ja aega on kulunud 7 tundi. Olen üllatunud, kui kergelt see tuli ja mõtlen, et kui teine pool on tehniliselt sarnane, suudan raja lõpetada üle ootuste juba 15 tunniga.

Kümme kilomeetrit hiljem väheneb see lootus dramaatiliselt.

Käes on päeva kõige kuumem aeg, distants 15km järgmisse punkti on ootamatult pikk. Võtmeteguriks saab joomine. Säästmaks joogipudelit kriitilisteks olukordadeks, kasutan ära kõik mägiojad ning tarbin ohtrasti vett. Kuumus on laastav ja juba tunnetan jalakrampide tekkimise ohtu. Veel rohkem juua, veel rohkem soolakapsleid. Neid viimaseid söön ma nii, et avan kapsli, pudistan soola endale peopessa ning siis limpsan suhu. Teatavasti imendub sool (ja ka suhkur) väga efektiivselt suu kaudu. Seega vett ma peale ei joo ja soola maitse suus on päris mõnus.

Ühes joogipunktis ootab mind jooksule kaasa elav abikaasa. Selle puhul olen valmis isegi minuti kaotama - võtan punktist hunniku saia ja cocat, puhkan ja jutustan, samal ajal saia mugides.

Võistluse teine mägi, mida nüüd rammin, on tõeline koletis. See koosneb suurtest kividest, mis on lihtsalt hunnikusse valatud. Sõna otseses mõttes tuleb turnida kivilt kivile, iga astega tõsta põlv kõhu alla, et sealt end püsti lükata ja järgmine samasugune samm võtta. Lausikmaalane, kes tahab heaks mägijooksjaks saada, peaks seda ilmselt harjutama kas kükke tehes või kastile astetega. Olen siin kohutavalt aeglane ning imetlen, kuidas joogipunktides maha jäänud mägedekasvandikud minust taas mööduvad ja järgmisel hetkel juba kaugel kõrguses paistavad. See on nii-nii masendav, kui nõrk ma siin olen! Päike kõrvetab, jalad on pakud, krampe küll pole, kuid iga järgmine pingutus võib need tekitada. Ka joogiga pean olema kokkuhoidlik, sest sellistes kõrgustes ojasid pole. 2600m kõrgusele jõudes hingeldan nagu auruvedur, pea käib ringi. Tipus on kohtunikud, vaarun punkti, skaneeritakse vaheaeg ja loodan, et saan hakata laskudes vaikselt taastuma ja alla tiksuma.

Aga kui mägi on ühelt küljelt selline, on ta seda ka teiselt poolt. Jooksmise asemel lihtsalt komberdan väga tehnilisel kividega kaetud jalgrajal viis kilomeetrit allamäge. Seda vaid selleks, et hakata ronima selle neetud kivimäe kaksiktipu otsa.

Jooksja kõige tähtsam vara on tema jalad ning mida pikem ja raskem on jooks, seda olulisemaks muutub jalanõu valik. Kiidan ennast mõttes selle eest, et jalas on Hoka Evo Speedgoatid, mis on suurepärase pidamisega ja teevad konarlikel kividel jooksmise nii turvaliseks, kui see üldse võimalik on.

Aga ikkagi - see kõik tundub liig mis liig.

Ma ei saa aru, aga kuidagi saab see õudne mägi siiski läbi.

91km punktis kugistan esimese asjana leitud pizzalõigu koos cocaga peaaegu mälumata alla. Tasku läheb smuuti ja juustusai. Rajale lipates hõigatakse „Tubli tubli, Leivo!“ ja „Hästi läheb, hea aeg!“ – on meeldiv üllatus kuulda taas eesti keelt. Teine Eesti jooksja, kelle lühema jooksu start on alles ees, on mind raja ääres tervitamas.

Vana indiaanlasena loen õhust märke ja aiman, et õuduste mägi on raske olnud ka teistele ja olen nüüd juba jooksmas pigem esiotsas. Esiteks pole ammu ühtegi „beebijalga“ näinud, teiseks on üldse kaasvõistlejaid vähe, õigem oleks öelda, et enamik aega neid polegi. Ja kui on, siis katkise purde eest ei hoiata enam keegi ning kõik vähegi sobivad tõusud võetakse joostes.

Pealamp. Viimane mägi, kuid eelviimane tipp.

Siit paistab juba ka viimane tipp nagu must hiiglane otse ees. Otse üle selle hoomamatus kauguses liikumas mõni üksik pealamp. See on väga väga lahe vaade kottpimedal mäel. Samas on see ka pilt, mida ei tahaks näha, sest üks asi on kellalt loetavad tõusumeetrite numbrid, aga sootuks teine asi on seda koletuslikku tõusu oma silmaga tunnistada.

Kõigepealt laskun alla orgu, et seejärel oma senisest tipust veelgi kõrgemale tõusta. Pehme heinamaa, pokud, öökastest libe maapind ja pole isegi loha ees, kuna siit on vaid mõned üksikud võistlejaid läbi läinud.

Viimane laskumine, peaaegu 1200m allapoole. Kauguses paistavad juba finišilinna Vielha tuled.

Hirmuga pooleks jooksen, kuna oleks masendav, kui nüüd viimasel laskumisel keegi minust mööduks. Sobiliku kaldega tee, ise arvan et jooksen päris hea tempoga. Ent kui kilomeetri ajaks näitab 6min/km, saan aru, et pean juurde panema. Tee aga asendub järsult allapoole suunduva metsarajaga. Jooksen, võimsuse mõttes on laskumise tempo üle 2000m/h, jalad tudisevad - ja järgmine kilomeeter on ajaga 7:40.

Mida värki, nii lendavad kõik mägipojad minust kohe mööda! Lamp täisvõimsusele, vajutan järsul ja kurvilisel laskumisel nii palju kui võimalik, kuid kõigest pingutusest hoolimata jääb 7min/km ikkagi piiriks.

Sama keeruline on see laskumine ka kõigile teistele ja taganttulijad järgi ei jõua. Ootamatult jõuan linna, õnneks on väljas inimesi, kes näitavad tänavanurkadel kuhupoole keerata, kuna märke ei paista. Veel enne viimast sirget jään nõutult peaaegu seisma ja küsin, et kummale poole. Näidatakse vasakule – jaa, seal paistabki 200m kaugusel finiš.

Tõmban finiši külge riputatud suurt gongi, ongi läbi see pidu! Aeg 16:25, lõpetasin täpselt viis minutit enne südaööd, eesmärk täidetud ja koht 21.

Kuna vahe teiste võistlejatega on pikk, saan anda intervjuu, abikaasa tuleb finišikoridori ja teeme lõpupildid.

Olen taas väga väga õnnelik.

Lõpetuseks ka naljakas seik. Finišeerujatele pesemisvõimalust ei ole, kuid läbi Vielha voolab jõgi. Võtan pimeduse kattevarjus riidest lahti ja lähen keset südalinna end pesema. Kõik on hea rahulik, kuni kõrvalasuvas parklas tõmbab üks auto peale täistuled ja nii ma siis seal oma alastuses seisan põlvini vees keset linna ja öist jõge. Mis siis ikka.

Lugu ilmus ka ERR-s

Eesti eliitjooksja Pürenee mägiultral: koletuslikud kivimäed ja põrgukuumus | Varia | ERR

Leivo Sepp

• ITRA (International Trail Running Association) punktiarvestuses Eesti ultrajooksu TOP3 kuuluv eliitjooksja.
• Eesti talvise 101 km pikkuse ultrajooksu Taliharja Vanakuri kahekordne võitja ja Haanja 100 ultrajooksu võitja
• Maailma pikima aerutamisvõistluse (715km) Yukon River Quest võitja koos Andres Kajuga
• 2021.aasta peamine eesmärk on augusti lõpus toimuv 170km UTMB (Ultra Tour Mont Blanc).

UTMB ehk Ultra Tour Mont Blanc

• Maailma kõige populaarsem ultrajooks, 170km ümber Mont Blanci mäe, kus tõusumeetreid on 10 000
• Bränditud ultrajooksude sari maailmas By UTMB, millesse lisaks põhijooksule ümber Mont Blanci kuuluvatel ultrajooksudel Ushuaia by UTMB Argentiinas, Oman by UTMB, Val d`Aran by UTMB Hispaania Püreneedes kus olen ka ise osalenud.
• Val d’Aran by UTMB toimus tänavu esimest korda.

Chamonix, mida tuntakse maailma matkapealinnana ja kus asub Euroopa kõrgeim mägi Mont Blanc, pakub mägijooksjatele enneolematul hulgal võimalusi.

2. juulil toimub siin „Marathon du Mont Blanc“, mille rada viib 700+ jooksjat nii ühele kui teisele poole Chamonix orgu. Selleks, et kõik paremad vaated ära näha, tuleb läbida ligi 90km pikkune ja 6000 tõusumeetriga rada.

Öösel kell 2 on äratus, kuna start on kottpimedate mägede vahel juba kell 4. Stardikoridore on kokku neli, kõige ees 50 rahvusvahelist eliitjooksjat, kelle hulgast jäin mina viie koha võrra välja. Stardialas ootasime maskides, mis aga jooksma hakates kohe taskusse rändas. Edaspidi oli seda tarvis ka igas joogipunktis.

Start pilkasse pimedusse

Olen ultrajookse palju teinud, kuid ikka kepsutan rõõmsalt esigrupiga kaasa nagu väike rumal kitsetall. On mõttetu loota, et selline Eesti lausik (lauskmaa jooksja) nagu mina, suudab esiotsa mägedepoegadega võidu joosta. Kaks kilomeetrit suhteliselt tasasel maal on muidugi lihtne koos sörkida. Niipea kui hakkab aga tõus, on mul käimiskepid peos ja liikumine muutub jooks-kõnd stiiliks ühe suurema pundi keskel. Ees ootab 1500 tõusumeetrit ja aeglane pealampide vihmauss vonkleb mäkke. Lõpuosa on turnimine kaljudel ühes väikeste lumesiilude ületustega. Üleval kustutan lambi ja imetlen vastasahelikus asuva Mont Blanci varajast äratust. Tuhanded päikesekiired peegelduvad selle kõrgmäe lumisest tipust. Nagu jooksjadki, on hommikune vaatemäng pidevas liikumises, kord jäävad pilved meist allapoole ja mägede ülakorrus on ühtlase valge vaipkattega. Kord aga liigume ise pilvede sisse, mille aga hommikune päike üsna kiirelt kustutab.

Mägedepoegade eelised

Laskumistel olen mures oma vasaku jalapöia pärast, mille paar päeva tagasi valusalt välja väänasin. Kuna sidemed muutuvad seeläbi nõrgemaks, on järgmise nikastused palju kergemad tulema. Nii juhtubki ja päris mitmel-mitmel korral lööb silmest sädemeid, kui taaskord väänan kividel turnides oma jala välja.

Laskume mööda suuri lumeväljasid. Minu ajaks on lumes suurem vagu ees ja selgelt näha kohad, kus jalg läbi vajub ja kuskile põhjatusse sügavusse kõlkuma jääb. Otse allatulekud on aga tõeline meistriteos. Kõige õigem tehnika on glisseerida olemasolevas jäljes. See on omaette väljakutse nii reaktsiooni kiirusele kui ka jalgade sibamise võimekusele. Järsul laskumisel on kiirus päris korralik ning kui ette satub takistus kõvema lume näol, mida juhtub pigem tihti, tuleb kiiresti-kiiresti jalgu liigutada, et selliselt liikudes ka püsti püsida. Tagumiku peal mäest allatulek võib olla ohtlik lumes leiduvate kivide tõttu ja nina ees mäest alla salto tegemist ei soovita kellelgi proovida.

Garmini kell hammustab rada

Rada on väga hästi tähistatud ja raja laadimist kella, et selle abil navigeerida, siin tarvis pole. On aga tuntud tõde, et pikad ultrajooksud tuleb hammustada väikesteks tükkideks, et saaks läbida neid sammhaaval. Mägiultrate jupitamine toimub tõusude ja laskumiste ehk kõige raskemate osade järgi ning joogipunktide ehk kõige vajalikemate alusel. Eeltoodud põhjustel laadisin raja ikkagi kella. Jälgisin aktiivselt kõige olulisemaid näitajaid nagu tõusukiirus, alguses 1000+ meetrit/tunnis ja lõpupoole 700-800 m/h ning laskumise kiirus alguses 2000+ m/h kuid viimasel laskumisel pigem 1500 m/h. Distants joogipunktini on aga ülioluline, et minimeerida kuuma päikese käes tekkivat riski, et jook liiga ruttu otsa saab.

Kas püsin konkurentsis?

Rinnanumbrid jagatakse rahvusvahelise jooksjate võimekuse ehk ITRA punktisüsteemi alusel. Minu number 64 väljendab seda, et olen 700 startija hulgast esimese 10% hulgas. Isiklik eesmärk on oma rankigust kõrgemale positsioonile joosta. Rajal hõigatavatest prantsusekeelsetest numbritest ma aru ei saa, seega jooksu ajal puudub ülevaade enda positsioonist. Alates raja teisest poolest jooksen palju üksi, ei ees ega taga pole kaasvõistlejaid näha. Olen jõudnud Chamonix oru lõppu, ületan tee ning rada viib piki Mont Blanci poolset nõlva tagasi. Pool on tehtud. Minu arvestus edenemise osas käib kellal olevate mäetippude järgi, mida on kokku kuus. Teine pool toob samuti 3000 tõusumeetrit ja 42 km. Siledal maal on 42km ehk maratoni läbimine alla kolme tunni pigem kergelt saavutatav. Lisades siia aga 3000 tõusumeetrit ja tehniliselt kivised ja puujuurikased teerajad, on tulemus vähemalt kaks korda aeglasem.

Viienda ja kuuenda mäe vahel on väikeste põksudega, kuid pigem tasane kahekilomeetrine lõik, see oli minu võimalus. Mägedepojad on harjunud liikuma üles või alla, kuid tasasel maal ühtlaselt pingutamine on nende jaoks väljakutse. Mulle see sobib, jooksen rahuliku tempoga ning muidugi imestan, kui kerge on siin päris mitu konkurenti selja taha jätta.

Mammutmägi ja lõpp

Viimane mägi on paras mammut ja on võistluse lõpuks vägagi arvestatav väljakutse. Siin järgneb ühele tõusule teine, kolmas ja neljas, enne kui rada lõplikult alla keerab. Lõpetuseks pakutav 1250m järsk laskumine on kirss tordil. Võtan ühe soolakapsli ja terve pudeli vett kaasa, et vältida ohtu, kus kuuma päikese käes viimastel kilomeetritel krambid kimbutama hakkaksid.

Mäed on loodud ultrajooksudeks. Siin peatub aeg, see justkui lakkab olemast ja alles jääb vaid üks igavesti kestev päev. Päev, mis liigub üles või alla. Igal silmapilgul vahelduv avarus on ajatu, kord olen kõrgemal kui silmapiir ja järgmisel hetkel vaatan aupaklikult kõigele alt üles.

Olen lõpuks all, viimane kilomeeter läbi Chamonix ja juba paistabki uhke finišikaar. Kerge samm üle viimase joone, aeg 13:46 ning üldjärjestuses 46. koht. See on 10% paremate hulgas.

Veelgi ilusam on tulemust vaadata oma vanuseklassis, kus 80 lõpetanu hulgast olen 3. kohal.

Rada: https://www.strava.com/activities/5564247826
Tulemused: Ranking 90km du Mont-Blanc - Marathon du Mont-Blanc - LiveTrail®

Hoka, Time to Fly

Jalas Hoka Evo Speedgoat mis ongi loodud Alpides jooksmiseks, neil on ühtlaselt hea pidamine nii kividel, kaljudel, juurikatel kui ka lumes.

Garmini kell kogub jooksu käigus andmeid mis pärast analüütika rakendamist kuvatakse kasutajale arusaadavate mõõdikutena. Oskuslikult kasutades on nendest mõõdikutest palju abi treeningprotsessis nii arengu kui üle- või alatreenituse seisukohalt.

VO2 max

See number väljendab maksimaalset hapnikutarbimise võimet ja aitab hinnata edenemist ning sobivate eesmärkide seadmist (5km, 10km, poolmaratoni ja maratoni aeg).

VO2 max arvutamise aluseks on väga paljud muutujad nagu kehakaal, pulsisagedus, jooksutempo, temperatuur, kõrgus merepinnast, treeningute sagedus, iseloom, intensiivsus jne. See number muutub aja jooksul, kvaliteetselt treenides tõuseb ja ebaproduktiivselt treenides langeb.

Mis tagab selle numbri suurenemise?

Eelkõige jooksutreeningute vaheldusrikkus ja piisav puhkus. Jooksud peaksid varieeruma ning olema oma iseloomult lühikesed taastavad (5-8km), pikad ja kiirenevad (20-25km), lühikeste lõikudega (lõigud 100-400m), pikkade lõikudega (1-3km), keskmised jooksud (16-18km) jne.

Kui siia lisada ka mõned puhkepäevad siis on üsna kindel, et VO2 max näitaja hakkab tõusma. Peab aga olema kannatlik sest see võtab aega nädalaid ja kuid.

Mis põhjustab selle numbri vähenemise?

Kui üldse jooksmas ei käi, siis on kindel et hakkab vähenema. Kui teha iga päev rahuliku tempoga 10km pikkune jooks siis selle mõju arengule on tagasihoidlik ning VO2 max pigem ei suurene.

Alljärgnev on minu isiklik VO2 max graafik viimase aasta jooksul.

Treeningu efektiivsus

Peale treeningut kuvab kell treeningu efektiivsuse ja mõju. Kuidas aga sellest õigesti aru saada?

Treeningu efektiivsuse ekraanitäis annab peale trenni tagasiside, et kui tugev oli antud treeningu mõju aeroobses kui anaeroobses tsoonis ja millist omadust antud treening kõige rohkem mõjutas. Alljärgnev on treeningute omaduste/mõju loetelu alates kõige intensiivsemast. Kokku seitse omadust on jaotatud kolme erineva treeningtsooni peale.

• Anaeroobse treeningu käigus kasutab organism energiatootmiseks süsivesikuid.
• Sprint
• Anaeroobne võimekus
• Kõrge aeroobse treeningu käigus kasutab organism energiatootmiseks rasvasid ja süsivesikuid.
• VO2max jooksud (lävel ja veidi üle)
• Anaeroobse läve jooks (lävel ja veidi alla)
• Tempojooks
• Aeroobse treeningu käigus kasutab organism energiatootmiseks rasvasid.
• Baasvastupidavus
• Taastavad jooksud

Peale treeningut antav tagasiside jaotub kaheks: aeroobne (+kõrge aeroobne) ja anaeroobne. Number väljendab treeningu efekti ehk kui suur oli mõju antud tsoonis.

Maksimaalne number 5 tähendab seda, et selles tsoonis oli treeningu mõju väga kõrge ja areng tekib peale seda vaid juhul kui järgneb ka piisavalt puhkust. Number 0-1 tähendab seda, et antud tsooni treening praktiliselt ei mõjutanud.

Peale treeningut kuvatav efektiivsuse ja mõju ekraanitäis on parim vahetu tagasiside saamise võimalus kella pealt.

Joonis, kuidas kõik need omadused on kella ekraanil omavahel seotud.

Käesoleval juhul on olnud tegemist jooksuga, mis mõjutas peamiselt VO2 max näitajat ehk siis treening toimus peamiselt laktaadilävel ja veidi üle selle. Kuna see oli ajaliselt pikk, siis on tulemuseks number 5, ehk väga suur koormus.

Kuna aga ka selle jooksu sees olid mõned eriti kiired lõigud siis tekkis ka anaeroobset koormust, kuid peamine efekt oli ikka kõrge aeroobne treening.

Treeningu koormus

Treeningu koormus väljendab numbriliselt antud treeningu mõju organismile. Selle numbri alusel kuvatakse kellal 4-nädalane aruanne, et millistes tsoonides on peamiselt treenitud.

See on väga kasulik, kuna annab ajalises lõikes tagasiside selle kohta, millistes tsoonides on peamiselt treenitud ja kas mõnes tsoonis oleks vaja koormust suurendada või vähendada.

Siin on kolm horisontaalset värvilist tulpa, mis on treeningutsoonid:

• Anaeroobne
• Kõrge aeroobne
• Aeroobne

Iga tsooni juures kuvatakse number, mis iseloomustab seda kui palju antud tsoonis on treenitud. Lisaks kuvatakse punktiirjoonega vahemik kuhu vahele peaks antud tulp mahtuma, et treeningud oleksid piisavalt vaheldusrikkad ja omavahel tasakaalus.

Toodud pildil on näha, et anaeroobse läve treeningud on napilt sobivas vahemikus ja madalat aeroobset baastreeningut on pisut liiga palju.

Treenituse olek

Garmini kell annab hea tagasisidet treenituse hetkeseisust.

Treenituse tasemeid on kokku seitse pluss kaks staatust: Olek puudub ja Peatatud.

Treenituse olek arvutatakse välja vastavalt treeningu intensiivsuse, mahu, VO2 max alusel. Samuti iseloomustavad nooled, kas vorm on tõusvas trendis ja kas koormus on olnud optimaalne.

Hea on ka see, et kell kuvab alati sinna juurde juhise, et kuidas ollakse selle tasemeni jõutud ja mida peaks edasi tegema.

Treeningu koormus ja treenituse oleku põhjal arvutatakse välja optimaalne puhkeaeg. Maksimaalne puhkeaeg mida Garmini kellad pakuvad, on 4 ööpäeva.

Käesolev artikkel annab hea ülevaate kuidas peamiseid numbreid Garmini kellal vaadata ja mida nende põhjal järeldada/otsustada.

Seda, kuidas Garmini soovitusel treenida ja puhata või puhata ja mängida, käsitlen jätkuartiklis.

Kuidas kirjutada maratonist meeldejääv lugu? Eriti veel sellisest, kus tuleb viis tasast Kakumäe ringi joosta?

Kaja annab stardi ning hetkega muutub kogu maailm kitsaks triibuks. Kui enne starti otsin endale asendustegevusi, tõmban sokisääre sirgeks, sätin joogipudeli laual teise kohta, kohendan prille jms pisiasjad mis kõik lükkavad seda rasket ja rutiinset tööd natukenegi edasi, siis nüüd stardiplaksu järel on see kõik unustatud, ees on ainult üks fookus.

Joosta, pingutada, peatusteta, iga sekundi nimel, kolm tundi järjest, ainult tempot loeb.

Garmini spordikell, mu armutu tehiskaaslane, näitab kogu jooksu vältel kolme numbrit ja need on mu elu.

Keskmine, kui kõige suurem ja olulisem number näitab sekundeid kas olen ajast ees või taga. Kui joosta täpselt seatud eesmärgis, püsib see number kogu jooksu vältel nullis. Kui sinna tekib miinusega number, siis olen ajast ees ja plussmärgiga number tähendab ajast taga (jooksen liiga aeglaselt).

Kompan esimesel sirgel optimaalset rütmi millega liikuda. Teada tõde on ju see, et algus kipub kiireks kujunema, kuid kellale pilku heitmata sätin jalgadele hea kadentsi ning sammu pikkuse.

Vähe olen oma elus maratone jooksnud ja suudan praktiliselt neid kõiki detailideni meenutada. Siin samas Kakumäe ringil jooksime kord Kajaga Vana-Aasta maratoni, kuhu tulek käis täpselt nii: “Kaja, kolme päeva pärast toimub Vana-Aasta maraton, ma panen meid kirja” – “Ok, pane”. Olimegi sellised roosad, rohelised, kogenematud spordihuvilised, kelle jaoks see päev oli lihtsalt “ma suudan ka maratoni läbida”. Alustasime kottpimedas ning esimesel ringil oli ühes kohas isegi korraldajate auto rada valgustamas sest seal oli nii pime, et ei näinud isegi mitte näppu suhu pista. Jah, olid sellised ajad Kakumäe ringil. Kontrollaeg on piisav, et igal juhul jõuab lonkides-kõndides-juues-süües finišisse. Peale lõpetamist oleme väsinud, õnnelikud ning kirjutame oma kontole “maraton läbitud”.

Täna aga olen jõudnud Kakumäe ringi kilomeetri pikkusele tagasirgele, kus on tunda head briisi mere pealt. Otse vastu. Vahelduseks on pingutada päris mõnus ning panengi jalgadele pisut rammu juurde, et kenasti tempos püsida. Juba tulebki ringi viimane 3 km pikkune “sirge” tagasi Rocca Al Mare kooli juurde. Jalad võtavad taas kergema käigu ning õige pea trehvangi mõnisada meetrit enne tagasipöörde punkti Kaja, kes mulle kokkulepitult geeli ulatab. 35 grammi on nii väike kogus, et see lipsab märkamatult kõrist alla. Tagasipöördel haaran laualt veepudeli, klunksan mõned lonksud ja heidan pudeli raja kõrvale. Kaja nopib selle ja valmistab kenasti järgmiseks ringiks ette.

Teine ring möödub sama kergelt ja uuesti tagasipöördel kellale pilku heites näen, et olen kahe ringi peale terve minuti ajast ette jooksnud. Annan oma leiust ka Kajale teada: “olen kaks esimest ringi liiga kiirelt teinud aga küll see lõpus ära kulub” – tema vaid: “Pane, pane, ilus samm”. Ja mu karbontallaga Hoka Rocket X lendab edasi.

Edukas maraton joostakse korralikult laotud jooksubaasi arvelt mille üks oluline komponent on pikad ja tõusva tempoga treeningjooksud.

Meenub kuidas läksin kord Kihnu saarele nädalavahetuse pikka trenni tegema. Ütlesin lihtsalt “näe, Kaja, sel nädalavahetusel toimub Kihnu maraton ja mul just pikk treeningjooks plaanis, lähme õige saarele”. Ilm oli päikeseline ning sadamast 3-4 km stardikohta sobis maratonieelseks soojenduseks kenasti. Jõudsin numbri kinnitada kui juba oligi start. Esimesed viis kilomeetrit püsisin peapundis, kuid siis lasin M. Pirksaarel eest ära lipata. Temaga mul asja võistelda pole. Ülejäänud punt aga oli visa ning enne esimese ringi lõppu lasin nad eest ära. Teisele ringile minnes selgus, et olin “võistelnud” poolmaratoni jooksjatega. See pani mind muigama. Teen oma tugeva nädalalõpu treeningjooksu lõpuni ning mõni minut peale kolme tunni ka lõpetan. Õhtuse laevaga tagasi sõites tassin kaasas ilusat esikoha auhinda, Kihnu kaardiga puidust pingikest.

Täna, kolmanda ringi keskel, täitub poolmaraton ajaga 1:23. igaüks oskab seda kahega korrutada ning ennustada lõpuajaks 2:46. Maratonis see kahjuks nii lihtne pole, sest õige maratoni start antakse alles 35km peal. Kuni sinnamaani joostakse nö.”vanade rasvade” pealt. Kes aga viimased 7 km suudab sama tempoga joosta mis esimesed 7km, võib lugeda ennast maratonijooksjaks.

Esimesed neli ringi on kõik möödunud üsna ühtlase tempoga ning varuaeg on kasvanud kahe ja poole minuti peale. Esimesed kaks ringi 30+30 sekundit ning kolmas-neljas ring kumbki 45 sekundit. Täitsa pöörane,vaatasin ennast ja ei uskunud seda pilti. Ootasin kogu aeg mõttes seda kolmekümne viiendat kilomeetrit.

Ja siis see tuli. Täiesti ootamatult, nagu noaga lõigatult. Esiteks tundsin vasakus sääres väikest torget. Kompasin mõttes mõlemad jalalihased otsast otsani läbi ning leidsin, et ilmselt võin selle tähelepanuta jätta. Igakord aga lihastega nii kergelt ei lähe.

Aastaid tagasi Amsterdami maratonil oli eesmärk hea tulemus teha. Kuid seal juhtus see, et 35km peal võttis säärelihas juhtimise enda kätte ning mäletan hästi kuidas ma terve kilomeetri sisuliselt kõndisin. Võtsin joogilaualt mitu topsi vett ja geeli ning lihtsalt kõndisin. Meenub see kui valus oli vaadata tohutuid rahvamasse kes minust paremalt ja vasakult mööda jooksid. Ja mina lihtsalt kõnnin. Vaikselt-vaikselt hakkasin siis jalga uuesti jooksma meelitama, alguses veidi longates kuid siis ikka enam ja enam hoogu sisse saades suutsin viimased kilomeetrid ka joosta. Olümpiastaadionile keerates jooksid suurel kellal veel numbrid mis algasid kahega ning viimane pingutus staadioniringil andis ka mulle aja alla kolme tunni.

Täna, keeran taas tagumisele sirgele, jalad on korras, kuid tuul on tõusnud. Esimeste ringide vastutuul on asendunud päris valju seinaga millele tuli otse vastu söösta. Alumine number kellal näitab hetke pulssi, see on tõusnud 168-169 peale. See on paar lööki alla minu laktaadiläve seega niisuguses tsoonis suudan vaid lühikest aega joosta.

Lõpuni on neli kilomeetrit. Vastutuules pingutamine pole lihtne, nüüd on käes aeg kus jalgade asemel tuleb pea tööle panna.

Starti toob füüsiline võimekus, kuid eduka finiši tagab mentaalne tugevus.

Teine pilk kellale, ülemine number näitab hetke kilomeetri tempot. Number on vajunud nelja peale. See tähendab juba automaatselt tempot alla 4 min/km. Vajutan peale, surun, hoian pinget, sellised rasked olud peaks ju mulle meeldima, jäänud on 500m kohani kus saan küljetuulde. Loodan seal hingamise tagasi saada. Seniks aga tuleb oma mõte selge hoida.

Sain lõpuks küljetuulde, kuid hingamist tagasi ei saanudki. Lõpuni on 3km. Panen sisse tagavarakäigu kuid mitte selleks, et kiiremini joosta vaid lihtsalt olemasoleva hoidmiseks. See on nagu bussi kuues käik millel jõudu pole, aga sirgel suudab kiirust hoida.

Viimase ringi suudan kõigele vaatamata teha 10 sekundit eesmärgist kiiremini ja kell, mu tehniline kaaslane, ei pidanud kogu maratoni vältel hakkama numbreid minu kahjuks lugema.

Lõpetasin, olen väga-väga õnnelik kuna jooksin just oma elu kõige kiirema maratoni ajaga 2:46. Üksi, Ilma jänesteta. Keskmine tempo 3:56 min/km. Ületasin enda jaoks maagilise 4 min/km piiri, siit edasi saab ainult lihtsamaks minna. 17. aprill 2021

Vanus, 49 aastat, pole kaugeltki piir. Ma elan teadmisega, et minu paremad maratoni ajad on jätkuvalt alles tulemas.

Alljärgnev on hea Garmini kella seadistus nii jooksja, matkaja või niisama mägedes uitaja vaatepunktist. Enamus matkapiirkondi on seotud mägedega ja see on ka käesoleva seadistuse üks eeldusi.

Sissejuhatuseks olulised eeldused mägedes liikujatele.

1. Teekond on ette teada.
• Mägedes liikudes on alati ette teada kust alustatakse ja kuhu liigutakse. Mägedes pole võimalik viljeleda Eesti stiili “ah hakkan minema ja küll kuskile ikka välja jõuan”.
2. Radade kasutamine.
• Teekond mägedes on tüüpiliselt ette valmistatud olemasolevatest radadest lähtuvalt või talvel/lumel selgete orientiiride järgi. Rada on aga põhimõtteliselt ikkagi ette teada. Teede ristumisel ei jääda seisma ja arutama, et kas minna siit või sealt.
3. Mägede kõrgusinfo.
• Matkamine ja maastikujooks (trailrunning) on seotud mägedega. Kõrgus omab asukoha hindamisel olulist väärtust. On väga tähtis teada kas ollakse jõudnud 1500 või 2000m peale.
4. Kaardil navigeerimine.
• Elementaarne on omada kaarti, ilma selleta ei ole võimalik mägedes hakkama saada. Kaardiks võib olla nii kell, telefon, GPS-seade kui ka muidugi paber.

Aga nüüd asja juurde. Kella spordiprofiil on Trail Running või Hike, nende erinevus seisneb ainult esimeses ekraanis, kus jooksu puhul on kiiruseks min/km aga matkamise puhul keskmine kiirus km/h. Alljärgnevad ekraanipildid koos selgitustega on kellas just täpselt sellises järjekorras.

Esimene ekraan, statistika.

Hetkel joostava kilomeetri keskmine tempo (Lap pace), mitte segamini ajada hetketempoga. Matka profiili korral on keskmise tempo asemel üldine matka keskmine kiirus km/h. Arusaadavalt distants, kulunud aeg ja hetkepulss. See ekraan on statistika ja tegelikkuses jooksu või matkamise ajal vaatan seda väga harva.

Teine ekraan, kellaaeg ja keskkond.

Siin on põhikohal kellaaeg ja alumistel väljadel aku kestus ja päikeseloojangu aeg. Matkad ja jooksud mägedes on ajaliselt pikad, seega kellaaeg ja päikseloojangu aeg on olulised. Sõltuvalt piirkonnast läheb peale päikeseloojangut 10 minutiga täiesti kottpimedaks. Kas jõuab enne pimedat laagrisse või tuleb ka pealambiga liikuda. Kella aku näit muutub oluliseks kui kell on kasutusel peamise navigatsioonivahendina. Kui see number on väike siis jõuab vajadusel mõned ennetavad ja akut säästvad tegevused teha, näiteks taustavalguse välja lülitamine, pulsivöö ühenduse katkestamine ja bluetooth/wifi ühenduse kinni keeramine. Hea mõte on aku säästuprofiil automaatseks panna, et tund enne tühjaks saamist lülitab kell ise automaatselt kõik üleliigse välja.

NB! See ekraan on mul lisatud kõikidele spordiprofiilidele: kajakisõit, suusatamine, ratas jms.

Kolmas ekraan, kõrguseinfo.

Kõige olulisem väli on hetkekõrgus. Selle alusel toimub mägedes enda paikapanek kaardil. Ülemine väli näitab kumulatiivselt kogutud tõusumeetreid. Kuna rada planeerides on tõusumeetrid ette teada, annab antud number infot kui kaugel ollakse. Tõusumeetrite info joonistub graafilisel kujul välja ka kuuendal ekraanitäiel. Pulss annab tagasiside pingutuse suuruse kohta. Isegi kui tõusul ähin ja puhin aga pulss on 124, siis mulle tähendab, et ruumi on veel maa-ja-ilm ning võin korralikult juurde vajutada. Matkal pole pulsi-info kuigi oluline, kuid sellegipoolest on ka matkaprofiili ekraan samasugune, et oleks ühtne lähenemine.

Neljas ekraan, navigeerimine.

See on nüüd kõige olulisem ekraan sest võimaldab mul jõuda planeeritud kohta. Kaardil on näha ettevalmistatud teekond ja minu asukohta tähistav väike sinine nooleke. Lisatud on kaks andmevälja, distants ja kõrgus. Distants annab tagasiside teepikkuse osas ja teadmise kui kaugele on jõutud. Kõrguseinfo on samuti asukoha määramise seisukohast oluline ja kaardivaates välja toodud. Mägedes tuleb tihti ette olukordi, kus on teada et mäetipp või mõni muu vahepunkt asub 2400m aga asutakse alles 1323 peal, seega tõusta on veel omajagu. Alumine infoväli näitab kahte asja. Kui rada on planeeritud ilma vahepunktideta, siis kuvatakse kogu järelejäänud distants. Kui aga rajale on planeeritud vahetipp, joogikoht, jõe ületus vms, siis näitab see distantsi antud vahepunkti. Kuidas vahepunktidega kaarti planeerida ja kasutada, selle kohta tuleb eraldi postitus. Navigeerimise ekraani suum on 80m mis teeb kella ekraani kõrguseks 500m ja tagab selge ülevaate eesootavatest ristumistest ja pöörangutest.

NB! Kõige alumine number tekib ainult juhul, kui kellaga navigeeritakse, ehk siis liigutakse mööda etteantud rada.

Navigeerimise ekraanitäis on peamine, sellest üks nupuvajutus ülespoole toob nähtavale kogutud tõusumeetrid ja pulsi. Samas üks nupuvajutus allapoole toob nähtavale käsiloleva tõusu või laskumise info, vt. järgmine ekraan.

Viies ekraan, tõusu või laskumise info.

Igal teekonnal on hulk tõuse ja laskumisi, need vahelduvad või siis hoopis üks tõus asendub teisega. Antud ekraanitäis on tähtsuselt teisel kohal navigeerimise ekraani järel. Olulised on kolm numbrit, tõusu või laskumise pikkus kilomeetrites, kõrguse muutus meetrites ja vertikaalne liikumiskiirus meetrit/tunnis. Just see viimane number on mägedes määrav, olgu siis tegemist matka või jooksmisega. Kui liikuda püsivalt 1550 m/tunnis allapoole ja laskuda on 513m siis on selge, et aega läheb umbes 20 minutit. Väga hea visuaalne indikaator on roheline-sinine värv ja punane punktike nende vahel mis tähistab arusaadavalt asukohta antud tõusul või laskumisel.

Distantsi on mägedes hea teada, kuid vertikaalne tempo on olulisem. Näiteks kõrgmäestikus on tõusutempo 100m/tunnis või veelgi aeglasem. Seeläbi saame ka mõista, et miks öeldakse mõnikord “100m enne tippu keerasin tagasi”. Aga see 100m on tõus mis võib võtta tund aega. Muud numbrid siin ekraanil pole olulised, kuid siiski üleval servas on aeg, mitmes tõus või laskumine on parasjagu käsil ning tõusu või laskumise protsent.

NB! See ekraan tekib ainult juhul kui kellaga navigeeritakse, ehk siis liigutakse mööda etteantud rada. See ekraan tuleb sisse lülitada spordiprofiili seadistuse juures “ClimbPro” ja lisaks valida ka “Descents”, et näha laskumisi.

Kuues ekraan, raja profiil.

Suurepärane vaade rajaprofiilile ja visuaalne tagasiside teekonnal edenemise kohta. Vasakpoolne ülemine number tähistab läbitud tõusumeetreid ja parempoolne eesootavaid tõusumeetreid. Lisaks on tähistatud kõrgeim tipp ja madalaim koht ja kogudistants. Roheline-sinine värvus ja punane punktike nende vahel annab selge tagasiside asukohast antud rajaprofiilil.

NB! See ekraan tekib ainult juhul kui kellaga navigeeritakse, ehk siis liigutakse mööda etteantud rada. See ekraan tuleb sisse lülitada Navigation seadistuse juures “Elevation Plot”.

Seitsmes ekraan, vahepunkti info.

Ülemine number näitab distantsi päevateekonna lõpuni, keskel on vahepunkti nimi ja all distants vahepunktini. Kui vahepunkte kaardil pole, kuvatakse keskel “Finish” ning ülemine ja alumine number on võrdsed. Vahepunktid on spetsiaalsed, planeerimise käigus kaardile kantavad punktid nagu näiteks tipp, joogivesi, jõe ületus, ilus vaade vms. Kuidas luua neid vahepunkte sellisel viisil, et neist kellaga navigeerimisel abi oleks, selle kohta tuleb eraldi postitus.

NB! See ekraan tekib ainult juhul kui kellaga navigeeritakse, ehk siis liigutakse mööda etteantud rada. See ekraan tuleb luua ja sisse lülitada Navigation seadistuse juures Data Screens.

Spordiprofiili ja kella lisaseaded.

1. Power Mode ehk aku juhtimine. Üldjuhul on kellal pidevalt sees Bluetooth jms ühendused. Kui aga kella enda andmetel on akukestuse lõpuni jäänud üks tund, siis lülitatakse automaatselt kõik lisad välja. Toimima jääb ainult navigeerimine.

2. Routing. Siin on oluline määrata seadistus “Follow Course” ja kindlasti mitte kasutada “Use Map”.  Follow Course korral ei tee kell muud, kui juhendab kasutajat jäigalt etteplaneeritud rajal. Kui satutakse rajalt kõrvale, annab kell selle kohta märku kuid ei sekku raja muutmisse. Use Map korral üritab kell koostada ise teekonna kõikide punktide vahel. Juhul kui eksitakse rajalt, siis kell koostab abivalmilt uue raja, arvestades muutunud olukorda. Ette planeeritud rada võib koosneda mitmesajast omavahel sirgega ühendatud punktist, Use Map korral üritab kell kõikide punktide vahel ise dünaamiliselt rada planeerida. Soovitus, mitte kasutada.

3. Auto Climb. Kui jõuda tõusule, siis kell muudab taustavärvi ja lülitab automaatsel sisse ühe lisaekraani. Väga tüütu ja kasutu, ei soovita kasutada.

4. ClimbPro. Soovitan, väga kasulik info ning see on kirjeldatud eelnevalt “viies ekraan, tõusu või laskumise info”.

5. 3D distance ja 3D speed. Need on sisse lülitatud suusaprofiili juures ja matkates/joostes ei oma tähtsust.

6. Lap Key. Lap key on välja lülitatud, sest iga kilomeetri vaheaeg tuleb nagunii automaatselt. Seega Lap Key-le vajutades läheb kell hoopis tavalisele kellaajale.

7. Alerts. Isiklikust vajadusest lähtuvalt olen lisanud siia teavituse, et kell annab iga tunni järel märku (piiksu ja surinaga). See on oluline pikkadel võistlustel, kus tund on selline aeg mille järel tuleks võtta väike amps võtta.

8. Watch face. Väga palju on loodud erinevate vidinate ja blingidega kella sihverplaate mida igaüks võib oma kellale vabalt panna. Mina ei soovita ühtegi neist ja pigem tuleks jääda vaikimisi ekraani peale ja seda sobivalt häälestada. Miks ma ei soovita teisi? Põhjus on väga lihtne, arendajad on erineva tausta ja kvaliteediga ning on küllalt esinenud juhtumeid kus kellegi poolt arendatud kella sihverplaat kasutab mõnda teenust kella sees, mis sööb korralikult akut. Alustades kasvõi pisiasjast nagu reaalajas sekundite kuvamine ja lõpetades sellega, et sihverplaadil kuvatakse ilmainfo mida üle BT või WiFi ühenduse regulaarselt uuendatakse.

9. Kella ekraankaardiga. On oluline teada, et navigeerimisel kulub kõige kiiremini aku sel juhul kui ees hoitakse kogu aeg kaardipilti. Kui on tarvis maksimeerida akukestust, siis tasub lülitada kella ekraan ükskõik millise muu näidu peale kus on lihtsalt numbrid. Kui tekib koht kus on tarvis kaarti vaadata, siis üks nupuvajutus toob ette kaardi ning kohe on pilt selge kas otse, paremale või vasakule.

Navigeerimine kellaga.

Omades kaardivõimekusega kella, ei tasu luua illusiooni, et nüüd rohkem pole midagi vaja teha ja kell teeb kõike minu eest. Kahjuks nii lihtne see pole.

NB! Kellaga saab efektiivselt navigeerida vaid juhul, kui on ette valmistatud teekond ja see kella laetud.

Ilma ettevalmistatud ja kella laetud teekonnata on nuppude abil kellaga navigeerimine väga-väga tüütu ja keerukas just väikest ekraani arvestades. Navigeerimine tähendab tegelikkuses kaardi sisse-välja suumimist, üles-alla, paremale-vasakule liigutamist ja seda pole just lihtne kellaga teha.

Soovitused edaspidiseks

• Õpi selgeks mõni kaardiprogramm millega rada ette valmistada, neid on palju. Mina kasutan peamiselt www.plotaroute.com
• Algatuseks võid kasutada ka kellegi teise ettevalmistatud radasid, kui need vaid sobivad.
• Õpi ära kuidas radasid kella laadida.
• Tee kellas vajalikud seadistused käesoleva juhendi järgi.
• Õpi kellaga navigeerima.

Peale neid soovitusi avastad end hoopis põnevamast maailmast kui seni ja kell saab täiesti teise tähenduse.

Kas ja mille poolest on suurema ekraaniga Garmini Fenix 6X Pro Solar parem võrreldes FR945-ga?

Tegin võrdleva analüüsi Garmini super kerge ja funktsionaalse kella FR945 ja tippmudeli Fenix 6X Pro Solar põhjal. Info esitus on ilmselgelt kallutatud Fenix 6 poole.

Nende kellade funktsionaalsus on pealtnäha sama, kuid erinevused tulevad välja nüanssides ning sõltuvalt inimese vajadustest osutuvad need tavaliselt määravaks.

Peamised erinevused nende kellade vahel on seotud

• aku kestuse ja
• kaardi navigeerimisega.

Muudest omadustest tasub ära märkimist Fenixi kiirem protsessor, mis avaldub eelkõige kaartide kasutamiskiiruses võrreldes FR945-ga. Teiseks võimaldab Fenixi suurem mälumaht kella rohkem kaarte laadida.

Aku kestus

Siin pole pikka juttu, laias laastus 945 aku kestuse mõõtühik on tund ja Fenix6 Solari aku mõõtühik on päev. Fenixi juures olev Solar tähendab, et selle kella klaas on päikesepaneel ning kell kasutab õues olles ka päikeseenergiat.

Kõige parema ülevaate annab siiski kokkuvõtlik tabel.

NB! Ametlikud numbrid on ideaalnumbrid ja tegelikkuses võib arvestada 20% väiksemaga. Miks nii? Aga nimelt iga kord nuppu vajutades ja kilomeetri vaheaega kuvades süttib ekraani valgustus, see kulutab omakorda akut. Trail runningu ajal kasutan ka kaardivaadet ning see kasutab kohe jõudsalt akut. Näiteks 945 puhul võin oma praktikast öelda, et puhtalt kaardivaates joostes kestab kella aku 10-12h.

Seega ideaaljuhul saaks 945-ga läbida UTMB võistluse, kuid liiga kindel ei tasu olla. Seevast Fenix 6-ga võib rahulikult igasuguse tempoga UTMB-le minna ilma et peaks vahepeal kella laadima.

Jätkuvalt ei soovita ma kasutada Ultratrac mode’i, kuna see annab väga halva kogemuse.

Expedition mode

Eraldi tasub äramärkimist Fenix 6-e Expedition mode. Selle käigus lülitab kell GPS-i sisse vaid kord tunnis (valikus on 15min - 90min) et GPS koodinaadid kätte saada ja peale päikeseloojangut näitab lihtsalt kellaaega. Ekspedition mode käimapanekul on vaikimisi ekraanivaade kellaaeg ning terve ekspeditsiooni vältel pole tarvis mõelda sellele kas kell (trackimine/GPS) on käima pandud või mitte. Kell käib kogu aeg ning salvestab tracki kaheksa nädalat ilma vahepealse laadimiseta.

Expedition mode’s on kellal kolm ekraani: kellaaeg, distants ja kaart.

Kaardid ja navigeerimine

Ekraani suuruse erinevus on selgelt 6X Polari kasuks.

• FR945 ekraan 30,4 mm ja 240x240 pixelit, kella kaal 52g (rihmaga).
• Fenix 6X Pro ekraan 35,56 mm ja 280x280 pixelit. kella kaal 82g (rihmaga).

Tundub et mõned millimeetrid siit ja sealt, kuid tulemuseks on silmaga haaratavalt suur vahe ja Fenix 6X Pro ekraanile mahub “rohkem kaarti” peale.

Teine oluline erinevus seisneb Fenix 6X olevates kaartide visualisatsioonides (Map theme). See võimaldab vastavalt oludele valida samast kaardist teistsuguse vaate, näiteks Marine, mis toob selgelt esile veekogud ja ülejäänud info muutub ebaoluliseks. Teise näitena Dark Mode, mida on hea kasutada pimedal ajal, sest siis joonistuvad kaardil kontrastid paremini välja lihtsustades sellega navigeerimist.

Alljärgnevalt siis Fenix 6X Pro Solar pildid kõikidest visualisatsioonidest. Lihtsuse mõttes kasutasin vaid kahte kaarti, Garmini enda ja OFM full kaart.

Garmini kelladesse sobivate OSM (OpenStreetMap) kaartide test on siin: http://leivo.ekstreem.ee/post/Garmini-kellade-tasuta-kaardivalik

Selleks et pildid oleksid võrreldavad FR945 kella kaartide testiga on kaardifragmendid täpselt samadest kohtadest: Eesti, Munamäe jalam ning Alpid, Les Houches küla lähedane piirkond.

Kaardiosa kokkuvõte

Suuremal ekraanil tuleb üha selgemalt esile Garmini enda kaardi paremus näiteks OFM kaardi ees. Eriti heaks teeb Garmini enda kaardi kasutamise ka High Contrast theme, kuna see muudab metsa valgeks ning tulemuseks on ainult teedevõrgustikuga väga kenasti loetav kaart.

Kui aga tarvis rohkem maastiku lugeda siis tasub ümber lülitada OFM kaardile, kuna see sisaldab ka kõrgusjooni ja hulgaliselt lisadetaile.

Minu vajadused kella funktsioonide osas tänu ultraspordile ja trail runningule on seotud pika akukestusega ning hea navigatsioonivõimekusega. Sellest lähtuvalt on Fenix 6X Pro Solar see valik, millega mind edaspidi ringi iikumas näeb.

Eesti, Munamäe jalam

Alpid, Les Houches küla lähedal

Testisin Garmin FR 945 kellaga erinevaid OSM (OpenStreetMap) kaarte ning alljärgnev on suurepärane ülevaade selle kohta, et milline on kõige otstarbekam kaart kella väikest ekraani silmas pidades.

OSM kaardid on vabatahtlike inimeste poolt igapäevaselt täiendatavad kaardid. Kuna maailma eri piirkondades on inimeste aktiivsus erinev, siis sellest sõltub ka kaartide täpsus. Näiteks Kesk-Euroopas ja Alpides on kaardid väga täpsed, kuid Mehhiko raskesti ligipääsetavates piirkondades seevastu üsna puudulik.

Mõned mõisted alustuseks.

OSM kaardipõhi on see, kuhu lisatakse majad, teed, märgitakse teede klassid jne. Siia panustavad kommuunid üle maailma ühiselt.

OSM kaardipõhi pole aga Garmini seadmetele otseselt loetav, seega peab spetsiaalse kaarditarkvara abil genereerima failid, millest saaks aru nii Basecamp (Garmini arvutisse installeeritav kaarditarkvara) kui ka kellad jms. GPS seadmed. Nende failide genereerimisega tegelevad üksikisikud või ka inimeste grupid üle maailma täpselt nii nagu nad ise heaks arvavad. Lisaks on võimalus kaardifailide genereerimise käigus tõsta objekte/teid esile või vastupidi neid ära jätta/üldistada. Näiteks maanteeratta jaoks sobiliku kaardi jaoks tuuakse esile asfaltkattega teed ja metsateed on kehvasti loetavad, see lihtsustab väikselt ekraanilt info lugemist. Samad inimesed teevad kaarte ka maastikurtta jaoks ning nendel kaartidel on jällegi kõik metsateed kontrastselt välja toodud.

Siit lingilt leiab kogu loetelu inimeste ja tiimide kohta kes genereerivad Garmin GPS-de jaoks sobivaid faile. https://wiki.openstreetmap.org/wiki/OSM_Map_On_Garmin/Download

Nagu näha on neid seal lehel tohutu hulk grupeerituna maailmajagude kaupa. Osadel kaartidel töötab routing, ehk et GPS seade oskab mööda juhatada punktist A punkti B. Osadel kaartidel on kõrgusjooned, osadel pole. On ka lihtsalt kõrgusjoonte kaarte kus puudub igasugune muu info, neid kasutatakse tavaliste kaartide juures lisakihina.

Loen käesolevaga sissejuhatuse tehtuks. Pikemat ja detailsemat lugemist on internetis palju.

Seda, kuidas kaardid tehniliselt kella sisse saab, on põhjalikult seletatud tüüpiliselt iga kaarditiimi enda poolt. Seega siin piirdun ma vaid tulemuse kirjeldamisega.

Testi eesmärk

Minu eesmärk oli leida Garmin FR945 kella jaoks mõnusalt loetav kaart, mida oleks hea kasutada peamiselt just matkamist ja trail runningut silmas pidades, kuid ka maatee- ja maastikuratta kasutuseks. Seega metsarajad, seal asuvad objektid, kõrgusjooned jpm on oluline info, samas kiirteed ja suured maanteed võivad olla tagasihoidlikult tähistatud.

Kuna ma olen nende OSM kaartidega palju aastaid tegelenud siis võtsin oma pikaaegse kogemuse põhjal valikusse vaid väikse osa.

Testis osalevad kaardid

1. Garmin.Openstreetmap.nl http://garmin.openstreetmap.nl/. Nimetan neid edaspidi lühidalt OSM (kuigi OSM on tegelikult selle baaskaardi üldine nimetaja). Neil on omakorda kolm erinevat kaarti: OSM generic, OSM generic new ja OFM Lite. Ehk siis viimane kaart on lihtsalt OSM-i lehelt alla laetav OFM kaardi lite versioon.

2. OpenFietsMap http://www.openfietsmap.nl/downloads/europe. Edaspidi OFM full

3. Frikart.no http://www.frikart.no/garmin/velgkart.html. Edaspidi lihtsalt Frikart.

4. Garmini enda vaikimisi kaart kellas (põhineb samuti OSM baaskaardil) https://buy.garmin.com/en-GB/GB/p/155338/. Edaspidi lihtsalt Garmin.

5. Velomap https://www.velomap.org/. Edaspidi Velomap. Neil on omakorda kaks kaarti: Velomap race ja Velomap velo. Race kaardil on rohkem üldistusi tehtud.

6. OpenMTB map https://openmtbmap.org/. Edaspidi MTB. Siin on samuti kaks peamist kaarti, MTB classic ja MTB hiking. Mõlema kaardi nimi ütleb ilusti ära otstarbe.

Testisin kahte asukohta, Eesti Suure Munamäe jalam ja Alpides Les Houches küla lähedal olevat piirkonda. Alljärgnevalt siis kõnekad pildid koos minu kommentaariga ning selle põhjal saab igaüks ise otsustada millist tüüpi kaardid talle kõige paremini sobiksid.

Mõlemal kaardil on näha punane tracki joon, Eestis on tegemist Haanja 20 tippu ja Alpides UTMB raja fragmendiga.

Kokkuvõte

Kui oleks vaja ühte ja universaalset kaarti, siis minu soovitus on OFM full, kui aga spetsiifilisemaks minna siis tulevad mängu detailid ja piirkonnad. Näiteks Norra ja Rootsi osas soovitan vaadata Frikart kaarte, Eesti-Läti-Leedu on päris hea OSM generic new kaartidel kuid ka Garmini enda vaikimisi kaasatuleval kaardil.

Alpides on OFM Full üsna hea kaart, kuid samuti sobib sinna MTB hiking versioon. Tasuks veel edaspidi katsetamist ka Garmini enda kaart, kuhu peale lisada läbipaistev kõrgusjoonte vahekiht.

Eesti, Munamäe jalam

Alpid, Les Houches küla lähedane piirkond