Kuidas kirjutada maratonist meeldejääv lugu? Eriti veel sellisest, kus tuleb viis tasast Kakumäe ringi joosta?
Kaja annab stardi ning hetkega muutub kogu maailm kitsaks triibuks. Kui enne starti otsin endale asendustegevusi, tõmban sokisääre sirgeks, sätin joogipudeli laual teise kohta, kohendan prille jms pisiasjad mis kõik lükkavad seda rasket ja rutiinset tööd natukenegi edasi, siis nüüd stardiplaksu järel on see kõik unustatud, ees on ainult üks fookus.
Joosta, pingutada, peatusteta, iga sekundi nimel, kolm tundi järjest, ainult tempot loeb.
Garmini spordikell, mu armutu tehiskaaslane, näitab kogu jooksu vältel kolme numbrit ja need on mu elu.
Keskmine, kui kõige suurem ja olulisem number näitab sekundeid kas olen ajast ees või taga. Kui joosta täpselt seatud eesmärgis, püsib see number kogu jooksu vältel nullis. Kui sinna tekib miinusega number, siis olen ajast ees ja plussmärgiga number tähendab ajast taga (jooksen liiga aeglaselt).
Kompan esimesel sirgel optimaalset rütmi millega liikuda. Teada tõde on ju see, et algus kipub kiireks kujunema, kuid kellale pilku heitmata sätin jalgadele hea kadentsi ning sammu pikkuse.
Vähe olen oma elus maratone jooksnud ja suudan praktiliselt neid kõiki detailideni meenutada. Siin samas Kakumäe ringil jooksime kord Kajaga Vana-Aasta maratoni, kuhu tulek käis täpselt nii: “Kaja, kolme päeva pärast toimub Vana-Aasta maraton, ma panen meid kirja” – “Ok, pane”. Olimegi sellised roosad, rohelised, kogenematud spordihuvilised, kelle jaoks see päev oli lihtsalt “ma suudan ka maratoni läbida”. Alustasime kottpimedas ning esimesel ringil oli ühes kohas isegi korraldajate auto rada valgustamas sest seal oli nii pime, et ei näinud isegi mitte näppu suhu pista. Jah, olid sellised ajad Kakumäe ringil. Kontrollaeg on piisav, et igal juhul jõuab lonkides-kõndides-juues-süües finišisse. Peale lõpetamist oleme väsinud, õnnelikud ning kirjutame oma kontole “maraton läbitud”.
Täna aga olen jõudnud Kakumäe ringi kilomeetri pikkusele tagasirgele, kus on tunda head briisi mere pealt. Otse vastu. Vahelduseks on pingutada päris mõnus ning panengi jalgadele pisut rammu juurde, et kenasti tempos püsida. Juba tulebki ringi viimane 3 km pikkune “sirge” tagasi Rocca Al Mare kooli juurde. Jalad võtavad taas kergema käigu ning õige pea trehvangi mõnisada meetrit enne tagasipöörde punkti Kaja, kes mulle kokkulepitult geeli ulatab. 35 grammi on nii väike kogus, et see lipsab märkamatult kõrist alla. Tagasipöördel haaran laualt veepudeli, klunksan mõned lonksud ja heidan pudeli raja kõrvale. Kaja nopib selle ja valmistab kenasti järgmiseks ringiks ette.
Teine ring möödub sama kergelt ja uuesti tagasipöördel kellale pilku heites näen, et olen kahe ringi peale 
terve minuti ajast ette jooksnud. Annan oma leiust ka Kajale teada: “olen kaks esimest ringi liiga kiirelt teinud aga küll see lõpus ära kulub” – tema vaid: “Pane, pane, ilus samm”. Ja mu karbontallaga Hoka Rocket X lendab edasi.
Edukas maraton joostakse korralikult laotud jooksubaasi arvelt mille üks oluline komponent on pikad ja tõusva tempoga treeningjooksud.
Meenub kuidas läksin kord Kihnu saarele nädalavahetuse pikka trenni tegema. Ütlesin lihtsalt “näe, Kaja, sel nädalavahetusel toimub Kihnu maraton ja mul just pikk treeningjooks plaanis, lähme õige saarele”. Ilm oli päikeseline ning sadamast 3-4 km stardikohta sobis maratonieelseks soojenduseks kenasti. Jõudsin numbri kinnitada kui juba oligi start. Esimesed viis kilomeetrit püsisin peapundis, kuid siis lasin M. Pirksaarel eest ära lipata. Temaga mul asja võistelda pole. Ülejäänud punt aga oli visa ning enne esimese ringi lõppu lasin nad eest ära. Teisele ringile minnes selgus, et olin “võistelnud” poolmaratoni jooksjatega. See pani mind muigama. Teen oma tugeva nädalalõpu treeningjooksu lõpuni ning mõni minut peale kolme tunni ka lõpetan. Õhtuse laevaga tagasi sõites tassin kaasas ilusat esikoha auhinda, Kihnu kaardiga puidust pingikest.
Täna, kolmanda ringi keskel, täitub poolmaraton ajaga 1:23. igaüks oskab seda kahega korrutada ning ennustada lõpuajaks 2:46. Maratonis see kahjuks nii lihtne pole, sest õige maratoni start antakse alles 35km peal. Kuni sinnamaani joostakse nö.”vanade rasvade” pealt. Kes aga viimased 7 km suudab sama tempoga joosta mis esimesed 7km, võib lugeda ennast maratonijooksjaks.
Esimesed neli ringi on kõik möödunud üsna ühtlase tempoga ning varuaeg on kasvanud kahe ja poole minuti peale. Esimesed kaks ringi 30+30 sekundit ning kolmas-neljas ring kumbki 45 sekundit. Täitsa pöörane,vaatasin ennast ja ei uskunud seda pilti. Ootasin kogu aeg mõttes seda kolmekümne viiendat kilomeetrit.
Ja siis see tuli. Täiesti ootamatult, nagu noaga lõigatult. Esiteks tundsin vasakus sääres väikest torget. Kompasin mõttes mõlemad jalalihased otsast otsani läbi ning leidsin, et ilmselt võin selle tähelepanuta jätta. Igakord aga lihastega nii kergelt ei lähe.
Aastaid tagasi Amsterdami maratonil oli eesmärk hea tulemus teha. Kuid seal juhtus see, et 35km peal võttis säärelihas juhtimise enda kätte ning mäletan hästi kuidas ma terve kilomeetri sisuliselt kõndisin. Võtsin joogilaualt mitu topsi vett ja geeli ning lihtsalt kõndisin. Meenub see kui valus oli vaadata tohutuid rahvamasse kes minust paremalt ja vasakult mööda jooksid. Ja mina lihtsalt kõnnin. Vaikselt-vaikselt hakkasin siis jalga uuesti jooksma meelitama, alguses veidi longates kuid siis ikka enam ja enam hoogu sisse saades suutsin viimased kilomeetrid ka joosta. Olümpiastaadionile keerates jooksid suurel kellal veel numbrid mis algasid kahega ning viimane pingutus staadioniringil andis ka mulle aja alla kolme tunni.
Täna, keeran taas tagumisele sirgele, jalad on korras, kuid tuul on tõusnud. Esimeste ringide vastutuul on asendunud päris valju seinaga millele tuli otse vastu söösta. Alumine number kellal näitab hetke pulssi, see on tõusnud 168-169 peale. See on paar lööki alla minu laktaadiläve seega niisuguses tsoonis suudan vaid lühikest aega joosta.
Lõpuni on neli kilomeetrit. Vastutuules pingutamine pole lihtne, nüüd on käes aeg kus jalgade asemel tuleb pea tööle panna.
Starti toob füüsiline võimekus, kuid eduka finiši tagab mentaalne tugevus.
Teine pilk kellale, ülemine number näitab hetke kilomeetri tempot. Number on vajunud nelja peale. See tähendab juba automaatselt tempot alla 4 min/km. Vajutan peale, surun, hoian pinget, sellised rasked olud peaks ju mulle meeldima, jäänud on 500m kohani kus saan küljetuulde. Loodan seal hingamise tagasi saada. Seniks aga tuleb oma mõte selge hoida.
Sain lõpuks küljetuulde, kuid hingamist tagasi ei saanudki. Lõpuni on 3km. Panen sisse tagavarakäigu kuid mitte selleks, et kiiremini joosta vaid lihtsalt olemasoleva hoidmiseks. See on nagu bussi kuues käik millel jõudu pole, aga sirgel suudab kiirust hoida.
Viimase ringi suudan kõigele vaatamata teha 10 sekundit eesmärgist kiiremini ja kell, mu tehniline kaaslane, ei pidanud kogu maratoni vältel hakkama numbreid minu kahjuks lugema.
Lõpetasin, olen väga-väga õnnelik kuna jooksin just oma elu kõige kiirema maratoni ajaga 2:46. Üksi, Ilma jänesteta. Keskmine tempo 3:56 min/km. Ületasin enda jaoks maagilise 4 min/km piiri, siit edasi saab ainult lihtsamaks minna. 17. aprill 2021
Vanus, 49 aastat, pole kaugeltki piir. Ma elan teadmisega, et minu paremad maratoni ajad on jätkuvalt alles tulemas.
