Kujutate ette rattal magamist ? Sõidu ajal ?
Kogemus Leedu 36h multispordi võistluse näitel.
Käes on juba teine öö, st rajal oleme olnud 28 tundi järjest ning märjast ja imepeenikesest liivast tingituna on tagumik täiesti ära hõõrutud ja valutab kohutavalt. Muuseas, sama kurtsid ka kõik teised lõpetanud. St sadulal istuda ei saanud.
Mõned katked, mida ma sellest mäletan – sest tegemist on pideva mäluka piiri peal sõitmisega. Kord täielikku mälukasse vajudes, siis jälle hetkeks ärgates.
Mäletan et kiirus rattaga sõites oli 4 km/h – ma ei usu siiamaani, et rattaga on võimalik nii aeglaselt sõita. Kui rattalt maha tulla (iga väiksemagi kalde, mis oli ülespoole – ehk tõusu – võtsin ma jalgsi!), siis käeskõrval lükates oli maksimumkiirus 2 km/h. Esimene hammakas oli keskmise peal ja tagant ka mingi üsna suure peal.
Mida ma nägin ? Und, teatrit, varjuteatrit, elasin mingis omas maailmas. Palju kummalisi olevusi jne.
Varjukollid.
Püüa ette kujutada situatsiooni – ma arvan et enamus inimesi on midagi sarnast teatud situatsioonides näinud. Tavaliselt veidi hämaras, migite ebamääraste varjude kogumi tulemusena näed sa hetkeks mingit nö varjukolli – see võib olla mõni tõeline draakon, kuid ka sinu lähedane inimene. Ja olles seda varjukolli märganud kaob see tegelikult järgmiselt hetkel, kuna sa said aru, et sinu enda aju mõtles selle välja ja nüüd oled jälle mõistuse kontrolli all ning näed tegelikult puuriita oma kuuri seina ääres. Olulisim siinjuures on, et see varjukoll kaob hetkeliselt, kui sa oled aru saanud et see on sinu aju väljamõeldud.
Varjukolli teater !
Sõitsin rattaga metsateel, vasakpoolse rööparaja peal. Pealamp näitas valgust. Ning äkitselt enda ette vaadates näen esirattast umbes 2 meetri kaugusel maas tantsisklevaid varje. Need varjud tekkisid umbes 2,5 meetri kaugusel ja lõppesid 1,5 m kaugusel rattast. Need olid valdavalt pead – inimeste, loomade, tulnukate, fantaasiaolendite, draakonite, putukate jne – need olid niivõrd ilusad ja täiuslikud, kuivõrd täiuslik üldse saab mustvalge varjuteater olla.
Alguses ma püüdsin oma aju seda poolt välja lülitada, kes võinuks öelda, et „kulla mees, see on jama – see on tavaline teerada”, kuid see ei õnnestunud. Ja ühel hetkel oli mul korraga sees palju minasid – üks mina mõtles need varjud sinna välja, need olid uskumatult ilusad, fantaasiarikkad, plastilised, liikuvad, muunduvad, teine mina – kes oli vaimustunud kõigest sellest mida ta enda ees nägi, mina kes ahmis seda kunsti ning jälgis iga pisimatki detaili nende kõikide olevuste juures, kolmas mina – kes vaatas et „huvitav, ise mõtlen selle meeletu fantaasiamängu välja, ise vaatan ja naudin seda, kuid ära ei kao... hmmm”, neljas mina – kes siiski järjest nõrgenes, kuid kes kartis, et ühel hetkel sekkub tegelik teadvus mu tegemistesse ja siis on varjuteatril lõpp – kuid ei, see ei lõppenud. Ükskõik kui palju ma oma nägemust ka „teaduslikult” analüüsisin, ei kadunud see kusagile, vaid kestis endise hooga edasi. Ma olin ülihaaratud oma näitemängust.
Hirmud.
Sõidan rattaga, varjuteater on muutunud millekski muuks, ma näen mingeid segasid kujutelmasid. Ühel hetkel kujutan ette, et kõik tumedamad kohad maapinnal on augud. Nii ma siis vingerdan sileda tee peal ühest servast teise – ainult seetõttu, et mitte auku kukkuda.
Ühel hetkle näen enda ees pikka musta ala. Mõistsin suurt hädaohtu !
Sain aru et nüüd olen läinud. Kuna ma rattaga kukkuda oskan ja auguni oli paar meetrit aega, siis ära keerama ja pidurdama ei hakanud, kuid haarasin kätega tugevalt lenksust, viisin oma kaalu taha et auku kukkudes säilitada enamvähem sõiduasend. Muuseas „auk” tähendas siinkohal ikka vähemalt 10m sügavust kuristikku. Mu otsaesine muutus kümnendik-sekundiga üleni hirmuhigiseks, sõrmenukid olid lenksu pigistamisest valged ja keha ootas kohe vabalangemist.
Ning hetkel mil ma sellesse nö auku sõitsin, käis minust läbi täiesti ootamatu teisipidine jõnksatus – kuna iga mu keharakk oli valmis kukkuma ja ettekujutamise fantaasia oli ülitugev, siis hakkasingi ma sileda maa peal nö maast läbi kukkuma. Selle tulemusena tekkis tunne, et keegi lõi mind altpoolt ja paiskas august välja tagasi.
Andres, võistluskaaslane !
Tema sõitis valdavalt eespool, kuna ta ei maganud. Aga mina juurdlesin pidevalt selle üle, et kus ma olen, kellega ma siin olen ja miks ma siin olen.
Minu mõtted Andresest – „Kes see seal ees on kes sõidab? Ma olen teda kusagil näinud? Huvitav kas ta on mees või naine? Hmm, kuidas ma peaksin teda kõnetama (ma tahtsin hirmsasti temaga vahepeal rääkida aga ei julgenud, kuna ei teadnud kuidas tema poole pöörduda)? Mis ta nimi võiks olla (üsna sagedasti arvasin ma, et Kaja sõidab seal ees)? Miks ta nii pikalt minuga koos sõidab ? Ma pean koju minema, huvitav kas ta sõidab sinna ka kaasa ? Huvitav et ta ära ei kao, sest tegelikult ei ole teda seal! Kelle riided tal seljas on (lasin mõttes läbi kõik mulle tuntud orienteerujad ja mõtlesin, et kelle moodi ta kõige rohkem on – kuid ta polnud neist keegi) ?”. Ja jälle ringiga tagasi – Kes see seal selline on? Ta peaks minuga koos olema aga mina teda küll ei tunne. Miks ta ennast ei tutvusta mulle ?
Orienteerumine
Kuna kaardialus ja seega ka kaart olid minu käes, siis ma tõesti ei tea, kuidas me vahepeal orienteerusime. Ilmselt oli mingi väga lihtne etapp.
Uskumatu ärkamine
Ühes järjekordses peatuses suutsin läbi une mõelda, et võtaks sisse kaasasoleva 25ml vedeliku, mille nimi on Shleha. Tegemist on ergutava joogiga, mida energiabatoonide Born maaletooja Aivo Nadel samuti müüb. Ma sain sellest kolm lonksu.
Kohe peale esimest lonksu viskasin ma miski nalja – ise mõtlesin veel sealjuures, et „eriti värske inimene, viskab nalja ja puha – aga et küllap oli see mingi juhuslik puhang.” Teine ja kolmas lonks sisse – st 25ml punast veidi kibedat kuid maitsvat vedelikku sisse aetud.
Ning ma muutusin 1 minutiga nii kardinaalselt teiseks inimeseks kui veel olla saab. Ma oli värskus, ma olin jõud, ma olin terav – ma olin üliinimene!
Esimene küsimus Andresele – kus me oleme (Andres näitab), miks me nii vähe sõitnud oleme, miks me nii aeglaselt sõidame ja üldse – palju kell on. Noh, kohe ratastele ja edasi !
Kiirus millega edasi sõitsime, oli täiesti normaalne metsatee kiirus, finisini oli ca 4 tundi kuid kogu selle aja püsisin ma ülivärskus ise. Samuti oli kadunud tagumiku valu – kui ennem oli aeglase sõidu vabanduseks valud, siis nüüd istusin sadulasse noh peaaegu nagu tugitooli.
Finišeerumine.
Enne lõppu näitasid kaks lätlaste võistkonda meile selgasid. Me kartsime, et kui me neile palju lähemale sõidame, siis panevad nad auru juurde ja on läinud. Seega tegime „järvetriki”.
Nimelt finiš asus järve kaldal – ja loomulikult läksid lätlased sinna mööda lühemat teed. Ümber järve viis samuti tee, kuid oluliselt pikem. Me tundsime ennast nii heas vormis, et otsustasime hoobist ümber-järve tee kasuks ja andsime kõvasti pedaali. Lausliivasel teel panime täiega, kordagi maha tulemata – ütleme et kiirus oli lähedane Tartu Rattamaratoni omale. Ja siis viimane etapp – kilomeeter kruusateed – selle etapi sõitsime me kiirusega mis oleks sobilik olnud isegi Tartu Rattaralli (maanteeerataste sõit) arvestuses. Ja nõnda tegime kahele läti tiimile järvetrikiga päris pikalt ära.