Garmini kell kogub jooksu käigus andmeid mis pärast analüütika rakendamist kuvatakse kasutajale arusaadavate mõõdikutena. Oskuslikult kasutades on nendest mõõdikutest palju abi treeningprotsessis nii arengu kui üle- või alatreenituse seisukohalt.

VO2 max

See number väljendab maksimaalset hapnikutarbimise võimet ja aitab hinnata edenemist ning sobivate eesmärkide seadmist (5km, 10km, poolmaratoni ja maratoni aeg).

VO2 max arvutamise aluseks on väga paljud muutujad nagu kehakaal, pulsisagedus, jooksutempo, temperatuur, kõrgus merepinnast, treeningute sagedus, iseloom, intensiivsus jne. See number muutub aja jooksul, kvaliteetselt treenides tõuseb ja ebaproduktiivselt treenides langeb.

Mis tagab selle numbri suurenemise?

Eelkõige jooksutreeningute vaheldusrikkus ja piisav puhkus. Jooksud peaksid varieeruma ning olema oma iseloomult lühikesed taastavad (5-8km), pikad ja kiirenevad (20-25km), lühikeste lõikudega (lõigud 100-400m), pikkade lõikudega (1-3km), keskmised jooksud (16-18km) jne.

Kui siia lisada ka mõned puhkepäevad siis on üsna kindel, et VO2 max näitaja hakkab tõusma. Peab aga olema kannatlik sest see võtab aega nädalaid ja kuid.

Mis põhjustab selle numbri vähenemise?

Kui üldse jooksmas ei käi, siis on kindel et hakkab vähenema. Kui teha iga päev rahuliku tempoga 10km pikkune jooks siis selle mõju arengule on tagasihoidlik ning VO2 max pigem ei suurene.

Alljärgnev on minu isiklik VO2 max graafik viimase aasta jooksul.

Treeningu efektiivsus

Peale treeningut kuvab kell treeningu efektiivsuse ja mõju. Kuidas aga sellest õigesti aru saada?

Treeningu efektiivsuse ekraanitäis annab peale trenni tagasiside, et kui tugev oli antud treeningu mõju aeroobses kui anaeroobses tsoonis ja millist omadust antud treening kõige rohkem mõjutas. Alljärgnev on treeningute omaduste/mõju loetelu alates kõige intensiivsemast. Kokku seitse omadust on jaotatud kolme erineva treeningtsooni peale.

• Anaeroobse treeningu käigus kasutab organism energiatootmiseks süsivesikuid.
• Sprint
• Anaeroobne võimekus
• Kõrge aeroobse treeningu käigus kasutab organism energiatootmiseks rasvasid ja süsivesikuid.
• VO2max jooksud (lävel ja veidi üle)
• Anaeroobse läve jooks (lävel ja veidi alla)
• Tempojooks
• Aeroobse treeningu käigus kasutab organism energiatootmiseks rasvasid.
• Baasvastupidavus
• Taastavad jooksud

Peale treeningut antav tagasiside jaotub kaheks: aeroobne (+kõrge aeroobne) ja anaeroobne. Number väljendab treeningu efekti ehk kui suur oli mõju antud tsoonis.

Maksimaalne number 5 tähendab seda, et selles tsoonis oli treeningu mõju väga kõrge ja areng tekib peale seda vaid juhul kui järgneb ka piisavalt puhkust. Number 0-1 tähendab seda, et antud tsooni treening praktiliselt ei mõjutanud.

Peale treeningut kuvatav efektiivsuse ja mõju ekraanitäis on parim vahetu tagasiside saamise võimalus kella pealt.

Joonis, kuidas kõik need omadused on kella ekraanil omavahel seotud.

Käesoleval juhul on olnud tegemist jooksuga, mis mõjutas peamiselt VO2 max näitajat ehk siis treening toimus peamiselt laktaadilävel ja veidi üle selle. Kuna see oli ajaliselt pikk, siis on tulemuseks number 5, ehk väga suur koormus.

Kuna aga ka selle jooksu sees olid mõned eriti kiired lõigud siis tekkis ka anaeroobset koormust, kuid peamine efekt oli ikka kõrge aeroobne treening.

Treeningu koormus

Treeningu koormus väljendab numbriliselt antud treeningu mõju organismile. Selle numbri alusel kuvatakse kellal 4-nädalane aruanne, et millistes tsoonides on peamiselt treenitud.

See on väga kasulik, kuna annab ajalises lõikes tagasiside selle kohta, millistes tsoonides on peamiselt treenitud ja kas mõnes tsoonis oleks vaja koormust suurendada või vähendada.

Siin on kolm horisontaalset värvilist tulpa, mis on treeningutsoonid:

• Anaeroobne
• Kõrge aeroobne
• Aeroobne

Iga tsooni juures kuvatakse number, mis iseloomustab seda kui palju antud tsoonis on treenitud. Lisaks kuvatakse punktiirjoonega vahemik kuhu vahele peaks antud tulp mahtuma, et treeningud oleksid piisavalt vaheldusrikkad ja omavahel tasakaalus.

Toodud pildil on näha, et anaeroobse läve treeningud on napilt sobivas vahemikus ja madalat aeroobset baastreeningut on pisut liiga palju.

Treenituse olek

Garmini kell annab hea tagasisidet treenituse hetkeseisust.

Treenituse tasemeid on kokku seitse pluss kaks staatust: Olek puudub ja Peatatud.

Treenituse olek arvutatakse välja vastavalt treeningu intensiivsuse, mahu, VO2 max alusel. Samuti iseloomustavad nooled, kas vorm on tõusvas trendis ja kas koormus on olnud optimaalne.

Hea on ka see, et kell kuvab alati sinna juurde juhise, et kuidas ollakse selle tasemeni jõutud ja mida peaks edasi tegema.

Treeningu koormus ja treenituse oleku põhjal arvutatakse välja optimaalne puhkeaeg. Maksimaalne puhkeaeg mida Garmini kellad pakuvad, on 4 ööpäeva.

Käesolev artikkel annab hea ülevaate kuidas peamiseid numbreid Garmini kellal vaadata ja mida nende põhjal järeldada/otsustada.

Seda, kuidas Garmini soovitusel treenida ja puhata või puhata ja mängida, käsitlen jätkuartiklis.

Need kaks Hoka tossu, Rincon 2 ja Mach 4, on head igapäevaseks jooksmiseks.

Lühike kokkuvõte neile, kes soovivad pikemalt lugemata aru saada, et mis on milleks.

Pildil: Hoka Mach 4 vasakul ja Hoka Rincon 2 paremal.

Mõlemad tossud on võrdselt head igapäevaseks kilomeetrite kogumiseks. Olgu siis aeglased taastavad jooksud, pikad otsad või ka tempotreeningud.

Mach4 istub jalale tihedalt ümber ning see mudel on eelistatud tempojooksude ja lõigutreeningute jaoks. Rincon2 oma veidi paksema tallaga on eelistatud pikemate jooksude ja taastavate sörkide korral.

Sarnasused / erinevused

• Kaalult võrdsed (minu jalanumber 45 1/3)
• Mach4: 247g
• Rincon2: 245g
• Tallamuster sarnane
• Drop mõlemal 5mm
• Talla paksus (Mach4 sobib kiiremateks treeninguteks)
• Mach4 29mm-24mm
• Rincon2 32mm-27mm

Rincon 2

Igapäevased jooksutreeningud tasub teha jalgu säästvamalt.

Kuna kilomeetreid koguneb nagunii palju siis iga element mis vähendab liigset põrutust jalale, on teretulnud. Eesti siledad metsa- ja kergliiklusteed, teerajad, kruusakad, see kõik kuulub rutiinsete kilomeetrite kogumise juurde.

Rincon2 oma pehme tallaga on sellistes oludes suurepärane kaaslane. Samal ajal on tossu kaal üsna kerge ja see võimaldab reaalsuses muretult ka võistlustele peale minna. Kuna tald pole täiesti sile, on selle tossu jaoks täiesti normaalne kui ette satub metsatee.

Minu isiklik positiivne kogemus Rincon2-ga on just jalga säästev jooksmine. Pehme ja muretu tunne on liikuda asfaldil.

Mach 4

Kui trennis on ette kiiremaid lõike, siis pane jalga Hoka Mach 4. Hoka soovitus: Train to Fly Everyday!

Välja jooksma minnes on tavaliselt ette teada jooksu iseloom. Kas see on lihtsalt sörkimine või tulevad sisse ka kiiremad lõigud.

See toss tasub jalga panna kui treeningus on ette näha kiiremaid lõike. Sisuliselt võib sellega katta kogu laia lõikude vahemiku 100m kuni 3000m-ni.

Võrreldes Rincon2-ga istub see toss tihedalt ümber ning annab suurepärase maapinna tunnetuse ja iga liigutusega kaasnev energia viib edasi. Tald on õhem, toss ise kerge, pealiskangas hoiab ilusti ümber jala – seega mis siis muud kui tuleb aga jalad tööle panna.

Mulle isiklikult meeldibki Mach 4 ideaalne jalga istumine ning sellega korraliku kiiruse üles võtmine. Samal ajal pole tegemist nö. kiirtossuga, mille tald oleks väga õhuke. Vastupidi, siin on tallamaterjali piisavalt, et ka peale pikemaid jooksuotsi jalad ennast hästi tunneksid.

Hoka armastab iga uue tossuga kaasa anda väikese jooksumeemi. See trükitakse sisetallale, seega enne jooksma minekut võta ja loe. Mach 4 puhul on seal kirjas: Train to Fly Everyday!

Proovi järele

Mõlemad tossud on võrdselt head ja ega tegelikkuses mõlemat paari omada pole tarvis. Vali endale igapäevajooksuks see, kumb paremini jalga istub. See on siis tavaliselt õige.

Mine poodi ja proovi järele:

Jooksujalatsid - AT Sport

Hoka – Jooksuekspert

Hoka – Silja Sport

Kuidas kirjutada maratonist meeldejääv lugu? Eriti veel sellisest, kus tuleb viis tasast Kakumäe ringi joosta?

Kaja annab stardi ning hetkega muutub kogu maailm kitsaks triibuks. Kui enne starti otsin endale asendustegevusi, tõmban sokisääre sirgeks, sätin joogipudeli laual teise kohta, kohendan prille jms pisiasjad mis kõik lükkavad seda rasket ja rutiinset tööd natukenegi edasi, siis nüüd stardiplaksu järel on see kõik unustatud, ees on ainult üks fookus.

Joosta, pingutada, peatusteta, iga sekundi nimel, kolm tundi järjest, ainult tempot loeb.

Garmini spordikell, mu armutu tehiskaaslane, näitab kogu jooksu vältel kolme numbrit ja need on mu elu.

Keskmine, kui kõige suurem ja olulisem number näitab sekundeid kas olen ajast ees või taga. Kui joosta täpselt seatud eesmärgis, püsib see number kogu jooksu vältel nullis. Kui sinna tekib miinusega number, siis olen ajast ees ja plussmärgiga number tähendab ajast taga (jooksen liiga aeglaselt).

Kompan esimesel sirgel optimaalset rütmi millega liikuda. Teada tõde on ju see, et algus kipub kiireks kujunema, kuid kellale pilku heitmata sätin jalgadele hea kadentsi ning sammu pikkuse.

Vähe olen oma elus maratone jooksnud ja suudan praktiliselt neid kõiki detailideni meenutada. Siin samas Kakumäe ringil jooksime kord Kajaga Vana-Aasta maratoni, kuhu tulek käis täpselt nii: “Kaja, kolme päeva pärast toimub Vana-Aasta maraton, ma panen meid kirja” – “Ok, pane”. Olimegi sellised roosad, rohelised, kogenematud spordihuvilised, kelle jaoks see päev oli lihtsalt “ma suudan ka maratoni läbida”. Alustasime kottpimedas ning esimesel ringil oli ühes kohas isegi korraldajate auto rada valgustamas sest seal oli nii pime, et ei näinud isegi mitte näppu suhu pista. Jah, olid sellised ajad Kakumäe ringil. Kontrollaeg on piisav, et igal juhul jõuab lonkides-kõndides-juues-süües finišisse. Peale lõpetamist oleme väsinud, õnnelikud ning kirjutame oma kontole “maraton läbitud”.

Täna aga olen jõudnud Kakumäe ringi kilomeetri pikkusele tagasirgele, kus on tunda head briisi mere pealt. Otse vastu. Vahelduseks on pingutada päris mõnus ning panengi jalgadele pisut rammu juurde, et kenasti tempos püsida. Juba tulebki ringi viimane 3 km pikkune “sirge” tagasi Rocca Al Mare kooli juurde. Jalad võtavad taas kergema käigu ning õige pea trehvangi mõnisada meetrit enne tagasipöörde punkti Kaja, kes mulle kokkulepitult geeli ulatab. 35 grammi on nii väike kogus, et see lipsab märkamatult kõrist alla. Tagasipöördel haaran laualt veepudeli, klunksan mõned lonksud ja heidan pudeli raja kõrvale. Kaja nopib selle ja valmistab kenasti järgmiseks ringiks ette.

Teine ring möödub sama kergelt ja uuesti tagasipöördel kellale pilku heites näen, et olen kahe ringi peale terve minuti ajast ette jooksnud. Annan oma leiust ka Kajale teada: “olen kaks esimest ringi liiga kiirelt teinud aga küll see lõpus ära kulub” – tema vaid: “Pane, pane, ilus samm”. Ja mu karbontallaga Hoka Rocket X lendab edasi.

Edukas maraton joostakse korralikult laotud jooksubaasi arvelt mille üks oluline komponent on pikad ja tõusva tempoga treeningjooksud.

Meenub kuidas läksin kord Kihnu saarele nädalavahetuse pikka trenni tegema. Ütlesin lihtsalt “näe, Kaja, sel nädalavahetusel toimub Kihnu maraton ja mul just pikk treeningjooks plaanis, lähme õige saarele”. Ilm oli päikeseline ning sadamast 3-4 km stardikohta sobis maratonieelseks soojenduseks kenasti. Jõudsin numbri kinnitada kui juba oligi start. Esimesed viis kilomeetrit püsisin peapundis, kuid siis lasin M. Pirksaarel eest ära lipata. Temaga mul asja võistelda pole. Ülejäänud punt aga oli visa ning enne esimese ringi lõppu lasin nad eest ära. Teisele ringile minnes selgus, et olin “võistelnud” poolmaratoni jooksjatega. See pani mind muigama. Teen oma tugeva nädalalõpu treeningjooksu lõpuni ning mõni minut peale kolme tunni ka lõpetan. Õhtuse laevaga tagasi sõites tassin kaasas ilusat esikoha auhinda, Kihnu kaardiga puidust pingikest.

Täna, kolmanda ringi keskel, täitub poolmaraton ajaga 1:23. igaüks oskab seda kahega korrutada ning ennustada lõpuajaks 2:46. Maratonis see kahjuks nii lihtne pole, sest õige maratoni start antakse alles 35km peal. Kuni sinnamaani joostakse nö.”vanade rasvade” pealt. Kes aga viimased 7 km suudab sama tempoga joosta mis esimesed 7km, võib lugeda ennast maratonijooksjaks.

Esimesed neli ringi on kõik möödunud üsna ühtlase tempoga ning varuaeg on kasvanud kahe ja poole minuti peale. Esimesed kaks ringi 30+30 sekundit ning kolmas-neljas ring kumbki 45 sekundit. Täitsa pöörane,vaatasin ennast ja ei uskunud seda pilti. Ootasin kogu aeg mõttes seda kolmekümne viiendat kilomeetrit.

Ja siis see tuli. Täiesti ootamatult, nagu noaga lõigatult. Esiteks tundsin vasakus sääres väikest torget. Kompasin mõttes mõlemad jalalihased otsast otsani läbi ning leidsin, et ilmselt võin selle tähelepanuta jätta. Igakord aga lihastega nii kergelt ei lähe.

Aastaid tagasi Amsterdami maratonil oli eesmärk hea tulemus teha. Kuid seal juhtus see, et 35km peal võttis säärelihas juhtimise enda kätte ning mäletan hästi kuidas ma terve kilomeetri sisuliselt kõndisin. Võtsin joogilaualt mitu topsi vett ja geeli ning lihtsalt kõndisin. Meenub see kui valus oli vaadata tohutuid rahvamasse kes minust paremalt ja vasakult mööda jooksid. Ja mina lihtsalt kõnnin. Vaikselt-vaikselt hakkasin siis jalga uuesti jooksma meelitama, alguses veidi longates kuid siis ikka enam ja enam hoogu sisse saades suutsin viimased kilomeetrid ka joosta. Olümpiastaadionile keerates jooksid suurel kellal veel numbrid mis algasid kahega ning viimane pingutus staadioniringil andis ka mulle aja alla kolme tunni.

Täna, keeran taas tagumisele sirgele, jalad on korras, kuid tuul on tõusnud. Esimeste ringide vastutuul on asendunud päris valju seinaga millele tuli otse vastu söösta. Alumine number kellal näitab hetke pulssi, see on tõusnud 168-169 peale. See on paar lööki alla minu laktaadiläve seega niisuguses tsoonis suudan vaid lühikest aega joosta.

Lõpuni on neli kilomeetrit. Vastutuules pingutamine pole lihtne, nüüd on käes aeg kus jalgade asemel tuleb pea tööle panna.

Starti toob füüsiline võimekus, kuid eduka finiši tagab mentaalne tugevus.

Teine pilk kellale, ülemine number näitab hetke kilomeetri tempot. Number on vajunud nelja peale. See tähendab juba automaatselt tempot alla 4 min/km. Vajutan peale, surun, hoian pinget, sellised rasked olud peaks ju mulle meeldima, jäänud on 500m kohani kus saan küljetuulde. Loodan seal hingamise tagasi saada. Seniks aga tuleb oma mõte selge hoida.

Sain lõpuks küljetuulde, kuid hingamist tagasi ei saanudki. Lõpuni on 3km. Panen sisse tagavarakäigu kuid mitte selleks, et kiiremini joosta vaid lihtsalt olemasoleva hoidmiseks. See on nagu bussi kuues käik millel jõudu pole, aga sirgel suudab kiirust hoida.

Viimase ringi suudan kõigele vaatamata teha 10 sekundit eesmärgist kiiremini ja kell, mu tehniline kaaslane, ei pidanud kogu maratoni vältel hakkama numbreid minu kahjuks lugema.

Lõpetasin, olen väga-väga õnnelik kuna jooksin just oma elu kõige kiirema maratoni ajaga 2:46. Üksi, Ilma jänesteta. Keskmine tempo 3:56 min/km. Ületasin enda jaoks maagilise 4 min/km piiri, siit edasi saab ainult lihtsamaks minna. 17. aprill 2021

Vanus, 49 aastat, pole kaugeltki piir. Ma elan teadmisega, et minu paremad maratoni ajad on jätkuvalt alles tulemas.

Torrent on suurepärane maastikujooksu jalanõu Hoka tootevalikus. Peamiste omadustena tõstan esile agressiivset pidamist, head maapinna tunnetust ning vastupidavat pealisehitust.

Maastikujooksu mõttes väga kerged tossud kuna mulle sobiv suurus 45,5 kaalub vaid 285g. Tüüpiliselt kaaluvad mulle sobivad selle klassi tossud üle 300g.

Minu tugevuseks on mägised ultrajooksud ja see kui kõige nõudlikum jooksustiil üldse tõigi mind seitse aastat tagasi Hoka tootevaliku juurde. Mägiultra on keeruline kombinatsioon, kus mägi esitab jalanõu vastupidavusele kõrged nõuded ja ultrajooks eeldab tossudelt liigestele langeva koormuse minimeerimist. Ultrajookse ja jalgade tervishoidu silmas pidades on sobivaimad paksema tallaga Speedgoat ja Mafate.

Aga selleks, et mägedes ultraid (üle 100km) joosta, on kõigepealt vaja mägedes joosta. Lühemalt, aga palju. Ja siin tuleb mängu Torrent, mis oma veidi õhema talla, aga agressiivse mustri ning konkreetse ja tugeva pealisega loob täiusliku kombinatsiooni kiireks mägijooksuks.

Tänu heale pidamisele võimaldab Torrent sooritada tehnilisel maastikul väga kiireid laskumisi. Tüüpiliselt võetakse laskumisi lühikeste sammudega, sest kardetakse libastuda, kukkuda jne. See kartus on igati asjakohane, kuid teeb liikumise aeglaseks. Kui kõrvuti jooksevad mäest alla kaks inimest ning üks neist sibab ja teine lendab pikkade sammudega, siis ilmselgelt teine liigub kiiremini ja väsib vähem. Kuid pikkade sammude võtmine eeldab jalanõu usaldamist, korralikku mustrit ja head maapinna tunnetust. Torrentis on kõik need omadused kenasti olemas.

Pealse vastupidavus on samuti ülioluline. Pikkadel ja kiiretel laskumistel puurib varvas igal sammul tossu ninasse ning vähem vastupidavate jalanõude korral purunevad sellises situatsioonis tossuninad üsna kergesti. Olen seda isiklikult päris mitu korda kogenud. Torrenti puhul näeb pealne aga välja nagu uus, isegi peale 30 000 tõusu- ja laskumismeetrit.

Torrentit kasutan ka talvel, lumes joostes. Piisavalt lai ja avar muster minimeerib talla alla kogunevat lumeklompi. Kitsama ja tihedama mustriga jalanõudel jääb lumi kergemini talla alla kinni, muutes jooksmise ebamugavaks.

Ka Eesti maastikujooksu jaoks on Torrent hea valik. Juurikatega kaetud teerajad, kaldus mäenõlvad, pehmed rabaservad, auklikud kruusateed, üle kraavide hüppamine ja rannakividel turnimine on just need kohad kus Torrentiga end hästi saab tunda.

Alljärgnev on hea Garmini kella seadistus nii jooksja, matkaja või niisama mägedes uitaja vaatepunktist. Enamus matkapiirkondi on seotud mägedega ja see on ka käesoleva seadistuse üks eeldusi.

Sissejuhatuseks olulised eeldused mägedes liikujatele.

1. Teekond on ette teada.
• Mägedes liikudes on alati ette teada kust alustatakse ja kuhu liigutakse. Mägedes pole võimalik viljeleda Eesti stiili “ah hakkan minema ja küll kuskile ikka välja jõuan”.
2. Radade kasutamine.
• Teekond mägedes on tüüpiliselt ette valmistatud olemasolevatest radadest lähtuvalt või talvel/lumel selgete orientiiride järgi. Rada on aga põhimõtteliselt ikkagi ette teada. Teede ristumisel ei jääda seisma ja arutama, et kas minna siit või sealt.
3. Mägede kõrgusinfo.
• Matkamine ja maastikujooks (trailrunning) on seotud mägedega. Kõrgus omab asukoha hindamisel olulist väärtust. On väga tähtis teada kas ollakse jõudnud 1500 või 2000m peale.
4. Kaardil navigeerimine.
• Elementaarne on omada kaarti, ilma selleta ei ole võimalik mägedes hakkama saada. Kaardiks võib olla nii kell, telefon, GPS-seade kui ka muidugi paber.

Aga nüüd asja juurde. Kella spordiprofiil on Trail Running või Hike, nende erinevus seisneb ainult esimeses ekraanis, kus jooksu puhul on kiiruseks min/km aga matkamise puhul keskmine kiirus km/h. Alljärgnevad ekraanipildid koos selgitustega on kellas just täpselt sellises järjekorras.

Esimene ekraan, statistika.

Hetkel joostava kilomeetri keskmine tempo (Lap pace), mitte segamini ajada hetketempoga. Matka profiili korral on keskmise tempo asemel üldine matka keskmine kiirus km/h. Arusaadavalt distants, kulunud aeg ja hetkepulss. See ekraan on statistika ja tegelikkuses jooksu või matkamise ajal vaatan seda väga harva.

Teine ekraan, kellaaeg ja keskkond.

Siin on põhikohal kellaaeg ja alumistel väljadel aku kestus ja päikeseloojangu aeg. Matkad ja jooksud mägedes on ajaliselt pikad, seega kellaaeg ja päikseloojangu aeg on olulised. Sõltuvalt piirkonnast läheb peale päikeseloojangut 10 minutiga täiesti kottpimedaks. Kas jõuab enne pimedat laagrisse või tuleb ka pealambiga liikuda. Kella aku näit muutub oluliseks kui kell on kasutusel peamise navigatsioonivahendina. Kui see number on väike siis jõuab vajadusel mõned ennetavad ja akut säästvad tegevused teha, näiteks taustavalguse välja lülitamine, pulsivöö ühenduse katkestamine ja bluetooth/wifi ühenduse kinni keeramine. Hea mõte on aku säästuprofiil automaatseks panna, et tund enne tühjaks saamist lülitab kell ise automaatselt kõik üleliigse välja.

NB! See ekraan on mul lisatud kõikidele spordiprofiilidele: kajakisõit, suusatamine, ratas jms.

Kolmas ekraan, kõrguseinfo.

Kõige olulisem väli on hetkekõrgus. Selle alusel toimub mägedes enda paikapanek kaardil. Ülemine väli näitab kumulatiivselt kogutud tõusumeetreid. Kuna rada planeerides on tõusumeetrid ette teada, annab antud number infot kui kaugel ollakse. Tõusumeetrite info joonistub graafilisel kujul välja ka kuuendal ekraanitäiel. Pulss annab tagasiside pingutuse suuruse kohta. Isegi kui tõusul ähin ja puhin aga pulss on 124, siis mulle tähendab, et ruumi on veel maa-ja-ilm ning võin korralikult juurde vajutada. Matkal pole pulsi-info kuigi oluline, kuid sellegipoolest on ka matkaprofiili ekraan samasugune, et oleks ühtne lähenemine.

Neljas ekraan, navigeerimine.

See on nüüd kõige olulisem ekraan sest võimaldab mul jõuda planeeritud kohta. Kaardil on näha ettevalmistatud teekond ja minu asukohta tähistav väike sinine nooleke. Lisatud on kaks andmevälja, distants ja kõrgus. Distants annab tagasiside teepikkuse osas ja teadmise kui kaugele on jõutud. Kõrguseinfo on samuti asukoha määramise seisukohast oluline ja kaardivaates välja toodud. Mägedes tuleb tihti ette olukordi, kus on teada et mäetipp või mõni muu vahepunkt asub 2400m aga asutakse alles 1323 peal, seega tõusta on veel omajagu. Alumine infoväli näitab kahte asja. Kui rada on planeeritud ilma vahepunktideta, siis kuvatakse kogu järelejäänud distants. Kui aga rajale on planeeritud vahetipp, joogikoht, jõe ületus vms, siis näitab see distantsi antud vahepunkti. Kuidas vahepunktidega kaarti planeerida ja kasutada, selle kohta tuleb eraldi postitus. Navigeerimise ekraani suum on 80m mis teeb kella ekraani kõrguseks 500m ja tagab selge ülevaate eesootavatest ristumistest ja pöörangutest.

NB! Kõige alumine number tekib ainult juhul, kui kellaga navigeeritakse, ehk siis liigutakse mööda etteantud rada.

Navigeerimise ekraanitäis on peamine, sellest üks nupuvajutus ülespoole toob nähtavale kogutud tõusumeetrid ja pulsi. Samas üks nupuvajutus allapoole toob nähtavale käsiloleva tõusu või laskumise info, vt. järgmine ekraan.

Viies ekraan, tõusu või laskumise info.

Igal teekonnal on hulk tõuse ja laskumisi, need vahelduvad või siis hoopis üks tõus asendub teisega. Antud ekraanitäis on tähtsuselt teisel kohal navigeerimise ekraani järel. Olulised on kolm numbrit, tõusu või laskumise pikkus kilomeetrites, kõrguse muutus meetrites ja vertikaalne liikumiskiirus meetrit/tunnis. Just see viimane number on mägedes määrav, olgu siis tegemist matka või jooksmisega. Kui liikuda püsivalt 1550 m/tunnis allapoole ja laskuda on 513m siis on selge, et aega läheb umbes 20 minutit. Väga hea visuaalne indikaator on roheline-sinine värv ja punane punktike nende vahel mis tähistab arusaadavalt asukohta antud tõusul või laskumisel.

Distantsi on mägedes hea teada, kuid vertikaalne tempo on olulisem. Näiteks kõrgmäestikus on tõusutempo 100m/tunnis või veelgi aeglasem. Seeläbi saame ka mõista, et miks öeldakse mõnikord “100m enne tippu keerasin tagasi”. Aga see 100m on tõus mis võib võtta tund aega. Muud numbrid siin ekraanil pole olulised, kuid siiski üleval servas on aeg, mitmes tõus või laskumine on parasjagu käsil ning tõusu või laskumise protsent.

NB! See ekraan tekib ainult juhul kui kellaga navigeeritakse, ehk siis liigutakse mööda etteantud rada. See ekraan tuleb sisse lülitada spordiprofiili seadistuse juures “ClimbPro” ja lisaks valida ka “Descents”, et näha laskumisi.

Kuues ekraan, raja profiil.

Suurepärane vaade rajaprofiilile ja visuaalne tagasiside teekonnal edenemise kohta. Vasakpoolne ülemine number tähistab läbitud tõusumeetreid ja parempoolne eesootavaid tõusumeetreid. Lisaks on tähistatud kõrgeim tipp ja madalaim koht ja kogudistants. Roheline-sinine värvus ja punane punktike nende vahel annab selge tagasiside asukohast antud rajaprofiilil.

NB! See ekraan tekib ainult juhul kui kellaga navigeeritakse, ehk siis liigutakse mööda etteantud rada. See ekraan tuleb sisse lülitada Navigation seadistuse juures “Elevation Plot”.

Seitsmes ekraan, vahepunkti info.

Ülemine number näitab distantsi päevateekonna lõpuni, keskel on vahepunkti nimi ja all distants vahepunktini. Kui vahepunkte kaardil pole, kuvatakse keskel “Finish” ning ülemine ja alumine number on võrdsed. Vahepunktid on spetsiaalsed, planeerimise käigus kaardile kantavad punktid nagu näiteks tipp, joogivesi, jõe ületus, ilus vaade vms. Kuidas luua neid vahepunkte sellisel viisil, et neist kellaga navigeerimisel abi oleks, selle kohta tuleb eraldi postitus.

NB! See ekraan tekib ainult juhul kui kellaga navigeeritakse, ehk siis liigutakse mööda etteantud rada. See ekraan tuleb luua ja sisse lülitada Navigation seadistuse juures Data Screens.

Spordiprofiili ja kella lisaseaded.

1. Power Mode ehk aku juhtimine. Üldjuhul on kellal pidevalt sees Bluetooth jms ühendused. Kui aga kella enda andmetel on akukestuse lõpuni jäänud üks tund, siis lülitatakse automaatselt kõik lisad välja. Toimima jääb ainult navigeerimine.

2. Routing. Siin on oluline määrata seadistus “Follow Course” ja kindlasti mitte kasutada “Use Map”.  Follow Course korral ei tee kell muud, kui juhendab kasutajat jäigalt etteplaneeritud rajal. Kui satutakse rajalt kõrvale, annab kell selle kohta märku kuid ei sekku raja muutmisse. Use Map korral üritab kell koostada ise teekonna kõikide punktide vahel. Juhul kui eksitakse rajalt, siis kell koostab abivalmilt uue raja, arvestades muutunud olukorda. Ette planeeritud rada võib koosneda mitmesajast omavahel sirgega ühendatud punktist, Use Map korral üritab kell kõikide punktide vahel ise dünaamiliselt rada planeerida. Soovitus, mitte kasutada.

3. Auto Climb. Kui jõuda tõusule, siis kell muudab taustavärvi ja lülitab automaatsel sisse ühe lisaekraani. Väga tüütu ja kasutu, ei soovita kasutada.

4. ClimbPro. Soovitan, väga kasulik info ning see on kirjeldatud eelnevalt “viies ekraan, tõusu või laskumise info”.

5. 3D distance ja 3D speed. Need on sisse lülitatud suusaprofiili juures ja matkates/joostes ei oma tähtsust.

6. Lap Key. Lap key on välja lülitatud, sest iga kilomeetri vaheaeg tuleb nagunii automaatselt. Seega Lap Key-le vajutades läheb kell hoopis tavalisele kellaajale.

7. Alerts. Isiklikust vajadusest lähtuvalt olen lisanud siia teavituse, et kell annab iga tunni järel märku (piiksu ja surinaga). See on oluline pikkadel võistlustel, kus tund on selline aeg mille järel tuleks võtta väike amps võtta.

8. Watch face. Väga palju on loodud erinevate vidinate ja blingidega kella sihverplaate mida igaüks võib oma kellale vabalt panna. Mina ei soovita ühtegi neist ja pigem tuleks jääda vaikimisi ekraani peale ja seda sobivalt häälestada. Miks ma ei soovita teisi? Põhjus on väga lihtne, arendajad on erineva tausta ja kvaliteediga ning on küllalt esinenud juhtumeid kus kellegi poolt arendatud kella sihverplaat kasutab mõnda teenust kella sees, mis sööb korralikult akut. Alustades kasvõi pisiasjast nagu reaalajas sekundite kuvamine ja lõpetades sellega, et sihverplaadil kuvatakse ilmainfo mida üle BT või WiFi ühenduse regulaarselt uuendatakse.

9. Kella ekraankaardiga. On oluline teada, et navigeerimisel kulub kõige kiiremini aku sel juhul kui ees hoitakse kogu aeg kaardipilti. Kui on tarvis maksimeerida akukestust, siis tasub lülitada kella ekraan ükskõik millise muu näidu peale kus on lihtsalt numbrid. Kui tekib koht kus on tarvis kaarti vaadata, siis üks nupuvajutus toob ette kaardi ning kohe on pilt selge kas otse, paremale või vasakule.

Navigeerimine kellaga.

Omades kaardivõimekusega kella, ei tasu luua illusiooni, et nüüd rohkem pole midagi vaja teha ja kell teeb kõike minu eest. Kahjuks nii lihtne see pole.

NB! Kellaga saab efektiivselt navigeerida vaid juhul, kui on ette valmistatud teekond ja see kella laetud.

Ilma ettevalmistatud ja kella laetud teekonnata on nuppude abil kellaga navigeerimine väga-väga tüütu ja keerukas just väikest ekraani arvestades. Navigeerimine tähendab tegelikkuses kaardi sisse-välja suumimist, üles-alla, paremale-vasakule liigutamist ja seda pole just lihtne kellaga teha.

Soovitused edaspidiseks

• Õpi selgeks mõni kaardiprogramm millega rada ette valmistada, neid on palju. Mina kasutan peamiselt www.plotaroute.com
• Algatuseks võid kasutada ka kellegi teise ettevalmistatud radasid, kui need vaid sobivad.
• Õpi ära kuidas radasid kella laadida.
• Tee kellas vajalikud seadistused käesoleva juhendi järgi.
• Õpi kellaga navigeerima.

Peale neid soovitusi avastad end hoopis põnevamast maailmast kui seni ja kell saab täiesti teise tähenduse.

Full disclosure: selleks, et kõik oleks üheselt selge, tõmban ühe olulise vahejoone.

Kuus aastat jooksmist Hoka tossudega, nende analüüsimist, objektiivset kiitmist ning vajadusel ka põhjendatud kriitikat ja ettepanekuid tootearenduseks on viinud selleni, et alates Taliharja Vanakurjast olen ma Hoka tiimis.

Hoka tossudest kuulsin esimest korda Silveri käest aastal 2015, kes ütles et need on head ultrajooksuks. Kõik tegijad seiklussportlased kasutasid tol ajal Salomoni. Tegin julge otsuse ja tellisin internetist oma esimesed Hokad, Speedgoat 1. See oli armastus esimesest sammust ja sellest alates ongi Hoka jäänud minu jooksutossuks.

Olen seni kõik oma tossud ise ostnud. Iga ost on olnud minu enda kaalutletud valik ning iga hea sõna tasustamata ja täiesti minu enda algatus. Aga mul on siiralt hea meel, et seda on märgatud ning pikaajalise Hoka kasutaja ja fännina kuulun nüüd #teamhoka koosseisu.

Kõik see, mida ma enne Hokast hästi arvasin, on jätkuvalt jõus. Ja kõik, mis edaspidi arvan, on samamoodi põhjendatud ja siiras ja põhineb minu ausal kogemusel. Lihtsalt oma tossud saan nüüd Hoka käest. See pole reklaam, vaid vastastikune aus koostöö. Minu põhimõte on kasutada ainult parimaid asju ja olla oma hinnangutes objektiivne, Mitte kunagi ei saa minust "suunamudijat", kes tasuta nänni nimel reklaamib sisutühjalt kõike, mida talle anda suvatsetakse. Ka mina valin, kellega ma koostööd teen ja Hoka on siin kindlasti minu valik.

Time To Fly™, see on Hoka, see olen mina!

#timetofly #teamhoka #koostöö

https://atsport.ee/kategooria/jalatsid/?fwp_brndid=hoka
https://jooksuekspert.ee/hoka/
https://siljasport.ee/brandid/hoka/

Äärmiselt habras on piir, mis eraldab (üle)treeninguid vigastusest.

Olen kõrvaltvaatajana näinud kuidas piiri ületamise järel pole kõige valusam hoop mitte see, et tekib füüsiline vigastus, vaid hoopis inimese mentaalne aheldatus ja spordil põhineva aktiivse elukvaliteedi langus.

Kui kevadel maailm lukku läks, ületan ka mina selle nii hapra piiri ja põlve ümber olevad sidemed on valulikud. Kuna puhkust andvad planeeritud matkad ja jooksmised mägedes langesid ära, uhan neid jaburaid Hiiu-Õismäe sirgeid siin kodumaa pinnal nii ühte kui teistpidi. Ja kui siis ühel hetkel mõistan, et nüüd olen liiga teinud, on juba hilja. Sõpradele aga olin lubanud, et 5. septembril olen oma parimas vormis ning Tallinn Ironman tiimis jooksen maratoni ajaga 2:45. Eesmärk on suurel võistlusel poodiumile jõuda.

Mai kuu, võimalused on head.

Neli kuud on aega, kui nüüd ennast vaikselt tagasi rajale upitan, siis on lubatud maratoni aeg võimalik. Ei suuda aga normaalselt joosta. Tegelen mingite jaburate 100km pikkuste sirgeltjoone jooksudega, mis aga rohkem metsas ragistamise ja matkamise moodi välja näevad. Täiesti kasutu. Kiiremad ja pikemad jooksud on valusad.

Juuni, peaks jooksma hakkama!

Mõtlen, kui nüüd veel alustada, siis kolme kuuga peaks siiski olema võimalik selline treenitus saavutada, et maraton ajaga 2:45 joosta. Aga jooksutrenni ei lähe. Selle asemel teen hoopis tandemrattaga poolele Eestile tiiru peale ja sõidan kajakiga merel. Täitsa kasutu. Jooksmine endiselt vastunäidustatud.

Juuli, kas äkki nüüd trenni?

Kaks kuud on aega. Annan endale aru, et viimased kaks kuud pole ma midagi teinud, et maratoni jaoks vajalikku jooksuvastupidavust saavutada. Kui nüüd viimaks jooksutrenni lähen, siis see on see lihtsalt ime kui kahe kuu pärast olen võimeline maratoni kiirelt jooksma. Ei hakanud jooksma, ei läinud trenni. Võtsin hoopis seljakoti ja läksin Alpidesse mägedesse matkama. Lubasin, et kui tagasi olen, siis kindlasti hakkan trenni tegema. Hoian pöialt, et ka jalad korda saaksid selleks ajaks.

Kõlan iseendale nagu tavaline iganädalane lubadus joodikul, et järgmisest nädalast alates hakkan korralikuks.

August!

Aega on üks kuu. Enam pole midagi mõelda. Pikki vastupidavusjookse pole teinud, tempojookse pole teinud, ainult alternatiivsed tegevused. Nüüd loen aega nädalates ja ma isegi ei julge iitsatada tiimikaaslastele, et jooksjaks nelja nädalaga ei saa. Augusti alguses teen taas alternatiivseid tegevusi ja aerutan kajakiga nädalavahetuseks Vaindloo saarele ja tagasi.

Ok. Ajan end jooksma, valus pole. Hoopis hea on! Jooksmine meeldib!

Nüüd mõtlen läbi, et kuidas nelja nädalaga kõige õigem oleks valmistuda. Lihtne, alguses on vaja kiirus taasluua lühematel distantsidel ja hiljem on tarvis taastada kiiruslik vastupidavus pikkadel distantsidel. Panen end kirja erinevatele 5-9km pikkustele külavõistlustele ja jõuan suhteliselt sagedasti oma vanuseklassis poodiumile. Süda peab harjuma kõrge intensiivsusega, et mul oleks võimsuse reserv maratoniks. Pikki jookse siiski veel teha ei suuda. Kolm nädalat enne maratoni teen esimese pika jooksu ja olen pärast 30km pikkust (tempo 4:17) treeningjooksu ülihaledas seisus. See on vaid 3-e tunni maratoni tempo. Sellise käegakatsutava enesetunde pealt on väga raske ette kujutada end jooksmas maratoni keskmise tempoga 4:00 ja alla selle.

Kolm nädalat enne maratoni suudan Kõrvemaa 15km metsajooksul edestada oma vanuseklassi jooksjaid ja lõpetada M40 esimesena.

Kaks nädalat enne maratoni jooksen Triathlon Estonia raames poolmaratoni ajaga 1:20 ja see on üllatavalt lihtne. Saavutame tiimina ülekaaluka võidu. Enesetunne on super hea.

Nädal enne maratoni sõidame Timmoga kaheses kajakis Eesti Mereaerutamise meistrivõistlustel 4. koha peale.

Viimane nädal on tavapärane puhkus ja lihtsad jooksud. Loon endale illusiooni, et olen vormis.

Tallinn Ironman maraton 2:49

Maratoni suudan joosta ajaga 2:49 (keskmine tempo 4:00). Jooks on kuni 30km-ni lihtne kuid viimased kilomeetrid tulevad väga raskelt. Alates 30+km algab maraton ning siin on edukad need, kellel on treeningpagasis ka pikad jooksud, minul neid seekord pole. Mind hoiab elusana vaid pilt sellest, kuidas ma keeran lõpuks punasele vaibale ja jooksen viimase 100m.

Läbi. Olen elus. Võit.

Finišile järgneb jooksja köögipool mida avalikkus ei näe. Olen läbi, totaalselt tühi, suures angaaris, külmal kivipõrandal, pikali kägaras, pea käib ringi, süda on paha, kõht valutab, jalad tuikavad, kristallid virvendavad silme ees. Keegi küsib hoolitsevalt “kas kõik on korras”, ma isegi ei suuda vastata. Leban, leban, leban.
Läbimärg. Külm. Kivipõrand. Hakkan tasahilju tajuma suurt angaari ning kolmandal katsel keeran end jalgele.

Mingis mõistatuslikus unenäos ajan oma asjad korda, saan vahetusriided, ajame tiimiga juttu ja püüan süüa. Ei, see pole ikka mina. Kaja võtab auto juhtimise ning mul kõrvalistmel hakkab maailm taaskord kokku kukkuma. Sulgen silmad ja soovin, et kogu universum mu ümber tarduks.

Viimaks kodus. Kõik. Selle aasta tippsündmus sai just mööda. Pingelangus ja vastutus hajub vaikselt. Maksimaalne tulemus tehtud. Võit.

UNISTAMA PEAB SUURELT.

VISUALISEERIMINE ON EDU ALUS.

Füüsiline võimekus toob starti, kuid mentaalne tugevus tagab eduka finiši.

Järgmisel päeval seisame tiimina Tallinn Ironman poodiumi kõrgeimal astmel. Aitäh tiimile, Wade Stokes ja Evgeni Nikolaevski.

Piirangud kui loovuse alus

Sirgjoonejooksul tuleb liikuda joonlauaga kaardile tõmmatud 200m laiuses koridoris ja see on väljakutse. Ma ei tea täna suuremate piirangutega jooksuformaati kui otsejooksmine. See on lihtne viie, kümne või isegi kahekümne kilomeetri pikkuse jooksuna. Kuid iga pikemaks venitatav kilomeeter tõstab eksponentsiaalselt selle distantsi planeerimise ja läbimise keerukust.

19. aprillil tegin esimese katsetuse ning tõmbasin ebanormaalselt pika 106km pikkuse joone Kunda lähistelt Tallinnasse. Sellest teekonnast läbisin 101km 22 tunniga. Nädala aega hiljem tegin kaasa Timmo Tammemäe ja Sander Linnusega 54km pikkuse otsejooksu Pakri poolsaare tipust Raplamaale. Selle jooksu tegi eriliseks ainult kaardi ja kompassiga liikumine – st. me ei kasutanud GPS seadmeid kõrvalekaldumise jälgimiseks.

Piiratud tingimustes tegutsemine on minu jaoks inspireeriv, väljakutsuv ja sütitab loovuse. Seetõttu võtsin ette sama tegevuse juba kolmandat korda eesmärgiga distants kahekordistada ja hoida kõhualune jalgu täis, kuni 200km märk ette tuleb. Tõmbasin joone põhjarannikult, Rutja lähistelt, läbi kogu Eesti kuni Lätimaale välja.

Olen läbi käinud kõik sood ja mekkinud kõik marjad, kuid niisugune planeeringu kohaselt 40 tunnine väljakutse on esmakordne.

„Eile nägin ma Eestimaad“

Need populaarsed Ruja laulusõnad omavad reaalse tähenduse, läbilõige Eesti kõikidest loodusvormidest on tagatud. Siinkohal tuleb aga Ruja laulusõnadest kaugemale minna: „eile tunnetasin ma Eestimaad“ oleks kohane. Kõik jõed ja ojad, põllud ja niidud, metsad ja tihnikud, sood ja rabad, tuleb füüsiliselt läbi elada.

Nuhtlev mets ja õppetunnid

Kui otsejoones pole tarvis liikuda, jäävad raskeimad looduslikud takistused (matkaja) rajalt kõrvale.

Mets on armutu matkaja ning looduses liikuja vastu kui seal valimatult ja mõtlematult liikuda. Mul on algusest peale tunne, et mets nuhtleb ja peksab mind kogu inimkonna looduse hoolimatuse eest. Tuhanded oksad sirutuvad minu suunas, et tabada mu nägu ja silmi, vitsad haaravad riietest ja samblasse peitunud juurikad loobivad mulle sealt kaikaid kodaratesse.

Mets paneb mulle „jala taha“, kaotan tasakaalu ja maas võtab mind „hellitavalt“ vastu vanadusest ümberkukkunud oksatüügastega puu, sirutan käed ette ja need vajuvad maandudes märga solukasse. Ajan end püsti, oigan vaikselt omaette ja rõõmustan siiski nende õppetundide üle.

Ma olen kui väike laps kes õpib uuesti kõndima. Mets on erakordselt efektiivne ja vahetu õpetaja, minu iga eksimus saab karistatud füüsiliselt. Ma pean õppima, igal sammul. Loodusega kooskõlas liikumine tähendab seda, et pean meelde tuletama ürgsed instinktid ja muutuma osakeseks metsast. Pean olema kui loom, kes kasutab liikumiseks kogu oma keha ninaotsast kuni viimase sabatutini ning kes instinktiivselt leiab õige viisi liikumiseks.

Ma hakkan nägema loomaradu, mõistma nende suunda ja omandan vilumuse neid oma liikumises kasutada. Üle laia raba viivad loomarajad ühelt soosaarelt teisele ja metsades on nende suund seotud näiteks vee juurde pääsemisega.

Mentaalne äng

Mets hakkab mind pikapeale omaks võtma ning alguses metsa nuhtlemisena tundunud vitsad muutusid pehmelt silitavaks ja hoopis tagant tõukavaks. Kuid ei osanud ma oodata metsa lõppematud varalaegast minu õpetamisel.

Kui alguses tulevad rasked komponendid ükshaaval, näiteks solukas, mis on mätaste vahel või otsas mudases vees solistamine. Või näiteks maha kukkunud risti-rästi puud, millest üle ronimise teeb raskeks külje suunas pikalt välja ulatuvad oksad. Ja kindlasti hea näide on raskelt läbitav energiavõsa, kus iga sammu jaoks tuleb endale kätega teed rajada.

Mida edasi, seda sagedamini pakub mets mulle kombinatsioone nendest keerulistest olukordadest. Need on järjekordsed metsa kavalad õppetunnid. Ma ronin üle sadade maha langenud puude, iga samm peale puud maandub mudases solukas ning järgmise puuni jõudmiseks pean end läbi erinevas suuruses energiavõsa pressima. Kui kell järjekordse piiksu tegi ning pilk sellele ütles, et viimase kilomeetri aeg on 26 minutit, tabab mind mentaalne äng ja mahajäetud tunne. Tavapärasel treeningjooksul läbin sama ajaga kuus kilomeetrit.

Füüsiline valu

Kui räägitakse üldkehalise ettevalmistuse ehk ÜKE vajalikkusest, siis mets on parim ÜKE-treener. Igal sammul painutan, sirutan, kummardan, ronin, hüppan ja turnin edasi kasutades selleks kogu oma keha. Päeva lõpuks pole vatti saanud mitte jalalihased, vaid kogu keha tunneb end kui küla käest peksa saanud koer. Korraliku koormuse saavad kõik sidemed ja siselihased mille ülesandeks on hoida keha tasakaalus.

Valu ise, kui selline, koondub lõpuks ikkagi jalgadesse. Mitte ükski samm ei maandu tasasel pinnasel, jalg on ikka oksal, mättal või mudas ning iga samm on pingutus. Enam kui 100km sellist looduses liikumist jätab oma jälje ning seni, kuni valu veel varvastest välja ei käi, tuleb edasi liikuda.

Astun heinamaale ja unistan kergest ja lennukast jooksja sammust. Jalad on aga töntsid ning võtab aega, enne kui suudan heinamaal jõuda 6min/km jooksutemponi. Minu maratonijooksu tavaline tempo on 4min/km…

Teise päikesetõusu aegu

Poole maa peal tegin sooja söögi peatuse ja väikese puhkuse, muidu toit arvab veel, et on koera kõhus. Ees ootab läbimist teine pool sirgest ja veelkord 100 kilomeetrit.

Kui liikvele lähen, on aeg veel nii varajane, et haned alles paljajalu käivad. Ees ootab paar tundi rägametsa koos mõnede lagendikega ja siis üks keeruline koht, Navesti jõe ületus. Kui tegemist olnuks tavalise jõekohaga, siis supsti vette ja teiselt poolt välja. Siin aga ootab lai vesine maa-ala ning satelliitpilte uurides oli selge, et tegemist saab olema keeruka väljakutsega.

Hommikupäike limpsab üle puudelatvade ja jõuan täiesti ootamatult 2m kõrguse aiani. Kui looduses on pea võimatu leida olukorda, mis minu edasiliikumist võiks takistada, siis inimese loodud aed lõikab kui noaga teekonna momentaalselt pooleks. Tehniliselt oleks sellest tühja põllulappi piiranud aiast olnud võimalik ka üle ronida, kuid kerge alumiinium-võrgust kaasaegne aed pole ette nähtud ronimiseks. Aed oleks lihtsalt katki läinud ning minu väärtushinnangutega see ei kattu. Üks otsejooksurekord ei õigusta teise inimese töö lõhkumist.

Nii vaimselt kui füüsiliselt olin olnud valmis liikuma veel 90 km. Kas sunnitud lõpetamine 111km peal oli valus? Ei. Kõik plaanid ei lähe täide, aga oluline on neid teha. Minu jaoks on oluline, et olen selle retke planeerinud.

https://www.strava.com/activities/3383310407 

Siia punkti jõudsin piire nihutades ja suurelt unistades.

Kõrged sihid ja elusam elu!

#1 koht Haanja Ultra100, ehk Võru keeles kipõmb miis.

Võistluse nimi annab hästi edasi sisu, joosta tuleb 100km Rõuge-Haanja vahelisel mägisel maastikul kus tõusumeetreid kokku ligi 2300m+.

Kohal on tugevamatest jooksjatest varasem võitja Cris Poll, lisaks viimasel hetkel kirja saanud Tauno Riibak ja mitmekülgse taustaga orienteeruja ning multisportlane Alar Abram. Tõotab tulla huvitav jooks. 10km pikkune ring on sel aastal uus, seega pole varasemat võrdlusbaasi tempovaliku osas. Mina lähen stardist igatahes minema teadmisega, et 9 tunni pärast on võistlusele joon alla tõmmatud. See teeb keskmiseks ringiajaks 54 min. Pealambid küdema, sobiv tempo jalgadesse ja nelik joondus kenasti minu valiku järgi. Läksin kohe stardist ette, kuna Ööbikuoru treppidel ükshaaval liikumine tähendab tagumistele automaatselt vahe sisse tekkimist ja kasutut kiirendust punti tagasi jõudmiseks. Ultras on oluline aga ühtlane liikumine.

Raja esimene pool kulgeb tõusvas joones mööda kruusateid. Kujutan ette kuidas need pikad tõusud lõpupoole jalast elumahlad välja imevad. Krõbistame sügavas ööpimeduses veel värskeid jalgu kui korraga kõik koos, ehmatusest peaaegu et õhku hüppame. Vaikus on asendunud hetkeliselt sadade koerte valjuhäälse klähvimisega ning lambivalguses peegeldub mustavast pimedusest hõõguvate Baskerville’de silmade allee. Muidugi on nad aedikus, muidugi on nad ketiga kinni aga ehmatus on ikka. Sellist pilti olen varasemalt Põhja-Kanadas Yukonil näinud kus ka sarnased kelgukoerte kasvandused.

4,5 km järel jätame hüvasti kruusakaga ning keerame metsasinglile, lamp läheb täisvõimsusel tööle ning jätkan ikka meie grupi tempo juhtimist. See 4km pikkune metsasinglite osa ongi selle raja kõige lahedam osa, seda ootan kõikidel ringidel ning erinevalt kruusakast ei teki siin ka võistluse lõpus tüdimust.

Kuidas toimida edaspidi joogipunktis?

Esimene ring 53 minutit. Kraban geeli järgmisele ringile kaasa ja nüüd oleme koos Tauno ja Alariga joogileti ääres kust juua saada ei õnnestu. Jooksjad, esimesed kindlasti, soovivad letilt joogi haarata, sisse kallata ning peatumata edasi minna. Isegi 10-20 sekundine viivitus, mis tundub ühe 10h pikkuse ultra juures täiesti mõttetu aeg, tähendab ikkagi seda, et gruppi tagasi jõudmiseks on tarvis teha palju tööd. Korraldaja andis omalt poolt tagantjärele kaks soovitust, mida tasub siis järgnevatel Haanja100-del järgida 1) enne võistlust tuleb teenindajaga kokku leppida, et letil täisvalatud joogitopse oleks ja 2) tavaliselt on esiotsa jooksjatel oma support-inimene. Crisil on support olemas, seega tema juba 50m edumaaga kui meie alles joogileti äärest ilma jooki saamata teele saame.

Pealambid lendavad jooksu pealt varustusekasti, püüame Crisi Ööbikuoru treppidel kinni ning liigume taas kogu tiimiga edasi. Tempo on taas minu hoida ning kruusakal võib sekundi täpsusega mõõta meie teise, kolmanda kui ka neljanda ringi vaheaegu ja ringiajad täpselt 53 minutit.

Kruusakalt metsa keeramise kohas on vahejoogipunkt ja see väärib igati kiitust. Alati on leti peal 5-6 topsi valmis valatud erinevate jookidega. Lihtsalt haara joogitops või kaks, minimaalse peatuse ja väga sõbraliku teenindusega koht. Teenindaja pakkus lisaks sooja saia, kohupiima kooki vms. head paremat mida pilditu jooksja enam ise ei märganud. Hea on see, et siin toimis joogisüsteem kenasti vaatamata varasema kokkuleppe puudumisele.

Taas oleme lemmikul metsasinglil kus iga ringiga muutusid mudased kohad järjest keerukamaks ning nõlvadelt võib välja lugeda, et nii mõnigi jooksja on siin pepu peal liugu lasknud.

Teisel ringil läheb järsematel ja tehnilistel laskumistel Alar ette ja näitab klassi, et kuidas orienteerujad sellist olukorda võtavad. Ma ei hakka temaga kaasa minema, sest nii algusfaasis tundub see liigse energiana.

Neljandal ringil oleme kaotanud Tauno ja viiendal ringile minnes kaotame ka Alari. Kuna põhijoogipunkt töötab ikka sama ebaefektiivselt nagu alguses, jooma aga peab, kulub siin alati kasutult aega ja viiendale ringile minnes on Cris seetõttu suisa 100m edumaa teinud. Kuna ta oli ees, siis kruusakal hoiab tempot tema üleval. See tundub mulle pisut kiire aga hoian siiski sabas. Olles täheldanud eelmisel ringil kui tihti ta hingab, on praegune tempo talle kindlasti liiast. Ja siis see juhtubki, ta hakkab kruusakal olevaid tõuse kõndima. Tipin tõusul ette ja lasen allamägejooksul tempo vaiksemaks. Metsa keerates on selge, et Cris enam minu tempoga lõpuni ei tule.

Olen üksi.

Hoian pulsi vahemikus 140-145 ja lihtsalt vaatan, et milline tempo selle peale kujuneb. Kuna antud pulsivahemik vastab minu siledamaa jooksutempole 4:35 min/km, siis arutluskäik on lihtne, kas mu tänased konkurendid suudavad 100km joosta 4:35 effortiga, kuigi metsas tähendab see mõnes kohas reaalselt tempot 7:20?

Ringiajad langevad ja viimased neli venivad juba mõni minut üle tunni. Järgmisteks aastateks on see jooksjatele hea alusinfo, et kuidas uutes tingimustes kohe alguses optimaalsem tempo valida.

Viimane ring.

Kuigi joon vahepunktis korralikult ja söön kaks kohupiimakooki, hakkab ometi metsavahel pilt hägustuma. Liigun päikesevirvendavas metsateel, pea on tühi ja kipun tuikuma. Tajun vaid, et puud vilksatavad kahelt poolt mööda, nägemise horisont on käeulatuses ja kogu maailm väriseb hallikates toonides mu ümber. Pingutan, et tuikuva jalaga sammu pidada ja kõik singlite kurvid täiskiirusel välja võtta. Pigistan geelituubi tühjaks, hoian magusat vedeliku suus ja tasapisi saan tagasi olukorra peremeheks. Suus hoides muide, imenduvad suhkur ja süsivesikud keele kaudu väga efektiivselt otse kehasse. Pole tarvis kohe alla neelata.

Finiš.

Ivar riputab kaela lõpetaja medali ja liigun vaevu koolimajja.

Põrandale varisedes kaon hetkega siit maailmast. Tajun vaid ühel hetkel läbi oma koomaune, kuidas Ivar koridorinurga külmal põrandal lebavale liikumatule kogule osutab ja ütleb kellelegi, et "see on võitja".

Aeg 9:44, kipõmb miis!

UTMB tähistab ümber Mount Blanci mäemassiivi kulgevat rada. See on rada pikkusega 170km ja 10 000 tõusumeetrit.

Hea turunduse tulemusena on just see rada maailma kõige populaarsemaks ultrajooksu võistluseks saanud. See pole sugugi kõige raskem, pikem, ilusam, kuid ilmselt mängib oma rolli ka see, et start ja finiš asuvad maailma matkapealinnas Chamonix’s. Alpikellade kõlinal elavad siin mägedes ka lehmad, kes tänu ilusatele vaadetele toodavad parimat juustu.

UTMB oli mu käesoleva aasta A-kategooria võistlus, mis tähendab et plaanisin kogu oma aasta tegevuse allutada sellele. Kahjuks aga see võistlus 2020 aastal ei toimunud.

Siiski olen täna, 7. juulil 2020a UTMB stardis, kuid seljakoti ja Kajaga. Meil tuleb seitsmepäevane jalgsimatk ning iga sammu saadab mõte kuidas see kõik võistluse käigus 24 tunniga tuleb teha. Online tracking: https://track.ekstreem.ee/?id=UTMB168km

UTMB 1 päev – 25km.

Esimesed kilomeetrid stardist lähevad kergelt allamäge ning kujutan ette kuidas siin oleks hea soojenduseks 3:45 tempoga joosta. Seljakottide ja matkasaabastega aga lihtsalt astume. Kaljuronijate koha juurest keerame metsateele, mis viib meid järgmisse väga armsasse väikekülla nimega Les Houches. See on meile tuttav küla juba varasematest kordadest, siit oleme muuhulgas ka Mont Blanci tipumatka teinud. Peale küla algab võistluse esimene arvestatav tõus. Kivine 4x4 autotee keerutab mäkke ja mõned tõusunurgad on siin sellised, kus võistluse käigus kõndima tuleb hakata. Ületame mäekuru ja algab laskumine, väga järsk, kuid õige pea muutub siiski mõnusalt kiirelt joostavaks teeks. Sekka satuvad metsarajad maha langenud puudega ning mõnes hooldamata kohas pidime isegi ronima ja roomama. Vaated on uuelaadsed ja fantastilised, nüüd laskume juba uude orgu, silmale avanevad uued mäed ja uued tasandikud küladega. All külas ootab võistluse ajal söögi ja joogipunkt ning külast väljudes keerab rada taas metsa vahele ja hakkab taas tasapisi läbi metsa ülespoole kruvima.

Kuna Euroopas üldiselt ei või telkida või võib seda teha üle 2400m kõrgusel, siis tuli leida varjuline ja inimsilmale varjatud koht. Õnneks on satelliitkaardid nii head, et selle järgi planeerides oli võimalik leida ühes jõekäärus kena koht, mida kinnitas ka paikvaatlus.

UTMB päev 2, 25-50km

Matkapäevad oleme jagatud 25km pikkusteks lõikudeks. Esimesed tänased kilomeetrid vaheldusid metsatee ja asfaldiga ning liikumine oli lihtne vaatamata pidevale üles-alla tõusumeetrite kogumisele. Kuigi päev oli alles noor, ootas meid nüüd selle raja pikim 10km pikkune tõus ühes 1400m tõusumeetriga. Tõusta absoluutkõrgusel 1000m pealt 2400m peale, on väljakutse ja mida kõrgemale jõudsime, seda tehnilisemaks muutus rada. Kui viimaks tundus, et oleme juba tipus, tuli tõusta veel 160m. Inimesele, kes pole mägedes käinud, võib tunduda 106m suhteliselt väikese numbrina. Kui see aga tõusumeetriteks panna, on tegemist üsna arvestatava tegevusega.

Ja nüüd laskumine, õnneks mitte nii tehniline kui tõus. Aga väga pikk, oi-oi kui pikk sellegipoolest. Laagrisse jõudes suutsime välja võtta vaid matid, harutada jalast saapad, et siis lihtsalt pool tundi lebada. Saapaid jalast võttes lootsin, et ainult need valutavad aga võta näpust, jalatallad kah valutasid.

Telkimiskohaks sai täna ametliku laagrikoha kõrval, üle jõe olev heinamaa. See oligi väiksema eelarvega matkajatele ette nähtud.

UTMB päev 3, 50-75km

Öeldakse ju, et päevad pole vennad. Nii tõi kolmas päev meile 1900m tõusumeetrit ja see tähendas veel raskemat päeva kui eelmine. Rada tõuseb alguses väga mõnusa nurgaga kus võistluse ajal hea vaikselt sörki lasta. Tõus muutub aga järsumaks ning annab aimu, et minna on veel omajagu. Hommikune 1000m tõus on siiski seekord oodatust lihtsam. Oleme taas jõudnud 2500m kõrgusele ja ikka selleks, et uuesti 400m laskumise järel teist korda 2500 peale tõusta. See teine tõus on juba väga tehniline ja nõudlik.

Suured kivid, lumevaalud, järsu tõusuga karjamaa jms. mägedele kohased loodusvormid. Ka laskumine selle järel on pikk ja nõudlik. All on aga paar kilomeetrit täiesti sirget teed, mille lõpetab aga ootamatu kitsas singel-track otse üles 500 tõusumeetriga. Oleme ületanud piiri ning jõudnud Itaaliasse. Pean ütlema, et see Itaaliapoolne rajalõik on UTMB ringi arvestades üks ilusamaid. Hingematvad vaated nii Mont Blanci mäemassiivile, liustikele ja piki orgu edasi-tagasi nii kaugele kui silm ulatub.

Täna jooksis meist mööda üks mees, kes enda sõnul alustas Chamonix’st et jõuda päeva lõpuks Cormajouri Teeb sellise 80km ja 5000m+ treeningpäeva. Kadedaks teeb. Ma oleksin tahtnud  temaga koos joosta.

Itaalias on samuti looduses telkimine lubatud ainult kõrgemal kui 2500m. Meie aga ööbime 2200 peal. Loodame, et saame rahulikult hommikuni magada.

UTMB päev 4, 75-105km

Öös on asju, nagu ütles Mati Unt. Veel enne magama jäämist tuli äkki kop-kop-kop ja itaaliakeelne vidistamine. Ma olin kindel, et nüüd see ongi käes, saame trahvi siis aetakse minema ja üldse mida me öösel peale hakkame siin mägedes? Äkki peame aga alla külla politseisse jalutama ja seal pannakse pokri kuna sularaha meil ka trahvi maksmiseks pole.

Õnneks oli asi lihtsam, inglise keeles hakkas mees uurima, et kus telkida saaks kuna siin ei tohi. Me siis juhatasime teda lahkelt 5km edasi kus ka mitmed inimesed oma telke sättisid. Tal oli käsil UTMB-raja tagurpidi läbimise projekt. Kell on saanud öösel 1:00 kui kõige parema une aegu sõidab meist mööda mäemasin. Meie telk oli tema laustuledes ja hoiame lausa hinge kinni, et nüüd saame kindlasti trahvi ja aetakse ära. Õnneks möödus see masin peatumata. Taas magame, korraga kell 2 öösel, klobadi-klobadi jooksusammud ja vonklev pealamp. Pani peatumata mööda. 10 min hiljem kaks paari klobadi-klobadi ja kaks pealampi sähvimas. Panid ka ajuga mööda ning mäest alla Courmayouri suunas. Tundusid kaugelt kandi mehed ja 80km+ pikkust jooksu tegemas.

Ärkame varakult, et siit erakordselt tiheda liiklusega kohast ruttu minekut teha. Pistan pea 6:30 telgist välja ja jälle kaks jooksjat, küsivad kas Courmayoure on kaugel. Vastan, et pange aga siit allamäge edasi ja kohe jõuate. Tüübid olid sellist nägu, et nad on öö otsa jooksnud. Elatakse aga elusat elu siin mägedes!

Courmayoure’i laskumisega algas ka meie päev. 1000m tehnilist laskumist suurte puujuurikatega kaetud metsateel. Mõni hetk väga järsk, kuid üldiselt siiski võiks olla üsna kenasti joostav. Pimedas liikumisel peab aga hea valgus olema. Courmayoures teeme “linnatuuri” ja teiselt poolt linna läheme üles järgmise 1000 tõusumeetriga mäe otsa. Algus pisut laugem, kuid nagu ikka, mida edasi, seda järsum ja tehnilisem. Nüüd pikk-pikk jooks 2000m kõrgusel väikeste põksudega. Mööda ühe oru serva vaikses tõusvas joones ja igal hetkel uued fantastilised avarad vaated. Lõpetuseks üks pigem lihtne 500m laskumine millele järgnes kohe 800m+ tõus ja nii ööbime täna 2500m kõrgusel. Enne veel ületame Šveitsi piiri ja ilmateate kohaselt on siia mägedesse lubatud äikesetorm ja muidugi värvilised unenäod.

UTMB päev 5, 105-131km

Öise tormi elasime kenasti üle, kuid hommikul sadas ohjeldamatult ja avastame end olevat paksu pilve sees. Kella 10 paiku mööduvad meist esimesed tilkuvad matkajad, kellele lehvitame telgist auravate kohvitassidega. 12-ks surume ka oma märja telgi seljakotti ning ees ootas UTMB raja pikim, 20km pikkune laskumine. Sekka mõned üksikud tehnilised elemendid, tasub siia siiski jätta jooksujalga, sest siin on see võimalik. Pilvepiirilt allpool vahetame pikad riided oma tavapärase lühikese vormi vastu.

Tee viib läbi armsate vanade Šveitsi külakeste, kus kitsaste tänavate ääres tahumata nurkadega palkmajad ristuvad. Oleme pisut oma plaanist ette jõudmas ja seega haarame järgmisest päevast lisaks ühe 600m+ tõusu ja veidi laskumist. Looduse osas erilist emotsiooni siin pole, kuna rada kulgeb valdavalt metsa sees. Õhtul jõuame napilt enne päikese loojumist ühele mitteametliku telkimiskohale.

UTMB päev 6, 131-155km

Kaja on mu vapper ja ustav abikaasa. Nädalane matk, kus iga päev liigume 25-30km koos 1500-2000 tõusumeetriga, pole sugugi lihtne. Kuid just selline ja sugugi mitte vähem nõudlik on matk kui lasta oma meeled uinutada minu kirjeldusest “jalutuskäik mägedes”. Just see aga juhtus Kajaga. Alles nüüd, kuuendal päeva julges ta tunnistada kui lähedal oli ta olnud teise päeva õhtuks sellele, et matk pooleli jätta.

Truu kaaslasena järgneb ta mulle kõikjale ja usaldab mind kõiges. Vaid kahel korral kogu matka vältel juhtus see, et ta väga naiselikult kombel kiljus ja kogu universum ainult tema ümber pöörles. Esimene kord oli siis kui üks koer meie suunas jooksis. Õnneks hammustasin selle situatsiooni kiiresti läbi ja viskusin tema ja koera vahele. Teine oli aga märksa tõsisem juhtum, nimelt oli tarvis kanna tagant kääridega ära lõigata villi lahtine nahk, et sinna korralik compeed plaaster panna. See ülesanne osutus oodatust suuremaks väljakutseks. Lõpuks ütlesin, et ma olen nüüd arst ja ta peab mind kuulama. Peale operatsiooni oli patsient meelemärkuseta ning kandsin ta telki.

Tänast matkapäeva meenutavad kaks pikka tõusu ja laskumist ning see oligi kogu päev. Selleks, et meie liikumise tempo enam-vähem tasakaalus oleks, leiab Kaja seljakotist tõusude ajal saia, juustu ja isiklikud riided. Laskumisel annan talle kaks täispuhutavad õhkmatti juurde. Kindluse mõttes. Minu seljakotis siis telk, magamiskotid, lisamatid, tehnika, tagavara vesi ja mu enda riided.

UTMB päev 7, 155-170km

Selle päeva teekond on ka UTMB võistluse viimase mäe ületamine. See tähendab siis võistlejatele veelkord ligi 2200m kõrgusele tõusmist, vaadata üle Chamonix oru, et seejärel juba finiši suunas laskuda. Pean ütlema, et see viimane tõus on kõikidest senistest järsem ning see on väljakutse ka parimatele. Üleval on taas justkui paar eeltippu, enne kui kõrgeimast punktist saame viimaks alla hakata jooksma.

Allajooksu tee on hästi joostav, vaid üks lühike lõik on tehniline ja nõuab pisut tähelepanu. Kogu see viimane mägi on sarnaselt Itaalia pool kogetule väga ilusate vaadetega nii Mont Blanci massiivile kui ka tervele orule. Kui alla tulek jääb pimeda peale, siis Chamonix tuled paistavad terve igaviku enne kui need käega katsutavaks muutuvad. Lõpuks joostakse auring läbi kesklinna ja kiriku ees ongi UTMB finiš.

Koos läbielatud emotsioonid loovad ühise tuleviku.

Meil on mida meenutada ja elusam elu saadab meid kõikjal.