Äärmiselt habras on piir, mis eraldab (üle)treeninguid vigastusest.
Olen kõrvaltvaatajana näinud kuidas piiri ületamise järel pole kõige valusam hoop mitte see, et tekib füüsiline vigastus, vaid hoopis inimese mentaalne aheldatus ja spordil põhineva aktiivse elukvaliteedi langus.
Kui kevadel maailm lukku läks, ületan ka mina selle nii hapra piiri ja põlve ümber olevad sidemed on valulikud. Kuna puhkust andvad planeeritud matkad ja jooksmised mägedes langesid ära, uhan neid jaburaid Hiiu-Õismäe sirgeid siin kodumaa pinnal nii ühte kui teistpidi. Ja kui siis ühel hetkel mõistan, et nüüd olen liiga teinud, on juba hilja. Sõpradele aga olin lubanud, et 5. septembril olen oma parimas vormis ning Tallinn Ironman tiimis jooksen maratoni ajaga 2:45. Eesmärk on suurel võistlusel poodiumile jõuda. 
Mai kuu, võimalused on head.
Neli kuud on aega, kui nüüd ennast vaikselt tagasi rajale upitan, siis on lubatud maratoni aeg võimalik. Ei suuda aga normaalselt joosta. Tegelen mingite jaburate 100km pikkuste sirgeltjoone jooksudega, mis aga rohkem metsas ragistamise ja matkamise moodi välja näevad. Täiesti kasutu. Kiiremad ja pikemad jooksud on valusad.
Juuni, peaks jooksma hakkama!
Mõtlen, kui nüüd veel alustada, siis kolme kuuga peaks siiski olema võimalik selline treenitus saavutada, et maraton ajaga 2:45 joosta. Aga jooksutrenni ei lähe. Selle asemel teen hoopis tandemrattaga poolele Eestile tiiru peale ja sõidan kajakiga merel. Täitsa kasutu. Jooksmine endiselt vastunäidustatud.
Juuli, kas äkki nüüd trenni?
Kaks kuud on aega. Annan endale aru, et viimased kaks kuud pole ma midagi teinud, et maratoni jaoks vajalikku jooksuvastupidavust saavutada. Kui nüüd viimaks jooksutrenni lähen, siis see on see lihtsalt ime kui kahe kuu pärast olen võimeline maratoni kiirelt jooksma. Ei hakanud jooksma, ei läinud trenni. Võtsin hoopis seljakoti ja läksin Alpidesse mägedesse matkama. Lubasin, et kui tagasi olen, siis kindlasti hakkan trenni tegema. Hoian pöialt, et ka jalad korda saaksid selleks ajaks.
Kõlan iseendale nagu tavaline iganädalane lubadus joodikul, et järgmisest nädalast alates hakkan korralikuks.
August!
Aega on üks kuu. Enam pole midagi mõelda. Pikki vastupidavusjookse pole teinud, tempojookse pole teinud, ainult alternatiivsed tegevused. Nüüd loen aega nädalates ja ma isegi ei julge iitsatada tiimikaaslastele, et jooksjaks nelja nädalaga ei saa. Augusti alguses teen taas alternatiivseid tegevusi ja aerutan kajakiga nädalavahetuseks Vaindloo saarele ja tagasi.
Ok. Ajan end jooksma, valus pole. Hoopis hea on! Jooksmine meeldib!
Nüüd mõtlen läbi, et kuidas nelja nädalaga kõige õigem oleks valmistuda. Lihtne, alguses on vaja kiirus taasluua lühematel distantsidel ja hiljem on tarvis taastada kiiruslik vastupidavus pikkadel distantsidel. Panen end kirja erinevatele 5-9km pikkustele külavõistlustele ja jõuan suhteliselt sagedasti oma vanuseklassis poodiumile. Süda peab harjuma kõrge intensiivsusega, et mul oleks võimsuse reserv maratoniks. Pikki jookse siiski veel teha ei suuda. Kolm nädalat enne maratoni teen esimese pika jooksu ja olen pärast 30km pikkust (tempo 4:17) treeningjooksu ülihaledas seisus. See on vaid 3-e tunni maratoni tempo. Sellise käegakatsutava enesetunde pealt on väga raske ette kujutada end jooksmas maratoni keskmise tempoga 4:00 ja alla selle.
Kolm nädalat enne maratoni suudan Kõrvemaa 15km metsajooksul edestada oma vanuseklassi jooksjaid ja lõpetada M40 esimesena.
Kaks nädalat enne maratoni jooksen Triathlon Estonia raames poolmaratoni ajaga 1:20 ja see on üllatavalt lihtne. Saavutame tiimina ülekaaluka võidu. Enesetunne on super hea.
Nädal enne maratoni sõidame Timmoga kaheses kajakis Eesti Mereaerutamise meistrivõistlustel 4. koha peale.
Viimane nädal on tavapärane puhkus ja lihtsad jooksud. Loon endale illusiooni, et olen vormis.
Tallinn Ironman maraton 2:49
Maratoni suudan joosta ajaga 2:49 (keskmine tempo 4:00). Jooks on kuni 30km-ni lihtne kuid viimased kilomeetrid tulevad väga raskelt. Alates 30+km algab maraton ning siin on edukad need, kellel on treeningpagasis ka pikad jooksud, minul neid seekord pole. Mind hoiab elusana vaid pilt sellest, kuidas ma keeran lõpuks punasele vaibale ja jooksen viimase 100m.
Läbi. Olen elus. Võit.
Finišile järgneb jooksja köögipool mida avalikkus ei näe. Olen läbi, totaalselt tühi, suures angaaris, külmal kivipõrandal, pikali kägaras, pea käib ringi, süda on paha, kõht valutab, jalad tuikavad, kristallid virvendavad silme ees. Keegi küsib hoolitsevalt “kas kõik on korras”, ma isegi ei suuda vastata. Leban, leban, leban.
Läbimärg. Külm. Kivipõrand. Hakkan tasahilju tajuma suurt angaari ning kolmandal katsel keeran end jalgele.
Mingis mõistatuslikus unenäos ajan oma asjad korda, saan vahetusriided, ajame tiimiga juttu ja püüan süüa. Ei, see pole ikka mina. Kaja võtab auto juhtimise ning mul kõrvalistmel hakkab maailm taaskord kokku kukkuma. Sulgen silmad ja soovin, et kogu universum mu ümber tarduks.
Viimaks kodus. Kõik. Selle aasta tippsündmus sai just mööda. Pingelangus ja vastutus hajub vaikselt. Maksimaalne tulemus tehtud. Võit.
UNISTAMA PEAB SUURELT.
VISUALISEERIMINE ON EDU ALUS.
Füüsiline võimekus toob starti, kuid mentaalne tugevus tagab eduka finiši.
Järgmisel päeval seisame tiimina Tallinn Ironman poodiumi kõrgeimal astmel. Aitäh tiimile, Wade Stokes ja Evgeni Nikolaevski.
