UTMB tähistab ümber Mount Blanci mäemassiivi kulgevat rada. See on rada pikkusega 170km ja 10 000 tõusumeetrit.
Hea turunduse tulemusena on just see rada maailma kõige populaarsemaks ultrajooksu võistluseks saanud. See pole sugugi kõige raskem, pikem, ilusam, kuid ilmselt mängib oma rolli ka see, et start ja finiš asuvad maailma matkapealinnas Chamonix’s. Alpikellade kõlinal elavad siin mägedes ka lehmad, kes tänu ilusatele vaadetele toodavad parimat juustu.
UTMB oli mu käesoleva aasta A-kategooria võistlus, mis tähendab et plaanisin kogu oma aasta tegevuse allutada sellele. Kahjuks aga see võistlus 2020 aastal ei toimunud.
Siiski olen täna, 7. juulil 2020a UTMB stardis, kuid seljakoti ja Kajaga. Meil tuleb seitsmepäevane jalgsimatk ning iga sammu saadab mõte kuidas see kõik võistluse käigus 24 tunniga tuleb teha. Online tracking: https://track.ekstreem.ee/?id=UTMB168km
UTMB 1 päev – 25km.
Esimesed kilomeetrid stardist lähevad kergelt allamäge ning kujutan ette kuidas siin oleks hea soojenduseks 3:45 tempoga joosta. Seljakottide ja matkasaabastega aga lihtsalt astume. Kaljuronijate koha juurest keerame metsateele, mis viib meid järgmisse väga armsasse väikekülla nimega Les Houches. See on meile tuttav küla juba varasematest kordadest, siit oleme muuhulgas ka Mont Blanci tipumatka teinud. Peale küla algab võistluse esimene arvestatav tõus. Kivine 4x4 autotee keerutab mäkke ja mõned tõusunurgad on siin sellised, kus võistluse käigus kõndima tuleb hakata. Ületame mäekuru ja algab laskumine, väga järsk, kuid õige pea muutub siiski mõnusalt kiirelt joostavaks teeks. Sekka satuvad metsarajad maha langenud puudega ning mõnes hooldamata kohas pidime isegi ronima ja roomama. Vaated on uuelaadsed ja fantastilised, nüüd laskume juba uude orgu, silmale avanevad uued mäed ja uued tasandikud küladega. All külas ootab võistluse ajal söögi ja joogipunkt ning külast väljudes keerab rada taas metsa vahele ja hakkab taas tasapisi läbi metsa ülespoole kruvima.
Kuna Euroopas üldiselt ei või telkida või võib seda teha üle 2400m kõrgusel, siis tuli leida varjuline ja inimsilmale varjatud koht. Õnneks on satelliitkaardid nii head, et selle järgi planeerides oli võimalik leida ühes jõekäärus kena koht, mida kinnitas ka paikvaatlus.
UTMB päev 2, 25-50km
Matkapäevad oleme jagatud 25km pikkusteks lõikudeks. Esimesed tänased kilomeetrid vaheldusid metsatee ja asfaldiga ning liikumine oli lihtne vaatamata pidevale üles-alla tõusumeetrite kogumisele. Kuigi päev oli alles noor, ootas meid nüüd selle raja pikim 10km pikkune tõus ühes 1400m tõusumeetriga. Tõusta absoluutkõrgusel 1000m pealt 2400m peale, on väljakutse ja mida kõrgemale jõudsime, seda tehnilisemaks muutus rada. Kui viimaks tundus, et oleme juba tipus, tuli tõusta veel 160m. Inimesele, kes pole mägedes käinud, võib tunduda 106m suhteliselt väikese numbrina. Kui see aga tõusumeetriteks panna, on tegemist üsna arvestatava tegevusega. 
Ja nüüd laskumine, õnneks mitte nii tehniline kui tõus. Aga väga pikk, oi-oi kui pikk sellegipoolest. Laagrisse jõudes suutsime välja võtta vaid matid, harutada jalast saapad, et siis lihtsalt pool tundi lebada. Saapaid jalast võttes lootsin, et ainult need valutavad aga võta näpust, jalatallad kah valutasid.
Telkimiskohaks sai täna ametliku laagrikoha kõrval, üle jõe olev heinamaa. See oligi väiksema eelarvega matkajatele ette nähtud.
UTMB päev 3, 50-75km
Öeldakse ju, et päevad pole vennad. Nii tõi kolmas päev meile 1900m tõusumeetrit ja see tähendas veel raskemat päeva kui eelmine. Rada tõuseb alguses väga mõnusa nurgaga kus võistluse ajal hea vaikselt sörki lasta. Tõus muutub aga järsumaks ning annab aimu, et minna on veel omajagu. Hommikune 1000m tõus on siiski seekord oodatust lihtsam. Oleme taas jõudnud 2500m kõrgusele ja ikka selleks, et uuesti 400m laskumise järel teist korda 2500 peale tõusta. See teine tõus on juba väga tehniline ja nõudlik.
Suured kivid, lumevaalud, järsu tõusuga karjamaa jms. mägedele kohased loodusvormid. Ka laskumine selle järel on pikk ja nõudlik. All on aga paar kilomeetrit täiesti sirget teed, mille lõpetab aga ootamatu kitsas singel-track otse üles 500 tõusumeetriga. Oleme ületanud piiri ning jõudnud Itaaliasse. Pean ütlema, et see Itaaliapoolne rajalõik on UTMB ringi arvestades üks ilusamaid. Hingematvad vaated nii Mont Blanci mäemassiivile, liustikele ja piki orgu edasi-tagasi nii kaugele kui silm ulatub.
Täna jooksis meist mööda üks mees, kes enda sõnul alustas Chamonix’st et jõuda päeva lõpuks Cormajouri Teeb sellise 80km ja 5000m+ treeningpäeva. Kadedaks teeb. Ma oleksin tahtnud temaga koos joosta.
Itaalias on samuti looduses telkimine lubatud ainult kõrgemal kui 2500m. Meie aga ööbime 2200 peal. Loodame, et saame rahulikult hommikuni magada.
UTMB päev 4, 75-105km
Öös on asju, nagu ütles Mati Unt. Veel enne magama jäämist tuli äkki kop-kop-kop ja itaaliakeelne vidistamine. Ma olin kindel, et nüüd see ongi käes, saame trahvi siis aetakse minema ja üldse mida me öösel peale hakkame siin mägedes? Äkki peame aga alla külla politseisse jalutama ja seal pannakse pokri kuna sularaha meil ka trahvi maksmiseks pole.
Õnneks oli asi lihtsam, inglise keeles hakkas mees uurima, et kus telkida saaks kuna siin ei tohi. Me siis juhatasime teda lahkelt 5km edasi kus ka mitmed inimesed oma telke sättisid. Tal oli käsil UTMB-raja tagurpidi läbimise projekt. Kell on saanud öösel 1:00 kui kõige parema une aegu sõidab meist mööda mäemasin. Meie telk oli tema laustuledes ja hoiame lausa hinge kinni, et nüüd saame kindlasti trahvi ja aetakse ära. Õnneks möödus see masin peatumata. Taas magame, korraga kell 2 öösel, klobadi-klobadi jooksusammud ja vonklev pealamp. Pani peatumata mööda. 10 min hiljem kaks paari klobadi-klobadi ja kaks pealampi sähvimas. Panid ka ajuga mööda ning mäest alla Courmayouri suunas. Tundusid kaugelt kandi mehed ja 80km+ pikkust jooksu tegemas.
Ärkame varakult, et siit erakordselt tiheda liiklusega kohast ruttu minekut teha. Pistan pea 6:30 telgist välja ja jälle kaks jooksjat, küsivad kas Courmayoure on kaugel. Vastan, et pange aga siit allamäge edasi ja kohe jõuate. Tüübid olid sellist nägu, et nad on öö otsa jooksnud. Elatakse aga elusat elu siin mägedes!
Courmayoure’i laskumisega algas ka meie päev. 1000m tehnilist laskumist suurte puujuurikatega kaetud metsateel. Mõni hetk väga järsk, kuid üldiselt siiski võiks olla üsna kenasti joostav. Pimedas liikumisel peab aga hea valgus olema. Courmayoures teeme “linnatuuri” ja teiselt poolt linna läheme üles järgmise 1000 tõusumeetriga mäe otsa. Algus pisut laugem, kuid nagu ikka, mida edasi, seda järsum ja tehnilisem. Nüüd pikk-pikk jooks 2000m kõrgusel väikeste põksudega. Mööda ühe oru serva vaikses tõusvas joones ja igal hetkel uued fantastilised avarad vaated. Lõpetuseks üks pigem lihtne 500m laskumine millele järgnes kohe 800m+ tõus ja nii ööbime täna 2500m kõrgusel. Enne veel ületame Šveitsi piiri ja ilmateate kohaselt on siia mägedesse lubatud äikesetorm ja muidugi värvilised unenäod.
UTMB päev 5, 105-131km
Öise tormi elasime kenasti üle, kuid hommikul sadas ohjeldamatult ja avastame end olevat paksu pilve sees. Kella 10 paiku mööduvad meist esimesed tilkuvad matkajad, kellele lehvitame telgist auravate kohvitassidega. 12-ks surume ka oma märja telgi seljakotti ning ees ootas UTMB raja pikim, 20km pikkune laskumine. Sekka mõned üksikud tehnilised elemendid, tasub siia siiski jätta jooksujalga, sest siin on see võimalik. Pilvepiirilt allpool vahetame pikad riided oma tavapärase lühikese vormi vastu.
Tee viib läbi armsate vanade Šveitsi külakeste, kus kitsaste tänavate ääres tahumata nurkadega palkmajad ristuvad. Oleme pisut oma plaanist ette jõudmas ja seega haarame järgmisest päevast lisaks ühe 600m+ tõusu ja veidi laskumist. Looduse osas erilist emotsiooni siin pole, kuna rada kulgeb valdavalt metsa sees. Õhtul jõuame napilt enne päikese loojumist ühele mitteametliku telkimiskohale.
UTMB päev 6, 131-155km
Kaja on mu vapper ja ustav abikaasa. Nädalane matk, kus iga päev liigume 25-30km koos 1500-2000 tõusumeetriga, pole sugugi lihtne. Kuid just selline ja sugugi mitte vähem nõudlik on matk kui lasta oma meeled uinutada minu kirjeldusest “jalutuskäik mägedes”. Just see aga juhtus Kajaga. Alles nüüd, kuuendal päeva julges ta tunnistada kui lähedal oli ta olnud teise päeva õhtuks sellele, et matk pooleli jätta.
Truu kaaslasena järgneb ta mulle kõikjale ja usaldab mind kõiges. Vaid kahel korral kogu matka vältel juhtus see, et ta väga naiselikult kombel kiljus ja kogu universum ainult tema ümber pöörles. Esimene kord oli siis kui üks koer meie suunas jooksis. Õnneks hammustasin selle situatsiooni kiiresti läbi ja viskusin tema ja koera vahele. Teine oli aga märksa tõsisem juhtum, nimelt oli tarvis kanna tagant kääridega ära lõigata villi lahtine nahk, et sinna korralik compeed plaaster panna. See ülesanne osutus oodatust suuremaks väljakutseks. Lõpuks ütlesin, et ma olen nüüd arst ja ta peab mind kuulama. Peale operatsiooni oli patsient meelemärkuseta ning kandsin ta telki.
Tänast matkapäeva meenutavad kaks pikka tõusu ja laskumist ning see oligi kogu päev. Selleks, et meie liikumise tempo enam-vähem tasakaalus oleks, leiab Kaja seljakotist tõusude ajal saia, juustu ja isiklikud riided. Laskumisel annan talle kaks täispuhutavad õhkmatti juurde. Kindluse mõttes. Minu seljakotis siis telk, magamiskotid, lisamatid, tehnika, tagavara vesi ja mu enda riided.
UTMB päev 7, 155-170km
Selle päeva teekond on ka UTMB võistluse viimase mäe ületamine. See tähendab siis võistlejatele veelkord ligi 2200m kõrgusele tõusmist, vaadata üle Chamonix oru, et seejärel juba finiši suunas laskuda. Pean ütlema, et see viimane tõus on kõikidest senistest järsem ning see on väljakutse ka parimatele. Üleval on taas justkui paar eeltippu, enne kui kõrgeimast punktist saame viimaks alla hakata jooksma.
Allajooksu tee on hästi joostav, vaid üks lühike lõik on tehniline ja nõuab pisut tähelepanu. Kogu see viimane mägi on sarnaselt Itaalia pool kogetule väga ilusate vaadetega nii Mont Blanci massiivile kui ka tervele orule. Kui alla tulek jääb pimeda peale, siis Chamonix tuled paistavad terve igaviku enne kui need käega katsutavaks muutuvad. Lõpuks joostakse auring läbi kesklinna ja kiriku ees ongi UTMB finiš.
Koos läbielatud emotsioonid loovad ühise tuleviku.
Meil on mida meenutada ja elusam elu saadab meid kõikjal.
