Laulasmaa Ultramaraton toimub 21,1 km pikkusel ringil, mida joostakse kokku 10 ringi.
Vabalt võib ka vähem joosta, tulemus läheb igal juhul kirja, kuid võitjad jooksevad kõik 10 täis. Nii on tavaliselt.
2016 aasta Ultrajooks aga katkestati öösel kella 3 paiku. Põhjuseks väga libedad ja võistlejatele ohtlikuks muutunud mudased tõusud ja laskumised. Minul oli selleks ajaks joostud 7 ringi, ehk siis 147.7 km ajaga 16:55 ja tulemuseks 2. koht. Kolmas koht – eelmiste aastate võitja lätlane Laimonis – oli ca 6-10 min mul järel.
TOSSUD HOKA ONE ONE
Kui Hannes Veide, eelmise aasta Laulasmaa Ultra võitja eestlaste seas ja kellenimelises tiimis ma tänavu jooksin, küsis poole võistluse ajal, et kuidas Hoka’dega on neid libedaid mudatõuse võtta? Pean ütlema, et paremat jalanõud ultra ja eriti veel selliste tingimuste jaoks annab otsida.
Jalanõu on jooksmise A-O ning HOKA ONE ONE on ülimalt hea ultrajooksu jalanõu. Aitäh siinkohal Silver Eensaarele soovituste eest. Jooksin mudeliga Speedcoat ja julgen soovitada kuigi jalas näevad need sellised üsna wanna-be tossu moodi välja. Paks ja kõrge tald ning ka värvilahendus on pigem selline street-walkeri laadselt silmatorkav.
JOOKS ISE
Esimesed 2 ringi jooksin hästi kerge tempoga, hoidsin ennast tugevalt tagasi ja vähegi tõusu moodi asjad kohe kõndisin. Ringi ajad umbes 2:05. Kolmandal ringil hakkas juba sadu tugevnemise märke näitama ning vahetasin lühikesed käised pikkade vastu. Keskmine tempo veidi langes, ringi aeg võis olla ca 2:10.
Kaja, kelle asendamatu abi võimaldas mul põhivahetusala väga kiirelt ja sujuvalt teha, andis ka teada, et Assar lubas minuga kolmanda-neljanda maratoni ajal tulla jooksma. Olin juba viienda ringi teisel kilomeetril, kui äkki oli tagant kosta pikkade sammude müdinat – ja hopp – Assar oli mind kinni püüdnud. Kinnitasin talle, et meie jooks saab olema erakordselt aeglane, ja ta ei näe ühtegi kilomeetrit, mis oleks kiirem kui 6min/km kohta.
See tempo sobis Assarile hästi, ta jooksis selg ees ja filmis mind, hüppas sinna põõsasse ja teise et taas mõni parem klõps saada. Siin olevad fotod ongi Assari tehtud.
Imelikul kombel ei tulnud vähemalt selle 7 ringi jooksul veel pähe seda nii tavapärast mõtet, et “miks ma seda teen?” Ma lihtsalt tegin ja jooksin.
Viiendal ringil koos Assariga joostes, olin kas kolmandal või neljandal positsioonil. Kõige ees väga kiire lätlane, tema järel üks või kaks eestlast. Alles hiljem sain teada et ainult üks eestlane. Ja üsna minu järel veel üks lätlane.
Esimesel kohal olnud lätlane läks järgmisel ringil väikesele puhkusele, et siis naasta uue energiaga. Üks eestlane minu ees aga oli kadunud, ilmselt ka läks puhkama või lõpetas ning teine eestlane lihtsalt ei suutnud rohkem tempot hoida. Kui seitsmendal ringil olin kõige kaugemas punktis ja taas Hannest nägin, siis ta küsis, “tahad teada kuidas Sul läheb?”, kehitasin õlgu, sest ega mul liiga palju mõtlemisvõimet enam alles polnud. Aga Hannes vastaski ise: “Sa oled juba pikemat aega esimene”.
Tunnistan ,et see ei äratanud minus mingit emotsiooni, sest ma ei olnud sinna ultrale üldse võistlema tulnud. Minu eesmärk oli iseendaga joosta ja mitte lasta ennast kannustada võistlusest kui sellisest. Sest ma pole ultrat sellisel viisil varem jooksnud ning ma tahtsin enda kohta lihtsalt õppida.
Kui aga seitsmenda ringi lõpetasin, ütlesid korraldajad, et rohkem joosta ei saa, kuna ilmaolud on ülimalt kehvad. NB! üks lätlane oli ka finišis alajahtunud seisundis, kuigig ise samal ajal korrates “I must run, I must run”. Õnneks aga olid korraldajad temast jõu ja meelekindluse osas üle.
Aitäh ka Salomonile, kelle soojad püksid aga veelgi enam koorikjope, ülimalt kerge ja täiesti veekindel, hoidis mind kuiva ja soojana. Ja juba mainitud HOKA’d hoidsin mind kindlalt rajal.
Minu ülesanne kõige selle juures oli vaid edasi liikuda.
Hannes Veide liikus ka rajal fotokaga ringi ning temalt vähe suvisem vaade jooksule.
