Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

Laulasmaa Ultramaraton toimub 21,1 km pikkusel ringil, mida joostakse kokku 10 ringi.

Vabalt võib ka vähem joosta, tulemus läheb igal juhul kirja, kuid võitjad jooksevad kõik 10 täis. Nii on tavaliselt.

2016 aasta Ultrajooks aga katkestati öösel kella 3 paiku. Põhjuseks väga libedad ja võistlejatele ohtlikuks muutunud mudased tõusud ja laskumised. Minul oli selleks ajaks joostud 7 ringi, ehk siis 147.7 km ajaga 16:55 ja tulemuseks 2. koht. Kolmas koht – eelmiste aastate võitja lätlane Laimonis – oli ca 6-10 min mul järel.

TOSSUD HOKA ONE ONE

Kui Hannes Veide, eelmise aasta Laulasmaa Ultra võitja eestlaste seas ja kellenimelises tiimis ma tänavu jooksin, küsis poole võistluse ajal, et kuidas Hoka’dega on neid libedaid mudatõuse võtta? Pean ütlema, et paremat jalanõud ultra ja eriti veel selliste tingimuste jaoks annab otsida.

Jalanõu on jooksmise A-O ning HOKA ONE ONE on ülimalt hea ultrajooksu jalanõu. Aitäh siinkohal Silver Eensaarele soovituste eest. Jooksin mudeliga Speedcoat ja julgen soovitada kuigi jalas näevad need sellised üsna wanna-be tossu moodi välja. Paks ja kõrge tald ning ka värvilahendus on pigem selline street-walkeri laadselt silmatorkav.

JOOKS ISE

Esimesed 2 ringi jooksin hästi kerge tempoga, hoidsin ennast tugevalt tagasi ja vähegi tõusu moodi asjad kohe kõndisin. Ringi ajad umbes 2:05. Kolmandal ringil hakkas juba sadu tugevnemise märke näitama ning vahetasin lühikesed käised pikkade vastu. Keskmine tempo veidi langes, ringi aeg võis olla ca 2:10.

Kaja, kelle asendamatu abi võimaldas mul põhivahetusala väga kiirelt ja sujuvalt teha, andis ka teada, et Assar lubas minuga kolmanda-neljanda maratoni ajal tulla jooksma. Olin juba viienda ringi teisel kilomeetril, kui äkki oli tagant kosta pikkade sammude müdinat – ja hopp – Assar oli mind kinni püüdnud. Kinnitasin talle, et meie jooks saab olema erakordselt aeglane, ja ta ei näe ühtegi kilomeetrit, mis oleks kiirem kui 6min/km kohta.

See tempo sobis Assarile hästi, ta jooksis selg ees ja filmis mind, hüppas sinna põõsasse ja teise et taas mõni parem klõps saada. Siin olevad fotod ongi Assari tehtud.

Imelikul kombel ei tulnud vähemalt selle 7 ringi jooksul veel pähe seda nii tavapärast mõtet, et “miks ma seda teen?” Ma lihtsalt tegin ja jooksin.

Viiendal ringil koos Assariga joostes, olin kas kolmandal või neljandal positsioonil. Kõige ees väga kiire lätlane, tema järel üks või kaks eestlast. Alles hiljem sain teada et ainult üks eestlane. Ja üsna minu järel veel üks lätlane.

Esimesel kohal olnud lätlane läks järgmisel ringil väikesele puhkusele, et siis naasta uue energiaga. Üks eestlane minu ees aga oli kadunud, ilmselt ka läks puhkama või lõpetas ning teine eestlane lihtsalt ei suutnud rohkem tempot hoida. Kui seitsmendal ringil olin kõige kaugemas punktis ja taas Hannest nägin, siis ta küsis, “tahad teada kuidas Sul läheb?”, kehitasin õlgu, sest ega mul liiga palju mõtlemisvõimet enam alles polnud. Aga Hannes vastaski ise: “Sa oled juba pikemat aega esimene”.

Tunnistan ,et see ei äratanud minus mingit emotsiooni, sest ma ei olnud sinna ultrale üldse võistlema tulnud. Minu eesmärk oli iseendaga joosta ja mitte lasta ennast kannustada võistlusest kui sellisest. Sest ma pole ultrat sellisel viisil varem jooksnud ning ma tahtsin enda kohta lihtsalt õppida.

Kui aga seitsmenda ringi lõpetasin, ütlesid korraldajad, et rohkem joosta ei saa, kuna ilmaolud on ülimalt kehvad. NB! üks lätlane oli ka finišis alajahtunud seisundis, kuigig ise samal ajal korrates “I must run, I must run”. Õnneks aga olid korraldajad temast jõu ja meelekindluse osas üle.

Aitäh ka Salomonile, kelle soojad püksid aga veelgi enam koorikjope, ülimalt kerge ja täiesti veekindel, hoidis mind kuiva ja soojana. Ja juba mainitud HOKA’d hoidsin mind kindlalt rajal.

Minu ülesanne kõige selle juures oli vaid edasi liikuda.

Hannes Veide liikus ka rajal fotokaga ringi ning temalt vähe suvisem vaade jooksule.

Kõik algas sellest, kui saabusin septembris 2014 nädalaselt tööreisilt Sarajevost ning kohtusin Frankfurthi lennujaamas ühe inimesega.

Tema nägu säras rahulolust, tal olid jalas liibukad ja tossud, seljas t-särk kirjaga Berliini maraton ning tema olek väljendas seda, et ta on just poodiumilt alla astunud. Tammepärg oli just pagasisse ära antud.

Peale lühikest ülekuulamist sai selgeks, et ta eesmärk oli 2:55, kuid lõpetas ajaga 2:52. See oli Kait Vahter.

Ja mõned nädalad hiljem sain aru kuidas see number oli roninud läbi mõlema ajupoolkera ja moodustanud sinna mitmed lisakäärud. See ei saanud olla muud kui uus eesmärk aastaks 2015.

See tähendab, et joosta tuleb 42 km keskmise tempoga 4:09 min/km.

Varasemad jooksuvõistlused koos aegadega olgu siinkohal välja toodud.

Tallinna Sügisjooks, 21 km ehk poolmaraton
2007 – 1:33
2005 – 1:44
2004 – 1:32
2003 – 1:43

Tartu Jooksumaraton, 23km maastikul
2007 – 1:49
2006 – 1:41
2005 – 1:47
2004 – 1:53

Maraton 42km
Vana-Aasta jooks 2007 – 3:47
Helsinki Maraton 2004 – 3:49

Viljandi järvejooks, 12km maastikul
2007 – 49:48
2002 – 53:42

Need tulemused, värskemad neist pealegi 8 aastat vanad, ei väljenda mingilgi moel võimekust joosta heast peast maratoni alla kolme tunni.

Kiiruslikud näitajad on inimesel parimad vahemikus 25-30a ning jõunäitajad vahemikus 30-35 a. Seega oma parima tulemuse oleks pidanud 43-ne ammuilma ära tegema.

Muutused

Täna töötan selgelt sihiku 2:55 nimel. Teooria kõigepealt ja siis praktika, lugesin hulgaliselt erinevaid raamatuid läbi ning hakkasin endale treeningplaani koostama.

Suur aitäh Ahto Tatterile, kes aitas mul plaani õigel ajal üle vaadata (peale kuu aega üksi rahmeldamist) ning eelkõige tänu selle eest, et aitas taastavat nädalat paremini lahti seletada.

Lisaks aitäh Pavel Loskutovile, kes oma bakalaureuse töös on hästi käsitlenud martonijooksja treeningute tulemuslikkust iseenda näitel. Ja Elo Saue bakalaureuse tööst leidsin juba omandatud raamatufaktidele kinnitust.

Tänane treeningnädala maht 110-130 jooksukilomeetrit.
Puhkenädalal 50-60 km.

Jooksule lisandub juurde ÜKE, siinkohal suur tänu Assar Jõeperale ja Taavile kes muutsid oma tavapärast hallis käimise aega ja kohandasid seda vastavalt minu võimalustega.

Iga nädal käin vähemalt korra kajakiga merel, siinkohal tänud Kajale, kes seda hullust rõõmsa meelega minuga kaasa teeb.

Ja ikka on vaja vaheldust, rutiinist tuleb välja tulla. Külmadel ilmadel kerin toas pukil ratast kuid valgematel õhtutel ja nädalavahetustel olen saanud juba kaherattalise ka õue lükata.

2014 augustis-oktoobris suutsin oma eeldatava maratoni tempoga (4:09) joosta järjest 2km. Peale seda pidin end spordirajal mõneks ajaks varna taastuma riputama. Pulss oli sellise tempoga kilomeetri lõpuks 177, mis on kaugelt üle anaeroobse läve.

2015 veebruar jooksin 16km-se otsa keskmise tempoga 4:07. Ja anaeroobse läveni oli pulsi järgi küllaga ruumi.

Ülikonda ostes astusin rätsepa juurde sisse, kuna ka slim-versioon lotendas. Rätsep: “kas väiksemat numbrit polnud, siit vöökohast peab ju nii palju sisse võtma?” – mina seepeale “oli küll, aga siis ei mahtunud mu jalalihased sääretorudesse sisse”.

Aasta tagusest 74kg kehakaalust on tänaseks järel ca 65 kg.

Sõbrad juba ütlesid, et Norra suusamatkale minnes on oht mind suurema tuulega ära kaotada… Eks siis peab midagi raskemat seljakotti sättima.

Augustis Tšehhi seiklusspordivõistlusele valmistuv tiim tegi proovivõistluseks Kõrvemaal 8 tunni pikkuse rogaini.

Tulemused. http://www.orion.ee/rogain/2011/web/results8h.htm 

Tšehhi tiim koosseisus:

• Leivo Sepp
• Mariann Sulg
• Kaido Hallik
• Jaanus Soots

Ja tänu suurepärasele rajaplaneeringule ning väga heale tiimitööle saavutasime segatiimide arvestuses 1. koha, saades kokku 128 punkti.

Üldarvestuses tulime 3. kohale, seega samuti suhteliselt kõrgel positsioonil.

Rajal olime 7h59min ning läbisime kokku 55km. Sellise ettevalmistuse pealt võib Tšehhi minna küll: http://www.adventurerace.cz/en/home

Igatahes suurimad tänud kogu tiimile!