Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

Roheliste Rattaretkelantakse välja igal aastal aunimetus “Rattarüütel”. Aastal 2014 on Roheliste Rattaretke Rattarüütel Leivo Sepp järjenumbriga 14. Seekord toimus Roheliste Rattaretk 16-18. mai 2014.

Rattarüütel on rattaretkeline kes:

• on osalenud võimalikult paljudel Roheliste Rattaretkedel,
• on oma tegevusega innustanud teisi,
• ja lubab kogu ülejäänud elu jalgrattaga sõita.

Rattarüütliks löömine toimub tseremooniaga, kus inimene peab laskuma kohaselt ühele põlvele, misjärel puudutatakse sepistatud mõõgaga tema mõlemat õlga ning loetakse peale sõnad ja nimetatakse rüütliks.

Kuidas aga kõik see alguse sai?

Pean tunnistama, et ma olen täna sellele kõigele tagantjärele mõeldes ka ise küsimuse ees, et “kuidas ma ikkagi sattusin rattaretkedele?”

Mitte keegi minu sugulastest pole rattaretkel osalenud ega sellele tähelepanu pööranud (ei minu vanemad ega ka õed). Samuti pole minu nooruspõlve hoovisõpradest keegi sellega tegelenud?

Seda enam olen ka ise imestunud kuidas ma nendele väga toredatele üritustele jõudsin

Paldiski

Meenub see, kui ühes kohas suunati rattureid mitte otse Paldiski peale, vaid pidime ära keerama Madise peale. Mis seal ikka – kui rada on nii siis keeramegi.

Aga kui me lõpuks mööda mingit mitte-maastikku oma rattaid Paldiski poole lükkasime, hakkas asi tasapisi selginema. Meile jagati labidad ning me asusime betoonist poste maast lahti kaevama ja võrkaeda laiali harutama.

Lõpuks olime piisavalt palju aeda maha võtnud, et läbi lasta tuhat jalgratturit. Selleks ajaks – ehk siis selgelt natuke liiga hilja olid sellest teada saanud Paldiskis asuvad kindralid, kes tulid sinna kohale paari Nivaga. Selle aja peale pudenes sealt jalgrattureid juba sisse nagu kärbseparv. Mäletan selgelt pilte sellest, kuidas üks kindral püüdis ühe jalgratturi kinni ja hoidis temast kinni ning selgitas talle, et ta ei tohiks sinna minna. Samal ajal läksid paremalt-vasakult mööda kümnete-sadade kaupa rattureid.

See oli tõesti poliitiliselt koomiline vaatepilt ja toob mulle siiani naerumuige suule, kui meenutan millise ahastusega proovisid 4-5 kindralit takistada tuhandet ratturit Paldiskisse pääsemast.

Sõitsime Paldiskile tiiru peale, külastasime reaktorit jms objekte. Mul oli kaasas ka veneaegne radiatsioonimõõtja, mida usinalt seal katsetasin – aga kahjuks või õnneks see normaalsest rohkem piiksusid tegema ei hakanud – ka mitte reaktori juures.

Jõudsime lõpuks seestpoolt Paldiski suletud väravateni ning tervitasime oma sõpru teisel pool väravaid. Suletuks aga jäid need väga pikaks ajaks.

Kuid asi oli ka kontrolli all – nimelt kui vähegi teelt kõrvale minna siis metsas, põõsaste taga olid sõjaväelased automaatidega.

Viimaks aga saavutati kokkulepe ning väravad avati – meie saime välja ja teine grupp sai sisse.

Väärt elamus, aitäh korraldajatele sellise julge otsuse eest!

Naha küla

Füüsiliselt kõige raskem Roheliste Rattaretk. Seal oli võimalik valida kas minna otse või teha ring Läti piiri äärde, Naha külasse. Mis see 10km siis ikka ära pole – muidugi ring sisse.

Tagasitulek oli aga piinade piin. Nimelt oli hakatud sinna teed rajama, millega oli jõutud nii kaugele, et tulemuseks oli liiv. Ja mitte lihtsalt liiv, vaid 27 kraadises kuumuses väga pehmeks läinud. Sinna vajusid iga sammuga sügavale sisse. Ja kuna jalgrattaks olid tol ajal pigem peente kummidega turisti või meesteka tüüpi veeremid ja pakiraamid olid koormatud telkide ja kõige muu vajalikuga…

…siis oli selle 5km lõigu läbimine tõeline katsumus nii füüsiliselt tugevatele kuid veel raskem siis ka mitte nii tugevatele.

Aga mul on ikkagi hea meel öelda aitäh korraldajatele sellise raske katsumuse läbimise eest.

Kõige külmem

Meenub üks Roheliste Rattaretk, kus hommikuks olid kõik vedelikud jäätunud. Hommik oli nii külm et kõik riided mis vähegi leidusid tuli selga panna. Ja kuna kindaid polnud kaasas siis mäletan, et ohvriks sai toodud varbad ja villased sokid kätte pandud.

Sõiduhommik oli sügavalt udus, sõitsime kui valge vati sees ning meenub ühest koplist äkitselt udust välja ilmunud hobune nagu oleks tegemist mingi müstifikatsiooniga.

Kõige vihmasem

Saaremaa, ainult sadas.

Kõige keerulisem oli Saaremaal see, kui pidin hommikul lastele ütlema, et nüüd on vaja selga panna eelmisest õhtust veel märjad ning hommikuks veel tagatipuks külmunud riided. Tegime seda ja kolmandal päeval paistis päike ning me kuivasime ära

Aitäh korraldajatele, et te ka nii rasketes tingimustes jäite oma liistude juurde!

Neljapäevased matkad

Meenub, et algusaegadel olid matkad lahedalt pikad – ehk siis kohale läksime juba neljapäeva pealelõunal ning sõitsime miski 25 km laagrisse. Sellele järgnesid täispikad sõidupäevad reede/laupäev ja natuke lühem jälle – pühapäev.

Need olid lahedad ajad, kuid saan aru, et paljud tulidki siis kohale alles reedeõhtuks.

Sellegipoolest aitäh korraldajatele, et te omal ajal sellise pühendumisega asja korraldamise ette võtsite!

Lapsed ja käru

Kõik mu lapsed on sisuliselt sünnist alates osalenud rattaretkedel. Küll imikuna ja traksidega seljas, rattatoolis, kärus, lasteratastega jne.

Kui kellelgi meenub ajaloost üks lastekäru, mis tavapäraselt oli ka tandem-tüüpi ratta järel ja millega käisid väikesed põnnid rattaretkel, siis see oli just seesama meie oma.

Nagu pildilt näha, siis oli ka kogu varustus kaasas – telgid-matid-magamiskotid-vahetusriided jne. Siin oleme just ületanud Kavastul praamiga Emajõe.

Selle käru soetamine oli 97-98-l aastal väga kallis ettevõtmine, kuid teenis meid seevastu ligi 10 aastat.

Raske oli ka lastel, kui pidi ratast liivastel tõusudel käekõrval lükkama.

Kõige noorem osaleja oli meie peres 2,5 kuune kui ta tegi juba kaasa kolmepäevase rattaretke ja magas telgis.

Aitäh korraldajatele, kes võimalusel tulid meile vastu, et soodsamatel tingimustel retkele pääseda!

Lapsed täna

Roheliste Rattaretke oodatakse meie peres terve aasta. Ja täna sõidavad lapsed ise selle tandemiga, mille taga nad omal ajal kärus istusid.

Sel aastal “Kuidas elad, Märjamaa?” võtsid nad kõik väga põhjalikult ette rattaretkeks valmistumise, nimelt kõik tegid endale sobilikud särgid ja lisaks disainiti tandem rasta-toonidesse. Näiteks tandemil sõitjad tegid endale särgid Vedur ja Vagun…

On enam kui kindel, et lapsed on väga uhked selle üle, et Rattarüütli aunimetus meile jõudis. On nad ju kõik seda oma väikesest lapsepõlvest peale teinud ja kindlasti jätkavad ka edaspidi.

Hinnanguliselt olen osalenud 20-l Roheliste Rattaretkel.

Suur tänu kõikidele korraldajatele ning headele sõpradele, kes selleaastase Rattarüütli valiku otsuse taga peituvad

Edu ning jaksu korraldajatele selle toreda rattaretke jätkamiseks!

Info Märjamaa kohalikus lehes:

http://eestielu.delfi.ee/eesti/raplamaa/marjamaa/elu/roheliste-rattaretk-andis-osalejatele-uut-energiat.d?id=68720231

Esimesel päeval oli kaamera kiivri küljes.

Teisel päeval oli kaamera ratta küljes. Preston oli lahedate hüpekatega kiire rada.

Viisn täna oma ratta Tiger Mountain mäele jalutama, seal on nimelt Seattle lähedal TOP10 hulka kuuluvad single träckid.

Läksin väga elevile nendest radadest, kuid ratas arvas et nii hüppeid sai liiga palju ning lõi esialgu stemmile mõra sisse.

Võtsin siis singel träckidest allatulekut veidi rahulikumalt kuna üle 20km oli vaja veel kodu poole vändata. Õnneks olin aga juba maanteel kui stemm täielikult purunes, tõstsin nimelt esiotsa kõnnitee servale ja nii see lenks mulle pihku jäi.

Tee äärest murdsin endale ühe oksa, taskust leidsin veidi teipi ning parandasin lenksu. See jäi aga erakordselt vedel vähese teibi tõttu.

Seega sõitsin esimese supermarketini. Sealt ostsin teipi juurde, et koduni jäänud 15 km ära sõita. Toetada muidugi lenkusel ei saanud, kuid manööverdamistel ja pidurdamisel toetusin kahvli otsa peale, muul ajal aga sõitsin “käed vabad” süsteemiga.

Rada Preston Railroad Trail:

Jalgrattapump

Kinnitati ratta raami külge ning külje pealt väljatulev voolik ühendati ventiiliga ning siis seda riistapuud vändates sai kummile rõhu sisse.

Rattalambid

Luumeneid pole antud, valgusallikas polnud LED vaid vedelkütusel põlev lambitaht. Parempoolsel pildil on jalgratta tagumine tuli. Oranz juhe on voolik ning see oli selleks, et esilambi petrooleumimahutist tagumisele lambile kütus jõuaks.

Spidomeeter

Kui täpsem olla, siis ikkagi kilomeetrite või miilide lugejad. Kiirust need ei näidanud. Valmistatud USA-s.

Käiguvahetaja

Tegemist on kahekäigulise jalgrattaga.
NB! See pulk mille küljes on käiguvahetaja, suundus sirgelt tagumise ratta nö. kahvliks. Käiguvahetajate kohal nähaolev nahkrihm hoidis sadulat paigal. Vaata sadulapilt järgmisel fotol.

Sadul

Eelmise pildi jätkuks sama jalgratta nöörist punutud sadul mida hoidis eestotsast pingul nahkrihm ning taga olid vedrud.

Pidur

Kuna tol ajal väga ei kihutatud (meie tänapäeva mõistes) olid ka pidurid tagasihoidlikumad. Nagu näiteks alljärgnev mis vastu rattakummi käib.

Pidur 2, nööriga

Vaata mõlemat pilti. Esimesel on näha pidurdamise osa, mille käigus nöör tõmbab puuklotsi vastu ratast, tekitades sel viisil pidurdumise efekti.
Piduri rakendamine käis aga lenksust mille ümber nöör oli keritud – ja lenksu tuli nimelt keerata enda suunas nööri pingutamiseks ja seeläbi pidurdamiseks.

Velocipede 1840 aasta

No Comments. Pedaalida sai nagu sellel plekist lasteautos millega ma 5 aastaselt maal ringi sõitsin. Kuid tänu pedaalidele jäi keeramise raadius õige ahtaks. See ratas ei saanud erinevalt teistest tegelikkuses elujõuliseks.
NB! üks väheseid rattaid mis on ilma pidurita.

Pedaal

Klippidega pole siin midagi teha. hea kui tavalise suure saapaga vändatud saab sellel kolmnurksel pedaalil.

Tandem külgkorviga

Kui isa-ema olid ikka hullud pikamaa ratturid siis ka laps tuli maast-madalast kaasa võtta. Seega – tandemile külgkorv. Ja loomulikult peab külgkorvis sõitja end mugavalt tundma, näha on korralikud vedrud.

Politseinikud – Scotland Yard

Politseid peab olema kiire – seepärast siis suur ratas. Samas ei tohi ta aega kulutada tasakaaluhoidmisele – seepärast siis neli väiksemat ratast ümberringi.

Tavaline jalgratas

Need olid ühed levinuimad rattad omal ajastul. Sadulakõrgus ei olnud reguleeritav, vaid neid jalgrattaid toodeti vastavalt inimese jala pikkusele. Seega pikem hargivahe, saad suurema läbimõõduga ratta ja vastupidi.

Kaks vedavat esiratast

Kõik rattad peavad midagi kasulikku tegema. Siinkohal on näha ratas kahe ketiga ning kahe vedava ESIrattaga. Kolmas ratas oli taga ning mida kasutati juhtimiseks.

Kolmerattaline jalgratas

Suur ratas on vedav ratas. Väiksemad on tasakaaluhoidmiseks ja roolimiseks.

Viiene tandem

Ja lõpetuseks. Meil veel on kuhu areneda. Näiteks Hawai Expressi järgmise aasta projekt Tartu Rattavõistlusele.

Rohkem pilte leiad siit lingilt: https://skydrive-df.live.com/?sc=photos&cid=322f8d75bd36db00#cid=322F8D75BD36DB00&id=322F8D75BD36DB00%212924&sc=photos

Korda mitu on ära jäänud Hawaii Expressi talvemaraton. Liigse lume tõttu.

Pilt MargusV telefon/fotokast

Möödunud aasta paksu (40-50cm) lume korral käisime raja osaliselt läbi trekkides.

Sel aastal siis üleskutse peale http://www.hawaii.ee/?id=120614 julget 10 kraadises miinuses ratastega. Raja läbisime siiski vaid osaliselt. Kilomeetreid tuli napp 20 ning aega kulus koos joogipausidega 2:15.

Võsul toimunud Bike Xdream.

Panen välja kaardi meie teevalikuga.

Tegelikult oleks pidanud natuke rohkem värske peaga ära planeerima. Hilisemad otsused oleks võinud olla paremini tehtud. Aga mis teha kui kaks tükki panevad nagu oleks elioncup ning kolmas on koomapiiril neil sabas.

Sõitsime peaaegu 80km ning kogusime 26 punkti. Koht 24 – ehk kusagil tagaotsas.

Sel aastal toimus Haanja 100 raames kaks võistlust – tavapärane 100 km ja uudsena 100 miili ehk 160km sõit. Kilomeetri sõidul oli kirjas üle 400 osavõtja ning miilisõidul mis kannab nime täitsa segastele 33 inimest.

Ratta ettevalmistuse alla kuulus paar nädalat tagasi keti ning piduriklotside vahetus.

Rajal oli miilisõitjatele 6 TP-d, millest 2-4 ja 3-5 kattusid, seega nendesse punktidesse oli mõtet ette saata vajalikku kräppi. Mõlemasse läks 2 geeli, magneesium, pudel värska mineraalvett ja 3-5 TP-sse lisaks kaks korralikku singi-juustu võileiba.

Kubija hotelli sisenedes nägin seal suurt hulka rattaid ning kohe hakkas silma, et osadel on nimelised numbrid. Liigitasin need Ivari sõpradeks/eliidi sõitjateks/staažikateks Haanja 100 osalejateks. Regasin end ära ja numbriümbrikku lahti võttes vaatas mullegi sealt vastu nimeline number - SEPP. Olin rõõmsalt üllatunud ja sain aru, et need on siis ainult miilisõitjatele. Lisaks oli miilisõitjatel selja peal sama omanimeline number ja nagu Ivar Tupp ütles „siis on tagantpoolt tulles võimalik vahet teha eliidi- ja tavasõitjatel“. Selge siis, olin enesele teadmata liigitunud eliidisõitjaks.

Start anti hommikul kell 7:00. Kuna teiste seas oli ka Rain Lond siis tegin hea plaani, et kui tema selg mul silmaulatuses püsib, olen päris normaalsel positsioonil. Pean ütlema, et plaan oli super, kuna Rain lõpetas 4. kohaga. Ka mina lõpetasin 4. kohaga, kuid seda finišiprotokolli lõpust vaadatuna.

Peale starti olid esimesed kilomeetrid mööda asfalti, mille käigus Raini selja jälgimine tõstis minu keskmise pulsi 174 peale. Selle tulemusena olin ma maastikule keerates igast küljest aurav keedus. Avasin oma lukud ja tuuldusin mõned kilomeetrid, kuna selgus et need esimese otsa mehed ei kavatsegi tempot alla võtta.

Sõitsin edasi koos ühe leedukaga. Peale seda kui me koos aga „rajapikenduse“ ehk ühe pauna ja tõusu juurde võtsime, olime viimased. Sõitsime Vitalijusega vaheldumisi 2 TP-ni, kus kohtasime alles esimest hingelist.

Vitalijus oli kõvakattega teedel kiirem, kuid nii kui asi tehniliseks läks – laskumised, singlid, juurikad, mudaaugud – oli eelis selgelt minul. Vahepeal tundus, et Vitalijus leidis turbonupu üles ja kaob aga võta näpust – kuusesingel vol.1 juures jäi ta jälle kiiresti maha.

Sõit ise oli väga lahe, kõigile jäid kindlasti meelde mäed nimedega Mõrvari isa ja Mõrvari poeg – need siis sellised mõnusad seinad kus ratas õlal üles tuli ronida. Miilisõitjad said neid mägesid isegi kaks korda forsseerida.

Muda oli võrreldes mõne eelmise korraga vähe, kuid siiski piisavalt et puhtaks mitte jääda. Kõikidest nendest loendamatutest mudaaukudest läbisõitmisel tuli kasutada tehnikat, et enne hoog sisse, tõenäoline trajektoor valmis ja siis suu-nina-silmad kinni ning kahte lehte lendavast mudast läbi. Kui siis peale seda juhtus tulema kruusalõik, millel tempo tõustes eraldus ratta küljest arvestatav kogus muda, oli keeruline end säästa selle eest. Ühel korral oligi ratas voolinud sellise ilusa ümmarguse muda-herne ja lennutas selle täie hooga täpselt mu paremasse ninasõõrmesse.

2 TP-s jäi Vitalijus kohmitsema ning koos Kalvikuga panime sealt minekut. Sõitsime vahelduval moel 3 TP-ni kuid peale seda leidis Kalvik üles turbonupu ning läinud ta oligi. Hiljem kohtusime miilisõitjate ärakeeramiskohas kus oli ajalimiit kas lubatakse teisele ringile või mitte. Selgus, et oma turbonupu oligi ta selleks sisse pannud, et kindla peale limiiti jääda. Sõitsime taas koos kuni 4 TP-ni kuhu jäi meist maha veel üks miilisõitja Tõnu Hendrikson. Varsti aga tuli Kalvikul, nagu ta hiljem ütles, uni peale ning siis kasvatasin ma mõningase edu tema ees. TP-5-s jõudsin ära süüa oma singi-juustuleiva ja olin lahkumas kui tema sisenes. Järgmine kord kohtusime finišis.

Sõit muutus aga tegelikult lahedaks siis kui hakkasid selg ees vastu tulema 100km tagumise otsa mehed. Iga selline „skalp“ lisas positiivset emotsiooni. Kuigi selleks hetkeks oli neil sõidetud 70km ja minul 130, möödusin neist kui postist. Kui ma enne arvasin, et sõidan aeglaselt ja tõususid ei jaksa võtta siis neist möödudes ei saanud aru miks nad „seisavad“. Nii kui silmapiiril mõnda selga nägin, teadsin et piisab ühest tõusunukist ja jälle skalp kirjas.

Mul puudub aimdus, mida kilomeetri sõitjad võisid tunda kui 60km rohkem sõitnud tegijad neist kui postist mööduvad, kuna selja peal olevast numbrist on ju aru saada, et tegemist on miilimeestega.

Kõige suurem üllatus aga tuli enne finišit seoses Vällamäega. Nimelt mul oli rajaprofiililt meeles, et nüüd on põhiliselt allamäge, aga no sellist ronimist ma küll ei osanud oodata.

Finišisirge oli mööda Kubija asfalteeritud kergliiklusrada kuni hotelli kõrvale alla.

Lõpetuseks veel selline huvitav fenomen. Nimelt kui seiklusspordimaastikul on vähesed minust rattas kiiremad siis rattavõistlusele minnes lõpetan mina viimaste seas. Vähese trenni viga ilmselgelt.

1. koht lõpetas ajaga 8:30, minu finišiaeg oli 11:14, seega kaotus võitjale 2:44. Tõusumeetreid kokku 2210 ja teepikkus 160,9 km. Keskmine kiirus 14,1 km/h.

Leidsin õhtul telefonist TiitP SMS-i “Rattasport Homme hmkl?”.

Seekord rohkem reageerijaid polnud, seega järgmisel hommikul 9 paiku saime Pirital kokku ning keerasime kiivrinokad Jõelähtme suunas.

Peale mõnigast tiirutamist vaatasime, et kas jäi mõni rada kahe silma vahele või mitte.

Minu spidokas näitas kokku 71,5km ja aega 3:34.

Polegi ammu nii lahedalt rattaga mürada saanud…

Sel ajal kui enamik rattapedesid oli Kõrvemaa rattasõidul, olime meie Makuga külas Viljandis ning koos Rein Eigeri ja Alar Viitmaa-ga sõitsime läbi peaaegu kogu Mulgi Rattamaratoni raja.

Meie tegelik eesmärk oli siiski tuttavaks saada oma uue 48h võistkonnaliikmega Reinuga. Ja kuidas veel paremini tuttavaks saada kui koos trenni tehes.

Igatahes lõpuks oli seis selline, et 12km enne finišit keerasime asfaldile ning 6-7 km vastutuules sõitsid lausikud (Türi ja Tallinna lauskmaadelt) kohalike tuules. Ka minu kontidesse oli jõudnud teatav väsimus, seega võtsin Reinu sabasse ning Maku oli Alari sabas.

Maratoni rajale läksime siiski enne lõppu tagasi, kuna need viimased terviserajalõigud on ju teada tõusu-laskumise maasikad enne finišit.

Saime kokku 58km ajaliselt 3h34min.

Ma ikka mõtlen, et nii saadaksegi ratturiteks – need mehed seal sõidavad iga päev Mulgi maratoni või kaks :)

Polli mäed on lahedad.

Meie iga-aastane traditsioon teha Paldiski-Tallinn rattasõit enne esimest Xdreami toimus 1.mail.

Pundis olid seekord Kaja, Tiit ja Leivo.

Oleme seda rada läbi aastate läbinud nii jääs kui vihmas, külmas kui soojas. Tänase sõidu tegi erakordseks see, et pidevalt oli tuul tagast. Sellist asja juhtub rattasõidul haruharva :-)

Märga sadas regulaarselt ning soppa olid igale poole paigutatud.

Keila-Joal tegime tavapärase võiku peatuse, vihma kallas ning ning liiv ragises hammaste all.

Kaja: Tänavune teine rattasõit- Paldiski-Tallinn

Tiit: Paldiski - Tallinn ratastega