X-team (http://www.xteam.ee) sai maha ühe suurepärase võistluse korraldamisega, nimelt 21-23.mai 2010 toimus Põlvamaal Mountain Loghome 48/12 kestvusspordi võistlus.
Ekstreem Adventure oli seekord väljas tiimiga Margus Marrandi, Rein Eiger ja Leivo Sepp. Kokku läbisime 200km ratast, 85km jalgsi, 35km kanuuga, 24km rulluiskudel ja 0,5km ujudes.
Lõpetasime kaheliikmelisena, kuna Maku sai esimesel päeval päikesepiste moodi asja.
Võistluse käik
Esimesele trekkingule minnes vaatasime kella, rajapikkust ja kontrollaega. Leidsime et aega on maa-ja-ilm. Kui aga viimasest punktist vahetusala poole tulime,hakkasime tähelepanelikumalt legendi uurima ning mis selgus – me olime oma kalkulaatorid jms vajaliku oskuse koju unustanud ja selle tulemusena võeti kogu meie mitmetunnisel trekkingul saadud 9 punkti lihtsalt maha.
Ja see pole veel kõik, ka järgmise rattaetappi olime niimoodi sisse sõitnud, et kõik selle etapi punktid võeti ära.
Kuskil vahetusalas mõnikümmend tundi hiljem kuulsin, kuidas korraldajad rääkisid, et esimese 12h jooksul lõpetas üks tiim miinusega. Mõtlesin ise selle peale, et “no erilised tropid pidid ikka olema, peale 12h võistlemist pole neil seis mitte positiivne ega ka mitte null, vaid miinus”. Finišis sain teada, et meie tiim see oligi :-)
Ootame etapileminekut ja teeme Reinuga ühe 20min seiklussportlase uinaku saepuruhunnikus.
Kuna Rein on rattur ja põhiosa võistlusest olimegi vaid kahekesi siis rattasõit oli seekord päris hea. Nimelt ratturiks kvalifitseerumine tähendab minu jaoks seda, et ma võin vajutada pedaale palju tahes, Rein tagant ära ei kao. Isegi kui ta vahepeal ütles, et ta on energiast täitsa tühi, ei pidanud ma kordagi taha vaatama kas ta on seal või mitte. Nii sujus meil kahekesi sõit väga hästi.
Kui Rein aga 15km enne lõppu ühe geeli ära sõi, polnud minul enam ette asja. Hoidsin end 5-10cm Reinu tagarattas ning tema lihtsalt vajutas vastutuules ja kruusakatel 26-28km/h keskmist.
Ja suur tänu Myrakarudsitele, kelle ühe karbitäie pastarooga me vahetusalas pintslisse panime. Nimelt olime asju pakkides olnud kuidagi kokkuhoidlikud söögi ja joogi saatmisega uisuvahetusse. Seega tänu nende pastale saime tagasiteel pikal trekkingul 4 punkti võetud.
Parim osa kogu võistlusel, Mr Monk
Meil oli vahetusalas püsti pandud suur telk. Kaks tuba olid puhtalt varustuse jaoks ning üks oli mõeldud ööbimiseks, selline valge võrgu ja lukuga- teate küll ju telke.
Nii ma siis avasin seda lukku vaid niipalju et sealt oli võimalik sisse pugeda. Ja nüüd tundsin et ma olen Mr. Monk ja mul on oma privaatkabinet!
See ruum oli valge ning puhas. Selles ruumis oli Travel Lunch, õlu ja minu kaks sõpra Maku ja Rein.
JA SELLES RUUMIS POLNUD ROHKEM MIDAGI. Seal polnud looduse asju (loodus = sääsk).
Ma võtsin mütsi peast ja tegin luku eest lahti – ja mitte keegi ei söönud minu verd. Igal pool ümber muidugi pinises aga telgi seinad pidid kõikidele sääserünnakutele vastu.
Aga ka pühapäevaõhtul koju jõudes arvasin ma kuulvat kõikjal sääski ning olin pidevalt valmis neid ära ajama. Mu pea ilmselt pinises.
Randy ja Heigo – see oli ütlemata tore ja positiivne võistlus.
