Kõige põnevam aga oli Underground tour. Kui sa Seattlesse satud, siis mine kindlasti sinna. Kuna ma siiani olin ainult kuulnud, et mine vaata, siis mõtlesin „ok, eks ma siis lähen”. Aga oleks ma enne lugu teadnud, poleks mul seda mõtetki pähe tulnud, et kui aega pole siis ei lähe.
Mis see lugu siis on ?
Seattle hakati ehitama kusagil 1850a. paiku. Ok, elu veeres mitmed kümned aastad. Teadupärast aga peavad inimesed igapäevaselt oma vajadusi rahuldama. Seattle aga asus täpselt nii ebamugaval kõrgusel mere suhtes, et kanalisatsiooni oli keeruline ehitada.
Õigemini ehitati lõpuks üks vinge kanalisatsioon koos uuendusega, et peldikud ehitatakse kõrgemale ja varustati igasuguste sitatõkete ja siibritega. Niisiis, peldikusse läksid trepist üles alati ja istusid kõrgel nagu kuningas, isegi kui sul oli vaid 1-korruseline maja. Ok – asi peaaegu nagu toimiski – kui aga merel oli tõusuperiood ning sa juhtusid peldikus rahulikult oma kõigeparemat tegema ning peale seda vett tõmbasid – siis ohhohooo – võis juhtuda selline asi, et allamineku asemel purskas peldikupotist igasugust värki isegi kuni paari meetri kõrguseni. Ühesõnaga kogu kanalisatsioon töötas aegajalt tagurpidi ning siis haises terve linn ja olemine oli majades sees kui ka tänavatel väga must ning jäle.
Paha lugu ju iseenesest. Niisiis, selleks et kehvadel aegadel mitte sita ja sopa sees kõndida tavalistel tänavatel, ehitati teise korruse kõrgusele jalgteid – kus sai siis puhta jalaga kõndida. Nõnda siis arenes see edasi, kuni kvartal-kvartali järel ehitati kogu tänava ulatuses teedele nö teine korrus peale. Seal oli hea ja puhas ning värske õhk. Kogu sitane elu jäi esimesele korrusele aga edasi. Samuti olid poed ikka veel seal all – nüüd juba pimedusse mattunud ligastel tänavatel. Elu käis kahel tasandil – all käidi poodides, kõrtsis, juuksuris – kuid üleval oli lihtsalt hea olla. Mõnda kohta ehitati ka tänavale aknad, et alumine tänav ka valgustatud oleks. Hobustega sõideti kohati üleval, kohati all.
Siis aga hakkasid seal pimeduse ja sita sees igasugused rotid jms jäledad elukad rõõmsalt paljunema. Ja tol ajal esines ka juhtumeid, kus inimese elu langes rottide ohvriks. Võeh.
Sisuliselt see siis ongi Seattle undergroundi lugu, et lõpuks kolisid kõik inimesed ära elama teisele korrusele, millest sai tegelikult kogu linna uus esimene korrus – ja senine esimene korrus jäeti täielikult maha. Linn kasvas ühe korruse võrra kõrgemale! Peaaegu uskumatu !
Uus linn valmis lõplikult kusagil 1900 paiku.
Muidugi jäid eksisteerima sinna nüüd juba maaalusesse süngesse ja ohtlikku linna mingisugused salabaarid jms. kohad mis ilmselgelt kartsid ilmavalgust. Loomulikult elutses seal veel pikka aega mingi kummaline seltskond – kõndis ja toimetas mööda neid mahajäetud kottpimedaid tänavaid. Samuti loobiti suur osa nendest esimese korruse tänavatest igasugu vana träni lihtsalt täis.
Ja käesoleva tuuri käigus siis räägitaksegi väga palju sellest samast loost ning käiakse maa all vaatamas Seattle kunagist esimest korrust ja vanu tänavaid. Sa näed seal näiteks Seattle keskpanga hoonet, kõrtsi, hotelli...
Võid vaadata vanaaegseid pilte, kus seesama maja sillerdab päikese käes, mille süngel esimesel korrusel sa parasjagu aknast välja mõttetule, pimedale kuid kunagi elu keenud tänavale vaatad.