Xdream sügisene osavõistlus Viljandis

Täna toimus Xdreami sügisene osavõistlus - sprint, ütlen kohe et SuperLux. Väga mõnus võistlus toimus - nagu alati. Kuigi ma eile ennustasin, et meie finisiajaks tuleb ca 7 tundi, siis tegelikult lõpetasime ajaga veidi üle 5-e tunni.

Võistles EMT segavõistkond - segased@emt - koosseisus Leivo Sepp, Kaja Pino, Alar Jõeste.

Tulemus: aeg 5:23 (see on juba koos 15 min trahviajaga, mille mina kogemata tekitasin) ja mis kõige olulisem - LÕPUKS ometi sellel etapil võitsime meie pikaaegset kallist konkurenti Hekotek sega. Niiet segavõistkondade arvestuses tulime 9. kohale ja lõpetas üldse 11 segavõistkonda.
Üldarvestuses tulime 41 lõpetaja hulgast 35 kohale.

Võitja oli muidugi ISC Adventure Team (Heiti Hallikma, Randy Korb, Rain Lond) ajaga 3:32 - Eesti esivõistlejad multispordis.

Pildialbumi panin ka juba üles. Kaja kirjutab (nagu alati), veidi pikemalt sellest käigust. Vaata Lembitu Kuuse kommenteeritud ETV kokkuvõtvat spordiuudist selle kohta.

xdream sügis Leivo Sepp

Kaja Pino xdream sügis

Alar Jõeste xdream sügis

Mis ootab ees järgmisel xDreamil ?

Infot on suhteliselt napilt :)

Aga see meid ainult rõõmustabki, sest kindel et seiklused tulevad ootamatud ja üllatuslikud.

Teada on koht - Nõva - mere ääres, liivaluited. Muuseas ainuke koht minu teada Eestis, kus on veel laulev liiv. Omal ajal oli ka Kloogarannas ja Laulasmaal, kuid need juba väga käidud rannad ning liiv enam ei laula.

Lisaks on teada selline info, et ühel meeskonnaliikmel on soovitav kaasa võtta ujumisprillid või mask. Täpsustamata mida see iganes siis ka tähendab - aga küllap siis üks KP on kusagil vee all ja sellele tuleb järgi sukelduda. Igal juhul meie võistkonnas on Alar vana ujuja ja küllap me selle triki talle jätame.
Lisaks annan talle kindlasti kaasa oma veekindla fotoka, millega võib kuni 5m vee alla sukelduda, et siis kontrollpunktist ja seal ümbritsevast pilte saaks tehtud.

Öine Xdream 2005

Suveöine xDream.

Start anti kell 22:00 õhtul ja meie võistkond segased@EMT koosseisus Leivo Sepp, Kaja Pino, Alar Jõeste lõpetas pühapäeval kell 13:03.

Hetk enne starti:

xdream suvine start

 

Ja ma armastan inimesi, kes sõltumata metsikust paduvihmast mis meid kohe peale starti tabas, jäävad endiselt rõõmsaks ja positiivseks:

xDream start vihma kallab

Öine Xdream 2005

Suveöine xDream.

Start anti kell 22:00 õhtul ja meie võistkond segased@EMT koosseisus Leivo Sepp, Kaja Pino, Alar Jõeste lõpetas pühapäeval kell 13:03.

Hetk enne starti:

xdream suvine start

 

Ja ma armastan inimesi, kes sõltumata metsikust paduvihmast mis meid kohe peale starti tabas, jäävad endiselt rõõmsaks ja positiivseks:

xDream start vihma kallab

36h võistluse strateegiakoosolek

Täna me kasutasime aega selleks, et istuda koos ja läbi arutada kõik üksikasjad mis puudutavad 36h kestvusvõistlust. Koos istusid segased@EMT võistkonnaliikmed Leivo Sepp, Kaja Pino ja Alar Jõeste.

Ühesõnaga strateegiline koosolek - üksikasju ma siin ei avalda, kuna see kahandaks oluliselt meie konkurentsieelist teiste ees :-)
Muuhulgas panime kirja et kõik peavad rattapüksid ja jooksujalanõud võtma :-)

Selline tegus plaanimine. Aega on kõigest 5 päeva - ja juba me stardimegi. Õhtul kell 20:00 antakse 200 km pikkusele distantsile start.

Jooksutreening Kõrvemaal - 40km

36h treeningul kõrvemaal - Leivo


Täna siis läks tiim segased@EMT koosseisus Leivo, Kaja, Alar Kõrvemaale eesmärgiga 36h võistluse jaoks jooksutrenni teha. Alustuseks kaalusime kaasavõetud saunakaaluga seljakotid üle, et kellelgi kogemata liiga raske kott ei oleks.
Ei olnud - kõige raskem oli minul - 5kg, kõige kergem Kajal - 3,5 kg.

Ilm oli väga super. Joosta-matkata oli ülimõnus ja nii möödusid 40 km lausa lennates - 7,5 h.

 

36h treeningul kõrvemaal - Kaja


Kuna oli teada, et täna on kõrvemaal ka teisi jooksjaid, siis alguses arutlesimegi, et kas näeme neid või mitte. See teine seltskond alustas Peterburi maanteelt ja lõpetas Aegviidus. Ja kohtumisegi nendega - vähemalt osadega.

Meie tee kulges aga nende omaga hoopis risti. Alustasime Oja talu juurest - nagu üsna tüüpiline igasuguste Kõrvemaa ürituste korral ja liikusime mööda Jussi järvedest edasi Valgejõe poole.

 

36h treeningul kõrvemaal - Alar

Meie eesmärk oli külastada teispoolset Valgejõe ala ning üle jõe minekuks valisime vana tankisilla. Kui kohapeal selgus, et tankisild on - aga ainult mõlemal pool kallast - keskel haigutas igavene suur tühemik. Õnneks aga elab sealkandis hulgaliselt usinaid kopraid (või kobereid nagu meie oleme harjunud ütlema), kes olid ühe vägagi piraka puu üle jõe langetanud.

Sellest meile piisas täiesti et teisele kaldale saada ja oma planeeritud marsruuti jätkata.


Väga palju kasutasime liikumiseks mitte-teedega-alasid, st. suur hulk meie teekonnas möödus metsas, soos ja rabas. Igasuguseid kraave ja ojasid ületades.

Et elu ikka seikluslikumaks muuta, siis oli meil asjaolude kokkulangemise tõttu kaasas vaid osa kaardist - st. päris mitu tundi tassisime kaasas täiesti mõttetut kaarti. Kuna aga me oleme nii kõvad orienteerujad siis kulgesime selle teekonna mälu, tunnete ja mis seal salata ka GPS-i järgi. Igatahes leidsime üles laudtee mis viis mei üle Suursoo otse Paukjärve äärde. Nagu kõik väga hästi teavad, kulgeb Paukjärve äärest juba palju korralike teid Oja talu poole - aga meie läbisime ikka kogu selle vahemaa tihnikutes kolistades, mööda täiskasvanud metsasihte ning üle märgade rabade.

36h treening Kõrvemaal - Alar, Kaja, Leivo

Rohkem pilte asub siin pildialbumis. Ja siinkohal on Alari tehtud fotod koos kirjeldusega. Mina nii laisk, et ei kirjutanud oma piltidele juurde millega tegu.

Lisasin siia ka kaardi meie trackiga, mõned kohad on katkendlikud kuna GPS teadupärast ei tööta just väga hästi paksus metsas.

Kanuumatk lastega

Käisime lastega ühel mõnusal kanuusõidul Navesti jõel. Alustasime Vanaõuelt suunaga Kaansoo peale. Korraldajad pidid Kaansoos vastas olema, kuid lõpptulemus oli see, et 6 kanuud kihutas ettenähtud kohast mööda ja korraldajad pidid neid bussiga tagasi transportima kohta kus me grillisime ja niisama päikese käes tšillisime.

Kanuuga Navesti jõel

Ja korraldajad pidid siis mainima, et me oleme viimase 5 aasta kõige kiirem matkagrupp kes sinna jõudis. Et tavaliselt nad ootavad matkalisi seal vähemalt tund aega, kuid seekord siis läks täiesti vastupidi :-)

Lauri ja Aigar kanuuga ümber Navesti jõelJa muidugi ei puudunud meie matkaseltskonnast ka "seltskonnalõvid" kes korduvalt ja korduvalt ümber käisid kogu selle sõidu jooksul...

Ja mis seal salata, korraldajate arvates täiesti normaalsel ajal kohale jõudsid :-)

 

 

Lisan siia juurde ka lingi pildialbumile.

Kanuumatk lastega

Käisime lastega ühel mõnusal kanuusõidul Navesti jõel. Alustasime Vanaõuelt suunaga Kaansoo peale. Korraldajad pidid Kaansoos vastas olema, kuid lõpptulemus oli see, et 6 kanuud kihutas ettenähtud kohast mööda ja korraldajad pidid neid bussiga tagasi transportima kohta kus me grillisime ja niisama päikese käes tšillisime.

Kanuuga Navesti jõel

Ja korraldajad pidid siis mainima, et me oleme viimase 5 aasta kõige kiirem matkagrupp kes sinna jõudis. Et tavaliselt nad ootavad matkalisi seal vähemalt tund aega, kuid seekord siis läks täiesti vastupidi :-)

Lauri ja Aigar kanuuga ümber Navesti jõelJa muidugi ei puudunud meie matkaseltskonnast ka "seltskonnalõvid" kes korduvalt ja korduvalt ümber käisid kogu selle sõidu jooksul...

Ja mis seal salata, korraldajate arvates täiesti normaalsel ajal kohale jõudsid :-)

 

 

Lisan siia juurde ka lingi pildialbumile.

xDream 2005 kevad

minut enne xdream startixDreami kevadine osavõistlus, osalesime taas oma kindlaks kujunenud võistkonnaga: segased@emt koosseisus Leivo Sepp, Alar Jõeste, Kaja Pino.

 

Aga alustame algusest – Kose-Uuemõisa jõudsime kohale kell 8:10 praktiliselt esimestena – no saime siis rahulikult oma rattaid ja iseennast sättida. Käisime registreerimas ja lootsime mingitki infot välja peilida – aga ei midagi. Kohtusime ja vestlesime stardis rohkete tuttavatega, keda tundsime juba pikka aega seiklusspordi üritustelt.

 

No hüva – start anti kell 10:00 – ja siis kõik ratastele. Kuna käesolev üritus oli meile kõigile esimene selle aasta orienteerumisvõistlus, siis siit tekkis ka sisseelamise vajadus – nagu ka vähene või praktiliselt puuduv treenitus. See andis ennast ka kohe tunda.

Kontrollpunkti võtmine

Nimelt 2 rattapunktis otsustasime selle tehnika kasuks, et jätame rattad metsaveerele ja võtame punkti joostes – mõeldud tehtud. Kuid sealt punktist lõpuks lahkudes olin ma ikka väga masenduses, kuna kaarti mitte kaasa võttes (see jäi ratta peale), jooksin punktist ca 1 km mööda. Siis 1 km tagasi punktini ja veel 1 km ratasteni. Selle minu lollusega kaotasime me vähemalt 8 kohta.

Kõige huvitavam osa rattaetapil oli aga legend-orienteerumine, mis seisnes selles et tuli juhendi järgi sõita, kus oli kirjas 0,2 km pärast vasakule, 0,63 km pärast paremale metsatee, 0,05 km vasakule laudtee jne. Siin kirjutades tundub see imelihtne, kuid suurtel kiirustel ja rohketel ristuvatel metsateedel polnud see sugugi nii hõlbus tegevus. Peale seda sai taas tavalise orienteerumiskaardi järgi edasi sõita.

 

Ühel hetkel siis anti stopp ning rattad tuli rattaaedikusse ajada – kätte anti jooksukaart ja ligi 8 km pikkune jooksuorienteerumine võis alata. Üsna pea selgus ka korraldajate ütlus „vesi on külm”. Nimelt jooksime sel hetkel koos Ironmanide tiimiga ja otsustasime minna ikka Pirita jõeni välja, et vaadata mis nägu see on. Võis ju ujuda otse üle laia Pirita jõe või minna ringiga silla pealt. Jõge vaadates otsustasime ühiselt silla kasuks.

Edasi toimus kõik sujuvalt, tänu Alari suurepärasele orienteerumisoskusele möödusime sellel etapil nii mõnestki võistkonnast. Vahepeal üks võistkond leidis et meiega on nii lõbus joosta, kuna meil on naine võistkonnas ja otsustasid iseseisvalt et nad on meiega konsensuse leidnud. Kahjuks aga oli neil vist omavahel konsensuga probleeme, nimelt kui meie leidsime konsensuse ühe metsarajaga, siis nemad enam meiega konsensuses polnud. Ja seetõttu jäid nad ka meist palju maha J

 

Rattaaediku juurde tagasi jõudes selgus esimene lisaülesanne – 3 m kauguselt tuli visata ühe puust posti otsa autokumm – kaks viskasin sisse ühe mööda. See tähendas meile 2 trahviringi – õnneks aga olid need suhteliselt lühikesed ja kerged.

 

Kaja sööb lõunatNüüd taas ratastele ja võistluskeskuse poole – oli ju sina vaid tühine 3 punkti. Kuid eelviimases rattapunktis „üllatati” meid taas. Nimelt tuli Tootsi-Kiire moodi veeretada ühest heinamaa otsast teise 7 põllukivi ja et füüsika seaduste kohaselt töö kivide jaoks ikka nulliga võrduks, siis tuli need ka lähtekohta tagasi veeretada. No lõpuks saime võistluskeskusesse.

 

Seal võtsime kerge eine, mõned sinna jäetud saiakesed ja spordijook. Tegime ettevalmistusi kanuusse minekuks, mis seisnes lihtsalt selles et riputasime kiivrid ratastele, mina panin endale tasku mõned šokolaadid-batoonid, Kaja haaras kaasa lihapirukakoti ja olimegi valmis. Kanuuga läks sõit suurepäraselt, ette rutates pean ütlema, et ümber ei käinud ja meist keegi mööda ei läinud – super. Vaevalt et meie tugevamaks oleme saanud aga pigem siis tuli Kajal kanuu tüürimine hästi välja.

Üsna alguse nägime ühte poiste kanuud mis ümber käis ning poisid kaelani märjaks said – tunnen kaasa.

Kanuuga sõitsime terve tee kolmekesi, vastupidiselt mõnele võistkonnale, kes kasutasid meie eelmise aasta taktikat. Mödunud aastal nimelt tegime nii, et mina läksin kanuuetapi joostes ja võtsin punktid ning Kaja ja Alar sõitsid kahekesi kanuuga. Rääkisin sellest meie tehnoloogiast tookord paljudele ja nii nad siis mõtlesid vist et teeks nüüd samamoodi. Pärsi kindlasti see teguviis aga sel aastal ennast ei õigustanud – nimelt mets oli seal jooksmiseks väga nigel ja kolmekesi sai kanuuga kiiremini edasi kui kahekesi. Tuleb olla arukas, millal mingit tehnoloogiat kasutada J

 

Ühesõnaga – jõudsime siis õnnelikult kanuuetapi lõppu, kus anti meile jooksukaart, mis oli täpselt samasugune kui kanuukaart, kuid jooksupunktidega – kuidagi pidi ju võistluskeskusesse tagasi saama. Kui sellel võistlusel midagi korraldajatele ette heita siis just sedasama kanuukaarti mis jooksule anti. Seal olid puudu nii kõrgusjooned kui ka paju muud olulist infot metsas orienteeruja jaoks. Tänu sellele läks mõne punkti leidmine suhteliselt vaevaliselt.

Oi oi kui hea viineripirukasu
Kuid üllatusi tuli ka siin jooksurajal. Nimelt enne lõppu oli taas stopp ning pidime tegema lisaülesandeid. Esimene lisaülesanne oli karkudega kõndime – ma pole seda eluaeg osanud ning Kaja teatas, et tema poolest võib võistlus katki jääda – tema seda ära ei tee. Lõpuks aga sain ikkagi nii mina käidud, kui ka Kaja selle läbitud. Mina avastasin enda jaoks nipi, kuidas on üldse võimalik nende karkudega kõndida. Nimelt kätega ei tule kinni võtta mitte otse,   ümber kargu. Selliselt et kargu otsad jäävad selja taha ja toetuvad kuskile tiivakontide kanti – samuti tuleb kargud kõvasti enda vastu suruda – ja kõndimine tuligi välja – täitsa lahe.

Peale kargutamist tuli läbida väikene sõjaväe treeningala – seal tuli ronida üle kõrgete redelite, kõndida kõrgel asuva horisontaalse redeli peal, kummidest läbi pugeda ja poomi peal käia. Sellega saime väga hästi toime.

 

Nii – viimane punkt ja siis finiš ? Oh ei – me jooksime eelviimasest punktist mööda ja kaotasime selle tehinguga taas 2 väärtuslikku kohta – õhtu oli juba ja hakkas hämarduma ning meie meeled olid suhteliselt väsinud kogu sellest päevast – ja nii see siis juhtuski. Ok – lõpuks jõudsime võistluskeskusse, et seal viimane punkt võtta, et siis sauna, supile ja koju minna. Aga ei – meie meeled olid taas meid veidike alt vedanud – nimelt viimane punkt asus võistluskeskuse juurest üle jõe. Ega midagi, pikemalt mõtlemata viskasin sooja jaki seljast ja hüppasin vette. See oli jääkülm – jõudsin teisele kaldale, võtsin punkti – aga tagasi enam ei taha tulla. Ega ma muidugi sinna ka ei saanud jääda ja ringiga ka ei tahtnud tulla ja kanuud ka ei olnud. Niisiis hüppasin taas vette ja ujusin tagasi – kuna aeg oli edasi läinud (1 min) siis vahepeal oli minu meelest vesi veelgi külmemaks läinud ja kusagil poole jõe peal ei saanud enam vaikselt hingata, vaid minu seest kostusid igal hingetõmbel mingid külmakarjatused. Õnneks aga võistluskaaslased ulatasid kaldal oma abistava käe ja aitasid mind sealt kaldamuda seest välja. Nüüd siis lõpuks finišipunkt ja siis otse sauna.

 

segased@emt pjedestaalilVõitjad olid ISC tiim ajaga 7:42, kui sealseid mehi vaadata siis kahtlemata on tegemist Eesti paremikuga ja kindla favoriidiga kogu xDreami sarjas.

 

Meie seevastu lõpetasime napilt alla 11 tunni - see on siiani minu pikim seiklusvõistlus kui 36 h kestvusvõistlused välja arvata.

 

Tulemusega olen ise väga raul, tegemist oli minu jaoks selle aasta esimese tõsisema treeninguga (kuigi jah, treenima peaks ju enne võistlust). Olen ülirahul sellega, et kogu raja läbisime ja ennast peale 11 tundi pingutust nii suurepäraselt tundsime.

xDream 2005 kevad

minut enne xdream startixDreami kevadine osavõistlus, osalesime taas oma kindlaks kujunenud võistkonnaga: segased@emt koosseisus Leivo Sepp, Alar Jõeste, Kaja Pino.

 

Aga alustame algusest – Kose-Uuemõisa jõudsime kohale kell 8:10 praktiliselt esimestena – no saime siis rahulikult oma rattaid ja iseennast sättida. Käisime registreerimas ja lootsime mingitki infot välja peilida – aga ei midagi. Kohtusime ja vestlesime stardis rohkete tuttavatega, keda tundsime juba pikka aega seiklusspordi üritustelt.

 

No hüva – start anti kell 10:00 – ja siis kõik ratastele. Kuna käesolev üritus oli meile kõigile esimene selle aasta orienteerumisvõistlus, siis siit tekkis ka sisseelamise vajadus – nagu ka vähene või praktiliselt puuduv treenitus. See andis ennast ka kohe tunda.

Kontrollpunkti võtmine

Nimelt 2 rattapunktis otsustasime selle tehnika kasuks, et jätame rattad metsaveerele ja võtame punkti joostes – mõeldud tehtud. Kuid sealt punktist lõpuks lahkudes olin ma ikka väga masenduses, kuna kaarti mitte kaasa võttes (see jäi ratta peale), jooksin punktist ca 1 km mööda. Siis 1 km tagasi punktini ja veel 1 km ratasteni. Selle minu lollusega kaotasime me vähemalt 8 kohta.

Kõige huvitavam osa rattaetapil oli aga legend-orienteerumine, mis seisnes selles et tuli juhendi järgi sõita, kus oli kirjas 0,2 km pärast vasakule, 0,63 km pärast paremale metsatee, 0,05 km vasakule laudtee jne. Siin kirjutades tundub see imelihtne, kuid suurtel kiirustel ja rohketel ristuvatel metsateedel polnud see sugugi nii hõlbus tegevus. Peale seda sai taas tavalise orienteerumiskaardi järgi edasi sõita.

 

Ühel hetkel siis anti stopp ning rattad tuli rattaaedikusse ajada – kätte anti jooksukaart ja ligi 8 km pikkune jooksuorienteerumine võis alata. Üsna pea selgus ka korraldajate ütlus „vesi on külm”. Nimelt jooksime sel hetkel koos Ironmanide tiimiga ja otsustasime minna ikka Pirita jõeni välja, et vaadata mis nägu see on. Võis ju ujuda otse üle laia Pirita jõe või minna ringiga silla pealt. Jõge vaadates otsustasime ühiselt silla kasuks.

Edasi toimus kõik sujuvalt, tänu Alari suurepärasele orienteerumisoskusele möödusime sellel etapil nii mõnestki võistkonnast. Vahepeal üks võistkond leidis et meiega on nii lõbus joosta, kuna meil on naine võistkonnas ja otsustasid iseseisvalt et nad on meiega konsensuse leidnud. Kahjuks aga oli neil vist omavahel konsensuga probleeme, nimelt kui meie leidsime konsensuse ühe metsarajaga, siis nemad enam meiega konsensuses polnud. Ja seetõttu jäid nad ka meist palju maha J

 

Rattaaediku juurde tagasi jõudes selgus esimene lisaülesanne – 3 m kauguselt tuli visata ühe puust posti otsa autokumm – kaks viskasin sisse ühe mööda. See tähendas meile 2 trahviringi – õnneks aga olid need suhteliselt lühikesed ja kerged.

 

Kaja sööb lõunatNüüd taas ratastele ja võistluskeskuse poole – oli ju sina vaid tühine 3 punkti. Kuid eelviimases rattapunktis „üllatati” meid taas. Nimelt tuli Tootsi-Kiire moodi veeretada ühest heinamaa otsast teise 7 põllukivi ja et füüsika seaduste kohaselt töö kivide jaoks ikka nulliga võrduks, siis tuli need ka lähtekohta tagasi veeretada. No lõpuks saime võistluskeskusesse.

 

Seal võtsime kerge eine, mõned sinna jäetud saiakesed ja spordijook. Tegime ettevalmistusi kanuusse minekuks, mis seisnes lihtsalt selles et riputasime kiivrid ratastele, mina panin endale tasku mõned šokolaadid-batoonid, Kaja haaras kaasa lihapirukakoti ja olimegi valmis. Kanuuga läks sõit suurepäraselt, ette rutates pean ütlema, et ümber ei käinud ja meist keegi mööda ei läinud – super. Vaevalt et meie tugevamaks oleme saanud aga pigem siis tuli Kajal kanuu tüürimine hästi välja.

Üsna alguse nägime ühte poiste kanuud mis ümber käis ning poisid kaelani märjaks said – tunnen kaasa.

Kanuuga sõitsime terve tee kolmekesi, vastupidiselt mõnele võistkonnale, kes kasutasid meie eelmise aasta taktikat. Mödunud aastal nimelt tegime nii, et mina läksin kanuuetapi joostes ja võtsin punktid ning Kaja ja Alar sõitsid kahekesi kanuuga. Rääkisin sellest meie tehnoloogiast tookord paljudele ja nii nad siis mõtlesid vist et teeks nüüd samamoodi. Pärsi kindlasti see teguviis aga sel aastal ennast ei õigustanud – nimelt mets oli seal jooksmiseks väga nigel ja kolmekesi sai kanuuga kiiremini edasi kui kahekesi. Tuleb olla arukas, millal mingit tehnoloogiat kasutada J

 

Ühesõnaga – jõudsime siis õnnelikult kanuuetapi lõppu, kus anti meile jooksukaart, mis oli täpselt samasugune kui kanuukaart, kuid jooksupunktidega – kuidagi pidi ju võistluskeskusesse tagasi saama. Kui sellel võistlusel midagi korraldajatele ette heita siis just sedasama kanuukaarti mis jooksule anti. Seal olid puudu nii kõrgusjooned kui ka paju muud olulist infot metsas orienteeruja jaoks. Tänu sellele läks mõne punkti leidmine suhteliselt vaevaliselt.

Oi oi kui hea viineripirukasu
Kuid üllatusi tuli ka siin jooksurajal. Nimelt enne lõppu oli taas stopp ning pidime tegema lisaülesandeid. Esimene lisaülesanne oli karkudega kõndime – ma pole seda eluaeg osanud ning Kaja teatas, et tema poolest võib võistlus katki jääda – tema seda ära ei tee. Lõpuks aga sain ikkagi nii mina käidud, kui ka Kaja selle läbitud. Mina avastasin enda jaoks nipi, kuidas on üldse võimalik nende karkudega kõndida. Nimelt kätega ei tule kinni võtta mitte otse,   ümber kargu. Selliselt et kargu otsad jäävad selja taha ja toetuvad kuskile tiivakontide kanti – samuti tuleb kargud kõvasti enda vastu suruda – ja kõndimine tuligi välja – täitsa lahe.

Peale kargutamist tuli läbida väikene sõjaväe treeningala – seal tuli ronida üle kõrgete redelite, kõndida kõrgel asuva horisontaalse redeli peal, kummidest läbi pugeda ja poomi peal käia. Sellega saime väga hästi toime.

 

Nii – viimane punkt ja siis finiš ? Oh ei – me jooksime eelviimasest punktist mööda ja kaotasime selle tehinguga taas 2 väärtuslikku kohta – õhtu oli juba ja hakkas hämarduma ning meie meeled olid suhteliselt väsinud kogu sellest päevast – ja nii see siis juhtuski. Ok – lõpuks jõudsime võistluskeskusse, et seal viimane punkt võtta, et siis sauna, supile ja koju minna. Aga ei – meie meeled olid taas meid veidike alt vedanud – nimelt viimane punkt asus võistluskeskuse juurest üle jõe. Ega midagi, pikemalt mõtlemata viskasin sooja jaki seljast ja hüppasin vette. See oli jääkülm – jõudsin teisele kaldale, võtsin punkti – aga tagasi enam ei taha tulla. Ega ma muidugi sinna ka ei saanud jääda ja ringiga ka ei tahtnud tulla ja kanuud ka ei olnud. Niisiis hüppasin taas vette ja ujusin tagasi – kuna aeg oli edasi läinud (1 min) siis vahepeal oli minu meelest vesi veelgi külmemaks läinud ja kusagil poole jõe peal ei saanud enam vaikselt hingata, vaid minu seest kostusid igal hingetõmbel mingid külmakarjatused. Õnneks aga võistluskaaslased ulatasid kaldal oma abistava käe ja aitasid mind sealt kaldamuda seest välja. Nüüd siis lõpuks finišipunkt ja siis otse sauna.

 

segased@emt pjedestaalilVõitjad olid ISC tiim ajaga 7:42, kui sealseid mehi vaadata siis kahtlemata on tegemist Eesti paremikuga ja kindla favoriidiga kogu xDreami sarjas.

 

Meie seevastu lõpetasime napilt alla 11 tunni - see on siiani minu pikim seiklusvõistlus kui 36 h kestvusvõistlused välja arvata.

 

Tulemusega olen ise väga raul, tegemist oli minu jaoks selle aasta esimese tõsisema treeninguga (kuigi jah, treenima peaks ju enne võistlust). Olen ülirahul sellega, et kogu raja läbisime ja ennast peale 11 tundi pingutust nii suurepäraselt tundsime.