Selle hooaja 1. Xdream läbitud

Esiteks: väga kordaläinud üritus. Suurepärane korraldus ning igati mõnusad ja jõukohased lisaülesanded.

Xdreami start kevad 2006

STARDI OOTEL !

Team jätkuvalt koosseisus

Palju tänu ka meie ühtsele tiimile. Lõpetasime ajaga 8h 52min.

16 lõpetanud segatiimi osas tulime 7. kohale ja üldarvestuses 54 lõpetanu hulgas tulime 37. kohale.

PS! Mina isiklikult pean ütlema, et kuidagi kerge rada oli seekord - ma tean küll, et minu võistkonnakaaslased ei jaga seda arvamust kõigi rajalõikude kohta. Aga ratas oli ainult 40km, kanuu oli lühike ja jooks oleks ka võinud pikem olla.

Tulemused http://www.xdream.ee/tulemused/korvemaa06/tul.htm 

Microsoftist olid väljas veel B-raja võistkonnad:

MicroHansa (mehed): 32. koht aeg 5:14
Õhtuks rihmaks (naised): 66. koht aeg 6:22
MicroMen (mehed): 95. koht aeg 7:45 (see on tegelikult koos 1h trahviga)

Ja jätkuvalt ütlen ma seda, et tegelikult on need tagumise otsa mehed väga vajalikud. Mis huvi oleks eesotsas võistelda kui tead et sinust tagapool polegi kedagi. Nii et au ja kuulsus kõikidele viimastele kohtadele.

Müned pildid samuti: pildialbum.

Selle hooaja 1. Xdream läbitud

Esiteks: väga kordaläinud üritus. Suurepärane korraldus ning igati mõnusad ja jõukohased lisaülesanded.

Xdreami start kevad 2006

STARDI OOTEL !

Team jätkuvalt koosseisus

Palju tänu ka meie ühtsele tiimile. Lõpetasime ajaga 8h 52min.

16 lõpetanud segatiimi osas tulime 7. kohale ja üldarvestuses 54 lõpetanu hulgas tulime 37. kohale.

PS! Mina isiklikult pean ütlema, et kuidagi kerge rada oli seekord - ma tean küll, et minu võistkonnakaaslased ei jaga seda arvamust kõigi rajalõikude kohta. Aga ratas oli ainult 40km, kanuu oli lühike ja jooks oleks ka võinud pikem olla.

Tulemused http://www.xdream.ee/tulemused/korvemaa06/tul.htm 

Microsoftist olid väljas veel B-raja võistkonnad:

MicroHansa (mehed): 32. koht aeg 5:14
Õhtuks rihmaks (naised): 66. koht aeg 6:22
MicroMen (mehed): 95. koht aeg 7:45 (see on tegelikult koos 1h trahviga)

Ja jätkuvalt ütlen ma seda, et tegelikult on need tagumise otsa mehed väga vajalikud. Mis huvi oleks eesotsas võistelda kui tead et sinust tagapool polegi kedagi. Nii et au ja kuulsus kõikidele viimastele kohtadele.

Müned pildid samuti: pildialbum.

Öised päästetööde võistlused

Igal aastal korraldab Jaan Künnap märtsikuus öised päästetööde võistlused.

Väga tubli ettevõtmine !

Tegemist on meeskondliku võistlusega, kus vähemalt üks liige peab olema naine. Kogu võistkond on 5 liikmeline.

Mina osalesin esimest korda 2002 aastal, kui tulime Üllar Rosenfelti (Ültsi) juhtimisel 3.kohale.

2003 oli kehva jää-aasta ning võistlused jäid ära.

2004 aastal formeerisin ise võistkonna ühes Kajaga ning tulime suurepärasele 2. kohale.

2005 oli kuidagi väga business-aasta ning võistlusele ei jõudnudki.

2006 - esimene treening on juba tehtud - kuid kindlaliikmelist võiskonda veel pole. Jaan on igal aastal tahtnud võistlust järjest huvitavamaks teha ning sel aastal teeb ta lisaks huvitavamale ka raskemaks. Tõenäoliselt suureneb kaasavõetava kohustusliku varustuse osakaal (tegemist on ju ikkagi päästetöödega), arvatavasti saame palju-palju pikemalt joosta kui seni. See, et raskemaks läheb, mulle meeldib - sest siis langevad ju nõrgad ära :)

Minu hinnangul läheneb see võistlus juba seiklusspordi kategooriasse. Eriti kui saab veel pikemad jooksutrassid ning orienteerumise võiks ka sisse tuua ! Ilmselt rattasõitu ja kanuutamist ei tule sellel võistlusel kunagi - tegemist ikkagi mägede imitatsiooniga, kus on vaja laagrist mõne kilomeetri kaugusel lõhesse kukkunud kannatanu ära transportida. Justnimelt kannatanu - keda tuleb hellalt käsitleda - nagu Jaan ütleb. Vastupidiselt koolnuga - kellega on lihtne - annad lihtsalt jalaga takka ning läheb ise mäest alla :)

Öised päästetööde võistlused

Igal aastal korraldab Jaan Künnap märtsikuus öised päästetööde võistlused.

Väga tubli ettevõtmine !

Tegemist on meeskondliku võistlusega, kus vähemalt üks liige peab olema naine. Kogu võistkond on 5 liikmeline.

Mina osalesin esimest korda 2002 aastal, kui tulime Üllar Rosenfelti (Ültsi) juhtimisel 3.kohale.

2003 oli kehva jää-aasta ning võistlused jäid ära.

2004 aastal formeerisin ise võistkonna ühes Kajaga ning tulime suurepärasele 2. kohale.

2005 oli kuidagi väga business-aasta ning võistlusele ei jõudnudki.

2006 - esimene treening on juba tehtud - kuid kindlaliikmelist võiskonda veel pole. Jaan on igal aastal tahtnud võistlust järjest huvitavamaks teha ning sel aastal teeb ta lisaks huvitavamale ka raskemaks. Tõenäoliselt suureneb kaasavõetava kohustusliku varustuse osakaal (tegemist on ju ikkagi päästetöödega), arvatavasti saame palju-palju pikemalt joosta kui seni. See, et raskemaks läheb, mulle meeldib - sest siis langevad ju nõrgad ära :)

Minu hinnangul läheneb see võistlus juba seiklusspordi kategooriasse. Eriti kui saab veel pikemad jooksutrassid ning orienteerumise võiks ka sisse tuua ! Ilmselt rattasõitu ja kanuutamist ei tule sellel võistlusel kunagi - tegemist ikkagi mägede imitatsiooniga, kus on vaja laagrist mõne kilomeetri kaugusel lõhesse kukkunud kannatanu ära transportida. Justnimelt kannatanu - keda tuleb hellalt käsitleda - nagu Jaan ütleb. Vastupidiselt koolnuga - kellega on lihtne - annad lihtsalt jalaga takka ning läheb ise mäest alla :)

Raskusronimise võistlus Nelijärvel

Kell on 9:03 hommikul kui Kaja helistab ja küsib, et kas me ikka läheme - Nelijaärvel peab kohal olema kell 10:00. Mina muidugi magasin.

Kähku üles, riidesse, Kaja juures sain veel hommikukohvi ja paar ampsu süüa ning teele.

Ronijad - rahulik rahvas - kõik oli korras kui me pool üksteist kohale jõudsime. Loosiga õnnestus saada stardi järjekorranumber 3. HALB. Sellistel võistlustel on alati parem viimasena startida. Võistlejaid oli kokku  16 meest ja 4 naist.

Jääronimine Nelijärvel

Jääseinale oli märgitud rada, mida mööda pidi liikuma. Kohati oli ainult ring joonistatud ning sellest väljapoole ei tohi astuda ei kassi ega kirkaga. Aega oli 6 minutit - selle vältel oli võimalik alustada niipalju kordi kui ise soovid - selles mõttes et kui kukud lahti, siis võid otsast alustada - aeg aga jookseb.

Mina sain esimese katsega teise punkti - siis kukkusin lahti - alustasin otsast. Teise katsega sain neljandasse punkti, kuid oh õnnetust - kass tuli jala küljest lahti. Pidin taas katkestama.

Kui nüüd algas minu tähetund - see tähendas seda, et kohtunikud olid nõus aja kinni lööma ning mul lubati kass kinnitada ning kõige viimasena oma järelejäänud ajaga startida. Seda aega oli täpselt 3m 30sek. Mehed ronivad - kõikidest kohale tulnud võistlejatest 4 jõuavad tippu. Esimene ajaga 4:20 ja kõige kiirem - üks proff kaljuronija ajaga 3:00.

Minu kord - aega siis täpselt 3:30. Otsustasin, et parandan oma eelmist tulemust ja lähen kaugemale kui 4. punkt - püüan jõuda ümberhaakimiseni. (Ühes kohas nimelt tuli julgestusköis ümber haakida).

Lähen-lähen, köis haagitakse ümber - see on ka koht kus saab lihtsalt seista ja käsi puhata - st. kõik on siiani puhanud. Mina unustasin ! Köis haagiti ümber ja kohe edasi, kukkusin päris üleval veel jalgadega täiesti lahti, kuid kirkad olid korralikult sees ja ma sain ennast üles tagasi tõmmata käte jõul.

Ning oh seda imet - äkki oli tipp juba siinsamas, kohe käega katsuda ! Ja tegingi ära - tulemuseks oli päeva teine aeg selle raja peal 3:20. Mul jäi veel 10 sekundit varuks.

Seega olin finaalis.

Finaaliks aga tõsteti rada ümber ja teiste võistlejate ronimist pealt vaadata ei tohtinud. Ning rada oli OiOi kui karm. Finaalis jõudsin 12-sse punkti ja seega olin ärasõidu hetkel veel kolmandal kohtal. Kuid startimata olid veel 3 päris kõva kaljuronijat. Igatahes oli ka minust tagapool vähemalt 2 inimest, nii et tulemusega olen igati rahul.

Muudetud 6.02.06 - tulemused on väljas:

Võitis Tallinna Kaljuronimisklubi liige Tõnn Võsu, mina tulin lõpparvestuses 6. kohale. Punktiarvestuse järgi jagan tegelikult 5-6 kohta Tallinna Kaljuronimisklubi Vladimir Galkiniga. Jaan Künnapi klubi liikmete hulgast Martin Lillo järel olin teisel kohal.

Kaja kirjutas samast asjast oma nägemuse.
Foto on Viljari tehtud.

Raskusronimise võistlus Nelijärvel

Kell on 9:03 hommikul kui Kaja helistab ja küsib, et kas me ikka läheme - Nelijaärvel peab kohal olema kell 10:00. Mina muidugi magasin.

Kähku üles, riidesse, Kaja juures sain veel hommikukohvi ja paar ampsu süüa ning teele.

Ronijad - rahulik rahvas - kõik oli korras kui me pool üksteist kohale jõudsime. Loosiga õnnestus saada stardi järjekorranumber 3. HALB. Sellistel võistlustel on alati parem viimasena startida. Võistlejaid oli kokku  16 meest ja 4 naist.

Jääronimine Nelijärvel

Jääseinale oli märgitud rada, mida mööda pidi liikuma. Kohati oli ainult ring joonistatud ning sellest väljapoole ei tohi astuda ei kassi ega kirkaga. Aega oli 6 minutit - selle vältel oli võimalik alustada niipalju kordi kui ise soovid - selles mõttes et kui kukud lahti, siis võid otsast alustada - aeg aga jookseb.

Mina sain esimese katsega teise punkti - siis kukkusin lahti - alustasin otsast. Teise katsega sain neljandasse punkti, kuid oh õnnetust - kass tuli jala küljest lahti. Pidin taas katkestama.

Kui nüüd algas minu tähetund - see tähendas seda, et kohtunikud olid nõus aja kinni lööma ning mul lubati kass kinnitada ning kõige viimasena oma järelejäänud ajaga startida. Seda aega oli täpselt 3m 30sek. Mehed ronivad - kõikidest kohale tulnud võistlejatest 4 jõuavad tippu. Esimene ajaga 4:20 ja kõige kiirem - üks proff kaljuronija ajaga 3:00.

Minu kord - aega siis täpselt 3:30. Otsustasin, et parandan oma eelmist tulemust ja lähen kaugemale kui 4. punkt - püüan jõuda ümberhaakimiseni. (Ühes kohas nimelt tuli julgestusköis ümber haakida).

Lähen-lähen, köis haagitakse ümber - see on ka koht kus saab lihtsalt seista ja käsi puhata - st. kõik on siiani puhanud. Mina unustasin ! Köis haagiti ümber ja kohe edasi, kukkusin päris üleval veel jalgadega täiesti lahti, kuid kirkad olid korralikult sees ja ma sain ennast üles tagasi tõmmata käte jõul.

Ning oh seda imet - äkki oli tipp juba siinsamas, kohe käega katsuda ! Ja tegingi ära - tulemuseks oli päeva teine aeg selle raja peal 3:20. Mul jäi veel 10 sekundit varuks.

Seega olin finaalis.

Finaaliks aga tõsteti rada ümber ja teiste võistlejate ronimist pealt vaadata ei tohtinud. Ning rada oli OiOi kui karm. Finaalis jõudsin 12-sse punkti ja seega olin ärasõidu hetkel veel kolmandal kohtal. Kuid startimata olid veel 3 päris kõva kaljuronijat. Igatahes oli ka minust tagapool vähemalt 2 inimest, nii et tulemusega olen igati rahul.

Muudetud 6.02.06 - tulemused on väljas:

Võitis Tallinna Kaljuronimisklubi liige Tõnn Võsu, mina tulin lõpparvestuses 6. kohale. Punktiarvestuse järgi jagan tegelikult 5-6 kohta Tallinna Kaljuronimisklubi Vladimir Galkiniga. Jaan Künnapi klubi liikmete hulgast Martin Lillo järel olin teisel kohal.

Kaja kirjutas samast asjast oma nägemuse.
Foto on Viljari tehtud.

Rannamõisas südaöösel trenni tegemas

Kui olime Kaja õe pere koju viinud siis vahetasime ise riided ning suundusime Rannamõisa ronima. Järgmisel päeval on ju jääseina raskusronimine - vaja veidi harjutada. 

Jõudsime kohale enamvähem südaöösel. Pealampidega, kassid jalas, ronimisvööd peal, köied seljas,karabiinid küljel kõlksumas, kiivrid peas - suundusime järsaku poole. Õues temperatuur -16.

Otsime sobivat kohta köie panekuks - valik käib selle järgi, et millises punktis kõige järsem jääsein oleks ronida. Kinnitame jaama, paigutame köie ning Kaja läheb laskuma. Üleval on väga vinge tuul, nii et seal on isegi päris külm. Sein on tuisuse lumega üleni kaetud, nii et Kaja võtab oma kassidega sellelt süütuse ja liigub allapoole.

Hõikab "all" - mina "selge" - "köis vaba" - "selge".  Panin köie peale ja hõikan taas "hakkan tulema".

Juhin tähelepanu, et jääronimises (ja üldse meeskonnatöös) on selged ja täpsed käsklused ning juhised väga olulised. Eriti pimedas. Pimedas ja üle järsaku serva ei tea mina mis seisus Kaja on, seepärast siis ongi kaks teadet: esimene et jõudis alla ning teine et köis on vaba - see tähendab et mina võin hakata ennast köide panema ning alla minema. 

Seejärel ronisime mõne korra üles-alla, kuid siinkohal tuleb üks ilmselge antireklaami jutt. Nimelt kasutasime me fifi-sid, mida müüakse Redfoxis - kellegi isetehtud asjad. Aga need on tõeliselt nigelad - väga viletsa nurgaga, et kõva jää sisse lüüa. Ja võite arvata, et külm jää ON väga kõva.

Igatahes tõdesime, et tuleb vist hakata samuti kirkadesse investeerima. Korralik kirka aga maksab oioi kui palju - oma 3keegu kanti. Ja neid on kaks tükki vaja...

Lõpetasime kell 01:15 ja kell 2 sain lõpuks magama.

Rannamõisas südaöösel trenni tegemas

Kui olime Kaja õe pere koju viinud siis vahetasime ise riided ning suundusime Rannamõisa ronima. Järgmisel päeval on ju jääseina raskusronimine - vaja veidi harjutada. 

Jõudsime kohale enamvähem südaöösel. Pealampidega, kassid jalas, ronimisvööd peal, köied seljas,karabiinid küljel kõlksumas, kiivrid peas - suundusime järsaku poole. Õues temperatuur -16.

Otsime sobivat kohta köie panekuks - valik käib selle järgi, et millises punktis kõige järsem jääsein oleks ronida. Kinnitame jaama, paigutame köie ning Kaja läheb laskuma. Üleval on väga vinge tuul, nii et seal on isegi päris külm. Sein on tuisuse lumega üleni kaetud, nii et Kaja võtab oma kassidega sellelt süütuse ja liigub allapoole.

Hõikab "all" - mina "selge" - "köis vaba" - "selge".  Panin köie peale ja hõikan taas "hakkan tulema".

Juhin tähelepanu, et jääronimises (ja üldse meeskonnatöös) on selged ja täpsed käsklused ning juhised väga olulised. Eriti pimedas. Pimedas ja üle järsaku serva ei tea mina mis seisus Kaja on, seepärast siis ongi kaks teadet: esimene et jõudis alla ning teine et köis on vaba - see tähendab et mina võin hakata ennast köide panema ning alla minema. 

Seejärel ronisime mõne korra üles-alla, kuid siinkohal tuleb üks ilmselge antireklaami jutt. Nimelt kasutasime me fifi-sid, mida müüakse Redfoxis - kellegi isetehtud asjad. Aga need on tõeliselt nigelad - väga viletsa nurgaga, et kõva jää sisse lüüa. Ja võite arvata, et külm jää ON väga kõva.

Igatahes tõdesime, et tuleb vist hakata samuti kirkadesse investeerima. Korralik kirka aga maksab oioi kui palju - oma 3keegu kanti. Ja neid on kaks tükki vaja...

Lõpetasime kell 01:15 ja kell 2 sain lõpuks magama.