Juba enne starti oli selge et lätlased on midagi juurde õppinud, nimelt start anti kogunemispaigast ca 3-4 km kaugusel asuvas linnakeses. Sinna aga juhtis seda ligi 200-pealist rattaseltskonda politseiautod sireenide ja vilkuritega.
Peale stardipauku linna keskväljakul pidime jooksma kõrvalasuvate puudeni ning sealt oma tiiminumbrile vastava kaardi leidma.
Ennetavalt pean ütlema et ühelegi kaardile ei olnud tavapäraselt kontrollpunkte peale kantud.
Start algas 5km proloogi jooksuga
Aerofotoga (kaardiga) olid kaasas pisipildid punktiasukohtadest. Pidime need suutma aerofotole kanda ja siis üles leidma. Ülesande lahendamine käis nii: legendikaardilt lugesime inglisekeelse punktikirjelduse, arvasime! mida see võiks eesti keeles tähendada ja püüdsime selle alusel kokku viia pisipilti ja aerofotot. Ühe olime jõudnud ära arvata kuid siis panime suuremale lätlaste seltskonnale järele. Tee peal nende enesekindlus siiski langes kuna nad küsisid läti keeles kohalike memmede käest nõu. Meil seda võimalust polnud.
Tegelikult saime vajalikud neli punkti päris hästi kätte ning rattale läksime 2-3 positsioonil.
Oli antud kaks rattapunkti, mis tuli kaardile märkida. Kes siinkohal legendikaarti ei vaadanud, see sai väikese tünga osaliseks. Nimelt esimest punkti polnud kaardile märgitud, oli vaid legend „lennujaama ots“ ning see tuli lihtsalt saadaolevalt kaardilt tingmärkide järgi üles leida.
Siin etapil saime oma jalad üle põllu minekuga märjaks ning veidi eksliku teevalikuga olime 4-5 kohal.
Surnud ja suletud linn
See oli koht kuhu pääses ainult propuskitega, mis paluti kõigil enne starti täita. Väravas oli eht-venemaalik valvur, kes kontrolli kõigi numbreid ja vaatas paberilt et nende kohta propusk olemas oleks. Siia jõudes olime Vaude järel teised.
Saime piirkonna fotokaardi kuhu olid märgitud punktid. See oli ka kogu võistluse ainuke valmismärgitud punktidega kaart. Maku murdis kaardi mugavalt lugemisasendisse kokku ja etteruttavalt ütlen et siin tegime nii meie kui ka Vaude vea.
Me mõlemad olime murdnud kaardi kokku viisil, et üks punkt jäi teisele poole ning puhtalt märkamatusest siis ka võtmata.
Siin tuli esimest korda välja see, mida tähendab et SI-pulk kinnitati naisliikme käe külge. Elo sai kõvasti rohkem joosta kui mehed. Kogu aeg olid situatsioonid: „Elo näe, sinu punkt“.
Kuid selle lühikese 3km jooksuetapi järel hakkas kogu võistluse kõige keerulisem osa.
Järgmise punkti asukoht oli antud stiilis: 127 kraadi ja 3,2 km. Sellele lisandus veel 2 kraadine nurgaviga kaardi ja antud andmete osas. Ahjaa, esimesse punkti minekul anti teepikkus miilides.
See oli ülesanne kust tulid läbi vaid kõige kõvemad tegijad ning minu arvamuse kohaselt oleksid paljud xdreami orienteerujad siinkohal kõvasti hädas olnud. Näiteks punkti asukoht võis olla ühes kohas kuid vabalt võis asuda ka ca kilomeeter eemal. Ehk oli kordi situatsioone kus me otsisime punkti selle tegelikust asukohast kilomeetreid eemal. Tundub uskumatu – aga see ongi seiklussport „läti moodi“. Selle etapi alguses kahlasime ka ca 100 meetrit läbi põlvini ulatuva jääsupi – ning kui võistluse ajal oli külm, siis siinkohal tundsid minu varbad igatahes uskumatult põletavat külma.
Kohe saime aga Vaudega kokku ning edasi jätkasime juba otsinguid koos. Olime 1-2 koht.
Näiteks vana raudtee tammi otsides tegime vähemalt 1,5 kilomeetrise ringi enne kui ühe talu kõrvalt selle õige üles leidsime. Siinkohal jõudis meile järele Randy tiim (nende tiiminimi on nii ilus ja pikk, et ma ütlen pigem lihtsalt Randy). Natuke oli nende tiimil lätlasi ka sabas, kuid mõne aja pärast me raputasime need kuskile sirtsusohu. Seega olime kolm Eesti tiimi koos jagamas 1-3 kohta.
Esimene lisaülesanne – punkt vana viljahoidla lae all.
Loomulikult kõik huvitavad köieülesanded sai teha naisterahvas, ehk siis Elo sai endale vöö peale ja ronima. Kui ta üleval oli siis viskas alla kaasasolnud köieotsa millele kinnitasime ratta ja tõmbasime ka selle punkti. Üks SI-pulk oli nimelt ratta külge ka kinnitatud.
Samal ajal kolas Tiit kuskil suurtes viljakuivatuse tünnides, otsides neist lisapunkte.
Ohutusnõuded: kohtunik ütles vaid, et „peate kasutama oma vööd ja kaasasolevat köit“. Kogu muu julgestamine oli meie enda teha.
Varsti jõudsid sirtsu soos käinud lätlased meile järgi kuid sellegipoolest said eesti tiimid suhteliselt hea edumaaga sealt punktist minema. Sõitsime juba nii kaua koos (mitmeid tunde) et väljas hakkas juba pimedaks muutuma. NB! punktide leidmine oli jätkuvalt õnnemäng, kuid ühiselt pandi pead kokku nii Randy, Maku kui ka Vaude tiimist. Sest ikka veel orienteerusime stiilis 149 kraadi, 6,7 km pluss kaardinurga viga 2 kraadi.
Kolme eesti tiimi parimad orienteerujad on pead kokku pannud:
Maa-alune raketišaht
Olime jõudnud järjekordsele sõjaväe territooriumile kust pidime leidma „silo“ nimelise objekti. See on siis eesti keeles maa-alune raketihoidla. Kammisime hoolega ringi, kuid ei miskit. Sõitsime tagasi kuna ka seal paistsid mõned sõjaväe hooned – ikka ei miskit. Nägime taas meile järgi jõudnud lätlasi, kes ka mõningase tuulamise järel mingis kolmandas suunas kadusid. Läksime ka selles suunas ja leidsime suurel hulgal väga eriskummalisi militaarobjekte. Oli selge, et lõpuks oleme õiges piirkonnas ja peame vaid õige raketišahti leidma. Seal ees oli juba 2-3 läti tiimi (pimedas paistis neid igatahes palju). Ronisime, roomasime, turnisime mööda kõiki neid rajatisi.
Ühe suurema rajatise sees käisime kogu maa-aluse labürindi läbi kuni leidsime, et ühest kohast pääseb veel alumisele levelile kus omakorda on veelgi suurem labürint.
Ehk meie kuu sees on teine kuu mis on suurem kui see mida me näeme. Umbes nii nägi see välja.
Lõpuks oli ikkagi Randy see, kelle nina tõmbas labürindis selle õige „läti punkti“ poole. Püüdsime nüüd lätlasi ära pettes oma naiste ja ratastega sinna sukelduda punkti võtma ning õige pea olidki taas eesti tiimid kolmekesi juhtimas.
Tunni –paari pärast tegime aga kõik koos ühe päris kopsaka vea (pakun et vähemalt 40min vea), mille tulemusena jõudsid taas aeglased lätlased meile järgi ja läksid mööda.
Veetorn
Elo (ehk naised) pidi ronima mööda treppi veetorni tippu ning meie pidime ta sealt alla julgestama poole tornini kus asus punkt. Siis pidi Elo saatma sealt alla köie mille abil meie pidime ratta tõstma altpoolt samasse punkti.
Randy tiimi Viivi oli punkti ära võtnud kuid ratta üles vinnamisel oli ta veidi allapoole nihkunud punkti suhtes. Ja oli tõsine vaev teda seal torni keskel taas kõrgemale saada et rattaga punkti võtta. Randy oli köie otsas ankruks ja me koos Tiiduga aitasime köit tõmmata, kuid Viivi ei kerkinud sentimeetritki (tea kas sõi enne võistlus liiga palju ?). Lõpuks oli ta siiski ühendav lüli ratta SI-pulga ja torni küljes kõlkuva jaama vahel. Selle tulemusena sai küll punkt võetud kuid samas eraldus ka SI-pulk ratta küljest. Õnneks aga ei tekitanud see siiski probleeme lõpptulemuse arvestamisel.
Järgmiseks oli väike orienteerumine kohalikus pargis, kus pidi 75 000 kaardiga täppisorienteerumist tegema.
Ja siis see tuligi !
Lisaülesanne: „kes võidab kogu võistluse ?“
Tegemist oli tavapärase sõjaväe takistusrajaga, kus tuli poomil tasakaalu hoida, igasuguseid tõkkeid ületada, nöörredelist üles-alla käia ning läbi labürindi joosta.
Meile öeldi, et kolm kõige kiiremat saavad lisapunkti. Kuna aga oli suur tõenäosus et mitmed tiimid võtavad ka kõik rogaini punktid ära siis oli selge et ka kogu võistluse võidab see kes tegi takistusraja kõige kiiremini. Sisuliselt määrati selle 5min kestva takistusrajaga kogu võistluse käik ja sinna läks ka eesti tiimi esikoht. Kuigi Randy ja tiim jõudis finišisse ca 45min enne lätlasi, jäid nad ikka kolmandaks.
Siit takistusrajast edasi sõitsime koos Vaudega järgmise jalgsiorienteerumise etapi poole. Meist eespool oli nüüd Randy ning 3-4 läti tiimi. Orienteerumine läks suhteliselt normaalselt ja selle lõppedes pakuti meile ka suppi. Pean ütlema et ükskõik millises teises olukorras mina seda lörri poleks söönud. Mingi limaste nuudlite ja väheste ubadega soe vedelik.
Peale seda lisa oligi suund vahetusala poole, enne jäid veel teele mõned punktid – näiteks rongi silla peal taas üks ronimisülesanne koos rattaga.
Rogain ja meie võit
Vahetusalas saime uue kaardi kuhu tuli märkida rogaini punktid. Sõime-jõime-kaardistasime ca pool tundi ja panimegi minema.
Rogaini rada oli ideeliselt selline, et kaardi keskel oli ala kus tuli 4 punkti võtta metsas jalgsi orienteerumisega ning põhjapool ja lõunapool asusid rattaga võetavad punktid.
Enamus tiime tegi nõnda, et võttis kõigepealt ära kõik rattapunktid ja siis läks jalgsietapile. Meie seevastu tegime nii, et võtsime alguses lõunapool asuvad punktid siis jalgsietapp ning siis põhjapool asuvad rattapunktid. Ja pange tähele – meie taktika oli kõige parem, kuna rogaini aeg on meil parim.
Pilt sellest kuidas taas tuli vahepeal ühe torni otsa koos rattaga ronida.
Enamus tiime otsustas ilmselt jalgsiorienteerumise viimaseks jätta seetõttu, et siis saab seda valges teha. Meie tegime seda pimedas ning tänud suurepäraselt Tiidu tööle tulime siit võrdlemisi kiirelt välja. Ja kohad kus teised tiimid rattaga pimedas metsi kammisid – sealt me sõitsime lihtsalt valges läbi ja võtsime möödaminnes punkti.
Rogaini ajad: Meie tiim: 6:36, Randy tiim: 6:56, Ebike: 7:26, Vaude: 7:41.
Kokkuvõttes – tegemist oli selgelt „läti moodi“ võistlusega ja siit läbi tulevad ikka ainult parimad. Kui ikka punkti peab otsima kilomeetrid siia-sinna – on tegemist väga suure määramatusega ning seiklusaste tõuseb kõrgele.
Meie tiimi orienteerujad Maku ja Tiit olid väga tasemel, samuti oli meil kahtlemata maailma kõige parem punktivõtja Elo näol. Siin pildil meie finiš - oleme läbinud 220km ja rajal olnud 23h.
Ja punktid võtnud ratas
