seLaupäeval kell 11:00 anti start järjekordsele võistlusele Icebug 25.
Sedapuhku olin Medisofti tiimis (Kaido Hallik, Leivo Sepp ja Kristjan Karabelnik) ning lõpptulemusena jõudsime suurepärasele 4. kohale.
Rada algas proloogiga, nagu pikkadel võistlustel viimasel ajal kohane. Stardis saime paberi 5 fotoga kohalikest Tudu küla objektidest mis tuli üles leida - surnuaia värav, laululava, vana maja, tuletõrje vaatlustorn ja veskivare.
Peale seda hüpati ratastele ning ees ootasid pikad etapid mööda jäiseid teid. Hmm - jäised polegi hea sõna neid iseloomustamaks - tegemist oli nimelt täiesti kiilasjääs olevate teedega. Kõikidel tiimidel olid naelkummid, ilma milleta poleks rajal midagi teha olnud. Mõni tegi ise endale kodus naelrehvid. Kohe esimestel meetritel oli selge, et soojem müts jäi pähe panemata - võtsin siis sõidu ajal seljakoti kõhu peale, kiivri peast ning tegi mütsivahetuse - selle peale ütles Kaido, et "sellist asja ta näeb küll esimest korda, kui kiilasjääl, kiirusel 30km/h lahtikäsi ja sellisel moel mütsi vahetatakse".
Ratta keskel oli lisaülesanne, Peressaare vana koolimaja katuselt tuli köiega laskuda ning seinale paigaldatud võrgust pidi üles ronima ja ühe lindi tooma.
Tegime oma tiimiga väga head tempot ning olime esimeste seas koos Vaude, ISC ja Kohtal-Järvega .
Suund oli Tudu järve peale kuhu tuli päris karmides oludes rattaga teed lükata - üle raba ja läbi paksu lume. Teel saime toreda elmuse osaliseks - sõitsime rattaga piki jääkaanetanud kraavi.
Trekinguetapile suundumine - oli aru saada, et see ei saa lihtne olema - kaardid olid Google-st väljaprinditud aerofotod - mis teadupärast näevad maastiku osas välja kui lihtsalt rohelised plärakad. Ja tee mis tuli läbida punktideni jõudmiseks, polnud ka mingi meelakkumine - põlvini lumes tuli raba sees jälge lükata.
Morse oli kogu selle võistluse motoks - enamike lisaülesannete juhend oli kirjutatud morses - oh jaa - legendikaardiga anti ka meile muidugi vastav spikker kaasa. Kaido oli väga pedantlikult täpne ja soovis iga tähte üksipulgi kontrollida, mina seevastu püüdsin kõrval sellega tegeleda, et äraarvamise teel kiiremini kogu juhend tõlkida. Sest sõnad olid ju lihtsad - regulaarselt kordusid "lisaülesanne, võistkond, varustus, trahv" jne.
Seekord oli lisaülesandeks varustuse kontroll - ning pärast seda võiski juba sama trekkingu teisele poolele minna.
Peale trekkingut oli taas ratas, millega jõudsime lõpuks Lavi külasse. Vahepeale jäi üks punkt, kus me tegime paraja apsaka - nimelt Aravuse järve ääres olevasse punkti minekuks valisime ebaoptimaalse tee, mistõttu kaotasime ilmselt mõnele esitiimile kohe ca 10-15 minutit.
Taas trekkingule - sedapuhku siis rohkem orienteerumise valda minev - punktide leidmine meile antud vanaaegse kaarid järgi polnud kohati just kõige lihtsam tegevus - ja siin said taas 4 esitiimi kokku. Ühe punkti piirkonnas tuulasime kümneid minuteid ning metsaalune oli täiesti risti-rästi meie jälgi täis.
Üsna pea jõudsime Mõedakule ning selge oli, et suusatada saab. Pean kohe ütlema rajad (nii klasskika kui ka uisujälg) olid viimase peal korras. Kuna aga piirkond on väike, siis läbisime pea kõiki suusaradu korduvalt ja korduvalt. Punktid olid diagonaalis kaardi ühest servast teise. Siin oli ka raja üks parimaid kohti - nimelt veekeetmine ja korraldajate poolt antud puljongikuubikud. Oioi kuidas see maitses hea. Kuuldavasti kallasid seevastu mõned tiimid peale vee keema minekut selle lihtsalt maha.
Kuna me teadsime, et ISC, Vaude ja Kohtla-Järve on kõvad suusaässad, polnud meil mõtet arvata, et nende tempos suudame raja läbida ja seeläbi konkurentsis püsida. Seega lasime kolmikul rahulikult minna. Siin etapil juhtus ka orienteeruja õudusunenägu - nimelt ajasime segamini punktid 6 ja 9 - selle tulemusena edasi-tagasi sõiduga kaotasime taas väärtuslikud 15-20 min.
Suusa järel taas trekkingule ja tagasi rataste juurde (noh muidugi tuli võtta ka mõned rajale jäänud punktid).
Vahetusalas anti meile suur leht matematika ülesannetega ning iga valesti lahendatud ülesande eest pidi palgist saagima ketta. Sellega läks meil kuratlikult kaua - ilmselt oli meil valikuks Väga Halb Saag. Meie pidime neli litrit saagima, kuid see võttis meil koledal kombel aega. Kokku olime seal 1h20min saavutades sellega "parima" tulemuse antud vahetusalas.
Nüüd ratastele ja juba ootaski ees kodutee. Paar punkti ja siis üks väga ehku peale mindav tornipunkt. Teevaliku osas ehku peale, kaardilt polnud aru saada kas mingi must joon on sõidetav või mitte. Otsustasime riskida, oli sõidetav, sealt oli enne meid läinud vaid üks tiim (hiljem selgus, et ISC). Kuid teiste valikuga mööda suurt teed ringi minna võitis selle musta joone kasutamisega ca 45min. Olime oma valikuga väga rahul ning jäi veel vaid viimane minek Tudu külasse.
Ahjaa, selle torni tippu oli vaja ka ratas transportida ning seda ei saanud muul moel kui vähemalt esiratas tuli alt ära võtta - ja see oli ka ainuke koht kus me köit kasutasime. Ratta allatarimine nendest treppidest/luukidest oleks piinarikas olnud - seega köis külge ja ratas üle torniserva alla. Töö kiire ja korralik :-)
See tee oli klaasjää ja kaetud veega - ehk kokkuvõttes oli umbes kümme korda nii libe kui lihtsalt tavaline jää. Jalgsi käies poleks seal ilmselt püsti püsinud. Ratastega liikusime aga antud teel taganttuulega (mis külje pealt puhudes üritas meid pidevalt teelt välja libistada) - nii 15-20 km/h.
Oligi FINIŠ.
Aeg lõpuks 23h ja 45min ning 4. koht. Üldse lõpetas määrustepäraselt 5 tiimi (tiimid kes läbisid kõik punktid ja jõudsid kontrollaja sisse). Ning 5. kohal oli meie hea sõber Mountain Loghome, kes finišeerus ca 1h peale meid.
Meie teepikkused jagunesid: 105km ratast, 34km trekkingut ja 21km suuska. Ja rajameister Tiit Tähnas oli oma ülesannete kõrgusel ning suurepärase raja meile ette valmistunud. Super!
Igatahes suured tänud tiimikaaslastega kellega oli koos hea võistelda.
Pean tunnistama, et minul oli küll alguses päris raske ning energiapuudus kollitas mind hirmsal moel. Kuid seda enam oli väga hea, et Kaido luges meil väga hästi rattakaardi ning orienteerumise- ja suusakaardi töö tegi Kristjan suurepäraselt ära.
Kuid alates kuskil 15 tunnist tundsin, et nüüd lõpuks mootor käima läinud - süüa polnud enam eriti tarvis, jooki oli ka suhteliselt vähe vaja - ning muudkui aga läheb. Ilmselt mida edasi, seda paremaks oleks olukord muutunud - tuues siin paralleeli Poola 5-päevase võistlusega, kus samuti esimesed 20 tundi kuluvad sellele, et mootor käima saada.
Veel toon eraldi välja Kaja, kes sõitis pühapäeval liinibussiga Rakveresse mulle vastu, et seal autojuhtimine üle võtta ja mind turvaliselt koju tuua. Sest juba teel Tudust Rakveresse oli mul raskusi silmade lahti hoidmisega.
______________________________________________________
Kaido Halliku tore jutt võistlusest.
Maret Vaher sama võistluse esikohast.
Aigar Sirel kirjutab samuti võistlusest
Viide Martti tehtud piltidele: Icebug 25h
Tulemused on üleval Matkaspordi lehel: tulemused