Jaanuse stoori - Czech Adventure 2011 EM

Käesoleva aasta peamiste eesmärkidena oli planeeritud 48h XT adventure Haanjas ja 24h Rogain Lätis. Seni olen vaid korra teinud 36h Matkaspordi ürituse läbi hulganisti lühemaid. Kui Leivo pakkus liituda Tsehhi, siis polnud kahtlustki võtta ette veel üks maasikas. Arvestades suht nõrka talvist ettevalmistust, hüppeliigese vigastust kevadel ja kogenematust oli tegemist teatava riskiga kuid tiim lubas arvestada igaühe suutlikusega ning Leivo kogenud seikluskaruna on kindel kapten. Seega JAH.

Algas hoogne ettevalmistus... pikad rattasõidud, jooksu ja niipalju rulluisku kui väänatud jalg kannatas. Meie esimene ühine kontrollvõistlus oli Orioni 8h Rogain, mis võttis mu läbi kui läti raha ja olin juba tõsiselt mures, kas suudan ülejäänutega pikemal üritusel sammu pidada.

Minu senised pikemad üritused on möödunud olukorras, kus ma pole tiimi kõige nõrgem lüli ja tugevamal on alati rohkem hetki puhkamiseks. Samas teadsin teiste pealt, et kui omas tempos toimetada, siis kestab treenitud inimene päris pikalt kui just mõistus ära ei jookse.

Varustust on juba aastatega kogunenud ja õnneks peale söögi suuremaid väljaminekuid teha polnud vaja. Takkajärgi tarkusena sai neid geele/batoone liigagi palju võetud. Kõige õnnelikum olin Megashine uue lambi üle... mis kestab ühe akuga 8h ja on ikka väga valgusküllane.

Arvestades võistluste laskumistempoga üle 50 km/h ja seda mitmeid kilomeetreid jutti, oli see vältimatu osa "kindlustusest". Kevadel ostetud Salomon XA Prod pidid mind hästi teenima aga mul on tekkinud kahtlus, et uued mudelid tuleb võtta 1/3 numbrit väiksemad... jalg kipub loksuma ja see sai pärast ka saatuslikuks. Rulluisud on Tsehhis olulisel kohal, otsisin ülese vana mahakruvitud piduri ja paigaldasi selle. Samuti vahetasin suusakeppidel otsikud. Nüüd tean seda, et ühest pidurist piisab aga kahega on kindlasti kergem... nii saab vahetada tugijalga pika laskumise peal.

Aga nüüd võistluse juurde, mis algab juba Eestist koos asjade laadimisega autosse. Saabume 2 päeva enne võistlust ja see oli õige... nüüd saime rahulikult kobistada ettevalmistusega und rikkumata. Aeg jookseb väga kiiresti ja koos kaardi kättesaamisega tuleb teha varustuse korrigeerimist. Näiteks raja planeerimine + kiletamine kokku võtab juba 4-5h. Asjade jagamine etappide ja kahe TA vahel võtab järgmised paar tundi. Nüüd saan väita, et varustuse logistiline planeering õnnestus ja poleks saanud paremini teha.

Võistlust ennast kirjeldan vaid õppetundide vaatenurgast, sest elamusi sai seal ülesse kirjutamiseks liigagi palju ja kes seda päikeseloojangu juttu ikka viitsib lugeda.

Esimene päev oli ratas ja olin krampidega hädas. Kindlasti andis oma panuse kaljudega takistusrada, mis sisaldas väikseid külma veega ujumisi.

Rada oli lahe aga võttis mind päris võhmale. Rattatempo polnud vale aga ilm oli palav ja jooki sai liiga säästlikult kasutatud. Tegelikult saab alati täiendust teha mõne sõbraliku külasepa juures. Tänu krampidele oli liikumine vaevaline ja jäime pimeda peale. Millegipärast oli usk esialgsesse kavasse nii suur, et isegi ei mõelnud riskile jääda hiljaks ja nii tuli mõnigi dowhhill teha väikse ledilambiga. Õnneks oli Kaido targem ja tema suuremast valgusvihust palju abi.

Rulluisk sellisel kujul oli täiesti uus kogemus, aegajalt kruusa, munakivi sillutist, ägedaid laskumisi ja pikki tõuse (proovi ise Toompealt mööda pikka jalga rullidega alla sõita). Reaalselt vahetasime ~80km peal uiske tavajalanõude vastu vaid mõned korrad. Kõige kriitilisem on kannaga pidurdusoskus... seda saab teha pikalt ja vajaduse korral tee peenrale hüpata. Linna vahel on veidi raskem aga siis saab sika-saka ühest tänava servast teise sõita. Korra panin ka külje maha ja see tegi mind hiljem liigagi ettevaatlikuks. Ühes kohas tegin vea, sest jäin tiimist maha vett võtma ja pärast kui neist koos teise tiimiga mööda vuhisesin ei suutnud suud lahti teha. Tulemuseks oli 1,5 km tõusu tagasi, et öelda... "lähme nüüd". Üldiselt aga kestsin hästi. TA-s tegime soojad söögid ja käisime käpelt isegi dushi all.

Järgmine ratas algas teisel päeval. Ilm oli tõesti palav ja kuna kotti tuli toppida ka rulluisud, siis tegin esimese vea... jätsin ülemise kooriku maha. Tõusud olid seekord parajalt pikad, võtsin neid rahulikult kerides ja püüdsin ennetada esimese päeva krampe. Palju tänu Kaidole, kes mõnes kriitilises kohas mind kummi otsa võttis. Täitsa ime, et ma kuumarabandust ei saanud ja kõik kenasti laabus. Isegi pimedas oli soe ja liikusime vaid numbrimärgi väel... seljakott seljas. Tegime tunnise prohmaka, sest punkt oli kaardile valesti märgitud ja meie teevalikuga polnud võimalik seda ära tabada. Me Kaidoga olime valmis juba korraldajatele pasunasse andma aga Leivo oli sellega harjunud. Tuli teha uus plaan ja ringiga teisest kohast peale minna. Asi mida Tsehhis suht hästi saab usaldada on matkaraja märgid ja tähistused.

Jõudsime TAB-sse, kust haarasime vaid ronimisvööd ja kohe kalju peale.

Otsustasime keerulised rajad vahele jätta ja trahvid võtta. Sain siiski ühel kergemal rajal proovida ja see meeldis... on totaalselt midagi muud kui sisehallis seina peal. Lisaülesandeks oli motokrossi raja läbimine teatevõistlusena pluss kaks karistusringi kogu tiimile. Mina igatahes ei julgenud pimedas seda rattaga teha ja lükkasin käe kõrval. Lõpuks saime tagasi TAB-sse ja sooja sööki sööma.

Treking algas pimedas ja esimest korda sai kepid kaasa haaratud. Algul olid kepid võõrad ja tüliks kuid hiljem vältimatuks abiks... lükkasin nii vaheldumisi kui paaristõuget. Leivo nõuanne vältida tehnilist orienteerumist ja teha lollikindlaid valikuid oli mõistlik ja päästis mitmest prohmakast. Kuna tegemist oli teise ööga, siis mina olin parasjagu unine ja üritasin kaptenit ära rääkida tegemaks mikropuhkust mõnes varjulises bussipeatuses. Protsess kestis ikka mitmeid tunde kuid lõpuks kui esimene vill lõhkes kuskil jala all ja korraliku adreka kätte sain läks uni üle. Kindlasti peaks kiitma usinaid maainimesi, kes on kõikvõimalikud teeääred õuna/pirni/proomipuusid täis istutanud ja tuli lihtsalt käsi sirutada ja saaki kõhtu toppida. Mulle jäi mulje, et Kaido polnud vist mitu aastat värsket saanud. Aga siis hakkas juhtuma... tuli vihma ja lõi ilma jahedamaks. Täiskilekas oleks olnud omal kohal kuid nüüd piirdusin vaid vestiga ja õnneks oli veel kuiv pusa kotis. Proovisin ära oma esimese guaraana ja ibuka kokteili ning näe... peale seda hakkasid jalad piilupardi jooksusammu tegema. Õnneks läks jälle kuivemaks, mingis bensukast haarasime jäätise/coca-cola ja väga olulise efekti andis lihaste venitamine. Villid mõlema päka all tegid endiselt parajat valu ja lõpus tuli järgmine ibukas sisse lasta. Seega... osta endale ÕIGED jalanõud!

Treking lõppes järgmise kalju takistusrajaga... olime parasjagu kontrollaega hiljaks jäämas, prantslased just enne ronimisse liikumas ja läks korralikuks tagaajamiseks. Vöö peale, ratta selga ja killadi kolladi karabiinide kolisedes lisaülesande algusesse. Jõudsime mõned sekundid enne konkurente, mis võimaldas pääseda rajale enne neid ja säästa hilisemat pakkimisaega. Rada oli väga lahe... kord põlvedel kord kandadel komberdades kenasti läbitud. Siis tagasi TAB-sse ja kiirelt riietuma/pakkima/sööma. Aega oli kontrollaja lõppuni ~25 min ja nii tuli teine viga... jätsin maha kilepüksid. Samal ajal ähvardas järgmine vihm peale tulla ning nii me lahkusimegi ilma puhkuseta. Õnneks leidsime kohe ühe mahajäänud maja ja saime räästa alla. Seal me siis sõime, ravisime oma taldu ja tõmbasime hinge. Mann sai sinasõbraks nõela, noa ja kääridega.

Viimane ratas algas 3h enne pimedat ja ühine otsus oli kasutada ära kogu päevavalgus. Õnneks olin kahe päevaga kenasti ära taastunud ja sõit läks kergemalt kui oskasin oodata. Aga ilm oli siiski jahedam, õhtul tõmbas udu ülesse ja seekord tuli juba selga tõmmata pikad liibukad, pikk soe pluus koos rattapluusiga, puhv kaela. Hiljem peale magamist panin ka vesti peale. Niisiis jätkasime ja sõltumata Sleha dopingust ei tahtnud multikad kuidagi üle minna, koordinatsioon oli korras ja pilt eest ei läinud ...

lihtsat normaalne unekas painas. Ka keemia oli juba seedimise nii sassi ajanud, et ma kõõksusin ja miskit ei tahtnud kuiva kõhu peale minna. Kõige paremini sobis mulle geel ja võikut ma peale eelmist TAB-d rohkem ei söönudki (kuni lõpuni). Tuli meie teine tunnine viga otsides mingeid varemeid pimedas taga, seekord oli koht õigesti märgitud aga ise tegime eksimuse.

Kanuu alguses oli kõik väga viks, toppisin soojad asjad selga, veidi süüa ja unest polnud kippu ega kõppu. Jõgi ise oli algul rahulik ainult sedasorti udu polnud enne näinud. Põhimõtteliselt sai vaid kallaste järgi suunda võtta. Võistluse kolmas viga juhtus kanuu kolmandiku peal kui Mann soovis riideid ja ma abivalmi inimesena üritasin oma kotist pusa võtma hakata. Õnnestus aga hoopis kanuu ümber keerata ja ülepeakaela märjaks saada. Selle asemel, et kaks geeli sisse pigistada ja viimased kuivad riided selga ajada panime hooga allajõge edasi. Tänud Kaidole, kes oma super kilekat mulle vahepeal laenas. Sõit oli aga pikk, energia sai otsa ja ühel hetkel vajusin tunnelisse. Kui pidin viimaseks orienteerumiseks kaldale ronima, siis said sellest aru ka teised.

Edasine võistlus kulges läbi poolune mu hoolivate tiimikaaslaste käe all.

Kiire riietevahetus, termokiled, esimesed päikesekiired ja söök hoidsid mind püsti aga 5km läbimiseks läks ikkagi 3h. Ilma jäin ka viimasest raftingust, kus ma valdava osa ajast süsta põhjas kosusin. Lõpuks saabus finish ja shampus. Kokku aeg pea 74h, isegi veidi lühendatud rada pidi (vahele jäi 3 punkti trekingul ja 10 km orienteerumist) lõpuni tehes jäin tulemusega väga rahule ja müts maha täisraja läbinute ees.

Asjalikuks inimeseks muutusin jälle siis kui olin saanud 3h teki all magada. Aga võistlus käis edasi... peale ärkamist oli vaja ennast tankida, lasta arstidel villid puhastada, pakkida, jälle magada.

Kokkuvõttes õppisin sellest seiklusest rohkem kui mis iganes võistlus Eestis võib pakkuda. Tsehhi lihtsalt on nii erinev oma maastikult, alad on mulle uudsed, võistluse pikkus kolmandiku rohkem kui kunagi varem kogetud ja ka tiimitöö hoopis kõrgemal tasemel proovile pandud. Leivo oli kaptenina asendamatu, Kaido planeeritus ja kustumatu energia tegi kindlasti teiste liikmete elu kergemaks ning Manni rõõmsameelne olek koos trekingu navigatsiooniga tasakaalustas meeleolusid. Ma usun, et ma polnud ainus kes aegajalt tuska tundis kui uni/väsimus/saamatus peale tuli ja olukord kohe ei lahenenud aga see käibki võistluse juurde. Muideks...

ihuliikmed peale võistlust valusaks ei jäänudki ja ainsad hädad olid paranevad villid ja veidi paiste läinud jalad.

Tänud kõigile, kes enne võistlust kaasa aitasid ja ka peale seda toetasid.

Muinastulede ööl

Teekond Paljassaare poolsaarele viis läbi kultuurikilomeetri.

Kultuurikilomeetril ratastega

Kuna just Paljassaarel otsustasime teha Oma Muinastule.

meie oma muinastuli PaljassaarelKell 21:30 oli meil juba korralik lõke rannas ning nägime ka teisi, üks paistis koguni keset merd olevat.

Muinastulede öö ühine loits mille laususime pimedal öösel kõlab nii:
Põle Muinastuli, põle! Põle puhtamale Läänemerele. Põle selle elujõulistele rannaküladele ja saartele. Põle Läänemere kultuuri mineviku ja tuleviku rikkusele. Põle ajaloolisele ühtekuuluvusele ning vastutusele Läänemere tuleviku eest!

muinastulede öö

EM – Czech Adventure Race

Seiklusspordi Euroopa Meistrivõistlused toimuvad sel aastal Tšehhis.

http://www.adventurerace.cz/en/

Võistluse kestus on 75 tundi (3 ööpäeva) ning selle aja jooksul läbitakse üle 500 km. Start antakse järgmisel kolmapäeval.

Mida tehakse – ikka tavalisi asju:

  • trekking
  • ratas
  • spetskaardiga orienteerumine
  • rulluisutamine
  • ujumine
  • kaljuronimine
  • kanuu
  • spets köieülesanded (tõusmine-laskumine)
  • vettehüpped
  • kõrgetel köitel ülesõit
  • koobaste exploring

Eelmisel aastal tuli tiim Ekstreem Adventure 6. kohale 3 ööpäeva Tsehhi mägedes

Eestist on minemas seekord aukartustäratav seltskond - 4 tiimi:

Ekstreem Adventure
Leivo Sepp, Mariann Sulg, Jaanus Soots, Kaido Hallik

Twister Adventure Team
Erki Erm, Marge Erm, Tiit Tähnas, Sven Liivand

Kadarbiku Kanged
Reigo Luurmees, Viivi-Anne Soots, Erik Aibast, Heiti Hallikma

ACE Logistics Salomon
Karli Lambot, Pilvi-Heli Vettik, Rain Eensaar, Silver Eensaar

Välja pandud rajaskeem

image

Silent Running 5.10 a ****

IMGP0104Pühapäevaseks marsruudiks koos Jevgeniga sai valitud taas Darringtoni lähedal  Three o’clock rock kaljudel Silent Running raskusega 5.10 ning 7 pitchi (topo’l rada 36). Ütlen etteruttavalt, et 5.10 raskusega oli viimane ehk seitsmes köietäis. Ülejäänud olid raskusega kuni 5.9.

Silent Running 2. pitch Jevgeni leadRaja nimetuse taga olevad tärnid tähistavad seda kui ilus/puhas/nauditav/hea vaatega on antud rada. Nelja tärni rada on juba väga hea ning ronimise kõrghooajal on sellistel radadel ka järjekorrad Smile

Tegemist oli taas slab-climbing stiiliga ning kalju oli väga ilus ja puhas.

Esimene pitch oli väga lihtne – kõigest 5.6. Võtsin selle lead’i endale ning soojenduseks sobis hästi.

Teise lead’i tegi Jevgeni ning kui jaamas kohtusime siis polnud enam unisusest jälgegi. See oli 5.8 ja nagu Jevgeni ütles, et “see pitch äratas juba korralikult üles”.

Silent Running 3. pitchKolmas pitch ja 5.9 minu lead. See oli antud raja kõige huvitavam ja väljakutsuvam osa. Tegemist oli rajakirjelduse järgi “heart of the Silent Running route”. See köietäis oli ühtlaselt samasuguse nurga all kulgev sile kalju minimaalsete õnarustega. Vaid jaama eel oli paar kaljupragu kuhu sai näpud pista.

4. ja 5. pitch raskusega 5.8 jätkasid sama nurga all kui 3.pitch ja olid samuti täis väljakutseid ja huvitavaid liikumisi.

Silent Running 4. pitchSilent Running 5. pitch

Silent Running 6. pitch6. pitchi raskusega 5.9 ja Jevgeni lead. Siin oli ette näha paar karniisist üles astumist, mis osutusid aga kergemaks kui eemalt paistis.

Minu jaoks oli nende ületus muidugi veelgi lihtsam kuna tulin teisena ja top rope annab ju julgust juurde.

Olles nüüd mõlemad 6. jaamas mõtlesime, et kas teeme viimase pitchi või mitte. Oli näha, et tegemist on eelnevatest keerukama ja mitmeid väljakutseid pakkuva köietäiega. Raskusega 5.10 a

Silent Running 7. pitchLeidsime, et tasub ikkagi proovida ja ma läksin lead’ma. Kõrvalolev pilt on tehtud meie laskumise pealt, kuid siit on näha see karniis mis tuli ületada.

Tegelikkuses oli selle ületamine taas lihtsam kui välja paistab, hoopis keerukam oli aga kõrgemal ühe sileda seina ületamine. Seal oli ka minu selle nädalavahetuse ainuke lahtikukkumine. Nimelt üritasin liikuda julgestuspunktist paremale ühe miniatuurse prao suunas. Sain juba näpud prakku, kuid tegemist oli siiski väga madala praoga ja ei õnnestunud enam jalgu edasi tõsta ja nii ma sealt alla libisesingi. Jevgeni poolelt aga oli kõik kontrolli all seega minu õhulend jäigi vaid 3-4 meetri pikkuseks.

Silent Running 7. pitchTeisel katsel libisesin samuti lahti, kuid siis ulatusin allalibisemise ajal viimasest julgestuspunktist kinni haarata.

Kolmanda katsega läksin otse üles ja nii sai ka see keeruline pitch tehtud.

Siin pildil on juba see kõige raskem koht ületatud ning Jevgeni jõuab 5m pärast jaama.

Kuna viimane jaam oli suhteliselt ebamugav siis lappasime kähku köied ja hakkasime alla laskuma. Poole maa peal saime ühe teise tiimiga kokku ning jagasime nendega jaama.

Jaama jagamine teise tiimigaEksole, siit pildilt paistab täielik köiesegadus, mis tegelikkuses siiski oli normaalne ja kontrollitud köietöö.

Ühes jaamas suudavad hästi läbi saada neli 60m pikkust köit.

 

imageAlla jõudes sõime oma kaasatehtud võileibasid ja olime tehtud rajaga väga rahul. Aega kulus selle raja peale ca 6 tundi.

Suundusime läbi ürgmetsa tagasi ning ma palusin endast ka ühe puu taustal pilti teha. Huvitav mets oli. Sellise läbimõõduga puid meil Eestis küll ei kasva. Tundusid Sequoiade moodi.

Rattavahetamine SubarulOli suurepärane pühapäev. Lisategevuseks oli veel Subaru Forresteril ratta vahetamine, kuna miski terav kivi oli sinna augu puurinud. Rattaid saime isegi mitu korda vahetada. Alustuseks vahetasime katkise esiratta selle peenikese ja ajutise vastu. Siis aga lugesin ma tagasiteel manuali ja selgus, et ajutist ratast võib ainult taha panna. Seega keerasime uuesti autole tungraua alla ning kabetasime selle ajutise ratta tagumiseks. Et oleks nagu auto manual nõuab.

Three O'clock Rock topo

Kaljuronimine Seattle’i ümbruses

Täiesti ootamatult selgus ühe kohtumise käigus, et Seattle’s biotehnoloogia valdkonnas doktorikarjääri tegev Maris on aktiivne ka muudel aladel. Nii sattuski, et just tänu temale sai korraldatud suurepärane nädalavahetus kaljudel.

imagePiirkond Darrington.

Seattlest ca 2h autosõidu kaugusel ning viimasest parklast kaljudele pääsemiseks 30min trekkingut.

Laupäeval ronisime kolmese tiimiga, Maris, Jevgeni ning mina. Pühapäeval aga võtsime koos Jevgeniga ette pikema marsruudi Silent Running.

Kalju nimetus 3 O’Clock Rock. Ronimise stiil on slab-climbing. Mis tähendab, et pragusid pole või on väga vähe – ei horisontaalseid ega ka mitte vertikaalseid. Ronimisel tuleb ära kasutada puhtalt seinas leiduvaid õnarusi. See ronimistehnika ei eelda suurt jõudu kätes-jalgades vaid olulisim on tasakaalu hoidmine seinal.

Minu viimatine kaljuronimine oli aasta tagasi Šveitsis koos Kajaga, sestap siis alustasime põhivõtete meeldetuletamiseks kergemate radadega.

UNDER THE BOREDWALK 5.7, 1 pitch (rada 20)

UNDER THE BOREDWALK 5.7Jevgeni lead’is, ning seejärel julgestas minu üles koos teise köiega ning seejärel Maris. See oli alustuseks hästi lihtne rada saamaks aimu mida tähendab slab-climbing.

Nimelt Darringtoni poole sõites Marise küsimusele “kas mulle meeldib slab-climbing” ei osanud ma midagi arvata. Tuli vaid meelde üks Yosemite marsruut nimega Goodrich Pinnacle 5.9 mille 4. pitchi oskasin liigitada siis slab-climbingu alla.

Jevgeni jaamasMaris tulekul

CHARLIE CHAN'S NUMBER ONE SUSPECT 5.9, 1 pitch (rada 19)

Leivo leadNagu nüüd ja edaspidi kombeks sai siis tegime kordamööda Jevgeniga leadi. Seega kohe kaks raskuskategooriat keerulisem ning minu kord juhtida.

Ladusin endale ekspressid vööle ja läksin. Oli üllatavalt lihtne, vaid sekka tuli paar keerulisemat liigutust ning see tegi raja muidugi oluliselt huvitavamaks. Sain üles ja hoian käes jaamaköit ning mõtlen kuidas kogu see värk käis. Allolijad ilmselt ei saanud aru aga ma pidin vaid paari lihtsat asja meenutama. Jaam valmis ja üles tulevad Jevgeni ning Maris.

TILL BROAD DAYLIGHT 5.9, 5 pitchi (rada 21)

Esimese lead’i tegi Jevgeni, teisena tuli üles Maris ning mina kolmandana, et oleks kõige lihtsam jaamas lead’imise vahetus teha.

TILL BROAD DAYLIGHT 1. pitch1. pitch oli raskusega 5.8, seega kergem kui eelmine. Kuna minu jaoks oli top-rope (ehk ülaltjulgestus) võtsin selle pitchi juba üsna vabalt ja läbisin selle mõnuga ja kiirelt.

 

TILL BROAD DAYLIGHT 2. pitchJaamas panin end korra kinni, vaatasin marsruudikirjeldust et kohe taas jätkata järgmise köietäie juhtimist. Jõudes järgmisse jaama kus samal ajal oli ka üks hiina kaljronijate paar, otsustasin et see on liiga lühike pitch ning liikusin edasi, ehk siis ühendasin 2 ja 3 pitchi. 3. jaama jõudmiseks pidi liikuma TILL BROAD DAYLIGHT 2. pitchseinal traaversis vasakule ning kuigi raskuseks oli märgitud 5.7 tundus see keerukam kui mõni otse üles suunduv 5.8 lõik.

 

 

 

Jaamas asjade üleandmineJärgmine pitch ehk neljas oli 5.9 ning Jevgeni lead. Rada läks otse üles ja siis keeras paremale ning seejärel vasakule. Enne jaama oli kalju märg mis selgelt tegi lead’mise keerukamaks kui see muidu olnuks.

Sellel korral tulin ma teisena, et kui antud pitch osutub Marise jaoks liiga keeruliseks, on tal poole pealt võimalik alumisse jaama tagasi minna. Seda ettevaatust aga vaja ei läinud kuna ta tegi kogu raja hästi kaasa.

Jevgeni julgestab Marist ülesMaris jõuab 4 jaama

JaamasViimase pitchi lead

THE KONE 5.9 1 pitch (rada 22)

THE KONE 5.9 1. pitchKuna oli vaja oodata ära üks hiinlaste ronijapaar kellega Maris linna tagasi sai siis tegime Jevgeniga ühe 5.9 raskusega pitchi ajatäiteks.

Kuna Jevgeni kord oli lead’da siis minul oli taas lihtsam. Enamus rajast oligi lihtne kuid enne jaama oli paar pikemat julgestuspunkti vahet ning ma vaatasin küll et see on leadimiseks ikka päris huvitav väljakutse.

Selline mõnus kaljune laupäev oli meil kolmekesi.

image3 O'clock rock

Kuldmedal 8h rogainilt

Augustis Tšehhi seiklusspordivõistlusele valmistuv tiim tegi proovivõistluseks Kõrvemaal 8 tunni pikkuse rogaini.

Tulemused. http://www.orion.ee/rogain/2011/web/results8h.htm 

Tšehhi tiim koosseisus:

  • Leivo Sepp
  • Mariann Sulg
  • Kaido Hallik
  • Jaanus Soots

Ja tänu suurepärasele rajaplaneeringule ning väga heale tiimitööle saavutasime segatiimide arvestuses 1. koha, saades kokku 128 punkti.

Üldarvestuses tulime 3. kohale, seega samuti suhteliselt kõrgel positsioonil.

Rajal olime 7h59min ning läbisime kokku 55km. Sellise ettevalmistuse pealt võib Tšehhi minna küll: http://www.adventurerace.cz/en/home

Igatahes suurimad tänud kogu tiimile!

Rullitamist õppimas Lillepi rajal

Jaan Saks aitas filmida ja kommenteerida uisutamist. Vähemalt mulle endale on sellest kasu ning aitab analüüsida jalgade tööd ja sellest õppida. Jaan ütles veel, et enama info saamiseks vaataksin seda kiirusega 40%.

Lillepi ring

Varvas kisub kogu aeg välja ja kulutab mõttetult ressurssi ning "lõpp läks aga eriti hulluks".
See pealtnäha rahuliku Lillepi ringi aeg oli 4:45 keskmise kiirusega 29,6 km/h ning kerge veeremine mäest alla 40,2.km/h

Rulluisutades Tallinnast Pärnusse

Mina lugesin pooljuhuslikult reede hommikul Sportinfost, et õhtul sõidetakse rulluiskudega Tallinnast Pärnusse. Sellist lahedat üritust ei ole kohe kuidagi võimalik vahele jätta. Täpsustasin Tõnis Paalmega (kes kogu seda värki korraldas) aja ning koha ja Kajaga saime ka autologistika paika.

Saabub FNS - Friday Night Skate

Kell 21:30-ks kogunesime Laagri Säästuka juurde, kuhu jõudsid Vabaduse platsilt startinud FNS-i seltskond. Sealt edasi keerasid pooled tagasi ning 15 vaprat alustas teed Pärnu poole. Lisaks kaks jalgratturit ja Äripäeva rullsuusataja.

Enne minekut korraldati loos – ehk siis jagati kõigile numbritega paberilipakad ja loosimisele läksid kaks asja: rulli või suusa täishooldus ning Tõnis Paalme personaaltreening. Esimese loosi võitis Rivo, kes just kirjutas, et suusad millega ta nüüd Pärnusse hakkab sõitma vajavad kindlasti hiljem hooldust – seega täistabamus. Ja teine loos – Tõnise personaaltreening - kukkus mulle sülle. Ma olen väga rahul sellega, kuna uisutehnikat on mul hädasti tarvis õppida, pelgalt jõust jääb juba väheks.

Nii ees kui taga olid meil vilkuritega saateautod.

Varustuse osas tegin julge panuse oma 110-ste carbonsaabastega Bont-de peale. Lisavarustusena panin saateautosse kaasa 100-sed pehmesaapauisud, juhuks kui jalg ei mugandu täpselt carbonisse.

Sõitsin kuni Pärnuni ikka nende 110-ste uiskudega ja jalad jäid samuti korda. Lisaks läksin Tõnisele Pärnu Rullimaratonil appi filmimeheks.

Lahkumine 89 kilomeetrilLukoili bensukas 89 kilomeetril jätame Tõnise ja ülejäänud grupiga nägemist, et koos Steniga vähe tempokamalt Pärnusse sõita. Eesmärk oli jõuda kella 6-se Tallinna bussi peale.

Sealt alates tegi Kaja meile siis järelejäänud 40 km jooksul autoga maanteeturvat.

 

Hommikune lõpetamine meile kahele Pärnu bussijaamas

Pärnu Bussijaamas laupäeva hommikul

Ja selline äge sonks vaatas kiivri alt vastu:

Hea soeng peale kiivrit

Tagurpidi rulluiskudel Guinessi rekordisse

Kui Tõnis Paalme enne Pärnu rullimaratoni starti küsis, et kas sooviksin teda terve tee kiivrikaameraga filmida kuna ta üritab tagurpidi rulluisutamise Guinessi rekordit teha, vastasin jaatavalt.

Pärnu rull
Foto 8 Rattalised

Jäi üle veel täpsustada mis on ta kiiruslik eesmärk – keskmiselt 26-27 km/h. See on mulle nägu-ees-sõitjale rahulik tempo, seega igati sobis. Jäi lahendada vaid vihma küsimus – ma ütlesin et saju korral ma starti ei tule – selle peale lubas Tõnis mulle teised rattad/laagrid alla, seega ka vihm sai välistatud. Vihma aga ei tulnud ning rada oli super.

Muide me mõlemad Tõnisega olime eelnevalt laupäeva öösel tulnud rulluiskudega Tallinnast Pärnusse. Laagrist kell 23 paiku alustades jõudsime 15 inimeselise grupiga laupäeva hommikuks Pärnusse – 120km pikkune uisutreening. Ja pühapäevaks oli Tõnisel planeeritud 42 km pikkune Guinessi rekordi tegemine.

Minu isiklik eesmärk oli pühapäevaseks rullimaratoniks lihtne – kuna Toomas T. oli kuulnud et ma lähen rullidega Tallinnast Pärnusse, oli ta kindel, et nüüd on tal võimalus minust kiirem olla. Ütlen ette ära et ta oligi minust kiirem. Kuid ainult seetõttu, et ta oli ka Tõnis Paalmest ehk tagurpidi Guinessi rekordist nobedam Smile 

Rada

Pärnu Lennujaama uus tee 1,5 km ühes suunas – ümberpöörd ja tagasi 1,5 km. Seega maratoni jaoks tuli kokku teha 14 ringi ning 27 tagasipööret.

Start

Startisime koos Tõnisega stardijoonelt, et mitte jääda uisutajate massi taha kinni. Peale starti võtsime kohe vasakule, et omakorda liidrite grupile vaba tee anda.

Minu ülesanne oli lisaks filmimisele Tõnisele iga kilomeetri järel keskmine km aeg öelda, et saaksime jälgida kas püsime eesmärgistatud graafikus. Vaatasin kella ning fikseerisin peale starti meie hetkekiiruseks 36 km/h.

Muljetavaldav!

Esimene kilomeeter ja keskmine kiirus 31,6 km/h oli stardi jaoks väga hea algus. 1,5 km stardist oli vastutuul, kuid peale ümberkeeramist jällegi taganttuul. Teine kilomeeter ja keskmine jätkuvalt kõrge – 30,9 km/h. Ümberpöörd ja taganttuule otsa keskmine kiirus 31,3 km/h.

Sõidu esimene pool

Kaks suurt põhigruppi läksid meist mööda ja nüüd olime mitu ringi koos ühe 7-lise grupiga. Kuna Guinessi rekordi jaoks ei tohi ja tegelikult tagurpidi sõites ei saagi kellegi tuules sõita, pidi Tõnis kogu töö ise ära tegema. Mina puhkasin kogu raja tema tuules Smile

Huvitav oli see, et vastutuule otsal läks 7-ne grupp meist alati mööda kuid taganttuule otstel olime jällegi meie kiiremad. Ja niipalju kiiremad et grupp meile tuulde ei võtnud. Peale kahte ringi hakkas vastutuul oma mõju avaldama, ehk kiirused „langesid“ vastutuuleotstel 28 km/h peale.

Tagantuule otsad olid jätkuvalt 30 ja ülespoole. Kogu võistluse kõige kiirem kilomeeter oli üheksas, mille keskmine tuli 32,4 km/h.

Üle ühe ringi oli Tõnisel oma support kräuga (mugandus sõnast crew) kokku lepitud kollase või valge pudeli joogikord.

Sõidu keskmine osa

Tegime oma sõitu – 7-line grupp läks ikkagi vaikselt eest ära ja meil polnudki eesmärki nendega sama tempot hoida. Ainult minul oleks olnud, kuna selles grupis oli ka minuga võidu sõitev Toomas T. Tagant ei tulnud enam kedagi kuna meie tempo oli siiski väga muljetavaldav ja pigem hakkasid selg ees eelmistest gruppidest väljakukkujad Tõnisele ette jääma (või taha jääma??). Paar mahajääjat võtsid meile tuulde ja püsisid seal nii mõnegi ringi, kuid ei pidanud Tõnise tempoga siiski lõpuni vastu. Tõnis ütles, et tal on mõnest mehest ikka väga kahju kellest ta selg ees mööda sõidab. Kujutage ise ette – paned oma arust täiega ja siis tuleb üks mees selg ees ja läheb sinust lihtsalt mööda.

Paaril korral tegin ka seda mida ei tohiks, nimelt võtsin kiivri peast ja filmisin Tõnise sõitu hästi maalähedalt – et saaks mõne huvitava nurga hilisemaks videoks. Ja muidugi ka tulevastele põlvedele tagurpidi tehnika õppimiseks mis Tõnisel on super. Õnneks kohtunikud minu kiivrita olekut ei näinud ning loodetavasti tagantjärele disklaffi mulle ei tehta …

Ca 22km peal möödusid meist liidrid ja etteruttavalt võin öelda, et jäimegi liidritele vaid ühe ringiga sisse.

Sõidu lõpuosa

Kas hakkas tagurpidi sõit igavaks muutuma või tõesti tulid mõned väsimuse noodid aga 28 km - 36 km jäi meie keskmine tempo 28-29 km/h peale. See oli aga OK kuna olime väga korralikult niigi esialgsest graafikust ees. Pigem hakkasime arvutama et kas saame äkki alla 1,5 tunni oma aja. Selle peale läkski sõiduigavus üle ning Tõnis vajutas jälle veidi kiiremaks ning raputasime taas paar minu taha kogunenud tuulessõitjat maha. Pärituule otsad olid taas keskmiselt 31 km/h.

Kõige ärevam moment oli viimasele ringile minek, kuna siis oli stardiala juures ümberkeeramise koht veel eelmise ringi võidufinišeerujatega kaetud, kuid Tõnis on väga osav ka tagurpidi slaalomis ning saime edukalt kõikidest mööda.

Finiš

FinišViimase kilomeetri peal oli meil väga hea seis, ees olid vaid paar üksikut inimest ning Tõnis sai vabalt lõpuspurti teha. Andsin talle infot finišini – 400m – 300m – 150m. Ja finišis saime GPS-i järgi selle sõidu tippkiiruse milleks tuli 36,5 km/h. Ja viimase kilomeetri keskmine tuli 31,4 km/h.

Väga super tulemus Tõnisel ja eelmine Guinessi rekord kaugele maha jäetud.

GPS-i järgi 43km ja aeg 1:29 ja keskmine kiirus 29,1 km/h.

TV3 uudis Tõnise sõidu kohta

Tõnise koht lõpuprotokollis 77. ja mina kohal 78. 0,3 sekundit hiljem.

Igatahes oli väga lahe selline sõit kaasa teha.

Analüüsiks kiiruse graafik:

image

Presidendi Lossis

Jõudsime Robomiku finaalis 3. kohale ning esikohtadele oli organiseeritud vastuvõtt Presidendi juures.

President Toomas-Hendrik Ilves ja robootika

See oli äärmiselt mõnus ja meeldejääv sündmus. Alguses tehti meile ringkäik Lossis ja tutvustati sealseid ruume ning elukorraldust. Ajaloost, K.Päts on olnud 9 korda President, sellist resümeed on vähestel ette näidata. Lossi seinakate on mitmes ruumis kaunis elegantne ja peen kangas (mitte värv ega tapeet). Kogu majesteetlik mööbel on eesti käsitööliste tehtud ja hästi säilinud või renoveeritud.

Ainult üks mõistatus jäi kogu sellest käigust – et miks Venemaa relvakambrist pole võimalik kätte saada Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi ametiketti? Ja keegi ei teadvat miks ja kui kauaks see seal asub?

Aitäh President, et leidsid oma väga tihedas graafikus aega meie vastuvõtuks ning innustamaks noori insenere jätkama sellega millega nad tegelevad.