Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

Huvitaval kombel on mul üsna sarnane nägemus asjade käigust kui Kajal: Seiklussportlased metsas

Seega omalt poolt lisan pildid. Kõik ebasündsad pildid on eemaldatud ning veebisolevad peaks enam-vähem kõikidele sündsusreeglitele vastama.

http://cid-322f8d75bd36db00.skydrive.live.com/browse.aspx/ARWC%20Perak%C3%BClas%202009

Mõned siiski toon eraldi välja:

Seiklusspordi maailma meistrivõistlustel osalenud eestlased

Urmo Alling, Andres Minn, Pilvi-Heli Vettik, Randy Korb
ja esimeses reas Elo Saue

Ja sünnis pilt Minnist, kes väljub parasjagu saunast. Kuid pange tähele, puu taga ootas kõiki Urmo külma lumega.

Samal teemal kirjutavad:

• Heiti: ARWC Peraküla 2009
• Elo: 19.-20.detsember - ARWC lõpetamine
• Tiit: ARWC 2009 lõpuüritus Peraküla rannas

Kohtumiseni uuel seiklusspordi 2010 aastal.

PS! Tegelikult aga ratast-tosse-kompassi veel varna ei tohi riputada, kuna üks 12h seiklusvõistlus on veel käesoleval aastal ees. Kuid täpsemalt siis juba ikkagi uuel aastal.

Tavaline hea rada oli.

Rulluisutamisega lõi Kaja küünarnuki ära.

Eesti maakonnad tundsime esimese korraga ära.

Meres kõmpides lugesime rattaralli kaardi ette ära.

Kanuus sõitsime otse punktide peale.

Raketišahti punkti juurest väljusime lühimat teed pidi.

Tutvusime kaunite Tallinnaümbruse veidi vesiste parkmetsadega.

Seinaronimine tundus nagu isegi liiga nõrk.

ONGI XDREAM HOOAEG LÄBI

Poola pakkus meile juba aastatepikkuse traditsioonidega harjumuspärast laagriplatsi koos ujumiskohaga.

BERLIIN

Joonlauaga tõmmatud arhitektuur, piinlik puhtus ja täpsus mida kohtab igal sammul. Berliini müüri ääres toimuv viisaäri.

Uudne oli asjaolu, et läbi kogu Berliini kulgeb endise müüri joon, seda ka üle suurte automagistraalide – vt. järgmisel pildil olevat joont üle autotee.

AMSTERDAM

Maailma enim jalgratastunud linn, lisaks muidugi sex, drugs and rock’n’roll. Campingus võeti meid öösel kell 12 rõõmuga ja naeratades vastu sõnadega, et “kohti on meil siin küll”. Tegelikkuses olid seal aga telgid kaks korda tihedamalt kui roheliste rattaretkel ning piisava suurusega koha valimine seal kanepilõhnalises ja ilmselgelt pilves olevate hipide vahel oli tõeline väljakutse.

Vahakujude muuseum, Van Gogh, punased laternad ja öine jalutuskäik.

HOLLANDI TAMM

Võimas infrastruktuur, mis on loodud ühe riigi kaitseks mere eest.

Samas on andnud loodus väga hea võimaluse randade loomiseks nii ühel kui teisel pool tammi.

Meie nautisime rannamõnusid muidugi Atlandi Ookeani poolel, tunnetades hoovust mis viis väga kergelt väiksemad mere peale ära. Õnneks aga olid seal spetsiaalsed ujuvkaitsesüsteemid ees, mis takistasid inimeste ära kadumist.

LONDON

Kahekordsed bussid, punased telefoniputkad, ümmargused ja samuti punased postkastid, eritabased taksod jpm. Muudest asjadest ka London Eye, Trafalgar square, Tower Bridge, Big Ben, Oxford street.

Järgmisel pildil oleme 135m kõrgusel Londoni kohal ühes klaaskuplis sõitmas. See oli kõrge.

ŠOTIMAA

Ja olemegi jõudnud Marise mõnusasse ja külalislahkesse majja. Juuresoleval pildil olev juust laual ei olegi juust, vaid kilone martsipanitükk millest lapsed imevahvaid komme voolisid.

Oleme õnnelikud ja rahulolevad.

Sest no nii kiiresti finišisse jõudnud pole me küll ühelgi võistlusel.

www.xdream.ee

Kogupikkus tuli meie tiimil 67km ning ajaliselt olime rajal mõni minut rohkem kui 6h. Koht üldarvestuses 32 ning segatiimide seas 10. positsioon. Tulemused

Saime 30min kanuu O-märkes trahvi, keeruline on seda aga tagantjärele kontrollida.

Asi hakkas kerglast pööret võtma juba siis kui meil oli esimene ratas-jooks-ratas läbi ning ma lugesin legendist Kajale ette palju on veel jäänud. Kuna see mahtus enam-vähem ühte hingetõmbesse, teatas Kaja “kõlab nagu polekski midagi”.

Ja nii läkski. sõitsime veel veidi ratast, juba oli kanuu, siis natukese aja pärast sai juba ujuma ning see oligi sisuliselt finiš.

Finišis polnud väsimust ega midagi, mine või õhtul trenni.

START

Rada algas hajutusega – iga liige sai oma raja, Kajal oli ainult otse mööda teed järgmisse, Alaril ja minul väikese kaarega. Valisime küll nii, et Alar saaks raskuselt Teise ja mina kõige pikema, kuid kokkuvõttes oli C-variant (Alaril) ikkagi kõige raskem ehk neid pidi kõige kauem ootama.

Mulle mõnes mõttes meeldis see esimene hajutus, kuna edaspidi tuli sõit nagunii oluliselt rahulikum siis vähemalt sellel lõigul tõmbasin gruppi ka 40km/h kiirustel :-)

VALIKORIENTEERUMINE

Oli väike jooksuke kus pisikese kaardi peal tuli läbida künklikku maastikku. Meie ajaks olid suured kiirteed sisse joostud nii et võrdlemisi lihtne.

TORN

Üks liige pidi torni ronima, tuvastama sealt vaatluse teel ühe hoone ning märkima selle kaardile. Seejärel köiel laskuma. Ma sain enda julgestajaks õnneks Holmbergi, kuna ta teadis mu kogemusi ja ei takistanud laskumist.

RATAS-JALGSI-RATAS

No oli lihtsalt üks jõumäng, orienteeruda polnud eriliselt vaja. Vahepeal oli lisaülesanne stiilis “targem kui 5B”, mille käigus me saime ühe trahvi ning ma pidin jooksma 25kg tõstekangi kettaga.

Ülesanne seisnes selles, et oli vaja järjekorda panna päikesesüsteemi planeedid, alustades kõige kaugemast. Toredaks tegi ülesande veel see, et nimekirjas olid ka sõnad “snickers, euroopa, titaan, phobos” jms lõbusaid väljendeid. Ilmselt mõne zombiks sõitnu võisid need korralikult segadusse ajada.

KANUU

Anti kaart ning oli vaja märkida +/-3mm täpsusega kallastelt leitud punktid kaardile.

JOOKS-UJUMINE-FINIŠ

Lihtsalt 5,5 km jooksu, järvele üks tiir ujuda, kaikaga üks pall läbi pisikeste väravate ajada ning oligi võistlus läbi.

Mina panen võistlusele hindeks 3+.

3 tuleb seepärast, et rada oli lühike ja kestis sama kaua kui keskmine B-rada. Kuid + saab selle eest, et päikesesüsteemi “targem kui 5B” lisaülesanne oli mängu toodud.

Tegemist oli justkui sprindivõistlusega.

Pildid Sulev Kraam: http://picasaweb.google.com/sulevkraam/ElvaXdream2009#

Kolme paadiga: Kaja-Leivo, Maare-Heiti, Pille-Asko.

Meie teekond sinna ja tagasi.

Ohtlik Osmussaare tee

On teada, et Osmussaarele minek nõuab head ilma. Seal vahepeal on Sundsteini madal, mis laeva- ja meremeeste sõnul ei võimalda igasuguse ilmaga Osmussaarele minna ja on suisa ohtlik.

Kui kaardil vaadata siis see madal jääb täpselt sinna kuhu viib meie esimese päeva punase joonega sakk. Ja milles seisneb ohtlikkus? Seal kõrval on nimelt veesügavus 50-60 m ning see tõuseb väga lühikese vahemaa järel 2,7 m peale. Seega, kui on idatuul ja meri on korralikult elama pandud, tõusevad selle madaliku juures merest lihtsalt üles suured lained-veemassid.

See töötab samal põhimõttel nagu tsunamid seal India Ookeanis, et sügavas ookeanis pole lainet nähagi ja kõik laevad tunnevad end turvaliselt, kuid kaldale jõudes tekitab tohutu laastamistöö.

Osmussaarele

Kuna Pille-Asko olid esimest korda meiega tiimis siis Pille väljendas aegajalt oma muret, et kas on ikka matkatempo jne. Noogutasime selle jutu peale.

Meri oli praktiliselt plekksile kuid me olime kindlad, et Sundsteini madala juures toimub hirmus lainemöll ja lähme seda vaatama. Tegime ümber vastava meremärgi ka tiiru, kuid mida polnud – need olid lained. Polnud lainepoegagi.

Olles selle kõige ohtlikuma koha üle vaadanud ja võisime jätkata saare suunal.

Tiir ümber saare, vaatasime mere pealt turiste, ronisime ühe pooleks hammustatud kalalaeva vraki otsas ja tulime tagasi Lõunasadama juurde campingusse. Teekond 21 km.

Saarel

Peale väikest piruka ja telgipüstitamispeatust valmistusime saarele ka jalgsitiiru peale tegema.

Kell oli vahepeal ennast juba üle 18-ne kerinud kuid ilm oli endiselt palav. Sõnavahetus aga ettevalmistuste juures oli järgmine: “oi, sa paned liibukad, kas jooksma hakkad”, “miks sa pikad riided kaasa võtad, kas nii kaua läheb või”, “Heiti, miks sul nii suur seljakott on” jne.

No ja kui me minema hakkasime siis mina mõtlesin et paar igavamat kohta võiks ju tõesti kerget sörki lasta. Nii ka ennast väljendasin ja alustasime koos Heiti ja Askoga kerge jooksuga.

Seepeale Pille aga arvaski, et “ma võtsin ühe teise paketi siia saarele tulles, ma pole tippsportlase paketi eest maksnud”.

Eks me siis rahunesime selle peale maha, sest jooksukumme meil kaasas polnud millega naisi jooksu ajal vedada.

Tiir tuli välja pikk. Algselt plaanisime kahe päeva peale selle jagada. Kuid liikudes ja kaarti lugedes vaatasin, et “kui me kabeli juurde läheme, siis lähme veidi veel ja vaatame selle suurtüki kauglaske kahuri aluse ka ära” ja kui me seal olime siis mõtlesin, et “aga vaataks siis juba selle teise torni ka ära” ja kui seal olime “siis polnud enam mõtet tagasi keerata” ja nõnda olimegi põhjatipus ning tuletorni juures väljas.

Õhtul imetlesime muhu regatti ning pidasime plaani, et “läheks käiks õige mandril peol ja peale seda tagasi”.

Tagasi maa poole

Meri oli järgmiseks päevaks natuke loksuma hakanud. Nii palju ta aga ikka ei loksunud et oleks tahtnud uuesti selle meremärgi juurest läbi sõita.

Vahepeal aga süttis meil plaan, et läheme parem hoopis otse Haapsalu poole ning palume Mamburil meid Dirhamisse autode järele tuua. Erinevaid skeeme arutades jõudsime ikka selleni et läheme otse Dirhamisse.

Üks asjaolu oli taas see, et “meil polnud ikka tippsportlase pakett võetud”.

9,3 km läbisime 2 tunniga ning keskmiseks kiiruseks ligikaudu 5km/h.

Tulemuseks on kõik päikesekõrbenud ning rahulolevad.

Seiklusvõistlusel http://www.arcticcircle24.com/ osalesid Eestist 2 tiimi: Team Leivo (Leivo Sepp, Randy Korb, Heiti Hallikma) ja Team Vaude Estonia (Silver Eensaar, Rain Eensaar, Riho Roopõld).

Ette rutates ütlen kohe ära, et Vaude tuli 3. kohale ning Team Leivo 5. kohale.

Kuidas me rahulolevatena 5. kohaga lõpetasime?

Võistlus koosnes viiest etapist:

1. Etapp: Rootsi ja tagasi
2. Etapp: Töömehe toimetamised
3. Etapp: Tagasi tsivilisatsiooni
4. Etapp: Vaade Pellole
5. Etapp: Viimane võitlus 6412501

Rootsi ja tagasi

  Esimese lisaülesandena tormas meie esivõistleja Randy koos ülejäänud tiimide esindajatega jõkke ning tõi sealt välja hulpiva 0,5L CocaCola pudeli kirjaga 29, kust leidsime esimese etapi kaardi.

Selge, algatuseks oli vaja kanuuga väikesel jõepiirkonnal risti-rästi kühveldada. EMIT (ehk üks igavene kobakas nn. SI-pulk) oli Randy käes seega tema jooksis sisse-välja, ümber-ringi.

Seejärel keerasime nina Ruotsi kunni poole ning kühveldasime koos teistega allavoolu minekule. Ees ootas 3km pikkune üllatusjooks mille käigus tegime sõbralikult koos Vaudega üllatuslikult 14 min viga. Üks punkt oli tee äärest nähtav ainult teisest suunast joostes. Kuna seitse esimese otsa tiimi said selle punkti peatumatult kätte siis ma arvan nad jooksid nii, et üks vaatas paremale, teine vasakule ja kolmas jooksis selg ees ning vaatas tagasisuunal paremale-vasakule.

Saime viimaks rulluisud jalga, kepid kätte, EMIT rändas Leivo näppu ning teele. Esimesse punkti minnes oli mul ees üks tütarlaps, kes pidi olema väga kõva suusataja tavaelus (ilmselt kõik soomlased on), sest mul oli ikka kõva tegu et temast mööda libiseda. Temal olid 90mm rattad ning suusakepid, minul 100mm rattad ja samuti kepid, kuid pelgalt keppidega tõugeldes ma tast mööda ei saanud. Enne punkti suutsin ta siiski maha raputada aga punktis olime taas koos, sest teate – ma ei suutnud seda EMIT-t kuidagi sinna pesasse õiget pidi saada. Aga õnneks oli tegemist toreda girliga kes mu EMIT-i õiget pidi pessa surus.

Siinkohal pean ütlema, et krobelisel ja veeloikudega kaetud asfaldil oli suusakeppidest palju abi. Ja mida punkt edasi, seda ladusamalt sujus mul iseseisvalt EMIT-i kasutamine.

Tegime veel mõned rulluisu tiirud, kohtasime oma Support Crew-d (ehk eesti keeles support kräu – Kaja, Maare). Nemad muidugi ei saanud sugugi aru, et mis meil viga on ja miks me alles 8-10. positsioonil oleme.

Siis aga jätsime Rootsiga hüvasti ning mõlasime tagasi Soome poole. Seekord siis 6 km ülesvoolu, mis sugugi väike polnud. Kui rootsi pool üllatas meid ennist ühe punktiga siis nüüd mõtlesime kõiki teisi tiime üllatada. Ja see läks meil korda.

Nimelt ühte kanuupunkti hiilisime nii osavalt ümber saare, et hiljem kõik ülejäänud tiimid üllatusid, et kuidas me jälle neist tagapool oleme. Soome tagasi jõudes ning rattale minnes olime isegi Vaudest tagapool :-)

Ratas ja jooks

Teise lisaülesande käigus jooksis Heiti mööda kaljut üles ning pidi siis kibekähku mööda köit alla järve laskuma ja tagasi ujuma. Võta aga näpust – esiteks tuli üleval Vaude järel laskumise järjekorras seista ja teiseks arvasid julgestajad soomlased, et Heiti ei tea laskumisest midagi ning teda tuleb turvaliselt 10cm kaupa alla julgestada. Seega mõnusast köiesõidust jäi alles aeglane tiksumine. Õnneks tagasi ujudes võis köie lahti võtta ning siis ei takistanud tema liikumist enam miski.

Samal ajal oli meil Randyga mõnus tegevus käsil, jagasime armulikult kõikidele lõpututele lapimaa sääskedele süüa. Vaude määris end samal ajal Offiga kokku, me küll agiteerisime neid, et nende väikeste kotikeste sisu on pigem söömiseks aga nad ei võtnud meid kuulda.

Siis toimus huvitav ala, jalgrattaga legendorienteerumine. Stiilis: Keera vasakule mäkke, sõida mööda kivist (muide nende mäed on kive paksult täis), keera kõvera männi juurest alla (kõik männid olid seal metsas kõverad), kui oled soo algusesse jõudnud siis keera ümber ja vaata tagasi, märkad ühte paremale keeravat teed, möödu majadest (see oli kõige loomingulisem koht, nimelt majade asemel olid kümnekonnast lauast koosnevad kokku vajunud ja vaevu metsast eristuvad osmikud) jne. Igatahes tegime selle Randy juhtimisel suurepäraselt ära.

Ja siinkohal tulebki see moment, millega Vaude on meile ühe punkti sees, nimelt sattusime legendorienteerumise tagasiteel nendega kokku ja andsime väga otsesed vihjed punkti leidmiseks. Meie vihje kasutamise tagajärjel jõudsidki nad kolmandale kohale finišis.

Seejärel ootas meid ees lugematul hulgal tõuse ja laskumisi, üks vahepealne orienteerumisjooks ning jõudsimegi vahetusalasse, kust pidime asuma taas kanuudele.

Töömehe toimetamised

Nüüd algas aga seiklus. Nimelt vahetusalasse olid meil saadetud söögid-joogid ja järgmiste etappide kaardid. Kohapeal selgus aga, et meie vahetusala kott pole kohale jõudnud.

Vau!

Korraldajad sebisid imekiiresti meile kamba peale ühe 1,5L pudeli CocaColat ja püüdsid ka muul moel abivalmid olla. Kogu raja suurimaks abiks meie isikliku support kräu poolt oli aga sel hetkel kohal olemine. Kaja jooksis 3:50 min/km  bussi poole ja sama kiirelt sealt võileivamaterjalidega tagasi. Ja siis võlusid nad Maarega meile imekähku uued võikud, korraldajad leidsid ka õnneks sama kähku meile uued järgmiste etappide kaardid.

Kuigi me olime siinkohal täiesti veendunud, et meil on veidi aega ja et küll varsti Vaude ka jõuab, selgus meid sel hetkel šokeeriv tõsiasi, et nad olid just kanuusse läinud. No kuidas see sai nii olla??? Nad olid ju pidevalt 10min taga. Hiljem selgus aga, et nad olid ühe rattalõigu läbinud ratas õlal, meie samal ajal mööda korralike teid tulistanud.

Nüüd olime siis oma kanuu väljumisega 7. kohal. Ees ootas 12,5 km, millest pool oli kahe järve peal ja teine pool neid ühendava ojakese peal. Vot see oli alles lahe jõgi, nii kitsas ja käänuline et vaevu mahtus mõlemalt poolt mõlaga tõmmata, kuid samas võrdlemisi kiire vooluga.

See aga toimus öösel kell 2 – pimedas? Oh ei, päike paistis ja peegeldus mäekülgedelt.

Vahepeal ronisin oma keskmiselt kanuupositsioonilt maha ja jooksin kaldal, et kanuu paremini üle kivide libiseks.

Järgmine oli 22 km jooksu, sinka-vonka kanuu algusesse rataste juurde tagasi.

Tagasi tsivilisatsiooni

Jõudes oma 2h20min kanuu ja 3h50min jooksuetapilt tagasi vahetusalasse, oli ka meie kadunud kott vahepeal sinna jõudnud. Pakkisime kaasa geelid-batoonid ning lahkusime kiirelt edasi.

Sõtkusime rattad järgmise orienteerumisjooksu poole. Siin võtsime nö aja maha ja tegime ka mõned vead. Enne jooksu algust oli vahe 15min st. sama mis 8 tundi tagasi, kuid seda orienteerumislõigukest tegime täpselt 53 minutit kauem. Vaude aeg 1:07, meil seevastu 2:00. Küll see tsivilisatsiooni jõudmine pidi ikka raske olema.

Vaade Pellole

Selle etapi näol oli tegemist lühikese (~9 km) ja suhteliselt kerge orienteerumisjooksuga. Selle jooksime 50 minutiga läbi.

Vaid üks tipp pesitses enne viimast laskumist ja ülla-ülla, seal oli meid taas support kräu ootamas.

Pean ütlema, et nad olid üldse igal pool ja igal ajal olemas, ehk väga tubli kiitus meie toetajatele Kajale ning Maarele.

Viimane võitlus

See koosnes kahest alast. Rulluisuga jõe kõrval 12km ülesvoolu ning kanuuga allavoolu finišisse tagasi.

Kõik meie konkurendid olid eespool veidi liiga kaugel (4. koht oli 20 min enne meid) ja tagantpoolt polnud kedagi enne 1h tulemas, seega finišispurt oli pigem näiline.

Igal juhul saime kiita, et kõige kergema ja tempokama sammuga lõpetajad olime. Enne meid finišeerujad olid tulnud jalad harkis komberdades.

____________________

Väga lahe võistlus oli. Mulle meeldis sellisel moel ja intensiivselt pingutada. See polnud enam segavõistkonnaga kerge matkake vaid oluliselt tõsisem liikumine koos eesti seiklusspordi eliidi hulka kuuluvate tegijatega.

Kõikide võistkondade liikumisteid saab vaadata siit lehelt: http://jatko.vpalvelin.com/~pekvari/java/index.php?javaid=41 
Seal saab analüüsida oma tulemusi.

Support Kräu lugu: Arctic Circle24 ehk polaarjoone taga supportkräud tegemas

Maare tehtud pildivalik asub siin: http://heiti.planet.ee/index.php?idPage=10258

Tulemused

http://www.arcticcircle24.com/

Nimest saab ilmselt aru, et tegemist on 24h võistlusega. Kuigi tagumiste ajad võivad minna ka kuni 36h-ni välja.

Head sõbrad tegid mulle pulmas pakkumise (pulma järelkajad) millest oli raske keelduda ning nüüd ongi tiiminimeks pandud “Team Leivo” koosseisus Leivo, Sepp, Heiti Hallikma, Randy Korb.

Start käesoleva nädala reedel kell 15:00.

Taskid:

• Running/Orienteering 7:50
• Mountain biking 7:00
• Paddling 5:00
• Inline Skating 1:40
• Special tasks and quests 0:15

Huvitavamärkusena oli korraldajate poolt ära märgitud, et “ööd on meil siin valged” - ehk pealampi sisuliselt vaja ei lähe, vaid kaardilugemiseks.

Tegevus toimub teisel pool pöörijoont, kus suvel on aeg mil päike ei loojugi.

Sellised sõnad oli oli ühe väikese lapse poolt sisse loetud ning millega ergutati lauljaid kiiremini laulukaare alla ja sealt välja liikuma.

Sest inimesi keda liigutada, oli tõesti palju. Lauluväljaku kapatsiteet on 100 000 inimest ning just niipalju meid pühapäeval seal koos oli.

Ja minu laulupeolised. Laura-Helena, kes oli koos Westholmi kooli lastekooriga esinemas.

Ema, kes oli oma 16. reas asuva istekohaga väga rahul ja ütles, et sedasi tuleb isegi laulupeo tunne peale. 

Pean ütlema et jalgratas oli vaieldamatult parim liiklusvahend laulupeole minekuks ja tulekuks. Autodele mõeldud tänavad olid platsi ümbruses kõik umbes, samuti oli puupüsti täis ühistransport. Jalgsi aga võtab liikumine kenakese aja. Tore oli organisaatorite poolt püsti pandud rattaparkla mida mõlemad Lauraga kasutasime. Korraldajad ei osanud aga sellist tohutut rataste invasiooni ette näha mis seekord toimus ning seetõttu kinnitati rattaid ka piirdeaia “teisele” korrusele ja põõsaste-pinkide-postide külge.

Lõbus oli :)

www.xteam.ee

Taas oli rajal ekstreem.ee (Leivo ja Kaja) ning tuli täna 4.juulil toimunud XT-seikluses 3. kohale. Samuti tulime üldarvestuses 3. kohale (st. siis kahe võistluse peale kokku).

Tegelikult oli seda lihtne saavutada, kuna segatiime oli rajal vaid 10-e ringis.

Tähelepanuväärne on, et täpselt sama kolmik ja samas järjestuses kes võttis tänase segatiimide pjedestaali kohad, võttis seda ka üldarvestuses.

Seega: 1. koht SW (Ruth Vaher ja Aleksander Suur), 2. koht Pure Energy (Arvo Ambel, Siiri Mere) ja 3. koht Ekstreem.ee (Leivo Sepp, Kaja Sepp).

Tulemused: http://www.xteam.ee/2etapp/results.htm

Vaata aadressile: http://www.xteam.ee/

Nüüd juba teine etapp toimub Lahemaal, Kolgakülas, 4.7.2009, ehk siis käesoleval laupäeval.