Sellised sõnad oli oli ühe väikese lapse poolt sisse loetud ning millega ergutati lauljaid kiiremini laulukaare alla ja sealt välja liikuma.
Sest inimesi keda liigutada, oli tõesti palju. Lauluväljaku kapatsiteet on 100 000 inimest ning just niipalju meid pühapäeval seal koos oli.
Ja minu laulupeolised. Laura-Helena, kes oli koos Westholmi kooli lastekooriga esinemas.
Ema, kes oli oma 16. reas asuva istekohaga väga rahul ja ütles, et sedasi tuleb isegi laulupeo tunne peale.
Pean ütlema et jalgratas oli vaieldamatult parim liiklusvahend laulupeole minekuks ja tulekuks. Autodele mõeldud tänavad olid platsi ümbruses kõik umbes, samuti oli puupüsti täis ühistransport. Jalgsi aga võtab liikumine kenakese aja. Tore oli organisaatorite poolt püsti pandud rattaparkla mida mõlemad Lauraga kasutasime. Korraldajad ei osanud aga sellist tohutut rataste invasiooni ette näha mis seekord toimus ning seetõttu kinnitati rattaid ka piirdeaia “teisele” korrusele ja põõsaste-pinkide-postide külge.
Lõbus oli :)
