Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

Selle aasta alguses moodustus pikkade eelmiste aastate Ekstreem.ee võistkonna (Kaja, Leivo, Alar) asemele kolm tiimi.

• Twister Female: Kaja Sepp, Marge Erm, Maret Hallikma
• Micromootor: Jaanus Soots, Alar Jõeste, Viktor Gurkin,
• Ekstreem Adventure: Leivo Sepp, Elo Saue, Margus Marrandi

Rulluisk + puzzle + viga

Stardialas varbaga kaarti rullides oli aru saada, et hajutus toimub juba rulluisus. Normaalne, kuidas muidu see 300 uisutajat ikka korraga lahti lasta.

Esimese punkti uisus võtsime kõik 21. positsiooniga. Kuna uisutamine on ikka mõnus, siis teise punkti võtsin ca 10 kohta kõrgemalt. Eriliselt ei kiirustanud, kuna oli ette teada, et peame kokku saama.

Sain panna mõned minutid puzzlet kokku kui saabus abivägi Elo ja Maku näol ning tükid lendasid lausa iseenesest paika. Seejärel mõistsime, et nüüd on see liimimise koht. Kuna Elo oli kohusetundliku inimesena kodust oma lõppema hakkava pulga kaasa võtnud, nägime sõrmedega mäkerdades ja liimi laiali ajades vaeva, et kõik tükid kinni saaks. Nüüd tagasiteele.

Võtsin plakati enda kätte ning uisu ajal oli aega uurida – esimese üllatusena hüüatasingi, et tegemist on sama kaardiga mis meil, kuid koos punktidega. Saime ka pliatsite mõttest aru. Uisu lõpus hakkasid Maku ja Elo kaarte joonistama.

Siin tegelikult avaldubki viga, tegelikut oleks pidanud kaardi kohe ära joonistama ja puzzle kotti tagasi puistama.

Saeülesanne, teha 1kg raskune pakk

Saag oli terav, puit kuiv ning töö läks lennates. Mahtusime esimese korraga piiridesse. Minu saetud pakk oli täpselt 4grammi alla maksimaalse normi.

Rattasõit + kaevik

Rattasõit oli OK. Seejärel jooksime kaevikus poolteist kilomeetrit. Ja nii kui vähegi pea välja pistsid, kostis kuskilt Ummi korralekutsuv hääl “jookseme kaevikus!”.

Kanuu + viga nr.2

Selle aasta kõige magusam vahepala oli selgelt kanuu. Kuna Elo tahtis ka köiel üle vee sõita, sai tema endale ka kanuupunktid ja sellega seoses ka ilmselt selle aasta esimese supluse.

2 punkti enne lõppu tegime aga vea, nimelt Elo jooksis punkte ja meie kühveldasime Makuga kanuud. Suures tuhinas aga kühveldasime kole kaugele ning sellega kaotasime ilmselt taas päris hulga aega, kuni Elo meieni jõudis ja normaalselt rada jätkasime.

Liivakotid ja vaba valik

Makuga võtsime mõlemad 2 kotti ning Elo 1 koti. Panime 4 kotti üksteise otsa ja oligi torn valmis. Veidi liiga lihtne oli. Elo sai niisama oma kotti edasi-tagasi tassida.

Vaba valik seisnes selles, kas teha ratastega tiir, sumbata rabas või sõita trossiga üle vee ja tagasi. Me valisime loomulikult viimase variandi, mis oli ilmselgelt kõige kiirem. Valisime endale kõige rohkem pingul oleva trossi, et võimalikult vähese jõukuluga üle ja tagasi saaks.

Nüüd natuke veel ratast ja oligi finiš. Põhimõtteliselt lõpetasime kolmanda segavõistkonnana, kuid kuna aga Vaudel oli kogemata üks punkt jätnud piiksu tegemata, langesid nad 15 min trahvi järel kolmandale ja meie tõusime teisele kohale. Kadarbiku omad said seeläbi esimeseks.

Alljärgneval pildil osutan ma kotil olevale kirjale, nimelt taheti meile anda alguses kolmanda koha auhind.

Oleme tagasi, ajapikku saab kirja marsruute ning kogemusi. Ka selliseid mis judinad peale võtavad :)

Leivo, Opera Verticouenne, 5c, laskumine marsruudile. All 570m tühjust.

Kaja, Free Tibet, 4-th pitch, 6a

Tuba on kaetud ühtlase metalli, slingi jms ronimisvarustuse kihiga.

Seekord kõrghooned ja kiirteed pildile ei jäänud.

Neid olen kajastanud jube eelnevatel aastatel:

• Seattle - pilvelõhkujate linn
• Seattle ja taustal Mount Rainier
• Seattle - tuledega kaetud kiirteed
• Aasta suursündmus Seattles – Seafair
• Seattle Undergroundi lugu !

Sport

Seattle on minu hinnangul võrreldes Tallinnaga oluliselt sportlikum. Kuigi siin on ka ameerikalikult palju hamburgeri-inimesi, näen mina pigem seda mida soovin näha.

Igal hommikul ärkan täpselt kell 6:45 (ise arvasin esimesel korral, et jube vara) ning teen ühe 10-11 km jooksutiiru. Ja guess what?

Elliott Bay äärne jooksurada. 

Kell 7:00 kui jooksurajale Elliott Bay äärde jõuan, on seal juba kümnete kaupa jooksjaid, rattureid ja muidu hantlitega tervisekõndijaid. Ja kui te arvate, et ju nad siis hommikult teevad kõik oma asjad ära – EI – neid jagub sinna hiliste tundideni. Ja tore on see, et mõned nendest nägudest korduvad juba aastast aastasse – tunnen end nendega nagu oleks juba vana sõber :)

Kui ilm on ilus, nagu näiteks täna (isegi Mount Rainier paistis kätte) siis teen 18-19 paiku õhtul ka 25km uisutiiru.

Kõrvalolev pilt jääb samuti Elliott Bay äärde.

Metroo

Ühistransport kannab siin nime Metro. Ja asub muidugi tavapäraselt maa all. Mis te arvate nüüd, et siin mingid rongi sõidavad? Mkmm, kuna kohalikud tahtsid ikka suurlinna moodi välja näha siis ehitatid nad maa alla asfalt-teed ja panid seal bussid käima ning nimetavad nüüd seda metrooks.

Toodud pildil asub bussijaam (metroo jaam?) kust siis bussid maa alla saavad.

Ratturid

Palju busse liigub ka maa peal ning eranditult kõigil on ees jalgrattahoidja kolmele rattale. Väga positiivne suhtumine.

Ja siinsed ratturid sõidavad enamasti peente kummidega pigem maanteeratta tüüpi ratastega. Seattles asub korraliku mäe otsas, st. ratturid saavad kõvasti igapäevaselt üles-alla sõita.

Siin sajab tihti vihma, seega on poodides müügil pikendusega porikad, mis kaitsevad ka tagasõitjat pritsmete eest.

Tallinnas ehitavad rattapeded endale ise igasugustest käepärastest vahenditest (linoleumist ja vanadest võistlusnumbritest) pikendusi.

Porikatele.

Politsei

Polkareid on näha päris tihti. Ilmselt juba märkasite –aga igaks juhuks ütlen üle, et kõigil politsemasinatel (ja ka paljudel taksodel millegipärast?) on ees päris kobedad rammimisrauad.

Kuigi vaatamata sellele olen mitmel hommikul jooksma minnes näinud tee ääres puruks löödud küljeklaasiga autosid. Paar aastat tagasi nägin siin Seattles ühe silla peale pargitud autoderivil järjest sisselöödud küljeklaase – see oli siis muidugi veits sinna mustade rajooni poole.

Toredad on need kolmerattalised politseimasinad, mis parkijaid kontrollivad.

Autod

Ma olen siiralt üllatunud asjaolu üle kui suurel hulgal on siin, Seattles, Toyota Prius mudelit. see on siis nö. roheline elektriauto. Isegi lennujaamast linna tõi meid takso Prius ja linnast on hakanud kaduma suured põrr-põrr-põrr 6-8 liitriste mootoritega elajad.

See on väga oluline märk võrreldes eelmise korraga kui siin käisin.

Ja ma ei tea, kas tegemist on moevooluga, või inimesed tõesti püüavad roheliselt mõelda või on neil kodus “igaks juhuks” alles ka see 8 liitrine V12 mis gaasipedaalile vajutades möirates kohalt lendab.

Üks ilus Cadillac DeVille mis pildile jäi, pole küll kõige vanem mudel, kuid see eest ilusaks tuunitud:

Veljest lähmalt üks pilt. Ja kui autoaknast sisse piiluda siis paistab seal invaliidi tunnus.

Aga ikkagi on tore kohata ka Seattles neid lahtiseid ameerika stiilis suuri sedaane kust kostab välja kõva tümakas ning lõbus seltskond laulab üle tänava.

Sellised muljed seekord.

Kuna Matkasport otsustas sel aastal 25h Icebugi võistluse ära jätta, aga kuupäev oli broneeritud, tuli teha alternatiivne seiklus.

Rajameister Elo kostitas meid järgmise kirjaga: Talveseiklus I, toimub 13.märts 2010

Kokku tuli 3 tiimi: võrukad Sixten ja Hillar Irves, Kaido Hallik ja Medisoft olid otse loomulikult nagu 5 kopikat kohal kui midagi sellist nende kodu külje all toimub ja siis kaugelt kandi rahvas: Twister Ekstreem Adventure Team – Erki-Leivo-Tiit.

Elo luges meile 15min enne starti sõnad peale ja andis pataka kaarte.

1. suusk või jooks – 5,5km

Stardis anti valida, kas proloog teha suusaga või joostes – kuna lumel oli kõva koorik peal polnud kahtlustki suusavaliku osas. Medisoft ainukesena valis jooksu, mis tõi neile ca miinus 0,5h vahe sisse teiste tiimidega võrreldes.

Millega me aga arvestanud polnud, olid suusakepid. Me arvasime, et oleme ju kõvad profid ikka ning siis peavad ju suusakepid ka samasugused välja nägema. Tegelikult olime nendega püsti hädas sest poppidel keppidel ju kulpe peaaegu polegi. Sest tõukamise asemel läksid kaikad läbi lume nagu oleks see sulavõi olnud.

Esimesel etapil oli antud mingi ebamäärane piirkonna kaart kust oli vaja leida 5 punkti lihtsalt kirjelduse järgi – näiteks Kelgumägi, kitsevälu, Palumäe vaateplatvorm, Kupatsimägi jne. Et asjast sotti saada, tuli leida tee äärest kohalikud turistidele mõeldud kaardid ning nende alusel siis püüda ülalkirjeldatud kohti leida.

2. ratas – 21,5km

Rattad olid ootel, kuid enne tuli suusad Elo auto boxi visata, kuna need pidid jõudma järgmisesse suusa-alasse.

Esimene ratas oligi põhimõtteliselt  läbi Taevaskoja otse Mammaste suusaradadele.

3. suusk Mammastes – 7,8km

Seal ootas meid juba tuttav Elo, kes andis meile suusad ning suhteliselt tühja kaardi. Meie eesmärk oli  leida kohalikelt suusaradadel 5 punkti ning teha kaardile nõelaga märge selle kohta, kus punkt asub. Selles ülesandes oli mitu huvitavat muutujat:

1. meil polnud aimugi kuidas kulgevad kohalikud suusarajad
2. leides punkt, tuli looduslike tunnuste põhjal oma koht tuvastada kaardil
3. üks punkt (nagu hiljem välja tuli) oli kellegi poolt tuuri pandud

Igatahes startisime suusaradadele müõni minut hiljem Sixtenist ning Medisoft jõudis ca 20min peale meid.

4. Ratas – 42,1km

Nüüd hakkas üks hirmus uhamine mööda kohalikke teid. Suusast tulles jokutasime veits, kuna tahtsime Sixtenile taas paariminutise edumaa anda.

Igatahes ühe punkti juures, mille legend oli “siin oli kunagi maja” vaatasime, et punkti ei lähe jälgi, külla aga lähevad jäljed kõrval asuva vare juurde. Kaardi järgi aga see on vale vare. Tuhlasime ka igaks juhuks seal vales kohas Sixteni jälgedes – aga Elo ei olnud seekord siiski punkti valesti pannud.

Läksime siis tagasi õige vare juurde ja saime punkti. Kuid omavahel arutasime, et Sixtenil on see punkt ainult sellisel juhul võetud kui ta on vahepeal lendama õppinud kuna jälgi sinna ei läinud.

Olime hämmastuse ääre peal ja ei suutnud mõnda aega uskuda oma silmi et ta läks edasi ilma selle punktita. See tähendas ju automaatselt seda, et nad langesid ajaliselt 1h võrra. See aga neid ei seganud, kuna kahestel tiimidel oli omaette arvestus ja esimeseks tulevad nad igal juhul.

Igatahes nägime neid vilksti siin ja seal pidevalt.

5. Orineteerumine, trekking – 2,8km

Elole jäid hiljutisest Läti võistlusest nii head mälestused, et ta tegi meile ka metsa orienteerumisraja, mida tuli läbida üle poole sääre ulatuva lume.

Siinkohal aga oli Tiidul selge eelis, ta sai endale kohe hüüdnimeks Jeesus ja Jumala poeg, kuna ta on nii kerge et ta vaevalt lumekoorikut riivates lendles üle väljade. Meie Erkiga seevastu astusime kõik sammud korralikult põhjani välja. Poole orienteerumise pealt saime lambid süüdata.

6. Ratas - 5km

Nüüd oli vaja rattaga jõuda lihtsalt Vooremäe juurde, kus ootas meid taas Elo oma katuseboksiga ning saime taas suusarajale.

7. suusk – 8,4km

See suusk oli selle võistluse jooksul minu lemmik-etapp. Meil oli vaja läbida 8,2 km pikkuna suusarada, mis käis kogu aeg sika-saka üle Vooremäe ning pidime leidma raja äärde paigutatud 8 punkti ja oma kaardile märked tegema.

Rada oli mõnus, kogu aeg kas piinavalt pikk tõus või laskumine kirjaga “kiire laskumine”. Huvitavaks tegi aga selle raja see, et hakkas sadama tihedat valget lund (nojah, ega ma polegi näinud, et musta lund sajaks) ja nägemisulatus muutus vaevalt 1 meeter oma ninast ettepoole + pealamp peegeldas helvestelt tagasi ja tekitas topelt raske olukorra.

Sõitsime nagu mingis müstilises ei kusagil ja jõllitame piinliku korralikkusega mõlemat rajaserva, et mitte punktist mööda panna. Elo ütles, et kui shortcut-e tead siis võib selle raja ka 5km-ga läbida, me aga olime siin kõik esimest korda ja ei hakanud enda elu pimedas metsas ja tihedas lumesajus keeruliseks tegema ning sõitsime piinliku täpsusega kogu 8,2km läbi.

Kui tõusudel oli vaja korralikult tööd teha, siis tavaliselt järgneb sellele münus laskumine . kuid mitte seekord. Piiratud nähtavuse tõttu võtsime kõik laskumised hullult sahka pannes, et mitte kogemata end kuskilt puude otsast leida.

8. Ratas – 24,2km

Tagasi Elo juurde jõudes saime uue korralduse, rattas tuli võtta vaid viimane punkt ja siis sauna sõita. Kokku ca 24km.

Hiljem selgus, et kõik kolm tiimi tegid erineva rajavaliku. Meie võtsime pikkuse mõttes keskmise, kuid kindlapeale mineku ja sõidetavad teed – nii ka oli.

Sixten võttis ilmselt kõige lühema aga kerge riskiga seotud raja, mis ka realiseerus kuna ta jõudis punkti peale meid.

Medisoft võttis 100% kindla raja – mööda suuri teid ja kõige pikema.

Finiš

Mesikamäe tallu jõudes lehvitas meile aknast juba saunatanud ja rahulolevana rätikusse mässitud Elo. Saunatasime, sõime suppi, kooki, teed ning vaatasime kuidas Elo ruudulisel vihikulehel excelit tegi ja tulemusi paika ajas.

AITÄH ELO! Suurepärane Talveseiklus.
Kõik ülaltoodud fotod Elo kaamerast. http://picasaweb.google.com/108223533845113312712/TalveseiklusI 

Tiit: Talveseiklus I
Medisoft: Talveseiklus I
Tulemused ja kokkuvõte: 13.märts - Talveseiklus I ametlik pressiteade!

Oli alati meeldiv kõiki teisi tiime kohata,

Kokku olime rajal 10h18min, Sixten mõni minut kauem ja Medisoft sealt edasi veel 15 min kauem.

Koju jõudsin kell 3:00 paiku öösel ning mõtlesin, et kui ärkan hommikul üles lähen trenni ka. Nimelt kell 10:00 oli Haabersits rattapedede kogunemine et teha üks hooajaks valmistumiseks ühine rattatrenn.

Krt, ärkasingi – aga poleks ikka pidanud. Nimelt Haabersti-Keila Joa-Klooga-Keila-Keilajoa-Tallinn oleks olnud muidu täitsa OK. Peale seda kui aga selles lumes ja lägas oli sõidetud 80km, tõsteti keskmine kiirus 30-32-35 km/h ning ma pean ütlema, et selle paugutamisega tulemusena olin mina üks neist kes Tabasalus omale sobilikuma tempo võttis ja rahulikult 22-25 keskmisega kodu poole kulges.

Nii et kerge ja lõdvestav 94km rattasõitu tuli veel pühapäevaga otsa.

Võistlus nimega WAR 2010 Svanetia Run.

WAR – Winter Adventure Race, kestusega 25h, mille jooksul läbisime 183km. Temperatuur stabiilselt 0…+2 ning lumesügavus keskmiselt 40-50cm.

Tiimide järjestus:

1. Mountain Loghome ISC (Randy Korb, Urmo Alling, Mariann Sulg)
2. Myrakaruds (Heiti Hallikma, Tiit Pekk, Viivi-Anne Soots)
3. Twister Ekstreem Adventure Team (Elo Saue, Leivo Sepp, Tiit Tähnas)
…mõned Läti tiimid…
6. Medisoft Adventure Team (Kaido Hallik, Aigar Sirel, Eleri Hirv)
--veel paar Läti tiimi

Start, suusad – läti värk

1. etapp oli valik – suuskadel või jalgsi. Kaptenite koosolekul ütles Normunds, et 1. etapil on 95% suusarajad ning punktid on radade ääres.

Selge valik – suusad!

Suusarajad olid fantastilised, need olid lihtsalt inimeste poolt lume sisse tallatud teerajakesed. Siin radadel sirgusid noored läti suusakoondislased: raske treeningul, kerge lahingus.

Etapi lõpetuseks oli sisuliselt esikolmik välja selgitatud, vaid järjekord vajas enne finišit korrigeerimist.

2. etapp – ratta legend, jälle natuke läti segadust

Saime uue kaardi, kus peal fragment linnakaardist, et kuidas jõuda rattalegendi algusesse.

Tiit, meie kaardiguru, võttis suuna ja panime minekut. Lähenesime juba õigele kohale kui märkame seal tiirutamas juba eelnevaid tiime – mingi jama järelikult. Teeme ka tiiru ning peame targemaks võimla juurde tagasi sõita.

Seal on meil diskussioon stiilis “kui lätis miski ei pea, siis suund peab alati, me läksime õiges suunas” - “vaata kaarti, siin on näha raudtee, me ju tulime eile samuti üle raudtee – me peaksime teisele poole minema” - “näe, ma panen kompassi peale ja vaata nüüd ise, me peame ju minema hoopis sinnapoole”…

Nii me kulutasime üsna mitu minutit kui Elo teatas äkki, et “vaadake, kaardil on nimed peegelpildis”. Selge, kogu kaart oli peegelpildis, nüüd oli lihtne.

Pean ütlema, et väga hea hanekstõmbamine.

Kuidas panna suusad rattale:

Oluline on jälgida, et suusa libisemispinnad oleks väljapoole ja et sidemed jääksid täpselt nö. raami sisse. Sellise meetodiga ei takista suusad väntamist kogu komplekt espandri kummidega kiirelt paigaldatav ja eemaldatav.

3. etapp – raketišahtid, parim osa kogu võistlusest

Taaskord valik – suusad või jooks. NB! Suusad tuli rattaetapil kaasa vedada. Seekord valisime meie jooksu. Suusatiimid (1. ja 2. tiim) võtsid loomulikult suusavaliku. Kokkuvõttes kaotasime neile antud etapi 2h20min jooksul vaid 3 minutit.

Raketišahtide juurde jõudsime teise tiimina, nägime maas Heiti tiimi suuski rohkem aru pidamata sukeldusime pealampidega esimesest võimalikust kohast maa alla.

Esimene šaht – tohutu võimas maa-alune betoon-ehitis. Turnisime ümber šahti, vaatasime kõikidesse ümberkaudsetesse ruumidesse ning suundusime esimesse kordidori. Joostes koridori lõppu, avaneb seal täht, kust läheb ümberringi võrdsete vahedega 5 koridori. Jagasime ülesanded ning asusime kammima. Ülipõnev on tegelikult sellistes maa-alustes koobastes. Kuhati on see mitmetasandiline, ehk mõnest trepist saab järgmisele sügavamale levelile.

Ühe punkti leidsime suhteliselt kiirelt üles, teise saime kätte ühe raketišahti põhjast. Õnneks oli sinna ka köis korraldajate poolt pandud, seega oli vaid veidi turnimist. Komanda punktiga läks kõige kauem. Olime omast arust kõik levelid ja käigud läbi käinud kui märkasin ühe šahti põhjas köit. Naljaks oli see, et köis oli kinnitatud šahti põhja ning oli põrandaga paralleelselt. Juhtisin ka teiste tähelepanu sellele asjaolule, kuid asi oli kahtlane. Ronisime šahti sisse ning roomasime läbi ühe düüsi, kuid köis lõppes keset düüsi ning meie tulime sama targalt teiselt poolt välja.

Olime segaduses, Tiidule aga ei andnud see köis rahu ning ronis sinna düüsi tagasi ja varsti saabuski hüüd “punkt”. Hõikasin Elo ning roomasime veelkord sinna sisse. Punkt oli nimelt düüsi lakke pandud ja esmasel ronimisel õnnestus meil kõigil seda mitte märgata.

Kui enne võistlust arutasime, et raketišahtis oleks hea Randy persetunnet kasutada, mis alati punktid esimesena üles leiab siis seekord peale analüüsi võin öelda, et meie enda persetunne oli parim. Edu oli mõõdetav teiste tiimidega võrreldes vähemalt 20-25 minutit.

4. etapp – rattaga mööda teid uhamine

Tõstsime rattalt suusad vahetusalasse.

5. etapp – veel hullem rattaga uhamine

Jõudsime spordihalli. Nüüd oli üllatus – järgmisele etapile pääseb alates kell 21:00, meie aga olime kohal 20:42.

NB! Kolm esimest eesti tiimi olid taas koos. Panime priimusele tule alla, tegime kiir-pastarooga, sõime-jõime, vahetasime riideid ja ees ootas kõige pikem trekkingu etapp.

6. etapp – trekking lumes

Heiti ja Randy tiim lahkusid, meie tiim lahkus ca 10min peale neid.

See oli sisuliselt etapp, mille pärast olid pea kõikidel tiimidel räätsad kaasa võetud. Lõpptulemusena ei oskagi ma öelda kas keegi selle etapi tegi räätsadega, igatahes esimesed kolm tiimi otsustasid seda ilma teha.

Rajal olime aga ca tunni pärast esimesed, kuna 2 esimest tiimi olid otsustanud vahelduseks viga teha. Nüüd aga otsustasime kohe ka meie ise viga teha ning lasime need 2 tiimi taas ettepoole. Paarikümne minuti järel lükkasime aga taas sõbralikult koos jälge.

Huvitav oli aga see, et olles järele jõudnud Eesti tippitiimidele läks lahti nutt ja hala, et nemad siin lükkavad jälge ja meie muudkui tuleme siis mööda nende jälge. Ja kui Tähnas nüüd järgmise punktini ise rada ei tee siis nad ei ütlegi meile kes võitis naiste 30km sõidu. Aga see nutt ja hala oli lihtsalt seiklsussportlase nali millest me sel hetkel lihtsalt aru ei saanud.

Tähnas läks ette astuma ning tõmbas oma tempoga kogu rivi pikaks.

7. etapp – suusatamine, samuti lumes ja linnas

No tõesti, me ilmselt istuks ilma eesti suusasünonüüm Tiit Pekita ikka veel seal läti hangedes. Ta oli võimeline poolemeetrises lumes sellise tempoga suusajälge tegema, et taga sai vaevalt paaristõugetega tal sabas püsida.

Puhkus

Öösel oli ette nähtud kell 5:00 – 6:00 kohustuslik puhkus. Magada, riideid vahetada, süüa jne.

Kuna aga esimesed kolm tiimi jõudsid vahetusalasse kell 2:30 paiku, ei hakatud neid sealt siis ära ajama, vaid me saime ligi 3 tundi magada.

Eksole ju õiglane, tiimid kes eriti ei jõuam saavad tund aega puhkust. Tiimid aga kes võistlevad esikoha nimel, vajavad ja saavad rohkem puhkust :)

8. etapp – fotojooks linnas

Saime piirkondadega tähistatud kaardi ning fotod, tegime 1,5 tunniga Gulbene linna vaatamisväärsustele tiiru peale.

9. etapp – pikk ratas

See oli väga huvitav etapp, kogu aeg sõitsime rattaga. 5 tundi ja 63km.

Ja ausalt öeldes mina ei tea, mida need läti tiimid seal rajal teevad. Igatahes ka kõige lähemad läti konkurendid olid valgusaastate kaugusel.

Mountain Loghome ISC võitis kindlalt ja võimsalt. Meie tiim jõudis finišisse teisena, kuid meil oli ka viimases rattas üks punkt välja jäetud. Oleks Myrakarud õigel ajal jõudnud, oleksid nad väga kindla 2. koha saanud. Üks punkt oli aga tõsiselt raske ning see röövis neilt hulga väärtuslikke minuteid ja seeläbi jõudsid nad ca 15min peale kontrollaja lõppu ja 1 punkt võeti samuti maha.

Seega, punktide mõttes olid 2. ja 3. koht võrdsed, ajaline vahe 3min 48sek. Kuid ka meie tiimile valati õli tulle ning 1 punkt võeti maha asjaolu eest, et ühes varustuse kontrollpunktis ei süttinud meie ühel rattal tagumine punane tuli. Seega vahe tuli 1 punkt lisaks sellele 3-le minutile.

Mina olen meie tiimiga ülirahul. Tempo hoidsime kõigile kohasena ning tiimisisene meelestatus oli kogu aeg plusspoolel.

• Tiit: WAR 2010
• Medisoft: WAR 2010 - Läti, Gulbene
• Elo: 27.-28.veebruar - WAR, Läti, Gulbene
• Heiti: WAR 2010- tööõnnetus, WAR 2010- liidrid

Sellise nimega läheme Lätti.

Tegemist 24h kestva seiklusspordi võistlusega. WAR 2010 Svanetia Run.

http://www.raid.lv/piedzivojums/sac/016raid_war10/016raid_wa10_en_info.htm 

On sattunud nii, et hetke seisuga on Expert-rajal 4 eesti tiimi ning 5 läti tiimi.

Kõik kõvad tiimid on seekord väljas.
Raja kirjeldus:

Beat me!

Aga kuidas teisiti tugevaks saada, ikka ise peab trenni tegema.

WINTER XDREAM 2010 – varusutse valik

Xdreami talvine etapp toimus Jõulumäel ning oli näha et ilm tuleb jahedapoolne. Sellegipoolest ärgitasin ma tiimikaaslasi rattaid kaasa võtma, et stardis ju võimalik otsustada mililne valik (jooks, suusk, ratas) on hea. Kuna Elo ütles, et tema suuski kaasa ei võta ning ratast ei saa võtta, seega üks ala (suusk) langes kohe ära. Ratastega on mul head suhted, tõstsin siis kohe mitu tükki autosse.

 
foto: Anniki

START

Kui peale stardipauku meie tiim lõpuks kokku sai (igast tähtsad asjad olid ajada, näiteks suures majas vms.), jäi üle ainult pooltühja stardiala vaadata. Vaadanud kaarti ning eest ära jooksvaid tiime, oli ainuke loogiline valik nende kättesaamiseks ratas võtta.

RATTAPARANDUS

Tiirutasime veits suusaradadel, võtsime mõned punktid ja siis otsustas Maku ratta esimese porika hoidja ratta ja raami vahele keerata ning takistas täiega liiklust. Õnneks olid meil tööriistad kaasas - hea oli higiseid käsi jahutada ning ratast remontida. Külma käes muutuvad aga asjad hapraks ning me vabanesime brutal force meetodil sellest üleliigsest jubinast. Ratas sai kohe tükk maad kergemaks ning sõit jätkus.

Natukese aja pärast aga otsustas sama ratas, et hakkab nüüd “õpperattaks”, mis tähendas seda, et pedaalid käisid vabalt ringi mõlemas suunas. See oli märksa põnevam probleem. Tirri sees on nimelt väikese konnakesed, mida surutakse pisikeste vedrukestega ühe sakilise asja vastu, mille tulemusena tagurpidi vändates käivad vändad vabalt ning õigetpidi vändates haaratakse ratas kaasa.

Need konnad aga otsustasid, et sellises külmas nemad tirri sees hüpata ei soovi ja Maku võib ise oma rattaga edasi joosta või hüpata, kuidas soovib. Me kavaldasime nad üle. Põrutasime tagumist ratast vastu maad, nii et konn hüppas paika, siis kohe väntama hakates ja vaba tirri mittelastes oli võimalik sõita. Kui ilm oli soojaks –20 peale läinud, tuli ka konnadele eluvaim sisse tagasi.

KAARDILUGEJA

Super sooritus Maku poolt, kes suutis hommikusest kargusest ja rattaviperustest hoolimata meid eksimatult punkti viia. Eloga pidime lihtsalt ise tublid olema. Maanteel sõitsime 22-24 km/h ja kuradi külm oli ees tuult lõigata. Kui mõnes kohas Maku minu ees sõitis, tundsin end kui soojas kiiktoolis.

METSAS, RABAS

Kaardi alumises otsas oli paljud punktid meie est metsa pandud ja paraku pidime ikka ise neile sinna rabasse järgi minema.

Nüüd aga juhtus päeva lõpuks selgunud traagilisim sündmus. Maku astus rabas jala märjaks. Võistluse lõpuks oli see täiesti tundetu ja selgelt külmakahjustustega. Palju ei puudunud, et oleksime pidanud talle auto kojuviimise teenust osutama. Kaja oli ääretult tubli ja aitas külmand jalga masseerida ning soojendas ta liigeseid.

FINISH

Rajal olime 5 tundi. Koht esialgu teadmata, ilmselt kusagil keskel – aga trenn missugune. Kiireimad jooksjad tegid raja 3 tunniga ja kohe teisel kohal suusatajad.

Tulemused, oleme üldarvestuses 33. kohal ning sega arvestuses 7. kohal. Kokku võttis maksimumpunkte 74 ning üldse lõpetas 147 tiimi.

Urmo saab linnukese kirja, et olid ka hullud rattamehed esindatud. Rattatiimidest olimegi ainukesed.

Me oleme valikuga jätkuvalt rahul sest saime nii ratta- kui jooksutrenni. Teised said ainult jooksu :-)

Kaja: Winter Xdream 2009- Twister Female pakaseline testvõistlusˇ
Risto Kiilberg: Winter Xdream 2010
Tiit Tähnas: Winter Xdream
Elo Saue: 24.jaanuar - teistmoodi Winter Xdream
Heiti: Winter Xdream 6
Andres Pae: Winter Xdream 2010

Pildid

Kui me olime juba kolm korda läbi jää Loobu jõkke kukkunud, mõistsime mida selle jõe nimi tegelikult tähendab ja loobusime.

Jõe äärde aga jõudsime peale seda kui olime 4 tundi mööda Laukasood tammunud.

Päeva geniaalseim mõte seisneski selles, et kuna me Laukasood olime juba küllalt marssinud siis läheks tagasi õige mööda Loobu jõge. Hea lihtne ja ära ka ei eksi. Isegi kui pimedaks läheb peaks Peterburi maantee ikka ära tundma.

Peale paari korda jalaga läbi jää vajumist otsustasime, et “käia tuleks sisekurvides, väliskurvides vajub läbi”. Ja selle peale proovis Erki muidugi, et kas tõesti on nii, vaja kontrollida. Päris kopsakas auk jäi järele ning minu tagavaraks kaasavõetud mütsi tal vaja ei läinud, kuna pea oli enamvähem ainuke mis kuivaks jäi.

Natukese aja möödudes vaatasime, “ennäe, jänes mööda jõge läinud, jää vist kannab taas”. Siis aga tundsin mina et nüüd on minek, kuna see oli aga kõrge kalda ääres arvasin et kukun lihtsalt karu urgu. Aga seal oli karu asemel vesi. Nojah, Tiit, keda jää igal pool kandis tõmbas mind veest välja.

Siis ronisime kõik sõbralikult kaldast üles ning jäneste jäljed meid enam tagasi meelitada ei suutnud.

Kaasavõetud hõõgveinist saime kaks pidusöömingut – üks Laukasoo järvel ning teine peale ujumisetappe. Ka soos tuli lahtisi kohti ette ning Kristel tegi suure sammu edasi ja hüppas üle lahtise vee. Pidi ikka hullude seiklussportlaste seltskonnas vääriline olema :-)

Kondisooja saime sisse Erki ja Marge juures saunas.

Pildialbum siin.
Tiit: Räätsadega Laukasoos
Kaja: Räätsadega Laukasoos

Kui reedel Kajale talvisest räätsamatkast rääkisin jäi üle ainult küsimus – kas ööbimisega või ilma.

Tegime ööbimisega – ainult et soojas kodus.

Äratuskell ajas meid 5:30 üles ning kell 9 paiku olime Meiekose juures stardivalmis. Kuna Kajast on saamas tehnikafriik siis olime seekord kahe GPS-ga. Kaja oli Garmin GPSMap 60Cx-ga, mille ta oma pojalt ära laenas. Panime punktid sisse ja teele-teele kurekesed.

Hommikuse päikesega olid meie varjud raba peal üsna pikad ning seljakotid tekitasid minus tunde et me oleme välja hüpanud Priit Pärna multikast. Sellest kus mees teeb kindlaks, et maakera on ümmarguna ning jõuab vana ja küüru vajununa koju tagasi.

Kes järgmisena minemas on siis nüüd peale meid viib korralik rada Ingatsi vaatetornist otse Toonojale. Tegelikult tahtsime Sookolli Aivari jjurest startida aga kuna meil jäi asi väga viimase minuti peale siis ei saanud enam infot kas jõgi on ületatav. Sestap siis valisime ilma jõgede ületuseta marsruudi.

Kokku tuli üle 20km sumpamist läbi terve päikesekaare ehk ca 6 tunni jooksul.

Pean ütlema, et Toonoja saun oli taas kütmata. Igatahes –12 kraadi oli saun nii seest kui väljast.

Kaja: 20km räätsadega rabas