8:35 väljub Balti-Jaamast rong, pilet maksab 18 krooni ja natuke rohkem kui tunni aja pärast oledki Paldiskis.
Täpselt nii algas meie tänane rattasõit Paldiskist Tallinna suunal.
Majad on ääre-Paldiskis ikka samasugused lobudikud nagu varem, kohati on võibolla ainult veidi hullemaks muutunud.
Need on siis tegelikult vanad vene sõjaväe kasarmud, milledest pole kellelgi sooja ega külma - las vedelevad-lagunevad.
Paldiski poolsaare tippu jõudnult tegime muidugi taas peatuse. Käisime selle vana sõjaväe vaatetorni juures.
See valvetorn on küll omal ajal väga huvitava otstarbega olnud.
Nimelt seal üleval istusid ohvitserid, kes jälgisid Pakri saari - selle lõhe suund on täpselt Pakri saarte peale - jälgisid seda kuidas lennukitel pommitati mingeid seatud sihtmärke. Sihtmärgid olid nii maal kui meres.
Selle torni kõrval ja ümber on mitmed maaalused käigud - mõned isegi nii sünged ja pimedad et sinna pole julgenud ka koos vanemaga lapsed minna. Ega ma ei soovita ka igasugusesse käiku minna suvaliselt minna - ma tean kohti kus on olemasoleva käigu all veel teine tasand - ning kunagi ei tea kus pimedas koridoris see võib sind tabada.
Hiljem turnisime muidugi ka panga serval, kuid sealt lahkudes õnnestus haarata klaasikild rattasse - nii läks täie ette kaasavõetud varukumm jms abivahendid.
NB! 1. Võta alati tagavara kumm kaasa 2. Enne uue kummi panekut kontrolli alati VÄLISKUMM seestpoolt üle.
Need on lihtsad kogemused - näiteks praegugi - klaasikillu leidsime nii, et keerasime väliskummi tagurpidi ja vaatasime selle hoolega üle. Kui me poleks seda teinud, oleks meie uus kumm kohe esimese meetriga samamoodi purunenud.
Edasi sõitsime mööda Paldiski poolsaare teid, mis kohati olid suisa vesised - nii et mõlemad saime ka oma varbad märjaks.
Tegime peatuse Treppojal ja imetlesime sealset veterohkust.
Jõudsime Laulasmaa randa - tegime lõuna peatuse - läbitud oli juba 35 km - pepu valutas ja kõht oli tühi. Samuti tõdesime mõlemad milline tore nauding on tegelikult binokliga linde uurida - ja mõistsime oma arust ka linnuvaatlejate indu. Binokli aga kinkisid mulle sünnipäevaks minu eelmised töökaaslased - suur tänu hea binokli eest.
Jõudsime oma reisiga muidugi läbi Keila-Joa - kus pidime ju ikka sealt läbi minema, veerohkust imetlema ning pilti tegema.
Turnisime ka ühe suure kivi otsas.
See oli ühe ütlemata toreda tee peal, mis viis otse Tabasalust Harku järve äärde. Seda meil just vaja oligi, sest siis saime keerata veel Astangult läbi ning oma silmadega üle vaadata kuidas sealne olukord on.
On küll.
Jubedam kui Kole.
Niisama vaadates on Astangu nagu Astangu ikka - homme kell 11 tulevad siia juba JK alpinismiklubi ronijad peale.
Aga ümbruskond on ikka õudne laga küll. See on täiesti masendav millist prahti siia igalt poolt tassitakse.
Muidugi - kui see piirkond pole looduskaitse vms. all, siis oleks pikas perspektiivis päris kasulik siia endale maa osta. Kujutan ette, et 20 aasta pärast hakkavad võrsuma siin esimesed majakesed ning rajatakse kommunikatsioonid jne.
Väga tore päev ratastel. Pepu täiesti haige, läbitud 76 km.