Tartu Maraton 63km ja 9h trekkingut

Täna sai läbi tehtud trekkinguga Tartu Maratoni 63km rada. Alustasime Otepää suusastaadionilt kell 8:00 ning esimene grupp lõpetas Elva Jahilasketiirus 17:07.

Tegu oli peamiselt Bergsoni meeste vastupidavuse ja varustuse testimise treeninguga. Minni eestvedamisel sai teoks - nii koos söögi-joogipunktidega kui ka kõige muu juurdekuuluvaga.

Kokkulepe oli, et allamäge jooksme ning ülesmäge ja sirged kõnnime. Riietuse ning jalanõud valis igaüks ise. Paljud valisid tossud, kuid mina ning mõned veel tegid raja läbi saabaste ja matkakeppidega. Eks ikka selleks, et saapad oleksid Bergsoni jaoks korralikult sisse käidud.

Tartu Maratoni rada Harimäe kandis

Kui esimene pool möödus viperusteta siis teisel poolel seevastu oli neid mõnigi.Näiteks pidi olema 37 km peal toitlustamine, kuid segastel asjaoludel oli see alles 46km peal. Seega - kui seiklusspordi kõige suuremad ajaröövlid on vahetusalad-söögipunktid siis seekord söögipunkti polnud ning aega selle peale ei kulunud :-)

Kuna aga organism ootas juba viimased 5km söögipeatust, oli selle puudumine äärmiselt tore kogemus. Kuna mul polnud seljakotti ühtegi võileiba pandud, hakkas maailm silme ees kiiresti ringi käima. Põhjus oli ilmselgelt ka selles, et ma olin sattunud juhtgruppi.

Matkasime grupiga - Urmo Alling, Ruth ja Maret Vaher, Sven Liivand ja Tiit Tähnas - Tiit ja Sven otsustasid vahepeal joogipeatuse teha ning seejärel jäidki oma tempo juurde. Seega - olles paar kilomeetrit nüüd oma uue väikese tiimiga - Urmo ja õed Vaherid - trekkinud, hakkas mulle tasapisi tunduma et miski on teisiti. Ning kui see mulle kohale jõudis...

Ma olin ju sattunud liidrigruppi Eesti meistritega, Urmol ja Maretil olid tossud jalas, Ruthil olid küll kerged matkasaapad, kuid tema jõu ja vastupidavust iseloomustab kindlasti see, et talle võiks jalga panna kasvõi tuukri tinasaapad oleks ta ikka sama kiire kui teised või veidike kiirem. Seega olin ühes paadis "hullude" Vaheritega :-)

Urmo küsis olematut söögipunkti läbides retoorilise küsimuse „kas kõigil on süüa kaasas?“ ning pigistas endale ühe geeli naha vahele. Ruth krapsas oma seljakotist vilunud liigutusega ühe võileiva ning jagas selle minuga pooleks - oi sellest oli suur abi. Ja teine väga suur abi Vaherite seltskonnast seisnes selles, et nad teadsid väga täpselt kust kulgeb Tartu Maratoni rada. Ma võin öelda et seal on kümneid kohti kus ma üksi oleksin täiesti eksinud, mis ette rutates võib öelda paari inimesega ka juhtus.

Kokkuvõtteks oli õdede Vaherite ja Urmoga koosveedetud aeg tipp-topp. Tempo oli samuti täitsa pandav ning minu jaoks pisut intensiivsema treeninguga kui algselt arvestatud. Eks omajagu mängis siin rolli ka eilne maraton.

46 km peale oli organiseerunud toitlustus – oi kui hea maitses pastasalat, vorstivõileib ning õunamahl.

Sealt edasi läks enam-vähem nii, et laskumised jooksime ja sirged ka, kui tõus ei olnud tuntav siis sai ka need võetud kerge sammuga.  Nõnda, vahepeal liitus meiega tagantpoolt tulnud Heiti ja nii jõudsimegi Elva jahilasketiiru.

Tartu Maraton 63km finish

Heiti oli vahepeal jooksnud koos Rainiga, kuid jällegi segastel asjaoludel (GPS-i patarei vahetus), läksid nad omavahel kaduma. Ja nõnda siis tegi Heiti ühe pika 5km lisajooksuringi kuid jõudis siiski õigele rajale tagasi. Rain tegi samuti miski huvitava jooksutiiru, kuid tema läbis väga erinevaid radasid ning kõik need polnud mitte Tartu Maratoni rajad. Lisaks õnnestus neil mõlemal mööda lasta toitlustuspunkt mis oli vist sel ajal nähtamatu – igatahes süüa nad ei saanud.

Kui me olime kõik juba lõpuks koos (õige pea jõudsid lõppu ka Minn, Randy, Maku, Tiit, Sven, Pilvi) ning Elo hakkas meid bussiga tagasi viima (Raini müttas endiselt teadmata kohas ringis – tal polnud kaasas ei telefoni, raha ega ka pealampi ja õues oli täiesti kottpime).  Olime juba bussiga peaaegu Arulas kui saabus kõne, et „Rain on jõudnud Jahilasketiiru“. Ots ringi ja tagasi. Rain oli kõvasti seigelnud mööda pimedaid Elva metsasid – muidugi omaarust kõige otsemat teed mööda Jahilasketiiru.

63km tegid läbi 11 inimest. Alustasime 17-kesi, kuid 6 inimesel oligi plaanis pool teha.

Üritus oli väga lahe, kõik jäid äärmiselt rahule!! Minn, hästi tehtud.

Maraton - 42 km ja 3:47

Stamina korraldtud Vana-aasta maraton. Vaata kui huvitav:

poolik hokikepp - mudane metsatee - pikk sirge - piiksuga matt - poolik hokikepp - mudane metsatee - pikk sirge - piiksuga matt - poolik hokikepp - mudane metsatee - pikk sirge - piiksuga matt ...

Ja nii 9 korda järjest.

Vana-Aasta maraton

Oleks võinud isegi kiiremini lonkida aga pidin oma jõudu homseks 63km trekkinguks hoidma. Pulsoka keskmine HR näitas 158. Kiireim kilomeeter oli 20-s ajaga 5:03.

NB! Kaja tegi oma elu esimese maratoni ajaga 4:40 - väga super tubli.

Tulemused siin.

 

Suusa- ja spordilaager Levil

Möödunud nädalal viibis Kreete Põhja-Soomes spordilaagris. 

Kunagine suusaäss ja tänase eesti parima kiiruisutaja Erik Idaranna treener Tiit Idarand kutsus ta kaasa.

Lühike kokkuvõte Kreete sõnade järgi - väga lahe oli !!

Nii minekul kui tulekul oldi ka jää peal ning harjutati uisku. Kohapeal Levil aga toimus iga päev kaks trenni - 4h suusatamist hommikul ning 2h õhtul (klassikat muidugi). Ühel päeval käidi ka linnas ning külastati ujulat.

Mul on väga hea meel kordaläinud suusa- ja spordilaagri üle, Kreetel esimene kogemus olla nädal aega väljaspool Eestit hoopis teistsuguses keskkonnas.

Koduekstreem - ehk seiklusvõistlus kodusel moel

Jaanuse eestvedamisel toimus Hiiu kandis kodune seiklusvõistlus, kus osalesid toredad seikluslikud sõbrad.

Ma ei hakka rada kirjeldama, seda on teinud siin juba Kaja korraldusliku poole pealt ning Maare ja Heiti Hiiu seiklusmeistritena osaleja poole pealt.

Kuid toon välja vaid mõned toredamad seigad, kuna reeglid olid osades kohtades üsna venivad (ehk polnud piiri ette tõmmatud - ka kanuukäru kasutamine oli lubatud :-).

Näiteks:

  • üks punkt oli maja sihtotstarbe ära arvamine - tublid tüdrukud jätsid punkti minemata ning panid umbropsu, et tegemist on muusikakooliga (tegelikkuses oli siis Jannseni kaubamaja)
  • mõni võistkond kasutas ära ühistransporti ning sõitis paar peatusevahet bussiga - jällegi, reeglitega me seda ei keelanud ning see oli lihtsalt nutikuse näitamine
  • ühes kohas oli vaja järve ümbermõõt mõõta - esimese otsa tiimid ragistasid võsas ning pidid äärepealt sisse kukkuma, kuid teised panid "ah, umbes 150m, käib küll" - finishis selgus, et kõik vastused loeti selle punkti osas õigeks :-) - seega vedas neil kes 10 sekundiga asja ära hindasid
  • mõndade punktide järjestus optimeeriti ära, ehk ei kasutatud etteantud järjekorda, vaid tehti nö "oma rada" - tubli tiim et selle peale tuli
  • üks punkt oli vaja leida Hiiu tänava kõige suurema numbriga maja (52), seal jättis ka üks tiim käimata ning uuris seda telefoni teel Ekspress hotlinest (kahjuks saadi vale info) - aga nutikad ikkagi

Järgmine kord toimub siis koduseiklus Kalamaja korraldamisel...

Kuidas ma proteesiliimiga hambaid pesin

Kõik algas sellest, et Saksamaal avastasin oma mahajäänud hambapasta ja harja.

Kuna need on odavad asjakesed, siis poodi ja uued. Kuna ette sattus esimesena apteek, siis sealt ostsingi.

Hambahari ja Blendamedi hambapasta.

Hotellis hambapastat harjale pannes mõtlesin küll, et "miks sellel hambapastatuubil nii peenike auk on? küllap vist mingi laste oma, et sealt korraga liiga palju välja ei tuleks. Nuusutan - hmm, justkui nagu ilma lõhnata - aga noh olgu siis."

Hakkan siis pesema - sain 4-5 korda edasi-tagasi nüsitud siis võtsin harja suust välja kuna suus muutus olukord väga imelikuks. Vaatasin oma hambaharja ning katsusin keelega hambaid - ja siis läkastasin tükk aega seal kraanikausi kohal.

Hambaharja viskasin minema, suu sain ka peale pikka nokitsemist proteesiliimist puhtaks, kuigi hambatikuga hammaste vahelt seda kätte saada oli paras tegu.

Siit moraal - ära osta kõike millele on peale kirjutatud Blend-a-med vms ning mis näeb välimuselt välja täpselt nagu hambapasta. Võid korraliku tünga saada.

Ja minu sõnavarasse ei kuulu kahjuks saksakeelset väljendit "proteesiliim"... et seda oleks enne olnud võimalik tuvastada.

Pikk nädalavahetus Bulgaarias

Astudes Sofias lennukist maha, on esimene emotsioon nostalgiline venekeele meenutus. Plakateid ja viitasid vaadates on bulgaaria keel väga sarnane venekeelega.

Plovdiv  - firmapood
Sofias aga viibisime vaid niipalju kui kulus lennujaamast bussi peale minekuks. Sõitsime 2 tunni kaugusel olevasse Plovdivi nimelisse linna, mis muuseas oli ca 100 aastat tagasi Bulgaaria pealinnaks. Mõlemast bussiaknast paistavad mägede lumised tipud, mis on nii ahvatlevalt lähedal, kuid minnes siiski nii kaugel.

Plovdivis toimuvad parasjagu valimised ning kampaania seisneb seal tohututes kogustes plakatite kleepimises kõikjale. Mõne plangu all oli suur kuhi maha tõmmatud eelmiste valimismeeste plakateid, mõnes kohas aga tõmbasid noored konkreetselt seinalt suure rulli plakateid endale ja mängisid indiaanlaseid.

valimised Bulgaaria moodi

Mul ikka veab – nagu ka Seattle’s, nii ka siin sattusime Urmasega hotellis ühte tuppa – mis tähendas automaatselt lõbusaid hetki Plovdivis ning ohtralt veini.

Mõned eredamad hetked…

Plovdivi geto.

Vanalinnas ühest Plovdivi kõige kaunimast restoranist tulles oli meil kaart 180kraadi valesti ees ning me sattusime hotelli asemel kohalikku getosse. Ootamatult palju oli äkitselt igasuguseid gänge ja bandesid, kes sõna otseses mõttes jõlkusid, loivasid, vedelesid erinevates asendites nendel räämas tänavatel. Ja iga edasimindud tänavaga hakkas neid kampasid järjest enam tekkima.
Lõpuks söandasime ühte üksinda kõndivat tüüpi kõnetada ning oma asukoha kohta pärida. Ta väitis küll, et oskab vene keeles meiega suhelda, kuid ei saanud meie temast ega tema meist aru – ning siis – hakkas kogunema meie ümber rohkem tegelasi. Nimelt tuli mingi rõveda väljanägemisega kurttumm vana ning rebis meie käest kaardi ära ja hakkas määgides ja kätega vehkides seletama kuhu poole me minema peame. Siis läksid see narkoparun ja hiljem juurde kapsanud kurttumm omavahel vaidlema. Me vaatasime sobiva hetke, krabasime oma kaardi tagasi ja tegime sealt leelet.

Dance club Erotica ja Sex.

Võtsime hotelli eest takso ning palusime end ööklubisse viia – ehk siis kuskile tantsulkasse nagu me talle seda seletasime. Küsis kas danceclub Erotica sobib – meile sobis igasugune kui seal veini ja ilusaid Bulgaaria naisi leidub. Saime ukse ette, hakkame sisse minema – kolm turvameest „njet, njet”. Ja näpistab siis üks minu valgeid ISC pükse ja oranzi ISC jopet ja teatab, et nende riietega sisse ei lasta. Me olime äärmiselt hämmingus, kuid need nahktagides turvamehed hakkasid edasi mu riideid halvustama, millega ma nagu väga nõus ei olnud. Haarasin siis ootamatult sellel samal näpistaja-turvaril samuti tema pükstest, tagist ja pluusist ning samuti kommenteerisin neid.
Õnneks olid need väga väikest kasvu turvamehed, nii et kiireid jalgu ei pidanud me seepeale siiski tegema. Võtsime vaid takso ja palusime end järgmisse kohta viia.

See järgmine koht – väliselt üsna sarnane eelmisega, kuid seal lasti meid sisse. Tegemist oli väga paksult täis higiseid jõmme. Kõik lauad olid kaetud ühtlaselt erinevate jookidega ning tantsust niipalju, et iga endast lugupidav naiskülastaja tantsis-keerutas end laua või leti peal.  Seal oli meil taaskord erinevaid situatsioone, mille tulemuseks oleks olnud ilmselt füüsiline vägivald.
Pugesime seal hanerivis inimeste vahelt edasi, kui äkitselt mingi jube jõmm tõmbas mind kõrvale ja ütles, et mina lähen sealtkaudu – muidugi läksin – aga ta tuli mulle järele. Haaras siis mul õlast kinni ja väljendas ennast kuidagi ohtlikult – ma vastasin talle selle lärmi sees midagi inglisekeelset, mille peale ta ootamatult leebus ja lubas mul jätkata oma teekonda.

Üks Urmase räägitud anekdoot ka, mis köitis meid kõik need kolm päeva:

Läheb jänes mööda metsa, hunt tuleb vastu ja teatab „ma söön su ära!”. Jänes aga oli seekord nutikas ja ütles hundile, „tead, teeme nii et mina esitan sulle küsimuse ja sina vastad, kui õigesti vastad võid mu ära süüa” – „olgu peale” kostis hunt.

„Mis see on: tuhat elanikku sees aga ust ega akent pole?” – hunt mõtleb-mõtleb, kuid peab siiski teatama, et tema vastust ei tea. Jänes vastab et see on ju kurk. Hunt palub ühe mõistatuse veel ja kui seda ka ära ei arva siis võib jänes minna.

Teine mõistatus jäneselt „pulgad risti ja augud pulga otstes”. Hunt jälle muidugi ei tea. Jänes vastab siis ise „käärid” ja pääseb hundi käest eluga.

Hunt läheb edasi, tuleb karu vastu „nüüd ma söön su ära”. Hunt aga vastu, et „oota, las ma küsin sult ühe mõistatuse ja kui ära arvad, siis võid süüa”. Karu mõtleb ja on nõus.
Hunt siis esitab mõistatuse „mis see on, tuhat kurki perses?”. Karu mõtleb-mõtleb, kuid ütleb siis et ei tea ja palub hundil vastuse öelda. Hunt teatab enesekindlalt et vastus on „käärid”.

Karu ei saa aru, ning küsib üle et kuidas nii, mille peale hunt ütleb et „ega mina ka ei tea kuidas aga jänes ütles nii”.

Veel hetki sellest ühest päevast

Uhkeid Bulgaariat iseloomustavaid rahvatantse ja etendusi korraldati meile. Kõige meeldejäävamad olid ühed tuletõrvikutega tantsivad naised.  Nad olid nende tõrvikute, kettide otsas rippuvate põlevate pommide jms käsitlemisel ääretult osavad.
Ahjaa, ilmselt juuakse seal palju viina, kuna laudadele oli paigutatud iga 4-6 inimese kohta üks 1,5 liitrine Russkaja Vodka lisaks rikkalikule veini, rummi, õlle jms juurde.
Väga lõbusad olid hetked teiste rahvastega – suurepäraselt saime läbi nii sloveenlaste, horvaatide, bulgaarlaste, sakslaste, slovakkide ja muidugi ka lätlaste ja leedukatega. Laulsime koos sloveeniakeelseid rahvuslaule, mida põimisime sujuvalt nii bulgaaria kui eesti olemusega.

Koputasime öösel kell 4 ühe restorani uksele, mis suleti muidu juba kell 1, kuna aga omanik oli otsustanud seal ööbida siis tuli ta ja tegi meile ukse lahti ja veetis meiega koos suurepäraselt aega. 

Tutvusime ka Bulgaaria mägede iluga, käisime koobastes, tegime ekstreemseid benji hüppeid köitega, ronisime kaljuseina, lasime vibu ja pidasime pikniku koos pidevalt taustal mängiva torupillimehega, kelle põsed ja kõht olid sama punnis ja suured nagu tema pill.

Bulgaaria mägedes

Kaardiga ei saa maksta mitte üheski kohas, kuid pangaautomate leidub küllaga, seega kogu aeg on vaja sularaha, elu on suhteliselt odav. Ka Plovdivi vanalinna kõige uhkemas eliitrestoranis Põldin ei saanud kaardiga tasuda. Vanalinn ise on aga õhtusel ajal oma käänuliste tänavatega kottpime, vaid mõni üksik latern hõõgub madalat kollast värvi mõnel tänavanurgal. Kuna aga Plovdiv oli kunagi Bulgaaria pealinn olnud siis seetõttu on vanalinn vägev, seal asub ka üks suur „Rooma amfiteater”, mis jäätis päris sügava mulje. Samuti on huvitav näha, et risti vanalinna alt on läbi viidud suur autode magistraaltunnel. Vanalinna müüridele on ehitatud omapäraseid funkmaju, mis mõjuvad erakordselt veidralt selle iidse hõngu taustal.

Nägime tänaval pilti, kuidas kohalik politsei omas vana punast lada null-viite, millel vilkur katusel, plekid mõlkis ja rooste tungimas igast küljest välja.

Bulgaaria politseiauto

Poola seiklusspordi finish

Sellisel moel oleme lõpetamas Poola Championship Adventure seiklust.

Oleme lõpetamas Poola võistlust

Ning finishipilt - enne veel kui šampust jagati:

Finish Poolas

Kokku läbisime ca 360 km ja rajal olime 56 tundi.

Kõik saime endale 2. kohta tähistava karika.

Karikaga

Pildid Reigo tehtud.

Rogainitud 8h

Rogain toimus seekord Jägala maastikul. http://www.rogain.ee/ 

Tulemus meie tiimile suhteliselt keskpärane, sest eks alati saab ju paremini :-)

Korjasime 7h ja 48min jooksul 99 punkti ning saavutasime sellega oma klassis HD 17. koha (209 lõpetanu hulgast) ja üldarvestuses 58 koha (431 lõpetaja hulgast).

Võistkond oli loomulikult Ekstreem.ee ja liikmed nagu ikka

  • Leivo Sepp
  • Kaja Pino
  • Alar Jõeste

Teepikkuses läbisime selle aja jooksul ca 50km. 2/3 sellest rajast sai läbitud joostes - ehk siis metsad kõndides, teed valdavalt joostes.

Adventure Racing Poolas - 350km ja 80h non-stop

Poolas toimub 24-30 september kestvusspordivõistlus Adventure Racing Poland Championship 2007. http://www.adventurerace.pl/en/mp2007/

Alad ja järjestus:

  1. ujumine 1,5km
  2. kajak/süst - 42km
  3. ratas 71km
  4. köieülesanded ratta vahepeal
  5. trekking 68km
  6. vaheülesanne
  7. rulluisutamine - 22km
  8. ratas 130km
  9. köieronimisülesanded ratta vahepeal
  10. rafting 2,5km

Adventure Racing Poland Championship 2007

Kõik see toimub Poola kagu osas, Ukraina piiri ligidal ning kasutusele võetakse selle piirkonna kõige kõrgemad mäed - 1500m kanti kõrgeimad tipud.

Ning aega on selle läbimiseks 80 tundi.

Eestist osalevad seal kaks võistkonda.

Mountain Loghome Adventures

  • Pilvi Heli Vettik
  • Andres Minn
  • Leivo Sepp
  • Margus Marrandi

Team Vaude

  • Siiri Mere
  • Reigo Luurmees
  • Riho Roopõld
  • Tiit Tähnas

Ja nagu kombeks saanud, siis ajakohase reportaazi leiab muidugi meie suurelt toetajalt ja fännilt - Kaja kirjutab siis jooksvalt meie tegemistest ja uudistest rajal oma blogis http://kaja.ekstreem.ee

PkzHOPhJVZ