Astudes Sofias lennukist maha, on esimene emotsioon nostalgiline venekeele meenutus. Plakateid ja viitasid vaadates on bulgaaria keel väga sarnane venekeelega.
Sofias aga viibisime vaid niipalju kui kulus lennujaamast bussi peale minekuks. Sõitsime 2 tunni kaugusel olevasse Plovdivi nimelisse linna, mis muuseas oli ca 100 aastat tagasi Bulgaaria pealinnaks. Mõlemast bussiaknast paistavad mägede lumised tipud, mis on nii ahvatlevalt lähedal, kuid minnes siiski nii kaugel.
Plovdivis toimuvad parasjagu valimised ning kampaania seisneb seal tohututes kogustes plakatite kleepimises kõikjale. Mõne plangu all oli suur kuhi maha tõmmatud eelmiste valimismeeste plakateid, mõnes kohas aga tõmbasid noored konkreetselt seinalt suure rulli plakateid endale ja mängisid indiaanlaseid.
Mul ikka veab – nagu ka Seattle’s, nii ka siin sattusime Urmasega hotellis ühte tuppa – mis tähendas automaatselt lõbusaid hetki Plovdivis ning ohtralt veini.
Mõned eredamad hetked…
Plovdivi geto.
Vanalinnas ühest Plovdivi kõige kaunimast restoranist tulles oli meil kaart 180kraadi valesti ees ning me sattusime hotelli asemel kohalikku getosse. Ootamatult palju oli äkitselt igasuguseid gänge ja bandesid, kes sõna otseses mõttes jõlkusid, loivasid, vedelesid erinevates asendites nendel räämas tänavatel. Ja iga edasimindud tänavaga hakkas neid kampasid järjest enam tekkima.
Lõpuks söandasime ühte üksinda kõndivat tüüpi kõnetada ning oma asukoha kohta pärida. Ta väitis küll, et oskab vene keeles meiega suhelda, kuid ei saanud meie temast ega tema meist aru – ning siis – hakkas kogunema meie ümber rohkem tegelasi. Nimelt tuli mingi rõveda väljanägemisega kurttumm vana ning rebis meie käest kaardi ära ja hakkas määgides ja kätega vehkides seletama kuhu poole me minema peame. Siis läksid see narkoparun ja hiljem juurde kapsanud kurttumm omavahel vaidlema. Me vaatasime sobiva hetke, krabasime oma kaardi tagasi ja tegime sealt leelet.
Dance club Erotica ja Sex.
Võtsime hotelli eest takso ning palusime end ööklubisse viia – ehk siis kuskile tantsulkasse nagu me talle seda seletasime. Küsis kas danceclub Erotica sobib – meile sobis igasugune kui seal veini ja ilusaid Bulgaaria naisi leidub. Saime ukse ette, hakkame sisse minema – kolm turvameest „njet, njet”. Ja näpistab siis üks minu valgeid ISC pükse ja oranzi ISC jopet ja teatab, et nende riietega sisse ei lasta. Me olime äärmiselt hämmingus, kuid need nahktagides turvamehed hakkasid edasi mu riideid halvustama, millega ma nagu väga nõus ei olnud. Haarasin siis ootamatult sellel samal näpistaja-turvaril samuti tema pükstest, tagist ja pluusist ning samuti kommenteerisin neid.
Õnneks olid need väga väikest kasvu turvamehed, nii et kiireid jalgu ei pidanud me seepeale siiski tegema. Võtsime vaid takso ja palusime end järgmisse kohta viia.
See järgmine koht – väliselt üsna sarnane eelmisega, kuid seal lasti meid sisse. Tegemist oli väga paksult täis higiseid jõmme. Kõik lauad olid kaetud ühtlaselt erinevate jookidega ning tantsust niipalju, et iga endast lugupidav naiskülastaja tantsis-keerutas end laua või leti peal. Seal oli meil taaskord erinevaid situatsioone, mille tulemuseks oleks olnud ilmselt füüsiline vägivald.
Pugesime seal hanerivis inimeste vahelt edasi, kui äkitselt mingi jube jõmm tõmbas mind kõrvale ja ütles, et mina lähen sealtkaudu – muidugi läksin – aga ta tuli mulle järele. Haaras siis mul õlast kinni ja väljendas ennast kuidagi ohtlikult – ma vastasin talle selle lärmi sees midagi inglisekeelset, mille peale ta ootamatult leebus ja lubas mul jätkata oma teekonda.
Üks Urmase räägitud anekdoot ka, mis köitis meid kõik need kolm päeva:
Läheb jänes mööda metsa, hunt tuleb vastu ja teatab „ma söön su ära!”. Jänes aga oli seekord nutikas ja ütles hundile, „tead, teeme nii et mina esitan sulle küsimuse ja sina vastad, kui õigesti vastad võid mu ära süüa” – „olgu peale” kostis hunt.
„Mis see on: tuhat elanikku sees aga ust ega akent pole?” – hunt mõtleb-mõtleb, kuid peab siiski teatama, et tema vastust ei tea. Jänes vastab et see on ju kurk. Hunt palub ühe mõistatuse veel ja kui seda ka ära ei arva siis võib jänes minna.
Teine mõistatus jäneselt „pulgad risti ja augud pulga otstes”. Hunt jälle muidugi ei tea. Jänes vastab siis ise „käärid” ja pääseb hundi käest eluga.
Hunt läheb edasi, tuleb karu vastu „nüüd ma söön su ära”. Hunt aga vastu, et „oota, las ma küsin sult ühe mõistatuse ja kui ära arvad, siis võid süüa”. Karu mõtleb ja on nõus.
Hunt siis esitab mõistatuse „mis see on, tuhat kurki perses?”. Karu mõtleb-mõtleb, kuid ütleb siis et ei tea ja palub hundil vastuse öelda. Hunt teatab enesekindlalt et vastus on „käärid”.
Karu ei saa aru, ning küsib üle et kuidas nii, mille peale hunt ütleb et „ega mina ka ei tea kuidas aga jänes ütles nii”.
Veel hetki sellest ühest päevast
Uhkeid Bulgaariat iseloomustavaid rahvatantse ja etendusi korraldati meile. Kõige meeldejäävamad olid ühed tuletõrvikutega tantsivad naised. Nad olid nende tõrvikute, kettide otsas rippuvate põlevate pommide jms käsitlemisel ääretult osavad.
Ahjaa, ilmselt juuakse seal palju viina, kuna laudadele oli paigutatud iga 4-6 inimese kohta üks 1,5 liitrine Russkaja Vodka lisaks rikkalikule veini, rummi, õlle jms juurde.
Väga lõbusad olid hetked teiste rahvastega – suurepäraselt saime läbi nii sloveenlaste, horvaatide, bulgaarlaste, sakslaste, slovakkide ja muidugi ka lätlaste ja leedukatega. Laulsime koos sloveeniakeelseid rahvuslaule, mida põimisime sujuvalt nii bulgaaria kui eesti olemusega.
Koputasime öösel kell 4 ühe restorani uksele, mis suleti muidu juba kell 1, kuna aga omanik oli otsustanud seal ööbida siis tuli ta ja tegi meile ukse lahti ja veetis meiega koos suurepäraselt aega.
Tutvusime ka Bulgaaria mägede iluga, käisime koobastes, tegime ekstreemseid benji hüppeid köitega, ronisime kaljuseina, lasime vibu ja pidasime pikniku koos pidevalt taustal mängiva torupillimehega, kelle põsed ja kõht olid sama punnis ja suured nagu tema pill.
Kaardiga ei saa maksta mitte üheski kohas, kuid pangaautomate leidub küllaga, seega kogu aeg on vaja sularaha, elu on suhteliselt odav. Ka Plovdivi vanalinna kõige uhkemas eliitrestoranis Põldin ei saanud kaardiga tasuda. Vanalinn ise on aga õhtusel ajal oma käänuliste tänavatega kottpime, vaid mõni üksik latern hõõgub madalat kollast värvi mõnel tänavanurgal. Kuna aga Plovdiv oli kunagi Bulgaaria pealinn olnud siis seetõttu on vanalinn vägev, seal asub ka üks suur „Rooma amfiteater”, mis jäätis päris sügava mulje. Samuti on huvitav näha, et risti vanalinna alt on läbi viidud suur autode magistraaltunnel. Vanalinna müüridele on ehitatud omapäraseid funkmaju, mis mõjuvad erakordselt veidralt selle iidse hõngu taustal.
Nägime tänaval pilti, kuidas kohalik politsei omas vana punast lada null-viite, millel vilkur katusel, plekid mõlkis ja rooste tungimas igast küljest välja.
