Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

Olime saanud kogemuse päästetöödelt, kus päästmist tehti lõpuks juba vaid sellepärast, et nii tundus lahe.

Võtsime ette järgmise eesmärgi, milleks oli lead position õppimine. Valisime kirjade järgi lihtsa raja, kuna esimestel kordadel pole väga lihtne ronida üles nii, et köis tuleb ainult altpoolt.

Aega meil oli, seega valisime rajaks 200m kõrguse Free Tibet nimelise marsruudi.

Free Tibet 6a, 200m

Free Tibet marsruut on eriline seetõttu, et seda alustatakse alt. Ehk tuli sõita Refuge De La Maline hüti juurde ning sealt 1h trekingu kaugusel oli raja algus. Kõrvaloleval pildil on näha poolik puu mis on kive täis, selle kõrvalt läheb olematu rada Free Tibet marsruudi algusesse.

Esimesed pitchid pidid olema lihtsamad, seega sai Kaja endale kogu leadimiseks vajaliku varustuse ning mina pea kuklas teda julgestama.

Peale kolmandat ekspressi, teel neljanda suunal muutus kalju aga siledaks ning näitas oma hambaid. Küll proovis Kaja nii ja naamoodi, kuni selleni välja, et edasi ronida polnud kusagile ning tagasi ronimine tundus veel ohtlikum.

Selline kaljul seiklemine annab aga päris tugeva moraalse löögi, seega kaugel polnud see, et me oleks pidanud sealt üldse tagasi minema. Väljakutsed aga on toredad, seega ütlen etteruttavalt ära, et tegelikult tegime oma tavapärases rollijaotuses raja siiski lõpuni.

Esimesed pitchid läksid suurepäraselt ja olidki päris kerged. Siis oli vahepeale mõni keerulisem koht, kuid 6a raskuskategooriat kannab marsruut ikka seetõttu, et viimase pitchi lõpus on üks päris korralik negatiivne astang.

Kuna Kaja vajas kosumiseks kindlustunnet, et kõik ongi nii lihtne, ei hakanud ma sellest astangust talle varem rääkima.

Alles eelviimases jaamas näitasin talle kust läheb meie rada ning et seal ülal, kus meie peade kohal paistab üks katuse moodi asi, sealt peame üle ronima.

Ka siin oli meil seljakotid kaasas (tossud jms hädavajalik kraam). Jätsin seljakoti ning kogu liigse kola jaama, et oleksin suuteline sealt katuseräästast üles minema.

Mida lähemale räästale jõudsin, seda suuremaks ning järsemaks see osutus. Päike paistis, kalju oli kuiv ning kõik kohad haakisid imehästi. Seisin mõnda aega räästa all ning panin paika strateegiat, kuidas sealt üles saab. Käsi sinna – jalg sinna – seejärel teine nukk ja nii edasi. Kohati tundus päris keeruline hinnata vahemaid – nimelt suurt rolli mängib see kui täpselt ma suudan ära hinnata kalju ning enda pikkuse. Ehk tegemist on sentimeetrite mänguga – stiilis: kui mu jalg on seal, üks käsi seal siis teise käega pean ulatuma järgmisest nukist kinni.

Sest kui ei ulatu, tuleb luua uus plaan ning hakata seda kohta uuesti ronima.

Minul õnnestus teise korraga see negatiiv ära ronida.

Seejärel tõmbasin kotid köiega üles, et Kaja saaks samuti maksimaalselt kerge kandamiga ronida. Ja loomulikult tuli ka tema sellest negatiivsest astangust üles. Igaks juhuks riputasin talle jaamast ka ühe pika slingi vastu, kuid seda vajas ta ainult lõpus enese jaama tõmbamiseks.

Lahe rada oli tegelikult. Ülemisel pildil raja viimase pitchi jaam. Siit edasi vahetasime tossud ning trekkisime ülevalt kaudu tagasi Refuge De La Maline hüti juurde.

Olime oma järjekordse öö veetnud, mille jooksul ärkasin vähemalt 10x üles, kuna näpud – ehk täpsemalt sõrmeotsad valutasid.

Siinne kalju on sellise omapärase tiheda struktuuriga ja mõjub kohe erakordselt efektiivselt näppudele. Kui võrrelda seda El Chorro või Yosemite NP-ga on siin olukord täiesti erinev.

Esiteks on kalju sellise loomusega, et vajalikke pragusid ja lõhesid on vähevõitu ning maksimaalselt tuleb kasutada konarusi. Konarustest kinnihoidmiseks on vaja aga tugevat näppude tööd. Erinevalt lõhest, kus töö võib ära teha käelaba, rusikas või terve käsi.

Igatahes olime hommikul taas ninapidi koos meie kolme prantslasega ning vahetasime infot, kuhu marsruudile keegi täna suundub. nemad pidid minema päris pikale seekord – ca 300m. Meie valisime tänaseks 150m marsruudi.

Afin Que Nul Ne Meure (6a, 150m)

Jätame prantslastega rõõmsalt nägemist, võtame oma marsruudikirjelduse koos raamatuga ning teele.

Varustuses tegime mõningaid muudatusi. Racki jätsin seekord maha, kuna kõik vajalik oli võimalik vöösüsteemis kaasa võtta. Lisaks võtsime kaasa Kaja 40L Campi seljakoti, kuhu pistsime juua, mõned võileivad, paar jakki, nn. “hädaabi vahendid”, milleks oli komplekt friende, fotokas (Canon 350D) ja mõni pisiasi veel.

Laskumine

Laskumisest pea alati omaette lõik, kuna see on täiesti omaette ülesanne ja sugugi mitte vähetähtis.

Esiteks on vaja üles leida õige laskumisjaam – see läheb õnneks kergelt. Kaljule on suurelt kirjutatud Dalles Grises ja ripuvad ketid koos laskumisrõngaga.

Seekord oleme kahe 60m single-köiega (10,5), kuna siin piirkonnas marsruudile lühematega minna ei saa. Mõned laskumisjaama vahed on 50m.

Asi läheb juba päris libedalt ning varsti olengi laskumiseks valmis. Enne teele minekut veel viimane pilt raamatusse ehk marsruudile, et kaljul lihtsamini jaama üles leida.

Kolme laskumisega peaks raja algusesse jõudma: 45m – 30m – 40m – 40m. Leian kõik jaamad suhteliselt kerge vaevaga üles ning tunni ajaga olemegi all.

NB! juhin tähelepanu asjaolule, et siin kulub aega jõudsalt ning mingeid kiirlaskumisi siin ei tehta, kusjuures polegi väga võimalik teha. Miks? Aga seetõttu, et kui laskuda paralleelköite peal, mille alumised otsad ripuvad alla, on köite raskus kokku ca 8kg. Seda peab aga laskumise alguses pidevalt üles tõstma, et köis jookseks. Seega laskumine on omaette koormus kehale. Seega 150m laskumine koos vahejaamade tegemisega võtab ühel kahesel tiimil aega keskmiselt 1h.

Marsruut ja ronimine

1 pitch suundus üsna tugevalt vasakule, keerates samal ajal kergelt ümber kalju. Siinsetes mastaapides oleme loobunud sellest, et alumine hüüaks ülemisele köie kohta “pool”. Kuna mitmed tõusupitchid on kuni 50m pikad. See ei pruugigi igakord kõrgusesse olla, vaid aeg-ajalt tuleb ka horisontaalselt kalju peal liikuda.

Olen esimeses jaamas, valmistan selle ette ning hüüan tavapäraseid käsklusi allapoole “enesejulgestus” - “julgestus valmis”. Erinevalt aga eelmise päeva radadest, kus pitch oli 25m ja käsklused jõudsid kenasti kohale tuli siin hulga valjemat häält rakendada, et end teisele kuuldavaks teha.

Kaasas oli meil kaks köit. Sinine ja punane. Meie iga pitchi ronimine nägi siis välja tehniliselt järgmine:

• punane köis minu julgetuseks, nagu tavaline
• sinine köis rippus sõlmega selja taga vöösüsteemis ja vooris mulle järgi
• jaama jõudes sebisin sinise köie üles, tegin MiniTraxioniga tagasilibisemisvastase süsteemi ning vinnasin seljakoti üles (sest seda tüüpi seljakotiga on halb ronida)
• siis sebisin punase köie üles ning julgestasin Kaja jaama

Traaversis kott ikka hästi üles ei liikunud, seega pidime kohe taktikat muutma ning vaheldumisi Kaja julgestama ning kotti tõmbama. Vastavalt sellele kuidas Kaja sai koti kalju tagant lahti lükata.

Ähvardav vihmasadu

Kokku on sellel rajal 5 pitchi. Esimesed kolm läksid igati edukalt, kuid siis hakkas taevas halliks kogunema ning võis arvata peatselt algavat vihmasadu.

Esimesed piisad langesid kui olin 4. pitchi peal. Huvitaval kombel on veepiisad siin ääretult suured ning kaljule langedes märgab sellise rusikasuuruse ala ära. Esialgu on piisad muidugi harvad ja päikesesoojalt kaljult kaob vesi kähku.

Ma liigun siiski suhteliselt kiiresti edasi ning jõuan jaama enne kui kalju märjaks muutub. Sebin asjad kiiresti korda ning hakkan Kaja üles julgestama. Vihmasabin muutub siiski iga hetkega üha intensiivsemaks ning ronimine muudkui raskemaks. Oluline on see, et ma olen juba jaamas ning saan köit tugevalt pingul hoides Kajal ronimise juures abiks olla.

Vihm kaljudel

Oleme jaamas. Jäänud on viimane pitch. Uurime taevast ning tõdeme põlvede jooksul kujunenud eestlase tarkust “ei see vihm niipea järgi jää”. Kogu taevas on ühtlaselt tume ja vihm sabistab täitsa korralikult.

Mis selle vihma juures siis hea pole? Kalju muutub momentaalselt täiesti libedaks. Kätega saab haarata vaid suurematest nukkidest, siledad kummist tallaga ronimissussidel puudub igasugune pidamine. Ühesõnaga: vihmaga on tark mitte ronida.

Välja arvatud juhul, kui sind lahutab päris maailmast viimane köietäis. Siis tuleb anda endast kõik, et see ära teha.

Sätime valmis ja ma lähen liikvele. Algus on OK, kuna kalju on kergelt negatiivis siis sellest tulenevalt ka kuiv. Siin piirkonnas ongi muide kohti, kus on juures märge, et “saab ronida vihma ajal”. Üldjuhul see siis tähendabki negatiivis 7 või 8 kategooria radu.

Negatiivist üle saades, tuleb veidi paremale traaversis liikuda ja seejärel otse üles. Siin on juba kalju täiesti märg. Iga samm mis mind edasi viib, nõuab tohutut jõudu ja pingutust. See pole enam ronimine kus liibud kalju vastu ja see hoiab sind siis ise üleval. Siin peab iga haare olema nagu võtaks lõuatõmbe kangist ja iga astumine nagu oleks all trepp. Selliste valikutega kohti on aga vähe ning seetõttu balansseerin tasakaalu piiri peal, Jalad on ausõna peal vastu seina ning iga järsem liigutus võib need libastuma panna.

Vaikselt aga liigun edasi, ekspress-ekspressi järel tõuse ülespoole. Eemal rajal on samuti üks tiim. Neil oli selles suhtes hästi, et nad said liikuda traaversiga kaljunurka ning mööda 4c rada täiesti märjaga normaalselt üles ronida.

Me olime vast 50m kaugusel neist ning nad hüüdsid kas ma vajaksin “top rope’i”, vastasin et vajan küll. Mind ootas enne lõppu päris korralik negatiivne astang ning selle ületamine oleks praeguse vihmaga äärmiselt keeruline kui mitte võimatu olnud.

Top Rope

Kuigi oli selge, et nad jõuavad kohe üles ja viskavad mulle köie, ei jäänud ma sellegipoolest seda “roosamannat ootama” vaid läbi üleinimlike pingutuste ronisin edasi. Ma olin jõudnud täpselt selle negatiivse astangu alla, siit lõpuni oli 3-4 meetrit.

Mehed viskasid köie, kinnitasin selle endale vöösse, vahetasime infot, et kas nad on üleval valmis jne. NB! Ma ei näinud neid, kuna see astang varjas mu vaatevälja üles. Seega kogu tegevuse pidime kooskõlastama sõnalisel moel.

Hakkasin astangut ronima kui tundsin et tegelikult mehed on ilmselt kahekesi köie küljes ja lihtsalt tõstavad mind üles. Ausalt, see oli täiesti erakordne.

Mind valdasid mitmed mõtted, nimelt esiteks olin ma selle märjaga ronides meeletult oma jõudu kulutanud ja ma olin füüsiliselt päris läbi omadega. Samal ajal ülespoole kerkides püüdsin ikka jalgade-kätega kaljust toestada ning lihtsustada tõmbamist – aga ei suutnud selle libedaga – tundsin end kui keedetud nuudel kelle käed ja jalad kuskilt enam kinni polnud võimelised haarama. Ja loomulikult tundsin tänulikkust, sest olukord oli tõsine ja oma jõududega väljatulek oleks tähendanud päris keerulist ülesannet.

Igatahes olin nüüd üleval ja seega eksisteeris taas reaalse maailmaga side. Et Kaja veel alumises jaamas oli, polnud nüüd enam probleemiks. Ta oli minuga ühendatud ja seeläbi võib öelda, et ka reaalmaailmaga.

Päästetööd

Enne lahkumist aitas see tiim koti üles vinnata, kuigi see polnud teab mis raske asi.

Sättisin Kaja jaoks plokksüstemi, kuna seda on ilmselgelt vaja lausmärjal kaljul. Võtan vöölt igasuguseid lisavidinaid, et rullikutel tõstemehhanism käima panna. Siinkohal pean ennast kiitma kui tubli ja ettemõtlev olin olnud, et kõik vajalik kohe omast käest võtta oli.

Jagan Kajale infot oma tegevuste kohta ning varsti on MiniTraxioni, ühe rulliku, Tibloci ja mõnede karabiinide abil polispast valmis.

Kaja võtab jaama maha ning hakkan teda tõstma. Samal ajal näen kõrval möödumas kolmest prantsuse tiimi. Ilmselt on nad oma raja juba lõpetanud ja liiguvad tagasi. Palusin neil appi tulla köit tõmbama. Kohe läks asi päris jõudsalt ning Kaja kerkis lausa iseenesest.

Nüüd aga jäi köis kinni. Selgus, et olime oma liigse entusiasmiga tõmmanud Kaja täiega ekspressi kinni. Kuna tegemist oli all traaversi lõiguga siis see tähendas päris keerulist olukorda. Kaja proovis küll nii ja naa, kuni läks asjaga isegi nii kaugele, et püüdis hakata sõlme vööst lahti harutama. Ei midagi.

Prantslased organiseerisid oma tiimiga laskumise ning üks meestest sõitis 50m allapoole Kajale appi. Nüüd olid nad seal kahekesi ja nägid ikka väga tõsist vaeva, et asja ilma noata lahendada. Sest esimene prantslase pakkumine oli kohe, et “kasutame nuga ja lõikame köie läbi”. Igatahes said nad lõpuks kahepeale Kaja sellest haardest vabastatud ning päästetööd said jätkuda.

Edaspidi olime tõstmisega tagasihoidlikumad, sest istudes köies nõuab ekspresside lahti võtmine päris kõva pingutust situatsioonis kui köis läheb kalju peal külgsuunal.

Sinise joonega on näha kõrvalolevalt pildilt meie viimane pitchi, kus toimusid päästetööd.

Üleval

Kui lõpuks nii prantslane kui Kaja lõpuks üles said, hingasime kergendatult. Kõik see kokku võttis päris hea pika 1,5 tundi aega.

Peale päästetöid lubasime et täna õlled meie poolt. Lappasime varustuse kokku ning suundusime autode poole. Selleks ajaks muide oli taas päike hakanud paistma aga ega me seetõttu siis päästetöid pooleli saanud jätta :-)

Kõige huvitavam fakt aga mis selgus prantslaste kohta oli see, et nad ei olnudki oma rada läbi teinud. Nad olid jõeni laskunud ning ei suutnud sealt esimesi pitche tagasi ronida. Peale pikemat katsetamist olid nad loobunud ning ette võtnud üüratu trekingu koos kogu oma varustusega, et sealt kanjonist välja pääseda.

Oma tagasitee tulid nad puhtalt huvi pärast mööda kaljuserva ning said seetõttu osaleda põnevatel päästetöödel.  Igatahes oli väga emotsioonikas, parasjagu keeruline, kuid rohkem füüsiliselt raske päästetegevus.

Mona-X (http://www.mona-x.lv/) on tavapäraselt keeruline ning suhteliselt kõrge raskusastmega seiklusspordivõistlus. Kontrollaeg 30h.

Ekstreem Adventure (Kaja Sepp, Margus Marrandi, Toomas Marrandi, Leivo Sepp) tuli suurepärasele 3. kohale ajaga 24h 4min.

Kaja poolt ülikõva sooritus kuna Läti võistlus on ikka läti võistlus.

Poodiumi esimestel kohtadel olid samuti Eesti tiimid: 1. Salomon Estonia (Viivi-Anne Soots, Karli Lambot, Silver Eensaar, Tōnu Lillelaid) ning teise koha Myrakaruds (Tatjana Mannima, Heiti Hallikma, Tanel Kannel, Tiit Pekk). Eestist kohal olnud neljas tiim Twister Adventure Team (Erki Erm, Marge Erm, Tiit Tähnas, Sven Liivand) tuli 8. kohale.

Statistilised andmed lihtsalt esialgu: ratast 150km, jooksu/trekkingut 48km, kanuu 10km. Ajaliselt olime metsas 24h ning 4. kohal olnud esimene läti tiim kaotas meile 26 minutiga.

• Tulemused: http://www.mona-x.lv/index.php?d=03&id=rezultati.php
• Kaja: Mona-X 2010- kätelkantavana Eesti au kaitsmas

Pildilt on näha, millega tegelevad lätlased võistlemise asemel (võibolla siin peitub ka vastus, miks nad poodiumile ei jõua).

Mairolt on juba mitu aastat võtnud korraldada selline lahe seikluslik rogain nimega Libahundi jälg.

Seekord siis Aegviidus 8.mail.

Moodustasime Kajaga tiimi Ekstreem Adventure ning kogusime finišiks 134 punkti jõudes üldarvestuses 19.(114) ja segatiimide arvestuses 8.(49) kohale.

Planeeritud rajast jäi üks sutsakas tegemata, kuid siiski läbisime 6h jooksul ca 35 km.

Paljud kirjutasid kuidas nad liikusid punktide 80-58 vahel. Seal nimelt oli üks otsesiht. Ja siis nad kirjeldavad mingit veevälja seal 80 kandis. Me vaatasime ka, ning mõtlesime et pole vahet kas saada märjaks siin või peale seda kui oleme otsinud 10min purret ja seda mitte leides.

Ja siht oli oluline orientiir – seega panime täpselt mööda sihti. Vesi polnudki üle pea, ainult kaelani ja Kaja kurtis et kõrvadeni sai märjaks.

Muudest lisaülesannetest saime autokummiga Harakajärvel hulpida ja tornist laskuda. See toimus ILMA JULGESTUSE JA HAARAVATA!! Mulle meeldis ülikiirelt alla tulla aga mõne inimese jaoks võib see osutuda ohtlikuks. Saime kanuuga sõita ning Eesti maakondi tunda.

Kuna meie viimane punkt oli 64, siis sealt finišisse oli samuti läbi jõe, seekord vaid rinnuni. Ehk mõnus tunne oli vahetult enne lõpetamist puhtaks saada :-)

Tulemused: http://libahunt.kutimuti.ee/protokoll_2010_kevad.htm 

• Kaja:Libahundi jälg 2010
• Heiti kirjutab: Libahundi jälg 

Pildid pärinevad korraldajate fotokogumist.

Gorges du Verdon piirkonnas on tuhat või enam rada, seega esimese valiku tegemine võttis pea kirjuks.

Sirvisin neid kuni peas hakkas mingi esmane teadmine tekkima. Etteruttavalt ütlen ära, et meie esimese päeva valik sai intuitiivselt valitud ühele populaarsele ronimiskohale Escales, täpsemalt vaateplatvormi Belvedere de la Carelle kõrvale.

Valikuteks sai kolm 1-pitchi pikkust rada, et harjutada end nii kalju, kõrguse kui ka piirkonnaga.

Hommik

Kuigi ärkasime 9 paiku, lükkasime vaid autoukse lahti ja võtsime kuni kella 10-ni lihtsalt voodis lebades päikest. Ajasime end vaikselt üles ning kell 11 olimegi juba hommikust söönud ja asjad valmis pannud.

Gorges du Verdon kaljuronimine hoiab meeled kogu aeg erksana ning adrenaliin hakkab juba varakult voolama. Sest ka 1-pitchi pikkusele marsruudile minek tähendab seda, et kõigepealt pead astuma üle kaljuserva, mille all on 700m tühemik.

Kõrvaltiimi päevateekonna algus

Kuna parasjagu oli üks tiim minemas marsruudile Ticket Danger (6c) siis kõõlusin mõnda aega nende läheduses. Ajasime tiba jutu kuid peaasjalikult vaatasin mis moel nad oma marsruudile minekut ette valmistavad. Nad tegid väga korrektselt kogu oma töö. Neil oli natuke ebatavaline olukord, kuna laskumismarsruut algas vaateplatvormi käsipuust 3m allpool. Seega poisid kasutasid käsipuud esimese jaamana ning kogu tegevus teiselpool käsipuud toimus perfektse julgestusega. Sõltumata sellest, et seal oli kalju nagu “lai trepp” laskumisjaamani.

Köied alla visanud ning laskumisvahendi peale sättinud, oli esimene liige valmis minema. Kuid ei – stopp – enne julgestuse lahtivõtmist krapsas veel seljakotist raamatu ning uuris seda. See oli asi mis mulle esmapilgul nalja tegi, et kõik oli valmis ja mees minemas ning siis hakkab veel raamatut lugema :-)

Tegelikult tegin ise hiljem marsruutidele minekul samamoodi ning see oli täiesti normaalne.

Ettevalmistus

Igale marsruudile ettevalmistus on tõsine tegevus, sest kui seinal avastad puuduva elemendi, on juba hilja sellele järgi minna ja tuleb kohapeal käepäraste vahenditega hakkama saada. Sestap siis võtsin väga tõsiselt esimesi ronimisi ning varustasin end lisaks ekspressidele ka igaks juhuks komplekti camming device’de ehk friendidega.

Minek, laskumine

Raamat käes leidsime õige laskumiskoha põõsaste vahelt üles ning esimese asjana enesejulgestused kalju külge. Seejärel lappasime köie lahti – raja pikkus 25m, seega saime hakkama ühe 60m single-tüüpi köiega. Hoidsin endal käsil pidevalt rutiinseid tegevusi, et mitte lasta häirida sealsamas poole meetri kaugusel olevast kuristikust. Olin ilmselgelt ärev, kuna see pole koht kus on võimalik viga parandama tulla. Seega kõik – KÕIK – peab olema perfektne.

Tegin sõlmed köide, viskasin otsad alla, panin laskumisvahendi ning haarava peale ja olin justkui valmis. Kaja jälgis kogu tegevust ja kuna tema pidi mulle järgnema siis püüdsin teha kõik, et võimalikult rahulik välja paista. Ega ma täpselt teagi kui hästi see õnnestus. Ilmselgelt tundsin sel esimesel korral end ebakindlalt. Kontrollisin veelkord kõik üle,võtsin enesejulgestuse lahti, palusin Kajal paar pilti klõpsida ja siis üle kaljuserva tühemikku.

Nüüd polnud enam taganemisteed, ainult lasku allapoole. See oli juba lihtne tegevus, keskendusin laskumisvahendile, haaravale ja köiele mis jäi minust kõrgemale. Laskumisel näen mitmeid julgestuspunkte, peatun vahepeal seina uurimiseks. Püüan meenutada raamatupilti ning seda seinal toimuvaga kokku viia. Kuigi köit on veel 10m minust allpool, hakkan juba paaniliselt jaamakohta otsima, seda ei paista. Sunnin end rahulikuks, laskun edasi ja mõne hetke pärast näengi planeeritud jaama.

Jaamas

Kaks ankrut, paigaldan jaamakarabiinid, ühendan slingiga, panen enesejulgestuse ning hüüan üles “enesejulgestuus”. Kostub arusaadavalt “selgee”. Edasi võtan köie lahti ning hüüan “köis vabaa” - “selgee!”.

Mööduvad mõned hetked ning varsti näen Kaja üle kaljuserva. Veel natuke ja juba ta ongi liikvel. Panin köieotsad seasõraga jaama ja hoian veidi lisaks. Oleme ülemise jaama suhtes veidi nihkes. Kaja jõuab jaama, paneb enesejulgestuse ning vabastab köie.

Nüüd vabastan ühe köie otsa jaamast, harutan sõlme välja ja alles seejärel hakkab tasapisi kohale jõudma, mida tähendab siinkandis ronimine. Sest kui ma nüüd köie ära tõmban, kaob sellega ainuke ja reaalne side “teise maailmaga”.

Oleme rajal Mami Nova (5b+, 25m), köis alla tõmmatud. Uurime ümbrust. Me mõlemad teame, et siit väljapääs on ainult üles ja see pole koht kus võib lubada endale eksimusi. All haigutab tühjus ja ülespoole on näha vaid vertikaalne kaljusein. Kalju sees jaama kõrval on õnarus kuhu õnnestub ka vaba köis sättida. Hoolitseme, et minu ülesronimise julgestus on korrektne, sebime veel  veidi ning lõpuks pean ma ikka minema hakkama.

Selleks me ju siia tulimegi!

Esimene tõus

Kui juba enesejulgestus lahti on võetud ja ronima hakkan, muutub maailm jälle tasapisi õigeks. Nüüd on ainult 3 asja siin maailmas: kalju, mina-Kaja ning köis meie vahel. Köis, mis minu jaoks tuleb ikka ja alati altpoolt.

Laon ekspresse, poolel teel on mõned võimlemisharjutused, ehk see raja “+” koht kus kalju kergelt negatiivis. Kõik on aga ületatav ning varsti olen kaldal tagasi.

Tagasi kaldal

Sätin end jaama ning hüüan alla “enesejulgestuus” - “selgee” ja veidi aja pärast kostub alt “köis vabaa” ning sellele minu vastus “selgee”.

Sebin vaba köie üles kuni kostub alt “stoopp” ja valmistan ette julgestuse.  Hõikan “julgestus valmiis”. Nüüd möödub mõni hetk, mis Kajal kulub enda valmis sättimiseks ning jaama mahavõtmiseks. Varsti kostubki altpoolt “hakkan tulemaa” - “selgee” vastan sellele.

Kaja jõuab kaldale, tunneme ennast mitu korda kindlamalt ning oleme valmis ette võtma järgmise 1-pitchi marsruudi.

Nõnda jõuamegi teha ära veel rajad Opera Verticouenne (5c) ja Tarsinge L’Homme Zan (5c).

Sellega loeme oma esimese päeva 3-4h kestnud kaljuronimise tehtuks.

Kolmanda raja peal palun Kajal seina peal endale mugav positsioon leida ning kinnitan seejärel köie tugisõlmega jaama. Jalutan vaateplatvormile, et sellest positsioonist mõni pilt jäädvustada. Kõrvaloleval fotol on kenasti näha, et Kajal on veel 2/3 marsruudist ees ning hetkel on ronimiseks üks kena pragu.

Suuremalt vaadates on näha punase sõõri sees Kaja.

Me olime sel päeval turistide poolt tihedalt pildistatud ja huvipakkuvad objektid.

Ticket Dangeri mehi veel ei paistnud, seega võtame ette väikse söögitegemise ja mõtiskleme järgmiste päevade plaanide üle.

Varsti saabub üks lahe 3-ne prantslaste seltskond kaljudelt, kellega kohe jutuotsa üles võtame ning kogemusi vahetame. Neilt saan ka idee järgmiseks päevaks – Dalles Grises.

Õhtul nägime ka Dangeri tiimi, kes enne pimedat üles jõudis.

Gorge du Verdon tähendab Verdon jõesängi ja selle ümber kõrguvat 20km pikkust ja 700m sügavust kanjonit.

Kohaliku küla nimi on La Palud sur Verdon mis asub Marseille ja Cannese vahelt pisut sisemaale sõites.

Kui Yosemite National Park ning El Capitan, vertikaalne kalju kõrgusega 1 km, on maailma kaljuronijate Meka siis Euroopas asuv Meka on siin, Gorge du Verdon piirkonnas ehk seda nimetatakse muidugi ka sõbralikult Grand Canyoniks.

Seda kohta iseloomustab ainult üks väljend – Big Walls. Kui El Chorros oli tegemist valdavalt 1 pitch’i pikkuste radadega, siis rajad sisuliselt algavad 5-6 pitchi-st. Pikimad võivad olla 15 ja enam.

Big Walls

Big Wall on kaljusein, mille ronimine võtab üldjuhul aega rohkem kui üks päev. Kõrguse mõttes alates 400-500m kuid teatud raskuskategooria korral võivad ka lühemad rajad osutuda mitmepäevasteks.

Mitmepäevase marsruudi korral tuleb lisaks tavalisele ronimisele vinnata enda järel suurt kotti ning magatakse kaljuseinal Portaledge peal. Portaledge’i all võib mõelda telki, mis kinnitub vertikaalsele kaljuseinale ja seal siis ööbitakse.

Ütleme nii, et enamik radasid on Gorge du Verdon piirkonnas läbitavad ühe päevaga, kuid leidub ka radasid, mis on mõeldud mitmepäevasteks. Seega klassikalises mõistes kvalifitseerub vaid väike osa siit piirkonnast Big Walls nimetuse alla. Sellele vaatamata on tegemist väga aukartustäratava kohaga.

Gorges du Verdon

Sealne olukord aga erineb kõikidest teistest piirkondadest kus ma olen käinud või mille kohta lugenud.

Nimelt tavapäraselt algab marsruudile minek alt – ehk kujutame ette – mägi – ja selle otsa on vaja ronida.

Gorges du Verdon-s aga algab marsruudile minek ülevalt. St. kõigepealt tuleb alla laskuda ja seejärel nö. välja tagasi ronida.

Kõrvalasuv pilt annab läbilõike kanjonist, ronitavad vertikaalsed seinad on vahemikus 250-550m, kuid kanjoni põhjani kokku on ligi 700m. Mõned kohad on väga rasked ronida, ehk seal leidub hulgaliselt täiesti negatiivseid seinu, kuid seda kasutavad ära jällegi Base Jumperid, kes oma varjudega sealt alla kanjonisse hüppavad.

Kanjoni põhjas

Tavalise nö. kaljumäe peal on lihtsam – kui tõesti ei suuda edasi ronida, on üldjuhul võimalus alla laskuda ning lõpetada.

Siin aga on lugu selline, et kui kuidagi ei jõua siis pead ikkagi jõudma. Sest isegi kui alternatiiv alla kanjoni põhja laskumise osas õnnestub, on sealt välja pääsemine sisuliselt terve päeva teekond. Seega, kui sul on jalas ainult ronimissussid võib nendega 8h mööda suvalisi radu käia ikka täielik piin olla.

NB! Võib aga juhtuda et polegi võimalik alla laskuda! Nimelt seal pole sugugi harvad kohad, kus enne kanjoni põhja on kalju paarisaja meetri ulatuses negatiiv. Ja sina otsustasid alla laskuda? Kõlgud seal negatiivi kohal, köis on otsas, jaama kuskile teha pole – ainuke võimalus üles tagasi ronida.

Panin siia kõrvale ühe pildi, mille tegime peaaegu kanjoni põhjast. Tegelikult oli jõeni veel 100m laskuda. Kui seda suuremalt vaadata, siis joonistasin sinna ühe punase rõnga, täpselt selle keskel on üks kaljuronija ning rada Les Dalles Grises (5c), mille ronimist ta just alustas on 150m. Ehk siis vaevalt ülemine kolmandik kogu kaljust.

Etteruttavalt ütlen, et ka me Kajaga ronisime samast piirkonnast üles, nimelt kõrvalasuvast Afin Que Nul Ne Meure (6a, 150m) nimelise raja pealt. Aga mis meil seal raja peal juhtus ja kuidas me välja saime, sellest juba edaspidi :-)

El Chorro

El Chorro asub Hispaania lõunaosas, 50km kaugusel Malaga nimelisest linnast.

Tegemist on ühe äärmiselt populaarse sportliku stiili kaljuronimise piirkonnaga, mis on Euroopas üks esimesi selleks otstarbeks kasutusele võetud aladest.

El Chorro ise on vaid üks väike armas küla, kus rongijaama kõrval asuvas poes müüakse teile aiast korjatud värskeid ja magusaid apelsine. Kaljuronimise mõistes on aga El Chorro piirkond suhteliselt lai mõiste, haarates enda alla nii ühes kui teises suunas mitmekümne kilomeetri kaugusele ulatuva piirkonna.

Valdavalt on tegemist 1 pitchi (pitch = köietäis) pikkuste radadega, kuid leiab ka 2-pitchi ning sõltuvalt piirkonnast on ka 5-6-8 pitchi pikkuseid Big Wall stiilis seinasid.

Abdalajis piirkond

Meie Kajaga võtsime alustuseks Abdalajis nimelise kalju, kuna seal oli teistega võrreldes lihtsamaid radasid – sõrmede, käte ning jalgade töö peab ju meelde tuletama. Kergemad rajad tähendasid meile siis sportliku kategooria klassifikatsioonis 4, 5, 5+ radasid. Seda on esimeseks päevaks piisavalt.

Esimesed ronimised

Mäletan oma esimest kaljuronimist (mitte autoturu Astang, vaid ikka päris kaljut pean silmas), mil päeva lõpuks said käed sellist ebatavalist koormust, et näpud tõmbusid iseenesest krampi, mis omakorda on äärmiselt ebameeldiv kogemus – nimelt peab teise käega krambis näppu täie jõuga välja sirutama, et randmelihast vabastada. Huvitaval kombel oli ka seekord nii – kuid taas õnneks ainult esimesel päeval.

Mulle tundub, et esimesel päeval toimub ronimine väga kramplike asendite ja tohutut jõudu oma üleval hoidmiseks rakendava kehaga.
Etteruttavalt võin öelda, et kolme nädala lõpuks tundsin ennast ääretult plastilisena, vajades keha ülalhoidmiseks vaid minimaalselt kaljuõnarust. Kaja ütles selle kohta, et ma liigun kergelt nagu tantsija seinast üles. Käed ja jalad on lahti ning töötavad sujuvalt igas suunas hetkekski peatumata, pidevalt liikudes.

Saabumise päeval jõudsime teha kolm rada: Bano de tierra (5), BuBu (4) ja Fasi terinnal (5+). Mõnda neist ronisime mitu korda üles-alla, ei hakanud lihtsalt köit teise kohta tõstma.

Teisel päeval ronisime Lefty (5+), November Rain (5), Barre que barre (5) ja El valle (5). Kaja teatas teise päeva lõpuks, et tema käed on täitsa lödid.

El Chorro, puhkepäev

Puhkepäev oli plaanis sisustada ühe tõeliselt vahva Via Ferrataga, mille kaudu pääses uutele kaljuronimispiirkondadele.

Olime oma vööde, kiivrite, julgestusotste jms. vajalikuga matkanud Via Ferrata algusesse kui kohtusime seal inglastega, kellega vesteldes saime aimu, et käesolevaks hetkeks on antud Walkway (koht mille kaudu siis Via Ferrata läks) on millegipärast forbidden tsooniks kuulutatud ja seal võib meid tabada trahv kuni 600EUR.

Samal ajal ilmusidki eemal kaljudel nähtavale 4 politsei mundris ronijat, kes hakkasid parasjagu alla laskuma. Seega antud piirkonnas omab politsei päris head ronimisvarustust ja on koolitatud seda ka kasutama. Kõrvalasuval pildil ongi need 4 politseiniku parasjagu seinal.

Meil oli tohutult kahju sellest, kuna kirjelduste järgi oleks sealt kanjonist Via Ferrata stiilis läbiminekul oodanud meid ees paar väga ilusat piirkonda. Teine variant piirkonda pääsemiseks oli läbi rongitunneli, mis samuti omas 600EUR suurust piletit (ehk trahvi) ning kolmas variant oli suhteliselt pikk matkarada üle mägede. Viimast me siiski kasutama ei hakanud.

Frontales

Võtsime suuna El Chorro Frontales piirkonda ja puhkasime niisama järgmiste päevade plaane tehes.

Amptrax

Arvasime, et oleme juba piisavalt “kõvad” ja läheme multi-pitch rajale. Amptrax (6a) nimeline marsruut, maksimumpikkusega 8 pitchi. Etteruttavalt ütlen, et tegime neist esimesed kolm. Peale seda olime jõudnud oma köite ja varustusega sellisele kõrgusele, et probleem polnud tol hetkel enam mitte füüsiline vaid pigem psühholoogiline.

Selgus, et ka kõrgusega harjumine vajab aega ning organiseerisime endale selleks korraks laskumise alla tagasi. Iseenesest olime ronimise mõttes jõudnud vaid 70-80m kõrgusele, kuid asja tegi tunduvalt huvitavamaks (loe: kõrgemaks) see, et punkti kust me ronimist alustasime, tuli samuti mööda 2-3 klassi rada 100-150m tõusta. Seega kokkuvõttes olime ikka päris mitmesaja meetri kõrguse vaatekohaga.

Gabi, Putifero

Kuna Amptraxi tegemine käis meil kiiremini kui esialgu plaanisime, jäi meil aega teha kaks lahedat 1-pitchi pikkust rada.

30 meetri kõrgused Gabi (6a) ja Putifero (5+) olid parajalt väljakutsuvad kuid veidi ka rasked rajad. Ronisime mõlemal rajal mitu korda.

Turon

Päev Turon piirkonnas möödus samuti ronimisliigutuste saatel.

Floja y pendulona (5+), Coxy’s Climb (6a+) ja Acossa y derribo (6a, 2 pitchi) olid ilusad puhta kaljuga rajad ning suutsid meid köita terveks päevaks.

El Torcal

Edasiseks oli meil plaanitud ronimispäev El Torcal kaljudel, mis aga ilma tõttu päädis päris toreda matkarajaga, keset müstilist pannkookidena üksteise peale laotud kaljurüngaste segadikku 1200m kõrgusel.

Värvi lisas meie trekkingule see, et kõik see toimus tihedas udus ning kalju sinu kõrval kord ilmus ja siis jälle kadus tontlikult nagu mõnes iidses nõiduslikus paigas, kus tuleb varandus kätte saada ja mingil juhul ei tohi vales kohas kaljut puutuda või muidu tõkestatakse su tee välja.

Loja

Suund sisemaa poole, Loja piirkonda, kus Vahemerest tingitud udu ja vihma võimalused väiksemad.

Kaks rada suutsid meie aja täielikult sisustada. Treprorzaz (5+) ja Danza prima (6a+). Esimene neist on küll 5+, kuid rada oli naljakalt poolviltu üles ning kogu aeg negatiivse garniisi all. See tegi ronimise kohati päris keeruliseks ning juhtus ka mitu lahtikukkumist. Seda suurem oli aga rahulolu ülesjõudmisest.

Lahkumine Hispaaniast

Loja piirkond jäi meie teel just sellisesse kohta, kust oli paras võtta suund 1000km kaugusel oleva Terradets kaljuronimispiirkonnale, mis asub Hispaania pol Püreneesid ja peaks oma suuruse ja radade mitmekesisusega olma vähemalt sama hea kui El Chorro.

Terradets’s olime pool päeva, kontrollisime ilmateadet nii siin kui sealpool Püreneesid, saades aga Terradetsile suhteliselt vihmase lähinädala, oli selge et tegelikult sõidame kohe Prantsusmaa lõunaosas asuvasse Gorge du Verdon kanjonisse, Big Walls piirkonda.

Sel ajal kui enamik rattapedesid oli Kõrvemaa rattasõidul, olime meie Makuga külas Viljandis ning koos Rein Eigeri ja Alar Viitmaa-ga sõitsime läbi peaaegu kogu Mulgi Rattamaratoni raja.

Meie tegelik eesmärk oli siiski tuttavaks saada oma uue 48h võistkonnaliikmega Reinuga. Ja kuidas veel paremini tuttavaks saada kui koos trenni tehes.

Igatahes lõpuks oli seis selline, et 12km enne finišit keerasime asfaldile ning 6-7 km vastutuules sõitsid lausikud (Türi ja Tallinna lauskmaadelt) kohalike tuules. Ka minu kontidesse oli jõudnud teatav väsimus, seega võtsin Reinu sabasse ning Maku oli Alari sabas.

Maratoni rajale läksime siiski enne lõppu tagasi, kuna need viimased terviserajalõigud on ju teada tõusu-laskumise maasikad enne finišit.

Saime kokku 58km ajaliselt 3h34min.

Ma ikka mõtlen, et nii saadaksegi ratturiteks – need mehed seal sõidavad iga päev Mulgi maratoni või kaks :)

Polli mäed on lahedad.

Meie iga-aastane traditsioon teha Paldiski-Tallinn rattasõit enne esimest Xdreami toimus 1.mail.

Pundis olid seekord Kaja, Tiit ja Leivo.

Oleme seda rada läbi aastate läbinud nii jääs kui vihmas, külmas kui soojas. Tänase sõidu tegi erakordseks see, et pidevalt oli tuul tagast. Sellist asja juhtub rattasõidul haruharva :-)

Märga sadas regulaarselt ning soppa olid igale poole paigutatud.

Keila-Joal tegime tavapärase võiku peatuse, vihma kallas ning ning liiv ragises hammaste all.

Kaja: Tänavune teine rattasõit- Paldiski-Tallinn

Tiit: Paldiski - Tallinn ratastega

Selle aasta alguses moodustus pikkade eelmiste aastate Ekstreem.ee võistkonna (Kaja, Leivo, Alar) asemele kolm tiimi.

• Twister Female: Kaja Sepp, Marge Erm, Maret Hallikma
• Micromootor: Jaanus Soots, Alar Jõeste, Viktor Gurkin,
• Ekstreem Adventure: Leivo Sepp, Elo Saue, Margus Marrandi

Rulluisk + puzzle + viga

Stardialas varbaga kaarti rullides oli aru saada, et hajutus toimub juba rulluisus. Normaalne, kuidas muidu see 300 uisutajat ikka korraga lahti lasta.

Esimese punkti uisus võtsime kõik 21. positsiooniga. Kuna uisutamine on ikka mõnus, siis teise punkti võtsin ca 10 kohta kõrgemalt. Eriliselt ei kiirustanud, kuna oli ette teada, et peame kokku saama.

Sain panna mõned minutid puzzlet kokku kui saabus abivägi Elo ja Maku näol ning tükid lendasid lausa iseenesest paika. Seejärel mõistsime, et nüüd on see liimimise koht. Kuna Elo oli kohusetundliku inimesena kodust oma lõppema hakkava pulga kaasa võtnud, nägime sõrmedega mäkerdades ja liimi laiali ajades vaeva, et kõik tükid kinni saaks. Nüüd tagasiteele.

Võtsin plakati enda kätte ning uisu ajal oli aega uurida – esimese üllatusena hüüatasingi, et tegemist on sama kaardiga mis meil, kuid koos punktidega. Saime ka pliatsite mõttest aru. Uisu lõpus hakkasid Maku ja Elo kaarte joonistama.

Siin tegelikult avaldubki viga, tegelikut oleks pidanud kaardi kohe ära joonistama ja puzzle kotti tagasi puistama.

Saeülesanne, teha 1kg raskune pakk

Saag oli terav, puit kuiv ning töö läks lennates. Mahtusime esimese korraga piiridesse. Minu saetud pakk oli täpselt 4grammi alla maksimaalse normi.

Rattasõit + kaevik

Rattasõit oli OK. Seejärel jooksime kaevikus poolteist kilomeetrit. Ja nii kui vähegi pea välja pistsid, kostis kuskilt Ummi korralekutsuv hääl “jookseme kaevikus!”.

Kanuu + viga nr.2

Selle aasta kõige magusam vahepala oli selgelt kanuu. Kuna Elo tahtis ka köiel üle vee sõita, sai tema endale ka kanuupunktid ja sellega seoses ka ilmselt selle aasta esimese supluse.

2 punkti enne lõppu tegime aga vea, nimelt Elo jooksis punkte ja meie kühveldasime Makuga kanuud. Suures tuhinas aga kühveldasime kole kaugele ning sellega kaotasime ilmselt taas päris hulga aega, kuni Elo meieni jõudis ja normaalselt rada jätkasime.

Liivakotid ja vaba valik

Makuga võtsime mõlemad 2 kotti ning Elo 1 koti. Panime 4 kotti üksteise otsa ja oligi torn valmis. Veidi liiga lihtne oli. Elo sai niisama oma kotti edasi-tagasi tassida.

Vaba valik seisnes selles, kas teha ratastega tiir, sumbata rabas või sõita trossiga üle vee ja tagasi. Me valisime loomulikult viimase variandi, mis oli ilmselgelt kõige kiirem. Valisime endale kõige rohkem pingul oleva trossi, et võimalikult vähese jõukuluga üle ja tagasi saaks.

Nüüd natuke veel ratast ja oligi finiš. Põhimõtteliselt lõpetasime kolmanda segavõistkonnana, kuid kuna aga Vaudel oli kogemata üks punkt jätnud piiksu tegemata, langesid nad 15 min trahvi järel kolmandale ja meie tõusime teisele kohale. Kadarbiku omad said seeläbi esimeseks.

Alljärgneval pildil osutan ma kotil olevale kirjale, nimelt taheti meile anda alguses kolmanda koha auhind.