Gorge du Verdon tähendab Verdon jõesängi ja selle ümber kõrguvat 20km pikkust ja 700m sügavust kanjonit.
Kohaliku küla nimi on La Palud sur Verdon mis asub Marseille ja Cannese vahelt pisut sisemaale sõites.
Kui Yosemite National Park ning El Capitan, vertikaalne kalju kõrgusega 1 km, on maailma kaljuronijate Meka siis Euroopas asuv Meka on siin, Gorge du Verdon piirkonnas ehk seda nimetatakse muidugi ka sõbralikult Grand Canyoniks.
Seda kohta iseloomustab ainult üks väljend – Big Walls. Kui El Chorros oli tegemist valdavalt 1 pitch’i pikkuste radadega, siis rajad sisuliselt algavad 5-6 pitchi-st. Pikimad võivad olla 15 ja enam.
Big Walls
Big Wall on kaljusein, mille ronimine võtab üldjuhul aega rohkem kui üks päev. Kõrguse mõttes alates 400-500m kuid teatud raskuskategooria korral võivad ka lühemad rajad osutuda mitmepäevasteks.
Mitmepäevase marsruudi korral tuleb lisaks tavalisele ronimisele vinnata enda järel suurt kotti ning magatakse kaljuseinal Portaledge peal. Portaledge’i all võib mõelda telki, mis kinnitub vertikaalsele kaljuseinale ja seal siis ööbitakse.
Ütleme nii, et enamik radasid on Gorge du Verdon piirkonnas läbitavad ühe päevaga, kuid leidub ka radasid, mis on mõeldud mitmepäevasteks. Seega klassikalises mõistes kvalifitseerub vaid väike osa siit piirkonnast Big Walls nimetuse alla. Sellele vaatamata on tegemist väga aukartustäratava kohaga.
Gorges du Verdon
Sealne olukord aga erineb kõikidest teistest piirkondadest kus ma olen käinud või mille kohta lugenud.
Nimelt tavapäraselt algab marsruudile minek alt – ehk kujutame ette – mägi – ja selle otsa on vaja ronida.
Gorges du Verdon-s aga algab marsruudile minek ülevalt. St. kõigepealt tuleb alla laskuda ja seejärel nö. välja tagasi ronida.
Kõrvalasuv pilt annab läbilõike kanjonist, ronitavad vertikaalsed seinad on vahemikus 250-550m, kuid kanjoni põhjani kokku on ligi 700m. Mõned kohad on väga rasked ronida, ehk seal leidub hulgaliselt täiesti negatiivseid seinu, kuid seda kasutavad ära jällegi Base Jumperid, kes oma varjudega sealt alla kanjonisse hüppavad.
Kanjoni põhjas
Tavalise nö. kaljumäe peal on lihtsam – kui tõesti ei suuda edasi ronida, on üldjuhul võimalus alla laskuda ning lõpetada.
Siin aga on lugu selline, et kui kuidagi ei jõua siis pead ikkagi jõudma. Sest isegi kui alternatiiv alla kanjoni põhja laskumise osas õnnestub, on sealt välja pääsemine sisuliselt terve päeva teekond. Seega, kui sul on jalas ainult ronimissussid võib nendega 8h mööda suvalisi radu käia ikka täielik piin olla.
NB! Võib aga juhtuda et polegi võimalik alla laskuda! Nimelt seal pole sugugi harvad kohad, kus enne kanjoni põhja on kalju paarisaja meetri ulatuses negatiiv. Ja sina otsustasid alla laskuda? Kõlgud seal negatiivi kohal, köis on otsas, jaama kuskile teha pole – ainuke võimalus üles tagasi ronida.
Panin siia kõrvale ühe pildi, mille tegime peaaegu kanjoni põhjast. Tegelikult oli jõeni veel 100m laskuda. Kui seda suuremalt vaadata, siis joonistasin sinna ühe punase rõnga, täpselt selle keskel on üks kaljuronija ning rada Les Dalles Grises (5c), mille ronimist ta just alustas on 150m. Ehk siis vaevalt ülemine kolmandik kogu kaljust.
Etteruttavalt ütlen, et ka me Kajaga ronisime samast piirkonnast üles, nimelt kõrvalasuvast Afin Que Nul Ne Meure (6a, 150m) nimelise raja pealt. Aga mis meil seal raja peal juhtus ja kuidas me välja saime, sellest juba edaspidi :-)