Olime oma järjekordse öö veetnud, mille jooksul ärkasin vähemalt 10x üles, kuna näpud – ehk täpsemalt sõrmeotsad valutasid.
Siinne kalju on sellise omapärase tiheda struktuuriga ja mõjub kohe erakordselt efektiivselt näppudele. Kui võrrelda seda El Chorro või Yosemite NP-ga on siin olukord täiesti erinev.
Esiteks on kalju sellise loomusega, et vajalikke pragusid ja lõhesid on vähevõitu ning maksimaalselt tuleb kasutada konarusi. Konarustest kinnihoidmiseks on vaja aga tugevat näppude tööd. Erinevalt lõhest, kus töö võib ära teha käelaba, rusikas või terve käsi.
Igatahes olime hommikul taas ninapidi koos meie kolme prantslasega ning vahetasime infot, kuhu marsruudile keegi täna suundub. nemad pidid minema päris pikale seekord – ca 300m. Meie valisime tänaseks 150m marsruudi.
Afin Que Nul Ne Meure (6a, 150m)
Jätame prantslastega rõõmsalt nägemist, võtame oma marsruudikirjelduse koos raamatuga ning teele.
Varustuses tegime mõningaid muudatusi. Racki jätsin seekord maha, kuna kõik vajalik oli võimalik vöösüsteemis kaasa võtta. Lisaks võtsime kaasa Kaja 40L Campi seljakoti, kuhu pistsime juua, mõned võileivad, paar jakki, nn. “hädaabi vahendid”, milleks oli komplekt friende, fotokas (Canon 350D) ja mõni pisiasi veel.
Laskumine
Laskumisest pea alati omaette lõik, kuna see on täiesti omaette ülesanne ja sugugi mitte vähetähtis.
Esiteks on vaja üles leida õige laskumisjaam – see läheb õnneks kergelt. Kaljule on suurelt kirjutatud Dalles Grises ja ripuvad ketid koos laskumisrõngaga.
Seekord oleme kahe 60m single-köiega (10,5), kuna siin piirkonnas marsruudile lühematega minna ei saa. Mõned laskumisjaama vahed on 50m.
Asi läheb juba päris libedalt ning varsti olengi laskumiseks valmis. Enne teele minekut veel viimane pilt raamatusse ehk marsruudile, et kaljul lihtsamini jaama üles leida.
Kolme laskumisega peaks raja algusesse jõudma: 45m – 30m – 40m – 40m. Leian kõik jaamad suhteliselt kerge vaevaga üles ning tunni ajaga olemegi all.
NB! juhin tähelepanu asjaolule, et siin kulub aega jõudsalt ning mingeid kiirlaskumisi siin ei tehta, kusjuures polegi väga võimalik teha. Miks? Aga seetõttu, et kui laskuda paralleelköite peal, mille alumised otsad ripuvad alla, on köite raskus kokku ca 8kg. Seda peab aga laskumise alguses pidevalt üles tõstma, et köis jookseks. Seega laskumine on omaette koormus kehale. Seega 150m laskumine koos vahejaamade tegemisega võtab ühel kahesel tiimil aega keskmiselt 1h.
Marsruut ja ronimine
1 pitch suundus üsna tugevalt vasakule, keerates samal ajal kergelt ümber kalju. Siinsetes mastaapides oleme loobunud sellest, et alumine hüüaks ülemisele köie kohta “pool”. Kuna mitmed tõusupitchid on kuni 50m pikad. See ei pruugigi igakord kõrgusesse olla, vaid aeg-ajalt tuleb ka horisontaalselt kalju peal liikuda.
Olen esimeses jaamas, valmistan selle ette ning hüüan tavapäraseid käsklusi allapoole “enesejulgestus” - “julgestus valmis”. Erinevalt aga eelmise päeva radadest, kus pitch oli 25m ja käsklused jõudsid kenasti kohale tuli siin hulga valjemat häält rakendada, et end teisele kuuldavaks teha.
Kaasas oli meil kaks köit. Sinine ja punane. Meie iga pitchi ronimine nägi siis välja tehniliselt järgmine:
- punane köis minu julgetuseks, nagu tavaline
- sinine köis rippus sõlmega selja taga vöösüsteemis ja vooris mulle järgi
- jaama jõudes sebisin sinise köie üles, tegin MiniTraxioniga tagasilibisemisvastase süsteemi ning vinnasin seljakoti üles (sest seda tüüpi seljakotiga on halb ronida)
- siis sebisin punase köie üles ning julgestasin Kaja jaama
Traaversis kott ikka hästi üles ei liikunud, seega pidime kohe taktikat muutma ning vaheldumisi Kaja julgestama ning kotti tõmbama. Vastavalt sellele kuidas Kaja sai koti kalju tagant lahti lükata.
Ähvardav vihmasadu
Kokku on sellel rajal 5 pitchi. Esimesed kolm läksid igati edukalt, kuid siis hakkas taevas halliks kogunema ning võis arvata peatselt algavat vihmasadu.
Esimesed piisad langesid kui olin 4. pitchi peal. Huvitaval kombel on veepiisad siin ääretult suured ning kaljule langedes märgab sellise rusikasuuruse ala ära. Esialgu on piisad muidugi harvad ja päikesesoojalt kaljult kaob vesi kähku.
Ma liigun siiski suhteliselt kiiresti edasi ning jõuan jaama enne kui kalju märjaks muutub. Sebin asjad kiiresti korda ning hakkan Kaja üles julgestama. Vihmasabin muutub siiski iga hetkega üha intensiivsemaks ning ronimine muudkui raskemaks. Oluline on see, et ma olen juba jaamas ning saan köit tugevalt pingul hoides Kajal ronimise juures abiks olla.
Vihm kaljudel
Oleme jaamas. Jäänud on viimane pitch. Uurime taevast ning tõdeme põlvede jooksul kujunenud eestlase tarkust “ei see vihm niipea järgi jää”. Kogu taevas on ühtlaselt tume ja vihm sabistab täitsa korralikult.
Mis selle vihma juures siis hea pole? Kalju muutub momentaalselt täiesti libedaks. Kätega saab haarata vaid suurematest nukkidest, siledad kummist tallaga ronimissussidel puudub igasugune pidamine. Ühesõnaga: vihmaga on tark mitte ronida.
Välja arvatud juhul, kui sind lahutab päris maailmast viimane köietäis. Siis tuleb anda endast kõik, et see ära teha.
Sätime valmis ja ma lähen liikvele. Algus on OK, kuna kalju on kergelt negatiivis siis sellest tulenevalt ka kuiv. Siin piirkonnas ongi muide kohti, kus on juures märge, et “saab ronida vihma ajal”. Üldjuhul see siis tähendabki negatiivis 7 või 8 kategooria radu.
Negatiivist üle saades, tuleb veidi paremale traaversis liikuda ja seejärel otse üles. Siin on juba kalju täiesti märg. Iga samm mis mind edasi viib, nõuab tohutut jõudu ja pingutust. See pole enam ronimine kus liibud kalju vastu ja see hoiab sind siis ise üleval. Siin peab iga haare olema nagu võtaks lõuatõmbe kangist ja iga astumine nagu oleks all trepp. Selliste valikutega kohti on aga vähe ning seetõttu balansseerin tasakaalu piiri peal, Jalad on ausõna peal vastu seina ning iga järsem liigutus võib need libastuma panna.
Vaikselt aga liigun edasi, ekspress-ekspressi järel tõuse ülespoole. Eemal rajal on samuti üks tiim. Neil oli selles suhtes hästi, et nad said liikuda traaversiga kaljunurka ning mööda 4c rada täiesti märjaga normaalselt üles ronida.
Me olime vast 50m kaugusel neist ning nad hüüdsid kas ma vajaksin “top rope’i”, vastasin et vajan küll. Mind ootas enne lõppu päris korralik negatiivne astang ning selle ületamine oleks praeguse vihmaga äärmiselt keeruline kui mitte võimatu olnud.
Top Rope
Kuigi oli selge, et nad jõuavad kohe üles ja viskavad mulle köie, ei jäänud ma sellegipoolest seda “roosamannat ootama” vaid läbi üleinimlike pingutuste ronisin edasi. Ma olin jõudnud täpselt selle negatiivse astangu alla, siit lõpuni oli 3-4 meetrit.
Mehed viskasid köie, kinnitasin selle endale vöösse, vahetasime infot, et kas nad on üleval valmis jne. NB! Ma ei näinud neid, kuna see astang varjas mu vaatevälja üles. Seega kogu tegevuse pidime kooskõlastama sõnalisel moel.
Hakkasin astangut ronima kui tundsin et tegelikult mehed on ilmselt kahekesi köie küljes ja lihtsalt tõstavad mind üles. Ausalt, see oli täiesti erakordne.
Mind valdasid mitmed mõtted, nimelt esiteks olin ma selle märjaga ronides meeletult oma jõudu kulutanud ja ma olin füüsiliselt päris läbi omadega. Samal ajal ülespoole kerkides püüdsin ikka jalgade-kätega kaljust toestada ning lihtsustada tõmbamist – aga ei suutnud selle libedaga – tundsin end kui keedetud nuudel kelle käed ja jalad kuskilt enam kinni polnud võimelised haarama. Ja loomulikult tundsin tänulikkust, sest olukord oli tõsine ja oma jõududega väljatulek oleks tähendanud päris keerulist ülesannet.
Igatahes olin nüüd üleval ja seega eksisteeris taas reaalse maailmaga side. Et Kaja veel alumises jaamas oli, polnud nüüd enam probleemiks. Ta oli minuga ühendatud ja seeläbi võib öelda, et ka reaalmaailmaga.
Päästetööd
Enne lahkumist aitas see tiim koti üles vinnata, kuigi see polnud teab mis raske asi.
Sättisin Kaja jaoks plokksüstemi, kuna seda on ilmselgelt vaja lausmärjal kaljul. Võtan vöölt igasuguseid lisavidinaid, et rullikutel tõstemehhanism käima panna. Siinkohal pean ennast kiitma kui tubli ja ettemõtlev olin olnud, et kõik vajalik kohe omast käest võtta oli.
Jagan Kajale infot oma tegevuste kohta ning varsti on MiniTraxioni, ühe rulliku, Tibloci ja mõnede karabiinide abil polispast valmis.
Kaja võtab jaama maha ning hakkan teda tõstma. Samal ajal näen kõrval möödumas kolmest prantsuse tiimi. Ilmselt on nad oma raja juba lõpetanud ja liiguvad tagasi. Palusin neil appi tulla köit tõmbama. Kohe läks asi päris jõudsalt ning Kaja kerkis lausa iseenesest.
Nüüd aga jäi köis kinni. Selgus, et olime oma liigse entusiasmiga tõmmanud Kaja täiega ekspressi kinni. Kuna tegemist oli all traaversi lõiguga siis see tähendas päris keerulist olukorda. Kaja proovis küll nii ja naa, kuni läks asjaga isegi nii kaugele, et püüdis hakata sõlme vööst lahti harutama. Ei midagi.
Prantslased organiseerisid oma tiimiga laskumise ning üks meestest sõitis 50m allapoole Kajale appi. Nüüd olid nad seal kahekesi ja nägid ikka väga tõsist vaeva, et asja ilma noata lahendada. Sest esimene prantslase pakkumine oli kohe, et “kasutame nuga ja lõikame köie läbi”. Igatahes said nad lõpuks kahepeale Kaja sellest haardest vabastatud ning päästetööd said jätkuda.
Edaspidi olime tõstmisega tagasihoidlikumad, sest istudes köies nõuab ekspresside lahti võtmine päris kõva pingutust situatsioonis kui köis läheb kalju peal külgsuunal.
Sinise joonega on näha kõrvalolevalt pildilt meie viimane pitchi, kus toimusid päästetööd.
Üleval
Kui lõpuks nii prantslane kui Kaja lõpuks üles said, hingasime kergendatult. Kõik see kokku võttis päris hea pika 1,5 tundi aega.
Peale päästetöid lubasime et täna õlled meie poolt. Lappasime varustuse kokku ning suundusime autode poole. Selleks ajaks muide oli taas päike hakanud paistma aga ega me seetõttu siis päästetöid pooleli saanud jätta :-)
Kõige huvitavam fakt aga mis selgus prantslaste kohta oli see, et nad ei olnudki oma rada läbi teinud. Nad olid jõeni laskunud ning ei suutnud sealt esimesi pitche tagasi ronida. Peale pikemat katsetamist olid nad loobunud ning ette võtnud üüratu trekingu koos kogu oma varustusega, et sealt kanjonist välja pääseda.
Oma tagasitee tulid nad puhtalt huvi pärast mööda kaljuserva ning said seetõttu osaleda põnevatel päästetöödel. Igatahes oli väga emotsioonikas, parasjagu keeruline, kuid rohkem füüsiliselt raske päästetegevus.