Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

Laulasmaa Ultramaraton toimub 21,1 km pikkusel ringil, mida joostakse kokku 10 ringi.

Vabalt võib ka vähem joosta, tulemus läheb igal juhul kirja, kuid võitjad jooksevad kõik 10 täis. Nii on tavaliselt.

2016 aasta Ultrajooks aga katkestati öösel kella 3 paiku. Põhjuseks väga libedad ja võistlejatele ohtlikuks muutunud mudased tõusud ja laskumised. Minul oli selleks ajaks joostud 7 ringi, ehk siis 147.7 km ajaga 16:55 ja tulemuseks 2. koht. Kolmas koht – eelmiste aastate võitja lätlane Laimonis – oli ca 6-10 min mul järel.

TOSSUD HOKA ONE ONE

Kui Hannes Veide, eelmise aasta Laulasmaa Ultra võitja eestlaste seas ja kellenimelises tiimis ma tänavu jooksin, küsis poole võistluse ajal, et kuidas Hoka’dega on neid libedaid mudatõuse võtta? Pean ütlema, et paremat jalanõud ultra ja eriti veel selliste tingimuste jaoks annab otsida.

Jalanõu on jooksmise A-O ning HOKA ONE ONE on ülimalt hea ultrajooksu jalanõu. Aitäh siinkohal Silver Eensaarele soovituste eest. Jooksin mudeliga Speedcoat ja julgen soovitada kuigi jalas näevad need sellised üsna wanna-be tossu moodi välja. Paks ja kõrge tald ning ka värvilahendus on pigem selline street-walkeri laadselt silmatorkav.

JOOKS ISE

Esimesed 2 ringi jooksin hästi kerge tempoga, hoidsin ennast tugevalt tagasi ja vähegi tõusu moodi asjad kohe kõndisin. Ringi ajad umbes 2:05. Kolmandal ringil hakkas juba sadu tugevnemise märke näitama ning vahetasin lühikesed käised pikkade vastu. Keskmine tempo veidi langes, ringi aeg võis olla ca 2:10.

Kaja, kelle asendamatu abi võimaldas mul põhivahetusala väga kiirelt ja sujuvalt teha, andis ka teada, et Assar lubas minuga kolmanda-neljanda maratoni ajal tulla jooksma. Olin juba viienda ringi teisel kilomeetril, kui äkki oli tagant kosta pikkade sammude müdinat – ja hopp – Assar oli mind kinni püüdnud. Kinnitasin talle, et meie jooks saab olema erakordselt aeglane, ja ta ei näe ühtegi kilomeetrit, mis oleks kiirem kui 6min/km kohta.

See tempo sobis Assarile hästi, ta jooksis selg ees ja filmis mind, hüppas sinna põõsasse ja teise et taas mõni parem klõps saada. Siin olevad fotod ongi Assari tehtud.

Imelikul kombel ei tulnud vähemalt selle 7 ringi jooksul veel pähe seda nii tavapärast mõtet, et “miks ma seda teen?” Ma lihtsalt tegin ja jooksin.

Viiendal ringil koos Assariga joostes, olin kas kolmandal või neljandal positsioonil. Kõige ees väga kiire lätlane, tema järel üks või kaks eestlast. Alles hiljem sain teada et ainult üks eestlane. Ja üsna minu järel veel üks lätlane.

Esimesel kohal olnud lätlane läks järgmisel ringil väikesele puhkusele, et siis naasta uue energiaga. Üks eestlane minu ees aga oli kadunud, ilmselt ka läks puhkama või lõpetas ning teine eestlane lihtsalt ei suutnud rohkem tempot hoida. Kui seitsmendal ringil olin kõige kaugemas punktis ja taas Hannest nägin, siis ta küsis, “tahad teada kuidas Sul läheb?”, kehitasin õlgu, sest ega mul liiga palju mõtlemisvõimet enam alles polnud. Aga Hannes vastaski ise: “Sa oled juba pikemat aega esimene”.

Tunnistan ,et see ei äratanud minus mingit emotsiooni, sest ma ei olnud sinna ultrale üldse võistlema tulnud. Minu eesmärk oli iseendaga joosta ja mitte lasta ennast kannustada võistlusest kui sellisest. Sest ma pole ultrat sellisel viisil varem jooksnud ning ma tahtsin enda kohta lihtsalt õppida.

Kui aga seitsmenda ringi lõpetasin, ütlesid korraldajad, et rohkem joosta ei saa, kuna ilmaolud on ülimalt kehvad. NB! üks lätlane oli ka finišis alajahtunud seisundis, kuigig ise samal ajal korrates “I must run, I must run”. Õnneks aga olid korraldajad temast jõu ja meelekindluse osas üle.

Aitäh ka Salomonile, kelle soojad püksid aga veelgi enam koorikjope, ülimalt kerge ja täiesti veekindel, hoidis mind kuiva ja soojana. Ja juba mainitud HOKA’d hoidsin mind kindlalt rajal.

Minu ülesanne kõige selle juures oli vaid edasi liikuda.

Hannes Veide liikus ka rajal fotokaga ringi ning temalt vähe suvisem vaade jooksule.

Kust sellised ideed alguse saavad? 

Inspiratsiooni on vaja

Igal hetkel tuleb elada siin ja praegu ning silmad lahti hoida. Iga kohtumine, uus paik, raamat või lihtsalt maailma kaardi vaatamine rikastab meid uute nüanssidega.

Ühel hetkel sõidad mööda Šotimaa teid, piki selle maale omapäraseid lahtesid, ja järgmisel hetkel paigutad ennast sinna looduse keskele. Olgu siis kaljudele ronima, vee peale sõitma, mägedesse matkama, trail runningule jooksma, rattaga downhilli rajale või lihtsalt fotokaga pildistama.

Need kujutluspildid annavad inspiratsiooni!

Inimestega kohtumisel võivad pealtnäha täiesti kasutud asjad tekitada sisemisi võbelusi ja selliseid, mis ei annagi järgi. Mõned aastad tagasi rääkisin ühe kajakisõitjaga, kes mainis oma läbitud kajakisõidu koolitusi ning kõige keerulisem neist oli olnud tõusude ja mõõnadega planeerimisega seotu. See pidi nii keeruline olema, et teise koolituspäeva lõpuks olid kõigi pead täiesti segamini nendest arvutustest.

Selline keerukus on päris inspireeriv.

Surfad veebilehtel ja vaatad mida kõike maailmas on tehtud. Milliste emotsioonidega inimesed kirjeldavad oma kogemusi, kui nad kusagilt tulevad. Tellid internetist vajalikud raamatud.

Kui näiteks jõudis kohale raamat “The Northern Isles Orkney & Shetland Sea Kayaking”, ei suutnud me mitu päeva muud teha kui unistada ja pilte vaadata.

Teiste emotsioonid on selgelt inspireerivad!

Matka võlust poole annab planeerimine ja sisse elamine. Me otsime seiklusi, emotsioone, isiklikku kogemust ja rikkalikke läbielamisi. Aga ka uusi teadmisi, oskusi toime tulla tundmatutes olukordades ning kuidas võimalikult kiiresti adapteeruda muutunud tingimustes. Ma nimetan seda laiemalt võttes ellujäämise õppimiseks, sest dinosaurused on ammu välja surnud, aga alles on loomad, kes suudavad kohanduda uute tingimustega. Muutusi on vaja pidevalt toita ja elus hoida.

PLANEERIMINE

Planeerimine on tänaseks sisuliselt tehtud. Selle käigus valmis meie püha graal, mis koosneb kolmest komponendist: kaardist, loodete atlasest ja loodete tabelitest.

1. Kaart, millele on kantud:

a) eeldatavad marsruudid ja pikkused
b) tõusu ja mõõna suunad ja maks voolutugevused
c) tõusu ja mõõna alguse aeg Lerwicki või Doveri sadamate suhtes
d) maksimaalse veeseisu aeg Lerwicki või Doveri sadamate suhtes
e) magnetilise ja tegeliku põhjasuuna vahe, antud piirkonnas 3-5 kraadi

Matkale kaasa võtmiseks voldime kaardi sobivalt kokku ning paneme veekindlasse kaardihoidjasse.

2. Loodete atlas, 13 lehte

Siit loeme tunniajase täpsusega informatsiooni antud piirkonna loodete kohta, Doveri, Lerwicki ja Aberdeeni sadamate suhtes.

Atlase kiletasime ära, et selle saaks kaasa võtta ning kajaki peal kasutada. Kõik 13 lehekülge tuleb igapäevaselt täita, arvutades välja ja kirjutades sinna kuupäeva ning kellaaja. Tulemuseks on tunniajase täpsusega ülevaade olukorrast merel just sellel kuupäeval ja ajal.

Kuna tõusu-mõõna ajad on iga päev erinevad, tuleb igal õhtul markeriga kirjutatud numbrid maha kustutada ja järgmise päeva kellaajad peale kanda.

3. Loodete tabelid, Lerwick ja Dover

Shetlandil antud kohalikud looded on Lerwicki sadama järgi, kuid Orkney saarestiku looded on antud Doveri sadama järgi.

Need tabelid on meie igapäevaseks kolmandaks abiliseks, et välja arvutada ja ära täita loodete atlas. Neid tabeleid me sõidu ajal ei vaja, küll aga igal õhtul, kui on vaja järgmise päeva loodete atlas ette valmistada.

SHETLAND: ookeani meelevallas

Shetland on väike saarestik Suurbritannia ning Norra vahel, kus elab 23000 inimest. Ajalooliselt on see olnud Norra impeeriumi osa, kui Taani printsess aga abiellus Šoti kuningaga, jäi maksmata kaasavara ning siis anti saared Šotimaale. Veel varasemast ajast on teada, et tegemist oli viikingite ja piraatide kodukohaga.

LOODED: 6 tunnised tsüklid

Ookeani veemassid on tohutud ning kuu ja päikese poolt põhjustatud tõusud ja mõõnad kihutavad piltlikult öeldes kogu aeg ringiratast. Kitsamates kanalites on vee voolu kiiruseks 20-30 km/h, see on peaaegu nagu mäslev jõgi ning sellisesse kohta pole küll turvaline süstaga sattuda. Eriti veel kui tuul peaks vooluga vastassuunas puhuma.

Ja nõnda toimub see ca 4 korda ööpäevas ehk iga 6 tunni tagant vahetub tõus mõõnaga.

SPRING ja NEAP: kuidas tõlkida eesti keelde?

Kuidas tõlkida eesti keelde mõisted Spring-tide ja Neap-tide? Spring-tide esineb olukorras kui päike ja kuu on kohakuti ning avaldavad koos veemassile mõju, neap-tide aga on siis kui ainult kuu või päike avaldab veemassile mõju. Spring ja neap vahelduvad iga 7 päeva järel (kuu liikumine) ning veemassi hulga vahe on sõltuvalt asukohast kuni kahekordne. Kui neap-i ajal on tõusu ja mõõna vahe 1m siis samas kohas on spring-tide’i ajal 2m kõige madalama ja kõrgema veeseisu vahe.

Lisaks on talvise ja suvise pööripäeva lähedal suuremad tõusud kui kevadise-sügisese pööripäeva ajal. See on muidugi otseselt seotud maa kaugusega päikesest.

TÕUSU SUUND: vesi käib ju lihtsalt edasi-tagasi?

Tõusu ja mõõna suunad käivad jäigalt edasi-tagasi, ja et vahepeal vesi seisab? Ei seisa midagi, voolab lihtsalt aeglasemalt ja teises suunas. Vaata kõrvalolevat pilti, see iseloomustab üsna traditsioonilist loode käitumist. Punane graafik tähistab vee voolu suunda kraadides ning sinine graafik vee voolu kiirust ja x-teljel on aeg.

On näha, et tunni ajaga muudab vesi oma suuna 100kraadi pealt 300 peale ning kiirus muutub 0,5 – 7 km/h. Samas mõõna ajal on vee voolu suund 150 kraadi.

Kuid olgu toodud siia näitena teine pilt ühest kohast Shetlandil kus on näha, et voolu suund muutub hoopis erinevalt. Võib arvata et see teeb planeerimise erakordselt väljakutsuvaks. Tund aega voolab põhja suunas, tund aega lõuna suunas, siis jälle tund aega põhja suunas ja jälle ümberpöörd.

Kõik see annab aimu kui suurel määral on sellises piirkonnas elu juhitud loodetest. Olgu selleks kajakimatkale minek, igapäevane kalal käimine või ka purjetamiskooli lahtioleku ajad.

PLANEERIMINE: mis siin siis keerulist?

Esiteks, on täiesti võimatu planeerida sellist matka ette, kuna lõpliku otsuse määrab ilm. Aga kuidagi ikka tuleb ju planeerida?

Ilm tuleb planeerimise käigus välistada ja tegeleda ainult loodete ajastamise, suuna ning kiirusega seotud matemaatikaga. Tegelikult tuleb valmis planeerida palju marsruute ning koha peal tuleb vastu võtta otsus iga päeva kohta eraldi, et kuhu täna tee viib.

Kõrvaloleval pildil on üks näide selle kohta, milline näeb välja loodete atlas Shetlandi piirkonna kohta. Siin on välja toodud loode suund, voolukiirus ja aeg Doveri, Lerwicki ja Aberdeeni sadamate suhtes. Konkreetne pilt on 2 tundi enne Doveri kõrgvett. Neid lehti on kokku 13, mis katavad tunniajase täpsusega kogu loode 12 tunnise tsükli. See atlas koos kuupäevalise ja kellaajalise tõusutabeliga on planeerimise aluseks. Numbrid noolte juures on tähistatud kujul 07.13, see tähendab et neap-tide’i puhul on voolukiirus 0,7kn (1,3 km/h) ja spring-tide’i korral 1,3kn (2,4 km/h).

Shetland asub kõrgemal laiuskraadil kui Eesti ning suve keskel on loojub päike vaid tunniks. Seega kui ikka tõusu või mõõna ajastus annab märku, et välja tuleb sõita kell 5:24 hommikul, siis nii tulebki minna. Tõusedki kell 4 üles, jood hommikukohvi ja lähed. Järgmine võimalus samale marsruudile minna on muidu alles õhtul kell 17.

Ja mis matemaatikasse puutub, siis tõusude info antakse kindlate sadamate kohta ja kohaliku piirkonna tõusu aeg antakse siis selle sadama suhtes. Näiteks –0325 HW Lerwick tähendab, et antud kohas on veetaseme kõrgeim moment 3 tundi 25 min enne Lerwickut (sadam Shetlandil). Siis tuleb see kõik välja arvutada ja samal ajal tuleb teada, kas kellaaeg on antud universaalaja järgi, kohaliku aja järgi ja kas seda on kohandatud suveajaga. Kui neid asju ei tea, siis paaritunnine möödapanek on seal piirkonnas juba suur risk. Näitena see, kuidas esitatakse tõusu ja mõõna ajad.

Eestis võid magada nädalavahetusel kella 10-ni, pika hommikusöögi teha ning siis 12-ks vee peale minna, Shetlandil nii pole võimalik.

MARSRUUDID: vahepeatused, mis need on?

Shetland koosneb mõnest suuremast saarest ning paljudest väikestest saartest. Kajakisõidu marsruudid ongi seotud rannikusõitudega, väikesaarte avastamine, sõitmine piki suuremate saarte rannikut, aga ka koobaste jms kohtade külastamine kuhu on võimalik jõuda ainult süstaga ja mööda merd.

Mis teeb lisaks mitmemeetristele loodetele Shetlandi marsruudid väljakutsuvaks? Peamiselt just see, et rannik on kõrge kaljupank ning maabumiskohti on ainult väga üksikud. Kui ilmaolud peaks keeruliseks muutuma, siis on vaja teada ja kiirelt vastu võtta otsus et milline maabumiskoht on kõige lähem või kõige kiirem. Võib ainult väga hea ilmaennustuse korral välja minna kui on ette teada, et päeva marsruudil 10km jooksul maabumiskohta pole.

LAINED: loksutab nagu Tallinna lahel?

Mis on swell? – seda võib tõlkida kui surfilaine. Ookeanil on tuhandeid kilomeetreid takistuseta vaba pinda ning kui tuul, ka suhteliselt nõrk tuul, ühest suunast puhub, tekib lõpuks selline suure veemassi liikumine ühes suunas. Kuni see veemass on ookeanil, siis pole seda sisuliselt ei näha ega tunda, tegemist on väga pika ja madala lainega ja selle kõrgus laotub lihtsalt vee peale laiali. Kui aga see väga aeglane laine jõuab rannikule kus merepõhi tõuseb väga järsult, peab ka vesi sarnaselt käituma ning tõuseb järsult välja. Seda rannikul tekkivat kõrget surfilainet nimetataksegi sõnaga swell. Surfarid just selliseid laineid oma laudadega otsivadki. Kui nüüd tavalise meresüstaga sinna sattuda – on tulemuseks paras pesumasin.

Seisulaine, standing waves. See on teine oluline asi jälgida. Kui laine põrkab vastu kaljut, ei kaota see koheselt oma jõudu, vaid põrkab sealt tagasi. Asudes kohas kus kaks lainet kohtuvad, võid sattuda üksiku topeltkõrgusega laine otsa. Olles seda kogenud, võin öelda et südame alt käib jutt läbi. Seisulainet iseloomustab ka erakordselt terav tipp.

Säbrutav meri. See tekib kas põhjavormist või samuti kaljupõrkest. No igatahes lained on sellised, et need tekivad ja kaovad suvalistes kohtades. Ja sellisest kohast on targem eemale hoida, kuna on täiesti ennustamatu kust tõuseb järgmine laine.

Veekeerised. Põhja-, kuid peamiselt siiski kaldavormid tekitavad olukordi, kus on vesi käib ringiratast ja moodustab tsentrifuugi. Tsentrifuugi läbimõõt võib olla sajast meetrist kuni mitme kilomeetrini ning selle voolukiirus omakorda sõltuvuses tuulest, tõusust, mõõnast. See pole koht kuhu peaks kajakiga sisse sõitma.

KOOPAD, kas lihtsalt sisse-välja?

Pikkade aastatuhandete jooksul on vesi uuristanud kalju sisse koopaid. Pikemad neist suisa 400m, poolsaare ühelt poolt sisse ning teiselt poolt välja. Ka siin varitsevad mitmed ohud. Nimelt sobiva tõusu-mõõna ajal muutub tunneli sisu mäslevaks mägijõeks.

Ja kuna koopasuud on ju ikka rannikukaljus, ja kuna sealsamas tekib ka swell, võib olla koopasse pääs lihtsalt murdlaine tõttu takistatud.

Kuid on ka kohti, kus koobas on laieneb saare sees väikeseks maabumiskohaks ja päikeseliseks rannaks. Need ongi kohad, kuhu mööda maad minna ei õnnestu.

SHETLANDI PONID

Need Shetlandi nupsikud on lihtsalt seal.

Kes kajakiga merel käinud, see on tundnud kindlasti ka olukordi kus südame alt käib jutt läbi.

Mõtlen seda jutti, peale mida on adrenaliin veres ning hea meel et jätkuvalt püsti oled. On sõite mis jäävad kauaks meelde ja kus selline tunne tuleb iga teise laine korral peale.

Juhuse hooleks võib jätta selle, kas tuleb hea maasika-aasta või mitte. Merel tuleb aga võimalikult palju ette mõelda, et tagada nii enda turvalisus kui ka lähedastele teatav meelerahu.

Mis on siis kõige hullem stsenaarium – loomulikult see kui laine või tuul lööb kajaki ümber ning kallast pole käepärast, kajaki sisse tagasi minna ei suuda/ei oska, abi pole kusagilt oodata ja vesi on külm. Või tuleb peale udu, kallast pole näha, tuul pöörab ja hulbitakse kuskile avamerele.

Mida saab ette võtta turvalisuse tõstmiseks?

1. RIIETUS

Riietus saab esimese koha. Isegi kui kallas on käega katsuda ja sinna jõudmine oleks reaalne, siis merevesi on pigem jahe ning inimese keha alajahtub enne kui suudetakse kaldale jõuda. Või kui on isegi kõrval abi olemas siis võib sellegipoolest alajahtumise tagajärjel keha kangestuda ning suutlikkus kajaki sisse tagasi ronida väheneb oluliselt. Siinkohal on ainuõige riietus merele mineku korral kuivhaalar ehk rahvakeeli lihtsalt kuivakas.

2. ESKIMOPÖÖRE

Üheste kajakite korral on oskus eskimopööret teha väga kõrgel kohal. Kuid turvalisust tagavate tegevuste prioriteetide suhtes on see teisel kohal. Eksimopööret oskajad suudavad ümbermineku korral pead kaotamata ja väga kiiresti end õigetpidi tagasi keerata. Kui ollakse ilma spetsriietuseta kaugemal merel, on kiire eskimopööre küll turvalisust tõstev, kuid tuule käes läbimärja ülakehaga on samuti oht alajahtumisele.

3. TEHNILISELT KAJAKISSE RONIMINE

Kajaki ümbermineku korral võib juhtuda, et pudenetakse kajakist välja (proffidel seda muidugi üldjuhul ei juhtu) või kahese kajaki ümbermineku korral ronitakse sealt ise välja. Sellises situatsioonis peab olema tehniline oskus ja füüsiline suutlikkus kajaki sisse tagasi ronida. Selleks on mitmeid tehnikaid, kuid kõige lollikindlam ning stabiilsem tehnika on aerupatja kasutades. Ja see peab toimuma maksimaalselt kiiresti ning turvalisuse tagab jällegi esimene punkt ehk spetsiaalne riietus – kuivakas.

Samuti peavad olema käepärast vahendid kajaki veest tühjaks tõstmiseks/pumpamiseks. Kogemus näitab, et kõige parem vahend pole mitte poes müüdav pump, vaid kõige tavalisem pooleks lõigatud 2L Coca-cola pudel. Pumbaga väsivad käed väga kiiresti ära, kuid samas saab pumbata ka põlle vahelt. Topsikuga ei väsi käed ära, saab kiiresti suure vee välja, kuid seda ei saa kasutada põlle vahelt.

Siin asjakohane artikkel koos õppevideoga: http://leivo.ekstreem.ee/post/2013/08/08/Paastetood-merel-kuidas-siseneda-kahese-kajaki-sisse.aspx

4. SIGNAALRAKETT

Punane signaalrakett on väga hea asi ning kui seda nähakse, siis see on nagu Mayday, mayday – merepääste tuleb väga kiiresti kohale. Keset avamerd aga niisama pole mõtet raketti tõmmata – seda ei pruugi keegi näha. Seetõttu on signaalraketi prioriteet kas kõrgem või madalam sõltuvalt olukorrast.

5. NAVIGATSIOONIVAHENDID

a) kompass: kõige esmane navigatsioonivahend pole mitte GPS, vaid kompass. Kompass on mehaaniline, sellel ei saa kunagi patareid tühjaks ning see töötab ilma näppimata kõikide ilmaolude korral.

b) Paberkaart – lisaks kompassile on elementaarne omada paberkaarti veekindlas ümbrises. Koos kompassiga moodustavad need kaks asja asendamatu navigeerimise abimehe.

c) Loodete tabelid. Kui sõidetakse tugevate hoovuste piirkonnas, on eluliselt vajalik teada loodete täpseid aegu, suundasid ja kiiruseid. Seega ka see info peab olema võrdselt kaardiga operatiivselt kättesaadav.

c) GPS on väga hea vahend, aga

i) sellel võivad saada patareid/akud tühjaks (olen näinud ja isiklikult kogenud paaril korral),

ii) GPS võib katki minna (pigem väike tõenäosus),

iii) GPS võib näppimise ajal pudeneda ning ära uppuda (seda olen ka näinud).

iiii) GPS-i peab näppima, et see õiget asja näitaks – vajalik suumi panek, sihtpunkti panek, ekraanil suuna näitamine jne. See on nagu mingi vastik nutiseade mis hoiab meid 24h ööpäevas oma ohjes.

6. RAADIOSIDE JA ABI KUTSUMINE

Ükskõik, kas oled läinud ümber ja ei saa tugeva lainetuse tõttu kajaki sisse tagasi, oled merel eksinud, tuleb peale merehaigus (teatud lainerütmiga on see kerge tulema) või hakkab alajahtumise tunne tekkima – kõik need on olukorrad kus vajatakse välist abi.

Mereraadio side toimub VHF-raadioseadmetega. Kui vaja abi kutsuda, siis raadioside levib ka kohtades kus mobiiltelefoni levi ei pruugi olla. Abi kutsutakse spetsiaalsel kanalil nr. 16 ning alguses tuleb öelda kolm korda mayday, siis kolm korda oma laeva nimi – näiteks valge kajak ja seejärel teada anda oma koordinaadid ning situatsioon. See kõnelemine on vanamoodne lähenemine. Pealegi kui meres hulpida, pole see raadiojaamaga kõnelemine sugugi lihtne tegevus. 

Raadiojaamade kaasaegne süsteem võimaldab kasutada digitaalset Mayday’d ehk distress call-i. See tähendab kriitilises olukorras pole vaja kõneleda, vaid tuleb vajutada ühte spetsiaalset nuppu raadiosaatjal. Selle nupu vajutuse tulemusena saadetakse välja digitaalne hädaabi kutsung (DSC) koos GPS-koordinaatidega ja ka Sinu isiku tunnusega (MMSI). MMSI on seotud konkreetse inimesega ning selle saamisel teab merepääste, et kas tegemist on kajakiga või tankeriga.

Lähim alus (purjekas, tanker, Tallink) tuleb mayday signaali saades teile appi. Ja DSC korral teavad nad täpselt ka koordinaatide järgi, et kuhu tulla.

7. MOBIILTELEFON JA ABI KUTSUMINE

Mobiiltelefon on hea vahend abi kutsumiseks, peab aga eeldama järgmisi asju: a) telefon on veekindel b) telefon on abi vajamise hetkel käepärast, mitte kajaki kokpitis, ka mitte selles väikeses mis on käepärane, vaid päästevesti taskus c) Sul on kohaliku/lähima Merepääste keskuse number kuhu helistada, ära helista sõbrale d) Sa oskad piinliku täpsusega oma asukohta kirjeldada (ideaalis GPS koordinaadid). Kajak on merel nii pisike alus, et selle leidmine ilma koordinaatideta on peaaegu nagu nõela otsimine heinakuhjast.

8. VALGUSSIGNAAL

Jõudsime uuesti signaalraketini. Kui on näha/kuulda, et abi on lähedal kuid nad pole sind leidnud – siis see on parim hetk lasta õhku punane rakett.

Teine hea mõte on omada kajaki peal stroboskoopi, see on siis selline vilkur mis plingib ja paistab kaugele.

NB! Raadiojaamade kasutamiseks on vajalik järgmine:

1. Raadiojaam, kui pädevuskoolitusel pole käinud ning raadiojaam pole registreeritud, siis võib seda kasutada Eesti seaduste kohaselt 16-l kanalil hädaabi kutsungi tegemiseks.

2. Läbida raadiosideoperaatori koolitus. Kõige esmasem koolitus SRC (Short Range Radio Operator’s Certificate). Selle koolituse läbimisel saab tunnistuse, mis kehtib eluaeg ning annab õiguse ülemaailmselt kasutada raadiojaama ka teisteks suhtlusteks, mitte ainult hädakõne.

3. Registreerida raadiojaam ja saada endale unikaalne MMSI kood. Sellel on siis mõte, kui raadiojaam, mille te punkti 1. juures soetasite omab DSC ja GPS võimekust. Näiteks Icom IC-M91D. MMSI koodi saab Tehnilise Järelvalve Ametist.

4. Registreerida enda raadioseade, MMSI kood, hädaabi kontaktid ja muu oluline informatsioon Eesti Merepääste keskuses. seda saab teha aadressil jrcc@politsei.ee

PS! Kui keegi soovib testida oma jaama ning digitaalset sidet (mis levib kaugemale kui tavaline side), siis minu MMSI kood on 827600018.

Mai esimesed kaks nädalat on möödunud kiires tempos, seda nii töö- kui ka eraeluliselt.

Lisaks jooksutreeningutele on kujunenud oluliseks märksõnaks kajak.

Suurepärane  6,5 meetri pikkune alus nimega “Lendav Hollandlane” on meid välja viinud nii nädalavahetustel kui ka lihtsalt peale tööd Tallinna lahele.

Kuid iga sõit on olnud omamoodi emotsioonikas.

Tallinna lahe väiksed sutsakad

See on meie peamine õhtune sõidukoht. Kulub vähe aega transpordi peale ning saab kohe veele. Tallinna laht pakub alati huvitavaid väljakutseid. Näiteks väga harva juhtub seda, et õhtusel ajal on keset lahte peegelsile vesi ning kõrvu kostab vaid Vaikus.

Ja üksik purjekas liibumas vastu päikest.

Kuid on ka elavamaid hetki olnud. Pirita kandis tulevad rõõmsad optimistid vee peale ringe sõitma ning Tallinna lahel sõitvad suured laevad tekitavad lainemägesid.

Preedi, Vana-Vorsti ja Põltsamaa jõgi 24km

Peale Tartu Jooksumaratoni oli just hea ja sobilik minna kajakiga mõnele väiksemale jõele ning sedapuhku siis Endla looduskaitseala piirimaile. 12 km ülesvoolu ning seejärel sama tee 12 km allavoolu tagasi.

Kiituseks peab ütlema, et vähe on järel kohti, kus vanad maastikud hingavad. Siin oli seda tunda. Ja õhtuoode Tammemäe künkal.

Elva- ja Emajõgi 33km.

Tartu Kevadjooks 14. mail 2016, jooksin ajaga 37:12 ning olin M40 vanuseklassis 4. koht. Keha tasakaalustamiseks läksime väikesele tiirule Elva- ja Emajõele. 33km rahulikku kajakisõitu allavoolu.

Tiir ümber Naissaare 50km

Pühapäev oli mõlemal vaba, ilm ilus ja esialgse plaani osas, et sõidame Naissaarele pannkoogi pikniku pidama, muutus sõidu käigus sujuvalt väljakutseks teha tiir ümber Naissaare. Olen seda varasemalt üksi teinud ning teada on et sellest saab üks päris pikk ots.

50km puhas sõiduaeg tuli 6h 50min ning sellele lisandus kaks puhkepeatust Naissaarel a’ 30 min.

Kahe nädala statistika

Mai esimene nädal:

• 16 treeningtundi
• 100km jooksu
• 65km kajakisõitu

Mai teine nädal

• 20 treeningtundi
• 56 km jooksu
• 114 km kajakisõitu
• 30km rulluisku

Naljakuu on tänaseks seljatatud ning loodetavasti saab nüüd ka tõsisemalt sporti teha. Aga aprill tõi näo laia naeru täis ning tegemisi jagus mitme erineva kandi pealt.

Spordilaagrid, ratas

Nädalane Itaalia Toscana veinipiirkonna sportlik ja mägine rattalaager oli tõeline puhkus koos heade sõpradega. Distantsid polnud just pikad, varieerudes 50-80km, kuid tõusumeetreid tuli seevastu kuue sõidupäeva kohta 7500m.

Aprill oli aga asjad nii kavalalt sättinud, et pärast Itaaliat väntasin kaks nädalat ratast Hispaania Hawaii Expressi kevadlaagris. Lisaks rattaga sõidetud 1200 kilomeetrile ja 12000 tõusumeetrile suutsid jalad kahe nädala peale kokku koguda ka 80 jooksukilomeetrit.

Xdream Narvas 2. koht

Laagrist kodumaale saabudes ootas nädalavahetusel ees seiklusspordivõistlus Xdream asukohaga Narva ühes kõigi võistlejate lemmiku Kreenholmi saare ning muljetavaldavate tootmishoonetega. Koos Rait Pallo ning Timmo Tammemäega saavutasime A-rajal 5 tundi kestnud sportliku soorituse tulemusena 2. koha. Täiesti selge on see, et 1. koht ei jäänud mitte meie füüsilise võimekuse taha, vaid siin oli selge annus seiklust, mis lihtsalt tuli „läbi hammustada“.

Eesti parimad robootikud

Siinkohal on paslik teha väike kõrvalepõige spordimaailmast, sest Xdreami poodiumil ma oma tiimiliikmete kõrval ei seisa. Põhjus väga lihtne, nimelt toimus samal ajal Jõhvis üle-Eestiline koolidevaheline jõukatsumine selles, kes kõige paremini roboteid oskab ehitada ning programmeerida. 5 aastat olen õpetanud põhikooli ja gümnaasiumi noortele just nimelt robootikat, programmeerimist ja ehituskunsti ning Jõhvis tõid mu noored koju karika „Eesti Parim Robootikakool“. Kuna kahes kohas korraga poodiumil seista ei saanud, valisin oma robootikanoored.

Hawaii Express Gran Fondo 155km

30. aprillil, päev enne Viljandi Järvejooksu, toimus tore Hawaii korraldatud rattasõit nimega Gran Fondo, mille käigus sõideti Tartust Tõrva kaudu Viljandisse, kokku 155 km. Kuna ma ei tahtnud enne Viljandi järvejooksu ennast liiga kaua ajaliselt väsitada, valisin grupi, kes rutem kohale jõuab. Seega keskmine kiirus 35km/h ning sõit ajaliselt 4h30min. Viljandi lõputõus Kõrgemäe tänaval ristiti Kramp Fondoks ning selle võtsin samuti pigem rahulikult järgmise päeva jooksuvõistlust arvestades. Nii rahulikult, et Priit Salumäe pidas hiljem vajalikuks ära märkida: „Leivo, isegi Tanel Padar oli sinust 3 sekundit kiirem, mis tegid seal tõusul?“

Viljandi Järvejooksu M40 5. koht

Järvejooksul saime kokku Viivi, Kait Vahteri ja Indrek Mummiga, kellega koos sai tehtud 3km soojendusjooks, venitused ning jooksuharjutused. Lõpetasime ilusti 12 min enne starti. Kuna me startisime esimesest grupist, polnud ka alasse sisenemisega kiiret, numbrid 1..100 ehk eliit saab kõige kauem viivitada. See on päris suur eelis, piki stardikoridori saab viimased kiirendused teha, et lihased käigus hoida ning maksimaalselt stardiks valmis olla.

Start

Olen startinud varasemalt tagumistest gruppidest ning siis on ikka paras rüselemine, kuid esimesest grupist oli päris hea kohe ilma rüsinata väravast välja saada. Juba teadlikult ei hakanud stardist Mukunga tempos jooksma, vaid valisin endale hulga sobivama, sellise 3:30 km/min. Teine kilomeeter, nagu jooksjad teavad, läheb ülesmäge ning seal kus paljud peavad otstarbekaks kõndida, jooksime meie 4:00 min/km. Majade vahelt läbi ning mõnus pikk sirge kergelt mäest alla.

Neljandal kilomeetril maastikule jõudes tabas mind aga esimene viperus, nimelt ühe jooksja tuules olles ei märganud maas lebavat kivi ning libastusin oma vasaku jala hüppeliigese väga tugevasse väändesse. Spontaanne valukarjatus, kuid ilusti otse jalga maha pannes tundsin, et joosta saan. Teist sellist väänet poleks ma vist välja kannatanud, seetõttu olin edaspidi rajal pigem tähelepanelik.

Muda või ringi?

Olen alati jooksnud otse läbi Orika soo ja ei teagi milline see ring välja näeb. Seega valik lihtne – ikka kohe mutta. Hiljem Indreku ja Kait’ga arutades (nemad jooksid seekord ringi), oli kommentaar väga ühene – ükskõik mis tingimused on – nad ei jookse enam kunagi ringi. Väidetavalt on kaotus 20 sek, kuid ma ütlen et seekord oli rohkem. Nimelt vahetult enne pöörangut jooksid Kait ja Indrek minust mööda ja läksid otse. Mina keerasin mutta. Kuid siis selgus tegelik õudusunenägu mida ma pelgan kõige rohkem jooksuvõistlusel. Nimelt erinevate asjaolude tõttu läks põhi alt. Seal muda-metsas oli ka raja ainuke turvaline koht oma tegevus ära teha. Hüppasin kolm meetrit raja kõrvale ning 20 sekundiga oligi kükitatud ja taas jooksurajal. Selle ajaga möödus minust tiimikaaslane Rait Pallo, keda ma kuni lõpuni enam kinni püüda ei suutnud. Kait ja Indrek aga jäid sõltumata minu 20sek peatusest ikkagi tahapoole.

Orika soo ja muda on isegi koos orgaanilise peatusega kiirem kui ringi jooksmine.

Järve tagumine kallas

Äkitselt jooksis minust mööda punaste patside lehvides üks tütarlaps. Vau. Mõni aeg hiljem kuulsin kuidas rahvas hüüdis „Olga, pane-pane, oled teine naine“. Selge, jooksin niisiis koos Olga Andrejeva’ga. Ta jooksis suurepärase tempoga ja üllatuslikult liikus ka väga hästi mäest alla. Kui ülesminekuks on vaja jõudu, siis konarlikul maastikul kiiresti mäest alla jooksmine nõuab head tasakaalu ning keha valitsemise oskust.

Lisaks Olgale, oli meie kolmeses pundis ka lätlane Janis. Järve tagumises osas tundus tempo väga hea, seega ei hakanud neist mööda suruma.

Viimane laskumine ja finiš

Enne viimast laskumist aga sättisin ennast meie grupikese ette, kuna tundsin et suudan allamäge neist kiiremini joosta ja ei tahtnud kinni jääda.

Viimased kilomeetrid Viljandisse sisenemisel dikteerisin tempot ja jooksime kõik oma võimekuse piiril. Minu järel kohe Olga ja siis Janis. Korra oli Olga isegi mu kõrval, andsin talle viisakalt möödumiseruumi, kui ta peaks soovima. Kuid enne staadionile sisenemist kiirendasin veelkord, et mitte jääda sisekurvi lõksu ning siis lasin lõpuks ka looma välja. Viimased 150m vältel tõstsin tempo 2:40 peale ning sellega tagasin endale puhta finiši viimase kolme kilomeetri kaaslaste ees.

Lõplikud tulemused

Ajaga 44:22 olin eelmise aastaga võrreldes 4 sekundit aeglasem. Kuid koha mõttes olin sel aastal ligi 20 kohta kõrgemal. Üldarvestuses 61. koht ja M40 5. koht (2015 aasta üldarvestuses 80. koht ja M40 11. koht). Oleksid las jääda ennustajatele, et “kui oleks ikka 3 nädalase rattalaagri asemel korralikult jooksutrenni teinud…” või et “kui poleks vahetult enne järvejooksu rattaga Tartust Viljandisse 155 km sõitnud …” et “mis tulemus kõik siis oleks võinud olla” jne.

Pühapäeva õhtu merel

Koos Kajaga Tallinna lahel peale järvejooksu. Kajakisõit on väga kasulik vaheldus ülakehale. Töötavad nii käed, õlad, kõht kui ka selg, jalad saavad aga puhata.

Täna 24.veebruaril 2016 loeti Toompeal ette Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest aastast 23.veebruar 1918.

Palju õnne!

Emotsioonid on üleval.

Tartu Maratoni mittetoimumine lume puudusel otsustati mõned nädalad varem ning kohe samal ajal tekkis mõte minna seda läbima jalgsi. 21.veebruar 2016.

Tänud mitmekordsetele maailmameistritele, vendadele Silver ja Rain, kellega koos oli hea tempot teha. Ja aitäh meie support-tiimile Kaja, kes 31km ja 46km ootas banaanide ja pastasalatiga. Maratoni rada oli lumega kaetud ning seda sadas päeva jooksul juurdegi – ausalt öeldes oli suusatajatel päris raske – ei libisenud ja ei pidanud  

Jooksjatele seevastu rada sobis ning esimese pundiga lõpetasime 63km pikkuse jooksu vahemikku 6h20m-6h30m. Ja me polnud ainukesed jooksjad – tegelikult oli 16 inimest lausa kohal Kaido Vetevoog’i eestvedamisel. Siin ka kokkuvõtlik artikkel marathon100 lehel.

See nädal aga tuli taas selline pool-puhkenädal. Nii esmaspäeval kui ka teisipäeval pidin asendama treeningud töötegemisega. Elu lihtsalt teeb oma korrektuurid.

• Nädala treeningtunnid kokku: 12h30m.
• Jooksukilomeetreid 123km.
• TSS (Training Stress Score): 643

Teisipäevane lõigutrenn 2x (4km + 1km).

Esimene 4km lõik keskmise tempoga 3:56. See oli Järvevana teel ning õige pisut allatuult, enesetunne hea, vahel väike puhkus ning järgneva 1km lõigu tempo 3:44.

Teine 4km lõik oli Järvevana tee tagasi, seega vastu tuult ning keskmine tempo 4:06. Puhkusekilomeeter ning viimase 1km lõigu peal vajutasin tempoks 3:39. Selle oleks pidanud tegelikult oluliselt kiiremini jooksma, kuna tee viis kergelt mäest alla.

Laupäevane lõigutrenn 8x400m.

Tegin elus esimest korda kahte asja – nimelt läksin sisehalli ainult selleks et joosta ning siis ladusin seal ringi peal lõike. Isegi päris OK oli.

400m jooksmine oli minu jaoks uus ja piisavalt lühike et see ainult päkkadel joosta – tulemus aga avaldas olulist mõju säärelihastele. Algselt planeeritud 12 korra asemel tegingi ainult 8 kordust, kuna tundsin et muidu teen lihastele liiga. Uute asjadega tuleb tagasihoidlikult alustada.

Esimene lõik oli kiirem: 1:11 (tempo 2:58), kuid teised läksid kõik enam-vähem ühte aega 1:18 (tempo 3:15).

See viimane tempo 3:15 on märgilise tähendusega, nimelt maratoni olümpianormi täitmiseks tuleb 42km selle tempoga joosta. Mul on siiralt kahju, et Tiidrek Nurmel jäi Sevilla maratonil Rio olümpianorm täitmata. Aga tasemevahe on ikka pöörane, Tiidreku sõnul on näiteks tempo 3:30 tema “kiiremate aeglaste treeningjooksude tempo”.

Siia toon näitena juurde Tõnu Lillelaid, kes tegi eelmisel nädalal 15km tempokrossi, mille keskmine kiirus oli 3.29. Minu 10km võistlusjooksu aeg ei küüni sinna, kus teistel on lihtsalt treeningtempo.

Käesoleva nädala algus oli erakordselt tihe ning ootust täis. Ootust selle suhtes, et kes saab valituks projektis SEB Tallinna Maraton 2016 alla kolme tunni. Viimasesse ringi olid jäänud 4 meest, kelle vahel toimus siis veebihääletus. http://marathon100.com/

Minu eesmärk on joosta sügisel SEB Maraton ajaga 2:45.

See tundub mulle täiesti pöörane eesmärk, kuid hullud asjad ongi lahedad.

Ausalt öeldes hoidsin ma pöialt Lauri Pihlakule, tema ajalised näitajad olid kõige paljulubavamad – ehk tema pealt oleks näinud ilusat arengut.

Aga siinkohal on sobilik aeg öelda SUUR AITÄH kõikidele sõpradele-tuttavatele. Veebihääletuse tulemusena kogusin 309 häält, kui suure eduga ma võitsin, selle kohta mul infot kahjuks pole.

Nüüd järgmise sammuna teeme vereanalüüsi ning siis uurivad arstid meie sportlikku võimekust kliiniliselt ning alles seejärel otsustatakse – kas ikka oleme sobivad kandidaadid projektis jätkama.

Selle nädala treeningud, 1-7 veebruar 2016.

Treeningtunde kokku 14h, jooksu 109km.

Ainukesed sisetreeningud olid esmaspäevane ÜKE ja teisipäevane jooga. Ja selle nädala märksõnaks olid tuharalihased. Nii korralikult pole ammu õnnestunud ÜKE-s harjutusi teha, et ka neljapäeval olid veel tuharalihased valusad.

Nädala lõpetasin pika jooksuotsaga, 32km keskmise tempoga 4:39. Keskmist kiirust tõstis kindlasti jooksu keskel tehtud kiirem 3km lõik tempoga 4:05. keskmist aeglustas aga selgelt Tabasalu pangapealne, mis on ikka lausjää all. Pöörane kui raske on jalgu maast lahti saada. LaSportiva Crossoverid kaaluvad 426g (1), samal ajal minu lemmikud Saucony Kinvara 6 kaaluvad 244g (1).

Selle nädala lõpetuseks üllatas Garmini kell mind uue numbriga ning pakkus välja, et Running VO2max 60 ning prognoositav maratoni aeg 2:43:12. Kell arvab juba minu vormist päris hästi. Tehnoloogia on tore ja mulle meeldib nende vidinatega mängida.

Käisime Taaviga Soomaa suurveel, kuid ürituseks see jäigi, isegi kajak jäi katusele. Nagu omavahel arutasime, et “kuivakad täitsid oma ülesannet hästi, jäid täiesti kuivaks”. Vähemalt kajak “Valged Aerud” sai korra üle kesk-Eesti käia.

Oleme mõlemad kogenud suurvett Soomaal ja tänavune oli siiski väga tagasihoidlik. Looduse rütmi järgi peavad siiski ka tänavu nii loomad kui inimesed käima.

Reedel sadas nii ilus valge ja paks lumi maha, et ma ei suutnud vastu panna kiusatusele rattaga välja minna. 2,5 tundi mööda lumiseid metsateid oli kihvt.

Kuigi täna on alles 31. jaanuar ning peaks rääkima südatalvest, tahaksin küll rääkida juba kevadest. Reede hommik (29.01) oli see päev, tavapärane hommikune 6km jooks tööle, kuid õhus oli kõik teisiti. Ninasõõrmeisse jooksis karge hommikuhõng ning tööle jõudes olin täis värskust ja kevaderõõmu. Jagasin seda tunnet kolleegidega ning oh rõõmu – oli ka teisi kes seda hommikut tundsid.

Postkastis oli juba ootamas kiri sõbralt “see päev mil algab kevad. see on igal aastal. 2016 oli see tänane hommik! Palju õnne! T.”

Tore kui Su ümber on inimesi kes märkavad ümbritsevat ja ei rutta nina maas tööle.

Käesoleva nädala pikkus tuli praktiliselt 15 tundi. Jooksu kokku 91km, mida on veidi vähem võrreldes eelmise nädalaga. Jooksukilometraaži peamine mõjutaja oli pühapäevane matk loodusesse koos sõpradega. Kõrvemaal tegime matkasuuskadega 16km pikkuse ringi.

Foto: Assar Jõepera

Kolmapäevane keskmise pikkusega jooksu keskel oli ca 10km puhast vesi-jääd. Kitsarööpa tee algusest kuni Hiiu-Õismäe kergliiklustee lõpuni. Tänane pingutus jäisel rajal joosta toob tagasi edaspidi. Tegemist on väga arendava treeninguga nii jalgade tasakaalu arendamise kui ka kogu keha hõlmava pingutusega.

Ärge peljake minna jooksma rasketes tingimustest – lumes, jääs, liivas – see arendab teid oluliselt mitmekülgsemaks ja tugevamaks.

Neljapäevase jooksu keskel võtsin taas sisse mõned lõigud, seekord siis 5x1000 tempoga 3:50.