Teekond Paljassaare poolsaarele viis läbi kultuurikilomeetri.
Kuna just Paljassaarel otsustasime teha Oma Muinastule.
Kell 21:30 oli meil juba korralik lõke rannas ning nägime ka teisi, üks paistis koguni keset merd olevat.
Muinastulede öö ühine loits mille laususime pimedal öösel kõlab nii:
Põle Muinastuli, põle! Põle puhtamale Läänemerele. Põle selle elujõulistele rannaküladele ja saartele. Põle Läänemere kultuuri mineviku ja tuleviku rikkusele. Põle ajaloolisele ühtekuuluvusele ning vastutusele Läänemere tuleviku eest!
Poola pakkus meile juba aastatepikkuse traditsioonidega harjumuspärast laagriplatsi koos ujumiskohaga.
BERLIIN
Joonlauaga tõmmatud arhitektuur, piinlik puhtus ja täpsus mida kohtab igal sammul. Berliini müüri ääres toimuv viisaäri.
Uudne oli asjaolu, et läbi kogu Berliini kulgeb endise müüri joon, seda ka üle suurte automagistraalide – vt. järgmisel pildil olevat joont üle autotee.
AMSTERDAM
Maailma enim jalgratastunud linn, lisaks muidugi sex, drugs and rock’n’roll. Campingus võeti meid öösel kell 12 rõõmuga ja naeratades vastu sõnadega, et “kohti on meil siin küll”. Tegelikkuses olid seal aga telgid kaks korda tihedamalt kui roheliste rattaretkel ning piisava suurusega koha valimine seal kanepilõhnalises ja ilmselgelt pilves olevate hipide vahel oli tõeline väljakutse.
Vahakujude muuseum, Van Gogh, punased laternad ja öine jalutuskäik.
HOLLANDI TAMM
Võimas infrastruktuur, mis on loodud ühe riigi kaitseks mere eest.
Samas on andnud loodus väga hea võimaluse randade loomiseks nii ühel kui teisel pool tammi.
Meie nautisime rannamõnusid muidugi Atlandi Ookeani poolel, tunnetades hoovust mis viis väga kergelt väiksemad mere peale ära. Õnneks aga olid seal spetsiaalsed ujuvkaitsesüsteemid ees, mis takistasid inimeste ära kadumist.
LONDON
Kahekordsed bussid, punased telefoniputkad, ümmargused ja samuti punased postkastid, eritabased taksod jpm. Muudest asjadest ka London Eye, Trafalgar square, Tower Bridge, Big Ben, Oxford street.
Järgmisel pildil oleme 135m kõrgusel Londoni kohal ühes klaaskuplis sõitmas. See oli kõrge.
ŠOTIMAA
Ja olemegi jõudnud Marise mõnusasse ja külalislahkesse majja. Juuresoleval pildil olev juust laual ei olegi juust, vaid kilone martsipanitükk millest lapsed imevahvaid komme voolisid.
Oleme õnnelikud ja rahulolevad.
Sellised sõnad oli oli ühe väikese lapse poolt sisse loetud ning millega ergutati lauljaid kiiremini laulukaare alla ja sealt välja liikuma.
Sest inimesi keda liigutada, oli tõesti palju. Lauluväljaku kapatsiteet on 100 000 inimest ning just niipalju meid pühapäeval seal koos oli.
Ja minu laulupeolised. Laura-Helena, kes oli koos Westholmi kooli lastekooriga esinemas.
Ema, kes oli oma 16. reas asuva istekohaga väga rahul ja ütles, et sedasi tuleb isegi laulupeo tunne peale.
Pean ütlema et jalgratas oli vaieldamatult parim liiklusvahend laulupeole minekuks ja tulekuks. Autodele mõeldud tänavad olid platsi ümbruses kõik umbes, samuti oli puupüsti täis ühistransport. Jalgsi aga võtab liikumine kenakese aja. Tore oli organisaatorite poolt püsti pandud rattaparkla mida mõlemad Lauraga kasutasime. Korraldajad ei osanud aga sellist tohutut rataste invasiooni ette näha mis seekord toimus ning seetõttu kinnitati rattaid ka piirdeaia “teisele” korrusele ja põõsaste-pinkide-postide külge.
Lõbus oli :)
Ja mida teeb sõidu ajal rattakett?
Ramses teisel ringil
Kreete rajal
Siin rohkem fotosid: http://cid-322f8d75bd36db00.skydrive.live.com/browse.aspx/Team%20Rattapood%20Cup%20II
Koerake Lasse
Citybike ratas
Ramses ja Laura
Leivo ja Karu kummi parandamise peatuses
Kreete ja Ode
Kaja
Ja meie peretelk kuivamas
Ja loomulikult Kaja meenutused sellest aastast: http://kaja.ekstreem.ee/?ID=2841&s=com