Mereaerutamise Eesti Meistrivõistlused peeti Lahemaal 2012 8. september.
Pikem distants oli planeeritud 24 km, Lõuna-Malusi ja tagasi Valkla randa ning lühem ümber Pedassaare.
http://www.retked.ee/lahemaa-maraton-2012/
Mõlemad muudeti tugeva tuule, kõrge laine ja keeruliste mereolude tõttu ära. Tulemuseks oli 16km track: Valkla rand – Kaberneeme – Salmistust allapoole – Valkla rand.
Start
Start anti kaldalt ca 15 m kauguselt süstadest mis rannas valmis olid. Vedasin kiirelt teiste vahelt süsta otsapidi vette, istusin sisse ja põll peale. Ja nagu kiuste hüppas põll tagant lahti ja pidin uuesti panema, tulemuseks kaotatud 5-6 sekundit, mille jooksul õnnestus mul jääda paari kahese kajaki vahele.
Kui merele sain nägin Ivarit juba kaugel 200m kaugusel ees.
Esimesed km-d
Sõitsime kõrvuti ühese süstaga number 7, eespool paistsid veel kolm ühest süsta. Keha oli kange, kilomeeter möödus terve igaviku, kuid stardipingutusega püsisime esimesed kilomeetrid kenasti koos.
Rong
Tagant lähenes ja möödus üks kahene süst kelle sabatuules istus üks ühene numbriga 22. Kuna vastutuules annab sabas sõitmine mõningast efekti siis sebisime ennast koos number 7-ga samuti sellele rongile.
Aegajalt aga vaatasin, et minu ees sõitev 7 kipub aegajalt rongist maha jääma, kuni ühel hetkel märkasin et tal on paadipikkune vahe rongiga. Pingutus oli niigi laes, tuli ikka lisa leida et rongi mitte minema lasta. Nüüd oli mul juba kolm paadipikkust rongile tagasi tõmmata.
Jõudsin rongile ning läksime veidi elavama tempoga edasi.
Tagant tuul
Kaberneeme ümberkeeramise järel hakkas tagant tuul ja tagant poolviltu laine. Suhteliselt ebamugav variant süsta jaoks.
Meie rong lagunes laiali, lainete dünaamika ei võimaldanud ja allatuules polnud sabassõitmisest mingit kasu. Algas igamehe oma sõit.
Lätlase ühene süst nr 27 hakkas maha jääma. Nr 7 jäi juba enne tagasi keeramist maha.
Ees kaugel olid nr 5 ja Ivari nr 1 ning kolme paadipikkuse kaugusel nr 22, kes üritas ikka veel selle kahese sabas sõita.
Mõtlesin, et pingutan üksi, kuna muud ju teha pole, ühel hetkel aga märkasin, et minu ees sõitnud ja kaugenenud 22. tuleb selg ees tagasi ja jäi aeglaselt aga kindlalt selja teha.
1:15 on sõidetud
Paremas käes tõmbas randmelihas krampi, arusaadav, ma polnud ühtegi tõmmet vahele jätnud ning sekunditki puhkust andnud. Samuti olin unustanud sõidu ajal käsi lõdvestada.
Proovisin lõdvestada ja lihast välja venitada kuid see tegi justkui veel hullemaks. Tundus et valu tuleb ära kannatada ning lihtsalt edasi aerust kinni hoida ja sõita.
Esimesed lähenevad
Pisut pidin käe tõttu tempos alla andma, kuid sellegipoolest avastasin ühel hetkel, et minu ees olevad ühesed süstad nr 1 ja 5 on kuidagi lähemale tulnud.
See oli muidugi positiivne.
Omas mõttes olin ma juba arvestanud, et kui krambid mind ära ei kustuta siis III koht peaks sellise tempoga tõmmates päris hea tulemus olema.
Kui aga tagumise ümberkeeramise poi juures oli nr 5 pisut eespool ning nr 1 ka lähedal, hakkasin juba uusi plaane tegema.
Kahjuks aga nad mõlemad nägid ka mind ümberpööramise järel ja loomulikult ei ole kumbki neist seda tüüpi et asjad nüüd lihtsaks lähevad.
Viimane vastutuule ots
Tuul tõusis, laine tõusis ja kolm ühest süsta ründasid laineid. Selgus et nr. 5 hakkas kõige rohkem taganttulejaid pelgama ja kiirendas rohkem. Nr 1 ja minu kiirused olid enam-vähem võrdsed. Ei nihkunud ma lähemale ega ka kaugemale, ükskõik mis pingutusi ma ka ette poleks võtnud.
Siis vaatasin, et Ivar (nr 1) läheb kalda poole tuule-laine varju, ehk siis tema teeb kaare ja mina sõidan otse. Jälgisin kogu aeg silmanurgast teda ja vaatasin et sõidame täpselt parallelselt ja sama kiirusega. Seega väljatulekuks on temal pikem ja minul lühem ots, olin üsna kindel et jõuan enne teda.
Aga ei!
Ilmselt ikkagi oli kaldaäärest kasu, sest Salmistu sadama juures oli ta minust ikka 7-8 paadipikkuse kaugusel.
Finish aga juba paistab!
Hakkas meeletu töö, sest mulle tundus, et ma siiski olen võimeline temast kiiremini tõmbama. Ma langesin justkui mingisse kahesõnalisse transsi, ehk siis iga aerutõmbe juures kordasin endale sõnu “Tehnika – Jõud – Tehnika – Jõud” jne.
Sest kui hakata jõuga umbropsu rapsima, oled 5 min pärast kutu. Seepärast korrutasin endale kogu aeg tehnikat, et ma ka sellele keskenduksin. Teisalt jälle on jõudu tarvis, et ikka kiiresti edasi liikuda.
Lähenen – Lähenen. Väga vaikselt ja visalt, kuid palju kiiremini lähenes samal ajal meile finish.
“Tehnika – Jõud – Tehnika – Jõud…”
Jõudsin Ivari sabaga kohakuti ja siis tema kõrvale. Vaatasime ja tervitasime teineteist. Oli näha et Ivar paneb kõik endast välja. seega jutuajamiseks siin kohta ei olnud.
Finishini on 100m.
Võtan viimase abinõu tarvitusele ja kallutan keha veel rohkem ettepoole, et saaks paar sentimeetrit pikema tõmbe, samal ajal tehnikale keskendudes, et seda mitte käest lasta.
Ja millimeeter-sentimeetri haaval hakaks mu nina Ivari süstast ettepoole jõudma. Finishiks olin teinud sellest 1 paadipikkuse.
Ja kuna finish on samuti maa peal siis viimastel meetritel mõtlesin sellele, et ma nüüd kuidagi oma põllega süsta kinni ei jääks.
Siuh, süst kaldasse, p��ll lahti, jooksuga finishi poole ja tulemuseks:
II koht Eesti mereaerutamise MV, klassis K1
Lahemaa_maraton_2012_tulemused.pdf
Lõime Ivariga patsi ning tänasin teda, kuna vaid tänu talle sain korraliku sõidu ja pingutuse osaliseks.
Ahjaa, enne starti olin selga pannud kajaki koorik-jope, kuid õnneks nägin Ivarit kellel olid lühikesed käised. Sain kohe aru et ma olen valesti riides. Jõudsin oma kooriku eemaldada ning starti minna õhukese liibukaga, mis oli ka õige otsus.
Pildid: Retked.ee lehelt