Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

Tegime viimase trenni ja ettevalmistuse järgmiseks reisiks Lasnamäe Spordihallis.

Ilmselt esmakordselt toimus sellel seinal vähemalt kaks kaljutehnilist elementi:

• hauling (koti vinnamine jaama)
• portaledge (nn. telk millega ööbitakse vertikaalsel kaljuseinal)

Kuna aega jäi spordihallis napiks, siis koos Fly-ga panin portaledge üles kodus.

Oli olnud vahepeal igasuguseid päevi, nii tõsiseid ronimise kui ka mõni puhkepäev.

Võtsime ette marsruudi nimega Ticket Danger,pikkusega 200m ning raskuskategooriaga 6c.

Kuna sellel rajal meil fotokat kaasas polnud siis kõrvalolev pilt on sama rada lihtsalt veebist võetud.

See marsruut jäi mulle meie saabumispäeval hästi meelde, kuna vaatasin/saatsin teele ühe tiimi antud rajale. Meie is Kajaga läksime tookord lihtsalt 1-pitchi köiepikkusi harjutama ning aukartus hinges vaatasin Ticket Dangeri mehi kes kusagile kaugusesse kadusid.

Nüüd siis oli kord meie käes, nüüd olime meie need “Ticket Dangeri mehed” kes vaateplatvormilt kusagile vertikaalsesse sügavusse kadusid.

Ja täiesti tavapärane oli juba see, et viimase asjana enne laskumist võtan kätte raamatu, et laskumismarsruudis kindel olla.

1 pitchi laskumine on kõik OK, kuid teise jaama suhtes oleme juba veidi nihkes, samas pole sellest laskumisel midagi. Kolmanda köietäie lõpus näen ühte kolmest prantsuse tiimi, kes samuti läheb alles marsruudile – tundub et ka Ticket Dangerile. Otsin õiget jaama, kuid ei leia seda – valin taas ühe teise vahejaama.

4 laskumine läheb pikalt, isegi nii pikalt et köieotsad tunduvad kohe-kohe katsuda (60m). Hõikan siis prantslastele, kellega ma olin parasjagu samal kõrgusel, et kus jaam võiks olla. Nemad ütlesid, et nemad on selles ainukeses ja õiges jaamas. Sinna aga rohkem ei mahtunud seega pidin edasi otsima – lasin seina peal pendlit ühele ja teisele poole ning märkasin üht sobilikku jaama veidi allpool. Köis ulatus, seega laskusin jaama ning mõne hetke pärast järgnes Kaja sinnasamasse.

Hindasime asjaolusid, suhtlesime kümmekond meetrit eemal pesitsevate prantslastega ning teeme otsuse, et köit alla ei tõmba, seega hakkan mina nö. ülaltjulgestusega tagasi ronima. Sama muide teevad ka prantslased, vaid selle vahega et neil on ainult tugiköis üleval ja seega kasutavad nad kohati šumari abi tõusmisel. Sein on siinkohal üsna järsk.

1. pitch

Hakkasin tõusma, sein ei pakkunud just palju tuge aga edasi oli võimalik liikuda. Imelik oli natuke ronida moel, et köis tuleb kogu aeg ülevalt :-)

Kajal oli julgestamine muidugi suhteliselt raske, kuna ülemine jaam, kust ta läbi julgestas asus ca 55m kõrgusel, seega kui ma ronima hakkasin oli köie pikkus minuni ca 110m (üles-alla). Ehk ega selline pikkus just väga palju tuge ei paku, see on ikka suhteliselt vedel olemine. Lahtikukkumisel veniks selline köis minu raskuse all päris mitu meetrit allapoole.

55m ronida on päris palju, ca poole peal leidsin ühe väikese jaamakoha, sättisin end sinna konksuga mõneks minutiks puhkama. Uurides rada ja seina jõuan järeldusele, et see jaam kust meie köied alla tulevad, on halb variant üles minekuks. Sealt edasi lihtsalt muutub sein veelgi siledamaks kui see on siiani olnud. Seega teen otsuse ronida parempoolsesse jaama, ehk sellesse kust ennist prantslased alla laskusid. See on seotud suure riskiga, kuna mida lähemale jaamale, seda suurem õlg tuleb minu julgestusse sisse ning lahtikukkumisel tekib korralik pendel. Kaja kadus nö. silmapiirilt juba peale esimese 10m ronimist. Seega meie suhtlus muutub aina keerulisemaks.

Suhtlus kaljudel

Juba otsenähtavuse korral on 55m peale käskluste hüüdmine keeruline ning pidevalt peab kordama fraasi “ei kuule”. Kui aga kalju keerab, või on kumer ja kõigele lisaks on ka näiteks tuul, muutub partnerile käskluste arusaadavaks tegemine väga-väga problemaatiliseks.

Kõige sagedamini hüütav fraas, mida muide on väga hästi ka nurga taha kosta, on “EI KUULE!”.

Kui tahate ise proovida, kui hästi kuuleb 50m pealt teineteist, siis tehke alljärgnevalt. Üks jääb alla, teine läheb Õismäe 16-kordse maja katusele ning vaatab sealt üle serva alla. Proovige omavahel suhelda. Peaaegu õnnestub. Nüüd aga läheb alumine ümber majanurga ning ülemine astub ühe sammu katuseservast eemale – kas te ikka veel saate omavahel suhelda? See on sama kõrgus, mis meil pikematel köietäitel.

Liikumine kõrvaljaama

Olles liikunud enamvähem kaha jaama keskel asuva marsruudi peal, pean hakkama viimaks tugevalt paremale hoidma. Püüan allapoole hüüdes Kajale selgeks teha, et ma liigun jaama ning ta peab köit järele andma, mitte sisse tõmbama. Sest alt vaadatuna oleks ju igati mõistuspärane, et köit on vaja ainult sisse tõmmata kuna ma peaksin ju otse jaama minema.

Tuul oli puhanguline seega õnnestus peale paari hõikamist Kajale asi arusaadavaks teha. Liigun paremale – ja oh õnne – kalju sees on paar julgestuspunkti enne jaama, seega väga suurde pendlisse ei satu kui suudan nendeni jõuda. Visalt, aga lõpuks õnnelikult jõuan jaama.

Mõtted jaamas

Kui tavaliselt on jaama jõudes esimene asi “enesejulgestus, jaam valmis teha, köis sisse sebida, kaaslase julgestus valmis panna” ja tavaliselt peale käsklust “enesejulgestus” võtab Kaja minu julgestamise lahti ning ootab et ma hakkan köit sebima. Siis seekord on kõik teisiti.

Mul oli jaam valmis, enesejulgestus peal, kuid Kajale ma seda ei hüüdnud sest tema ei tohtinud tegelikult veel minu julgestust lahti lasta.

Ühesõnaga, ma pidin välja mõtlema selle, kuidas ma saan Kaja üles julgestada.

Selge oli see, et ma pean liikuma mööda kaljut meie esialgsesse jaama ja seal köie sõlme ümber panema. Sest praeguses situatsiooni poleks mul võimalik Kaja julgestada kuna sõlm jääb teise jaama.

Plaan A

Seega tegin esimese plaani. plaani eelduseks oli see, et ma mingil juhul ei võta lahti enda küljest meievahelist köit. Sest kui siin seina peal midagi kindlat on, siis selleks on mind ja Kaja ühendav köis ja see peab olema ALATI vähemalt kolmest punktist kinni – 1) Kaja küljes, 2) minu küljes ja 3) alumises või ülemises jaamas.

Panin siis köie jaamakarabiinist läbi ning otsustasin minna mööda köit traaversis esialgse jaamani. Hea plaan. See oli vaid vaja nüüd kuidagi üle nende kaljude Kajale selgeks teha. Nimelt ta pidi hakkama mulle köit järele andma, vastavalt sellele kuidas ma liigun esialgsesse jaama.

Üle kivide ja kändude sain talle arusaadavaks tehtud korraldused, et mul on vaja köit järgi anda. Sest köiepikkuse järgi pidanuks Kaja arvama, et ma olen jaamas ning ta võib minu julgestuse lahti võtta – aga nüüd tuleb hoopis mingi imelik ja allpool päris kindlasti arusaamatu tegevuskava.

Hakkan liikuma, kõik sujub päris kenasti, hoian köiest kinni ja Kaja laseb köit järgi, vahepeal liiga kiiresti siis röögatan midagi, siis jälle aeglasemalt. Enne esialgsesse jaama jõudmist aga muutub tõusunurk nii teravaks, et ma ei suuda sealt puhtalt köie abil üles tõusta ning seega jõuan veel vaid Kajale läkita üle kaljude kõmiseva sõnumi “tõmba sisse!”. Ise samal ajal mööda köit allapoole liueldes. Eemalt vaadates ei tundunud see tõusunurk sugugi nii terav…

Ronisin taas teise jaama ning mõtlesin plaan B peale. Muide, vahepeal oli esimene prantslane jõudnud ca 8m minust allpool olevasse jaama. Seega kui ma oleksin sealt päris pendlisse lennanud, oleksin selle prantslase kaljult pühkinud.

Plaan B

Uus plaan. Kuna tõusunurk on tugev siis oleks vaja tugiköit. Mõeldud tehtud, seesama põhiköis saab tugiköieks. Pean muutma oma kontseptsiooni, et enda küljest köit mitte lahti võtta ja seon köie jaama. Julgestusots ümber tugiköie ja teine julgestusots koos Mini Traxioniga (tõusuabimees) köiele, kuna šumare meil sellel rajal kaasas polnud.

Lisaks mõtlesin, et kuidas Kajale antud situatsioon selgeks teha, nii et asi oleks turvaline. Kuna kuuldavus oli ikka ülikehv, ei hakanud ma talle edastama sõnumit, et “seo minu julgestusköis jaama”. Ma poleks saanud olla 100% kindel kas jaama saab õige köis ja õigest kohast. Seega andsin talle lihtsama sõnumi millest saab igal juhul hästi aru - “julgesta mind kõvasti!”.

Kuna kuuldavus on nagu on siis palusin alati tal korrata käsklust, et kindel olla. “Kõvasti julgestamine” tähendab alati seda, et köis hoitakse maksimaalselt pingul ja seda võib ainult enda poole tõmmata ja mitte mingil juhul välja lasta.

Need kõik on tegevused, mis väljuvad kaugelt tavapärasest kaljuronimisest ning nõuavad täielikku keskendumist teineteisele ja kogu tööle. Asudes 0,5km kõrgusel vertikaalsel seinal, ei tohi eksida ühegi komponendiga.

Sellega oli mul olemas igatahes tugiköis ja võtsin taaskord ette teekonna esialgsesse jaama, nüüd muidugi edukalt.

Esialgses jaamas

Panin enesejulgestuse, läkitasin sõnumi, et Kaja annaks köit järgi ja panin esimese asjana endale põhiköie taas vöösse.

Järgmisena andsin käsu julgestus lahti võtta, kuna ma pidin köie sõlmeni üles sebima. Sebisin köie üles, kinnitasin mõlemad pooled jaama, võtsin sõlme lahti ja tegin selle uuesti teisele poole jaamapunkti.

Nüüd andsin taas käsu julgestus peale panna. Mul endal oleks seal pea teadmatusest vist ammu krussi ja halliks läinud, et mis seal üleval viimane tund aega üldse toimub – pidevalt: julgesta, anna järgi, ära julgesta, kukun, jnejne.

  Täielik susser-vusser. Ainult mitte minu jaoks.

Igatahes Kaja pidi taas hoidma köit pingul nii, et sõlm oli jaamas ja mulle tekkis allapoole nö laskumisköis. Seda oli mul vaja, et mõistlikul moel teise jaama taas jõuda. Panin laskumisvahendi peale ning sain mitu meetrit sõita ja siis hakkasin end pendlisse lükkama kuni ühel hetkel oli nurk nii suur, et võtsin laskumise maha ja läksin oma esialgset tugiköit mööda teise jaama. See koht kaljul hakkas mulle juba päris selgeks saama nii et kolmandal korral oli suhteliselt ladus ronida seda traaversit.

Kaja jaoks jätsin traaversi peal julgestuspunktidesse ekspressid-abilised.

Uus jaam

Lõpuks ometi saabus Kajale kauaoodatud teave – ENESEJULGESTUS! See väike sõna tähendas seekord erakordselt palju. Seda sõna polnud me kasutanud juba viimased poolteist tundi, sest nii kaua võttis kogu see asi aega. See sõna tähendas, et lõpuks ometi on üleval kõik valmis.

See sõna tähendas Kajale, et ta võib julgestuse maha võtta, vööle panna ning kohe hakkab köis kerkima (ehk mina sebin seda sisse) ning möödus vaevalt minut kui juba ma olingi valmis ja hüüdsin teise käskluse “julgestus valmis”. See tähendas Kajale, et jaama võib maha võtta ning saab lõpuks ülespoole hakata tulema.

Kui Kaja oli üles jõudnud siis umbes samal ajal oli ka kolmene prantslaste tiim meist 8m allpool olevasse jaama kokku jõudnud.

Marsruudi jätkamine

Suhtleme prantslastega ning saame teada, et me mõlemad arvame end olevat Ticket Dangeri marsruudil, kuid ühel meist peab siiski vale tee olema.

Näeme ülalt kuidas prantslastel pead koos uurivad marsruudikirjeldust, sama teeme ka meie.

Kuna kogu selle jama peale olen ma päris väsinud – nii moraalselt kui füüsiliselt, uurin võimalusi kuidas saaks mõne kergema raja pealt üles. Tundub, et ronides ca 20m paremale, peaks leiduma üks 5c rada praeguse 6c asemel. Seina uurides aga seda ei paista, seega lähen seekord kindla peale välja ning jätkan Dangeri rajal ülespoole. Pitch ei ole väga pikk, ca 25m kuid see eest keeruline ja väsitav.

Jõuame Kajaga järgmisse jaama ning näeme, et prantslastel on ka ilmselt päris raske olnud (keegi nendest muide karjus vahetpidamata seina peal kui tema kord oli ronida). Me küll ei näinud aga ilmselt ta kukkus lahti mõne korra või midagi sellist. Seda et neil raske on olnud, näeme sellest, et nad on samuti otsustanud selle nö. 5c raja peale minna ja turnivad nüüd kuskil vahepealses olematuses.

Kõige raskem pitch

Järgmisest pitchist üles minek algab kohe kerge negatiiviga ning kukun kohe alguses juba lahti. Istun siis konksus ja kogun jõudu uuele minekule. Teisel minekul vaatasin käed-jalad ette ära ning sain liikuma, olin juba peaaegu siledal kui vasak käsi tõmbas kuskilt kivi lahti. Röögatasin “kivi!” nii kõvasti kui suutsin ning ilmselt said ka prantslased sellest kohe õieti aru, kuna nad ei hakanud kaelad õieli ülespoole vahtima vaid ootasid kuni kivi vihisedes neist mööda lendas.

Edasi viis tee mööda aimatavat pragu kuni see lõppes taas ühe negatiivse piirkonnaga. Olin eelmisest tõusust veel väsinud, puhkasin ja uurisin rada. Lugesin täpselt ära kuhu panen järgmise 5-6 sammu jooksul käed ja kuidas plaanin ületada antud tõusu.

Keskendusin ja olin valmis minema. Andsin Kajale märku, et köit järgi annaks ning tegin oma sammud nagu plaanisin. Siis aga ei olnud korralikult kaljut käte jaoks ette näinud ja kuna jalgadel puudusid kohad kuhu toetuda, lendasin nagu prantslane kõva hüüdmisega mööda kaljut alla.

Sebisin ennast tagasi julgestuspunkti konksu otsa puhkama ja uut plaani tegema.

Kätega oli lihtne, teadsin esimesed 5-6 sammu ning olin ära näinud ka ülemised 2-3 kohta. Selge oli aga see, et ilma jalgade abita lendan ka järgmine katse ajal siit alla. Seega uurisin kaljut, et leida kasvõi vähimgi kumerus kuhu jalgu panna. Ja mis seal salat, täpselt ühe varba jaoks üks vaevumärgatav nukike leiduski.

See väike jalanukk sai mu plaani õnnestumise aluseks.

Nüüd taas kogu oma jõukontsentratsioon ühte minutisse ja tehtud. Tegemist oli situatsiooniga kus puudusid jalakohad ning tuli lihtsalt kätega kordamööda nö. lõuga tõsta.

Üleval

Möödus tegelikult veel mitu tundi enne kui päris üles tagasi jõudsime. Samuti nägime, et ka prantslased polnud leidnud endale kergemat teed ning tulid täpselt meie jälgedes ja samadest jaamadest üles.

Olime rajal olnud 9 tundi, käes oli õhtu ja meil oli kahepeale kogu päevaks 2 liitrit vett kaasas.

Olime väga väsinud kuid õnnelikud ja rahulolevad kogu selle raja läbitegemise järel.

Ja siis teatas kapten: “Ticket Danger’iga me lõpetame oma Big Wall’i siin, Lõuna Prantsusmaal, homme on vaid aktiivne puhkus ja siis asume tagasiteele”.

Olime saanud kogemuse päästetöödelt, kus päästmist tehti lõpuks juba vaid sellepärast, et nii tundus lahe.

Võtsime ette järgmise eesmärgi, milleks oli lead position õppimine. Valisime kirjade järgi lihtsa raja, kuna esimestel kordadel pole väga lihtne ronida üles nii, et köis tuleb ainult altpoolt.

Aega meil oli, seega valisime rajaks 200m kõrguse Free Tibet nimelise marsruudi.

Free Tibet 6a, 200m

Free Tibet marsruut on eriline seetõttu, et seda alustatakse alt. Ehk tuli sõita Refuge De La Maline hüti juurde ning sealt 1h trekingu kaugusel oli raja algus. Kõrvaloleval pildil on näha poolik puu mis on kive täis, selle kõrvalt läheb olematu rada Free Tibet marsruudi algusesse.

Esimesed pitchid pidid olema lihtsamad, seega sai Kaja endale kogu leadimiseks vajaliku varustuse ning mina pea kuklas teda julgestama.

Peale kolmandat ekspressi, teel neljanda suunal muutus kalju aga siledaks ning näitas oma hambaid. Küll proovis Kaja nii ja naamoodi, kuni selleni välja, et edasi ronida polnud kusagile ning tagasi ronimine tundus veel ohtlikum.

Selline kaljul seiklemine annab aga päris tugeva moraalse löögi, seega kaugel polnud see, et me oleks pidanud sealt üldse tagasi minema. Väljakutsed aga on toredad, seega ütlen etteruttavalt ära, et tegelikult tegime oma tavapärases rollijaotuses raja siiski lõpuni.

Esimesed pitchid läksid suurepäraselt ja olidki päris kerged. Siis oli vahepeale mõni keerulisem koht, kuid 6a raskuskategooriat kannab marsruut ikka seetõttu, et viimase pitchi lõpus on üks päris korralik negatiivne astang.

Kuna Kaja vajas kosumiseks kindlustunnet, et kõik ongi nii lihtne, ei hakanud ma sellest astangust talle varem rääkima.

Alles eelviimases jaamas näitasin talle kust läheb meie rada ning et seal ülal, kus meie peade kohal paistab üks katuse moodi asi, sealt peame üle ronima.

Ka siin oli meil seljakotid kaasas (tossud jms hädavajalik kraam). Jätsin seljakoti ning kogu liigse kola jaama, et oleksin suuteline sealt katuseräästast üles minema.

Mida lähemale räästale jõudsin, seda suuremaks ning järsemaks see osutus. Päike paistis, kalju oli kuiv ning kõik kohad haakisid imehästi. Seisin mõnda aega räästa all ning panin paika strateegiat, kuidas sealt üles saab. Käsi sinna – jalg sinna – seejärel teine nukk ja nii edasi. Kohati tundus päris keeruline hinnata vahemaid – nimelt suurt rolli mängib see kui täpselt ma suudan ära hinnata kalju ning enda pikkuse. Ehk tegemist on sentimeetrite mänguga – stiilis: kui mu jalg on seal, üks käsi seal siis teise käega pean ulatuma järgmisest nukist kinni.

Sest kui ei ulatu, tuleb luua uus plaan ning hakata seda kohta uuesti ronima.

Minul õnnestus teise korraga see negatiiv ära ronida.

Seejärel tõmbasin kotid köiega üles, et Kaja saaks samuti maksimaalselt kerge kandamiga ronida. Ja loomulikult tuli ka tema sellest negatiivsest astangust üles. Igaks juhuks riputasin talle jaamast ka ühe pika slingi vastu, kuid seda vajas ta ainult lõpus enese jaama tõmbamiseks.

Lahe rada oli tegelikult. Ülemisel pildil raja viimase pitchi jaam. Siit edasi vahetasime tossud ning trekkisime ülevalt kaudu tagasi Refuge De La Maline hüti juurde.

Olime oma järjekordse öö veetnud, mille jooksul ärkasin vähemalt 10x üles, kuna näpud – ehk täpsemalt sõrmeotsad valutasid.

Siinne kalju on sellise omapärase tiheda struktuuriga ja mõjub kohe erakordselt efektiivselt näppudele. Kui võrrelda seda El Chorro või Yosemite NP-ga on siin olukord täiesti erinev.

Esiteks on kalju sellise loomusega, et vajalikke pragusid ja lõhesid on vähevõitu ning maksimaalselt tuleb kasutada konarusi. Konarustest kinnihoidmiseks on vaja aga tugevat näppude tööd. Erinevalt lõhest, kus töö võib ära teha käelaba, rusikas või terve käsi.

Igatahes olime hommikul taas ninapidi koos meie kolme prantslasega ning vahetasime infot, kuhu marsruudile keegi täna suundub. nemad pidid minema päris pikale seekord – ca 300m. Meie valisime tänaseks 150m marsruudi.

Afin Que Nul Ne Meure (6a, 150m)

Jätame prantslastega rõõmsalt nägemist, võtame oma marsruudikirjelduse koos raamatuga ning teele.

Varustuses tegime mõningaid muudatusi. Racki jätsin seekord maha, kuna kõik vajalik oli võimalik vöösüsteemis kaasa võtta. Lisaks võtsime kaasa Kaja 40L Campi seljakoti, kuhu pistsime juua, mõned võileivad, paar jakki, nn. “hädaabi vahendid”, milleks oli komplekt friende, fotokas (Canon 350D) ja mõni pisiasi veel.

Laskumine

Laskumisest pea alati omaette lõik, kuna see on täiesti omaette ülesanne ja sugugi mitte vähetähtis.

Esiteks on vaja üles leida õige laskumisjaam – see läheb õnneks kergelt. Kaljule on suurelt kirjutatud Dalles Grises ja ripuvad ketid koos laskumisrõngaga.

Seekord oleme kahe 60m single-köiega (10,5), kuna siin piirkonnas marsruudile lühematega minna ei saa. Mõned laskumisjaama vahed on 50m.

Asi läheb juba päris libedalt ning varsti olengi laskumiseks valmis. Enne teele minekut veel viimane pilt raamatusse ehk marsruudile, et kaljul lihtsamini jaama üles leida.

Kolme laskumisega peaks raja algusesse jõudma: 45m – 30m – 40m – 40m. Leian kõik jaamad suhteliselt kerge vaevaga üles ning tunni ajaga olemegi all.

NB! juhin tähelepanu asjaolule, et siin kulub aega jõudsalt ning mingeid kiirlaskumisi siin ei tehta, kusjuures polegi väga võimalik teha. Miks? Aga seetõttu, et kui laskuda paralleelköite peal, mille alumised otsad ripuvad alla, on köite raskus kokku ca 8kg. Seda peab aga laskumise alguses pidevalt üles tõstma, et köis jookseks. Seega laskumine on omaette koormus kehale. Seega 150m laskumine koos vahejaamade tegemisega võtab ühel kahesel tiimil aega keskmiselt 1h.

Marsruut ja ronimine

1 pitch suundus üsna tugevalt vasakule, keerates samal ajal kergelt ümber kalju. Siinsetes mastaapides oleme loobunud sellest, et alumine hüüaks ülemisele köie kohta “pool”. Kuna mitmed tõusupitchid on kuni 50m pikad. See ei pruugigi igakord kõrgusesse olla, vaid aeg-ajalt tuleb ka horisontaalselt kalju peal liikuda.

Olen esimeses jaamas, valmistan selle ette ning hüüan tavapäraseid käsklusi allapoole “enesejulgestus” - “julgestus valmis”. Erinevalt aga eelmise päeva radadest, kus pitch oli 25m ja käsklused jõudsid kenasti kohale tuli siin hulga valjemat häält rakendada, et end teisele kuuldavaks teha.

Kaasas oli meil kaks köit. Sinine ja punane. Meie iga pitchi ronimine nägi siis välja tehniliselt järgmine:

• punane köis minu julgetuseks, nagu tavaline
• sinine köis rippus sõlmega selja taga vöösüsteemis ja vooris mulle järgi
• jaama jõudes sebisin sinise köie üles, tegin MiniTraxioniga tagasilibisemisvastase süsteemi ning vinnasin seljakoti üles (sest seda tüüpi seljakotiga on halb ronida)
• siis sebisin punase köie üles ning julgestasin Kaja jaama

Traaversis kott ikka hästi üles ei liikunud, seega pidime kohe taktikat muutma ning vaheldumisi Kaja julgestama ning kotti tõmbama. Vastavalt sellele kuidas Kaja sai koti kalju tagant lahti lükata.

Ähvardav vihmasadu

Kokku on sellel rajal 5 pitchi. Esimesed kolm läksid igati edukalt, kuid siis hakkas taevas halliks kogunema ning võis arvata peatselt algavat vihmasadu.

Esimesed piisad langesid kui olin 4. pitchi peal. Huvitaval kombel on veepiisad siin ääretult suured ning kaljule langedes märgab sellise rusikasuuruse ala ära. Esialgu on piisad muidugi harvad ja päikesesoojalt kaljult kaob vesi kähku.

Ma liigun siiski suhteliselt kiiresti edasi ning jõuan jaama enne kui kalju märjaks muutub. Sebin asjad kiiresti korda ning hakkan Kaja üles julgestama. Vihmasabin muutub siiski iga hetkega üha intensiivsemaks ning ronimine muudkui raskemaks. Oluline on see, et ma olen juba jaamas ning saan köit tugevalt pingul hoides Kajal ronimise juures abiks olla.

Vihm kaljudel

Oleme jaamas. Jäänud on viimane pitch. Uurime taevast ning tõdeme põlvede jooksul kujunenud eestlase tarkust “ei see vihm niipea järgi jää”. Kogu taevas on ühtlaselt tume ja vihm sabistab täitsa korralikult.

Mis selle vihma juures siis hea pole? Kalju muutub momentaalselt täiesti libedaks. Kätega saab haarata vaid suurematest nukkidest, siledad kummist tallaga ronimissussidel puudub igasugune pidamine. Ühesõnaga: vihmaga on tark mitte ronida.

Välja arvatud juhul, kui sind lahutab päris maailmast viimane köietäis. Siis tuleb anda endast kõik, et see ära teha.

Sätime valmis ja ma lähen liikvele. Algus on OK, kuna kalju on kergelt negatiivis siis sellest tulenevalt ka kuiv. Siin piirkonnas ongi muide kohti, kus on juures märge, et “saab ronida vihma ajal”. Üldjuhul see siis tähendabki negatiivis 7 või 8 kategooria radu.

Negatiivist üle saades, tuleb veidi paremale traaversis liikuda ja seejärel otse üles. Siin on juba kalju täiesti märg. Iga samm mis mind edasi viib, nõuab tohutut jõudu ja pingutust. See pole enam ronimine kus liibud kalju vastu ja see hoiab sind siis ise üleval. Siin peab iga haare olema nagu võtaks lõuatõmbe kangist ja iga astumine nagu oleks all trepp. Selliste valikutega kohti on aga vähe ning seetõttu balansseerin tasakaalu piiri peal, Jalad on ausõna peal vastu seina ning iga järsem liigutus võib need libastuma panna.

Vaikselt aga liigun edasi, ekspress-ekspressi järel tõuse ülespoole. Eemal rajal on samuti üks tiim. Neil oli selles suhtes hästi, et nad said liikuda traaversiga kaljunurka ning mööda 4c rada täiesti märjaga normaalselt üles ronida.

Me olime vast 50m kaugusel neist ning nad hüüdsid kas ma vajaksin “top rope’i”, vastasin et vajan küll. Mind ootas enne lõppu päris korralik negatiivne astang ning selle ületamine oleks praeguse vihmaga äärmiselt keeruline kui mitte võimatu olnud.

Top Rope

Kuigi oli selge, et nad jõuavad kohe üles ja viskavad mulle köie, ei jäänud ma sellegipoolest seda “roosamannat ootama” vaid läbi üleinimlike pingutuste ronisin edasi. Ma olin jõudnud täpselt selle negatiivse astangu alla, siit lõpuni oli 3-4 meetrit.

Mehed viskasid köie, kinnitasin selle endale vöösse, vahetasime infot, et kas nad on üleval valmis jne. NB! Ma ei näinud neid, kuna see astang varjas mu vaatevälja üles. Seega kogu tegevuse pidime kooskõlastama sõnalisel moel.

Hakkasin astangut ronima kui tundsin et tegelikult mehed on ilmselt kahekesi köie küljes ja lihtsalt tõstavad mind üles. Ausalt, see oli täiesti erakordne.

Mind valdasid mitmed mõtted, nimelt esiteks olin ma selle märjaga ronides meeletult oma jõudu kulutanud ja ma olin füüsiliselt päris läbi omadega. Samal ajal ülespoole kerkides püüdsin ikka jalgade-kätega kaljust toestada ning lihtsustada tõmbamist – aga ei suutnud selle libedaga – tundsin end kui keedetud nuudel kelle käed ja jalad kuskilt enam kinni polnud võimelised haarama. Ja loomulikult tundsin tänulikkust, sest olukord oli tõsine ja oma jõududega väljatulek oleks tähendanud päris keerulist ülesannet.

Igatahes olin nüüd üleval ja seega eksisteeris taas reaalse maailmaga side. Et Kaja veel alumises jaamas oli, polnud nüüd enam probleemiks. Ta oli minuga ühendatud ja seeläbi võib öelda, et ka reaalmaailmaga.

Päästetööd

Enne lahkumist aitas see tiim koti üles vinnata, kuigi see polnud teab mis raske asi.

Sättisin Kaja jaoks plokksüstemi, kuna seda on ilmselgelt vaja lausmärjal kaljul. Võtan vöölt igasuguseid lisavidinaid, et rullikutel tõstemehhanism käima panna. Siinkohal pean ennast kiitma kui tubli ja ettemõtlev olin olnud, et kõik vajalik kohe omast käest võtta oli.

Jagan Kajale infot oma tegevuste kohta ning varsti on MiniTraxioni, ühe rulliku, Tibloci ja mõnede karabiinide abil polispast valmis.

Kaja võtab jaama maha ning hakkan teda tõstma. Samal ajal näen kõrval möödumas kolmest prantsuse tiimi. Ilmselt on nad oma raja juba lõpetanud ja liiguvad tagasi. Palusin neil appi tulla köit tõmbama. Kohe läks asi päris jõudsalt ning Kaja kerkis lausa iseenesest.

Nüüd aga jäi köis kinni. Selgus, et olime oma liigse entusiasmiga tõmmanud Kaja täiega ekspressi kinni. Kuna tegemist oli all traaversi lõiguga siis see tähendas päris keerulist olukorda. Kaja proovis küll nii ja naa, kuni läks asjaga isegi nii kaugele, et püüdis hakata sõlme vööst lahti harutama. Ei midagi.

Prantslased organiseerisid oma tiimiga laskumise ning üks meestest sõitis 50m allapoole Kajale appi. Nüüd olid nad seal kahekesi ja nägid ikka väga tõsist vaeva, et asja ilma noata lahendada. Sest esimene prantslase pakkumine oli kohe, et “kasutame nuga ja lõikame köie läbi”. Igatahes said nad lõpuks kahepeale Kaja sellest haardest vabastatud ning päästetööd said jätkuda.

Edaspidi olime tõstmisega tagasihoidlikumad, sest istudes köies nõuab ekspresside lahti võtmine päris kõva pingutust situatsioonis kui köis läheb kalju peal külgsuunal.

Sinise joonega on näha kõrvalolevalt pildilt meie viimane pitchi, kus toimusid päästetööd.

Üleval

Kui lõpuks nii prantslane kui Kaja lõpuks üles said, hingasime kergendatult. Kõik see kokku võttis päris hea pika 1,5 tundi aega.

Peale päästetöid lubasime et täna õlled meie poolt. Lappasime varustuse kokku ning suundusime autode poole. Selleks ajaks muide oli taas päike hakanud paistma aga ega me seetõttu siis päästetöid pooleli saanud jätta :-)

Kõige huvitavam fakt aga mis selgus prantslaste kohta oli see, et nad ei olnudki oma rada läbi teinud. Nad olid jõeni laskunud ning ei suutnud sealt esimesi pitche tagasi ronida. Peale pikemat katsetamist olid nad loobunud ning ette võtnud üüratu trekingu koos kogu oma varustusega, et sealt kanjonist välja pääseda.

Oma tagasitee tulid nad puhtalt huvi pärast mööda kaljuserva ning said seetõttu osaleda põnevatel päästetöödel.  Igatahes oli väga emotsioonikas, parasjagu keeruline, kuid rohkem füüsiliselt raske päästetegevus.

Gorges du Verdon piirkonnas on tuhat või enam rada, seega esimese valiku tegemine võttis pea kirjuks.

Sirvisin neid kuni peas hakkas mingi esmane teadmine tekkima. Etteruttavalt ütlen ära, et meie esimese päeva valik sai intuitiivselt valitud ühele populaarsele ronimiskohale Escales, täpsemalt vaateplatvormi Belvedere de la Carelle kõrvale.

Valikuteks sai kolm 1-pitchi pikkust rada, et harjutada end nii kalju, kõrguse kui ka piirkonnaga.

Hommik

Kuigi ärkasime 9 paiku, lükkasime vaid autoukse lahti ja võtsime kuni kella 10-ni lihtsalt voodis lebades päikest. Ajasime end vaikselt üles ning kell 11 olimegi juba hommikust söönud ja asjad valmis pannud.

Gorges du Verdon kaljuronimine hoiab meeled kogu aeg erksana ning adrenaliin hakkab juba varakult voolama. Sest ka 1-pitchi pikkusele marsruudile minek tähendab seda, et kõigepealt pead astuma üle kaljuserva, mille all on 700m tühemik.

Kõrvaltiimi päevateekonna algus

Kuna parasjagu oli üks tiim minemas marsruudile Ticket Danger (6c) siis kõõlusin mõnda aega nende läheduses. Ajasime tiba jutu kuid peaasjalikult vaatasin mis moel nad oma marsruudile minekut ette valmistavad. Nad tegid väga korrektselt kogu oma töö. Neil oli natuke ebatavaline olukord, kuna laskumismarsruut algas vaateplatvormi käsipuust 3m allpool. Seega poisid kasutasid käsipuud esimese jaamana ning kogu tegevus teiselpool käsipuud toimus perfektse julgestusega. Sõltumata sellest, et seal oli kalju nagu “lai trepp” laskumisjaamani.

Köied alla visanud ning laskumisvahendi peale sättinud, oli esimene liige valmis minema. Kuid ei – stopp – enne julgestuse lahtivõtmist krapsas veel seljakotist raamatu ning uuris seda. See oli asi mis mulle esmapilgul nalja tegi, et kõik oli valmis ja mees minemas ning siis hakkab veel raamatut lugema :-)

Tegelikult tegin ise hiljem marsruutidele minekul samamoodi ning see oli täiesti normaalne.

Ettevalmistus

Igale marsruudile ettevalmistus on tõsine tegevus, sest kui seinal avastad puuduva elemendi, on juba hilja sellele järgi minna ja tuleb kohapeal käepäraste vahenditega hakkama saada. Sestap siis võtsin väga tõsiselt esimesi ronimisi ning varustasin end lisaks ekspressidele ka igaks juhuks komplekti camming device’de ehk friendidega.

Minek, laskumine

Raamat käes leidsime õige laskumiskoha põõsaste vahelt üles ning esimese asjana enesejulgestused kalju külge. Seejärel lappasime köie lahti – raja pikkus 25m, seega saime hakkama ühe 60m single-tüüpi köiega. Hoidsin endal käsil pidevalt rutiinseid tegevusi, et mitte lasta häirida sealsamas poole meetri kaugusel olevast kuristikust. Olin ilmselgelt ärev, kuna see pole koht kus on võimalik viga parandama tulla. Seega kõik – KÕIK – peab olema perfektne.

Tegin sõlmed köide, viskasin otsad alla, panin laskumisvahendi ning haarava peale ja olin justkui valmis. Kaja jälgis kogu tegevust ja kuna tema pidi mulle järgnema siis püüdsin teha kõik, et võimalikult rahulik välja paista. Ega ma täpselt teagi kui hästi see õnnestus. Ilmselgelt tundsin sel esimesel korral end ebakindlalt. Kontrollisin veelkord kõik üle,võtsin enesejulgestuse lahti, palusin Kajal paar pilti klõpsida ja siis üle kaljuserva tühemikku.

Nüüd polnud enam taganemisteed, ainult lasku allapoole. See oli juba lihtne tegevus, keskendusin laskumisvahendile, haaravale ja köiele mis jäi minust kõrgemale. Laskumisel näen mitmeid julgestuspunkte, peatun vahepeal seina uurimiseks. Püüan meenutada raamatupilti ning seda seinal toimuvaga kokku viia. Kuigi köit on veel 10m minust allpool, hakkan juba paaniliselt jaamakohta otsima, seda ei paista. Sunnin end rahulikuks, laskun edasi ja mõne hetke pärast näengi planeeritud jaama.

Jaamas

Kaks ankrut, paigaldan jaamakarabiinid, ühendan slingiga, panen enesejulgestuse ning hüüan üles “enesejulgestuus”. Kostub arusaadavalt “selgee”. Edasi võtan köie lahti ning hüüan “köis vabaa” - “selgee!”.

Mööduvad mõned hetked ning varsti näen Kaja üle kaljuserva. Veel natuke ja juba ta ongi liikvel. Panin köieotsad seasõraga jaama ja hoian veidi lisaks. Oleme ülemise jaama suhtes veidi nihkes. Kaja jõuab jaama, paneb enesejulgestuse ning vabastab köie.

Nüüd vabastan ühe köie otsa jaamast, harutan sõlme välja ja alles seejärel hakkab tasapisi kohale jõudma, mida tähendab siinkandis ronimine. Sest kui ma nüüd köie ära tõmban, kaob sellega ainuke ja reaalne side “teise maailmaga”.

Oleme rajal Mami Nova (5b+, 25m), köis alla tõmmatud. Uurime ümbrust. Me mõlemad teame, et siit väljapääs on ainult üles ja see pole koht kus võib lubada endale eksimusi. All haigutab tühjus ja ülespoole on näha vaid vertikaalne kaljusein. Kalju sees jaama kõrval on õnarus kuhu õnnestub ka vaba köis sättida. Hoolitseme, et minu ülesronimise julgestus on korrektne, sebime veel  veidi ning lõpuks pean ma ikka minema hakkama.

Selleks me ju siia tulimegi!

Esimene tõus

Kui juba enesejulgestus lahti on võetud ja ronima hakkan, muutub maailm jälle tasapisi õigeks. Nüüd on ainult 3 asja siin maailmas: kalju, mina-Kaja ning köis meie vahel. Köis, mis minu jaoks tuleb ikka ja alati altpoolt.

Laon ekspresse, poolel teel on mõned võimlemisharjutused, ehk see raja “+” koht kus kalju kergelt negatiivis. Kõik on aga ületatav ning varsti olen kaldal tagasi.

Tagasi kaldal

Sätin end jaama ning hüüan alla “enesejulgestuus” - “selgee” ja veidi aja pärast kostub alt “köis vabaa” ning sellele minu vastus “selgee”.

Sebin vaba köie üles kuni kostub alt “stoopp” ja valmistan ette julgestuse.  Hõikan “julgestus valmiis”. Nüüd möödub mõni hetk, mis Kajal kulub enda valmis sättimiseks ning jaama mahavõtmiseks. Varsti kostubki altpoolt “hakkan tulemaa” - “selgee” vastan sellele.

Kaja jõuab kaldale, tunneme ennast mitu korda kindlamalt ning oleme valmis ette võtma järgmise 1-pitchi marsruudi.

Nõnda jõuamegi teha ära veel rajad Opera Verticouenne (5c) ja Tarsinge L’Homme Zan (5c).

Sellega loeme oma esimese päeva 3-4h kestnud kaljuronimise tehtuks.

Kolmanda raja peal palun Kajal seina peal endale mugav positsioon leida ning kinnitan seejärel köie tugisõlmega jaama. Jalutan vaateplatvormile, et sellest positsioonist mõni pilt jäädvustada. Kõrvaloleval fotol on kenasti näha, et Kajal on veel 2/3 marsruudist ees ning hetkel on ronimiseks üks kena pragu.

Suuremalt vaadates on näha punase sõõri sees Kaja.

Me olime sel päeval turistide poolt tihedalt pildistatud ja huvipakkuvad objektid.

Ticket Dangeri mehi veel ei paistnud, seega võtame ette väikse söögitegemise ja mõtiskleme järgmiste päevade plaanide üle.

Varsti saabub üks lahe 3-ne prantslaste seltskond kaljudelt, kellega kohe jutuotsa üles võtame ning kogemusi vahetame. Neilt saan ka idee järgmiseks päevaks – Dalles Grises.

Õhtul nägime ka Dangeri tiimi, kes enne pimedat üles jõudis.

Gorge du Verdon tähendab Verdon jõesängi ja selle ümber kõrguvat 20km pikkust ja 700m sügavust kanjonit.

Kohaliku küla nimi on La Palud sur Verdon mis asub Marseille ja Cannese vahelt pisut sisemaale sõites.

Kui Yosemite National Park ning El Capitan, vertikaalne kalju kõrgusega 1 km, on maailma kaljuronijate Meka siis Euroopas asuv Meka on siin, Gorge du Verdon piirkonnas ehk seda nimetatakse muidugi ka sõbralikult Grand Canyoniks.

Seda kohta iseloomustab ainult üks väljend – Big Walls. Kui El Chorros oli tegemist valdavalt 1 pitch’i pikkuste radadega, siis rajad sisuliselt algavad 5-6 pitchi-st. Pikimad võivad olla 15 ja enam.

Big Walls

Big Wall on kaljusein, mille ronimine võtab üldjuhul aega rohkem kui üks päev. Kõrguse mõttes alates 400-500m kuid teatud raskuskategooria korral võivad ka lühemad rajad osutuda mitmepäevasteks.

Mitmepäevase marsruudi korral tuleb lisaks tavalisele ronimisele vinnata enda järel suurt kotti ning magatakse kaljuseinal Portaledge peal. Portaledge’i all võib mõelda telki, mis kinnitub vertikaalsele kaljuseinale ja seal siis ööbitakse.

Ütleme nii, et enamik radasid on Gorge du Verdon piirkonnas läbitavad ühe päevaga, kuid leidub ka radasid, mis on mõeldud mitmepäevasteks. Seega klassikalises mõistes kvalifitseerub vaid väike osa siit piirkonnast Big Walls nimetuse alla. Sellele vaatamata on tegemist väga aukartustäratava kohaga.

Gorges du Verdon

Sealne olukord aga erineb kõikidest teistest piirkondadest kus ma olen käinud või mille kohta lugenud.

Nimelt tavapäraselt algab marsruudile minek alt – ehk kujutame ette – mägi – ja selle otsa on vaja ronida.

Gorges du Verdon-s aga algab marsruudile minek ülevalt. St. kõigepealt tuleb alla laskuda ja seejärel nö. välja tagasi ronida.

Kõrvalasuv pilt annab läbilõike kanjonist, ronitavad vertikaalsed seinad on vahemikus 250-550m, kuid kanjoni põhjani kokku on ligi 700m. Mõned kohad on väga rasked ronida, ehk seal leidub hulgaliselt täiesti negatiivseid seinu, kuid seda kasutavad ära jällegi Base Jumperid, kes oma varjudega sealt alla kanjonisse hüppavad.

Kanjoni põhjas

Tavalise nö. kaljumäe peal on lihtsam – kui tõesti ei suuda edasi ronida, on üldjuhul võimalus alla laskuda ning lõpetada.

Siin aga on lugu selline, et kui kuidagi ei jõua siis pead ikkagi jõudma. Sest isegi kui alternatiiv alla kanjoni põhja laskumise osas õnnestub, on sealt välja pääsemine sisuliselt terve päeva teekond. Seega, kui sul on jalas ainult ronimissussid võib nendega 8h mööda suvalisi radu käia ikka täielik piin olla.

NB! Võib aga juhtuda et polegi võimalik alla laskuda! Nimelt seal pole sugugi harvad kohad, kus enne kanjoni põhja on kalju paarisaja meetri ulatuses negatiiv. Ja sina otsustasid alla laskuda? Kõlgud seal negatiivi kohal, köis on otsas, jaama kuskile teha pole – ainuke võimalus üles tagasi ronida.

Panin siia kõrvale ühe pildi, mille tegime peaaegu kanjoni põhjast. Tegelikult oli jõeni veel 100m laskuda. Kui seda suuremalt vaadata, siis joonistasin sinna ühe punase rõnga, täpselt selle keskel on üks kaljuronija ning rada Les Dalles Grises (5c), mille ronimist ta just alustas on 150m. Ehk siis vaevalt ülemine kolmandik kogu kaljust.

Etteruttavalt ütlen, et ka me Kajaga ronisime samast piirkonnast üles, nimelt kõrvalasuvast Afin Que Nul Ne Meure (6a, 150m) nimelise raja pealt. Aga mis meil seal raja peal juhtus ja kuidas me välja saime, sellest juba edaspidi :-)

El Chorro

El Chorro asub Hispaania lõunaosas, 50km kaugusel Malaga nimelisest linnast.

Tegemist on ühe äärmiselt populaarse sportliku stiili kaljuronimise piirkonnaga, mis on Euroopas üks esimesi selleks otstarbeks kasutusele võetud aladest.

El Chorro ise on vaid üks väike armas küla, kus rongijaama kõrval asuvas poes müüakse teile aiast korjatud värskeid ja magusaid apelsine. Kaljuronimise mõistes on aga El Chorro piirkond suhteliselt lai mõiste, haarates enda alla nii ühes kui teises suunas mitmekümne kilomeetri kaugusele ulatuva piirkonna.

Valdavalt on tegemist 1 pitchi (pitch = köietäis) pikkuste radadega, kuid leiab ka 2-pitchi ning sõltuvalt piirkonnast on ka 5-6-8 pitchi pikkuseid Big Wall stiilis seinasid.

Abdalajis piirkond

Meie Kajaga võtsime alustuseks Abdalajis nimelise kalju, kuna seal oli teistega võrreldes lihtsamaid radasid – sõrmede, käte ning jalgade töö peab ju meelde tuletama. Kergemad rajad tähendasid meile siis sportliku kategooria klassifikatsioonis 4, 5, 5+ radasid. Seda on esimeseks päevaks piisavalt.

Esimesed ronimised

Mäletan oma esimest kaljuronimist (mitte autoturu Astang, vaid ikka päris kaljut pean silmas), mil päeva lõpuks said käed sellist ebatavalist koormust, et näpud tõmbusid iseenesest krampi, mis omakorda on äärmiselt ebameeldiv kogemus – nimelt peab teise käega krambis näppu täie jõuga välja sirutama, et randmelihast vabastada. Huvitaval kombel oli ka seekord nii – kuid taas õnneks ainult esimesel päeval.

Mulle tundub, et esimesel päeval toimub ronimine väga kramplike asendite ja tohutut jõudu oma üleval hoidmiseks rakendava kehaga.
Etteruttavalt võin öelda, et kolme nädala lõpuks tundsin ennast ääretult plastilisena, vajades keha ülalhoidmiseks vaid minimaalselt kaljuõnarust. Kaja ütles selle kohta, et ma liigun kergelt nagu tantsija seinast üles. Käed ja jalad on lahti ning töötavad sujuvalt igas suunas hetkekski peatumata, pidevalt liikudes.

Saabumise päeval jõudsime teha kolm rada: Bano de tierra (5), BuBu (4) ja Fasi terinnal (5+). Mõnda neist ronisime mitu korda üles-alla, ei hakanud lihtsalt köit teise kohta tõstma.

Teisel päeval ronisime Lefty (5+), November Rain (5), Barre que barre (5) ja El valle (5). Kaja teatas teise päeva lõpuks, et tema käed on täitsa lödid.

El Chorro, puhkepäev

Puhkepäev oli plaanis sisustada ühe tõeliselt vahva Via Ferrataga, mille kaudu pääses uutele kaljuronimispiirkondadele.

Olime oma vööde, kiivrite, julgestusotste jms. vajalikuga matkanud Via Ferrata algusesse kui kohtusime seal inglastega, kellega vesteldes saime aimu, et käesolevaks hetkeks on antud Walkway (koht mille kaudu siis Via Ferrata läks) on millegipärast forbidden tsooniks kuulutatud ja seal võib meid tabada trahv kuni 600EUR.

Samal ajal ilmusidki eemal kaljudel nähtavale 4 politsei mundris ronijat, kes hakkasid parasjagu alla laskuma. Seega antud piirkonnas omab politsei päris head ronimisvarustust ja on koolitatud seda ka kasutama. Kõrvalasuval pildil ongi need 4 politseiniku parasjagu seinal.

Meil oli tohutult kahju sellest, kuna kirjelduste järgi oleks sealt kanjonist Via Ferrata stiilis läbiminekul oodanud meid ees paar väga ilusat piirkonda. Teine variant piirkonda pääsemiseks oli läbi rongitunneli, mis samuti omas 600EUR suurust piletit (ehk trahvi) ning kolmas variant oli suhteliselt pikk matkarada üle mägede. Viimast me siiski kasutama ei hakanud.

Frontales

Võtsime suuna El Chorro Frontales piirkonda ja puhkasime niisama järgmiste päevade plaane tehes.

Amptrax

Arvasime, et oleme juba piisavalt “kõvad” ja läheme multi-pitch rajale. Amptrax (6a) nimeline marsruut, maksimumpikkusega 8 pitchi. Etteruttavalt ütlen, et tegime neist esimesed kolm. Peale seda olime jõudnud oma köite ja varustusega sellisele kõrgusele, et probleem polnud tol hetkel enam mitte füüsiline vaid pigem psühholoogiline.

Selgus, et ka kõrgusega harjumine vajab aega ning organiseerisime endale selleks korraks laskumise alla tagasi. Iseenesest olime ronimise mõttes jõudnud vaid 70-80m kõrgusele, kuid asja tegi tunduvalt huvitavamaks (loe: kõrgemaks) see, et punkti kust me ronimist alustasime, tuli samuti mööda 2-3 klassi rada 100-150m tõusta. Seega kokkuvõttes olime ikka päris mitmesaja meetri kõrguse vaatekohaga.

Gabi, Putifero

Kuna Amptraxi tegemine käis meil kiiremini kui esialgu plaanisime, jäi meil aega teha kaks lahedat 1-pitchi pikkust rada.

30 meetri kõrgused Gabi (6a) ja Putifero (5+) olid parajalt väljakutsuvad kuid veidi ka rasked rajad. Ronisime mõlemal rajal mitu korda.

Turon

Päev Turon piirkonnas möödus samuti ronimisliigutuste saatel.

Floja y pendulona (5+), Coxy’s Climb (6a+) ja Acossa y derribo (6a, 2 pitchi) olid ilusad puhta kaljuga rajad ning suutsid meid köita terveks päevaks.

El Torcal

Edasiseks oli meil plaanitud ronimispäev El Torcal kaljudel, mis aga ilma tõttu päädis päris toreda matkarajaga, keset müstilist pannkookidena üksteise peale laotud kaljurüngaste segadikku 1200m kõrgusel.

Värvi lisas meie trekkingule see, et kõik see toimus tihedas udus ning kalju sinu kõrval kord ilmus ja siis jälle kadus tontlikult nagu mõnes iidses nõiduslikus paigas, kus tuleb varandus kätte saada ja mingil juhul ei tohi vales kohas kaljut puutuda või muidu tõkestatakse su tee välja.

Loja

Suund sisemaa poole, Loja piirkonda, kus Vahemerest tingitud udu ja vihma võimalused väiksemad.

Kaks rada suutsid meie aja täielikult sisustada. Treprorzaz (5+) ja Danza prima (6a+). Esimene neist on küll 5+, kuid rada oli naljakalt poolviltu üles ning kogu aeg negatiivse garniisi all. See tegi ronimise kohati päris keeruliseks ning juhtus ka mitu lahtikukkumist. Seda suurem oli aga rahulolu ülesjõudmisest.

Lahkumine Hispaaniast

Loja piirkond jäi meie teel just sellisesse kohta, kust oli paras võtta suund 1000km kaugusel oleva Terradets kaljuronimispiirkonnale, mis asub Hispaania pol Püreneesid ja peaks oma suuruse ja radade mitmekesisusega olma vähemalt sama hea kui El Chorro.

Terradets’s olime pool päeva, kontrollisime ilmateadet nii siin kui sealpool Püreneesid, saades aga Terradetsile suhteliselt vihmase lähinädala, oli selge et tegelikult sõidame kohe Prantsusmaa lõunaosas asuvasse Gorge du Verdon kanjonisse, Big Walls piirkonda.