Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

Milleks mõõta südame pulsisagedust ja vere hapnikusisaldust ?

Mägedes käies satub inimene sellisele kõrgusele, kus õhu koostis on kardinaalselt midagi muud kui mere kõrgusel. Kõige hullem on see, et mida kõrgemale lähed, seda hõredam on hapnik. 10km kõrgusel on hapnikusisaldus juba nii väike, et seal peab inimene vastu alla poole minuti.

Kuna hapnikku on vähe, siis tekivad ka verevarustuse häired - kopsud on meil ju selleks, et rikastada läbi kopsu suunduvate kapillaaride kogu organismi verevarustust hapnikuga. Kui aga hapniku ei ole piisavalt, siis tekib üldine füüsiline nõrkus ja aju hapnikuvarustuse nõrga tagajärje tulemuselks on nö akuutne mägihaigus. Need kaks asja kokku - füüsiline nõrkus ja peast-segi-olemine - panevad inimese nägema hallutsinatsioone ning samas on ta võimetu ise liikuma allapoole, et oma olukorda parandada.

Kõige seetõttu polegi inimene ise võimeline hindama oma olukorda adekvaatselt - kas tal on piisavalt jõudu/mõtet kõrgemale ronida või mitte. Siinjuures peab inimesele appi tulema tehnoloogia, milleks on ühed väikesed ja kerged (50g) aparaadid, mis mõõdavad nii pulsisagedust kui ka vere hapnikusisaldust. Aparaat pannakse näpu otsa ning 4-5 sekundiga on tulemus käes (mingeid sisselõikeid ei tehta :-), st. vere hapnikusisalduse mõõtmiseks pole vaja noaga kätte lõigata.

Milline siis on normaalne hapnikusisaldus veres ?

* Normaalne SpO2 on 95 - 98 %
* 3000m kõrgusel on normaalne SpO2 88-92%
* 4200m kõrgusel SpO2 85%-89%
* 5000m, alguses 75% kuid paari päevaga võiks jõuda üle 80% 
* 7000m peal 59-65%
* Everesti tipp 8848m - seal võib olla SpO2 isegi vaid 40%

Millal on olukord halb ?

Kui SpO2 on 5000m peal alla 70%, siis tuleb Väga Tõsiselt mõelda allapoole mineku peale. Või kui tõesti enesetunne on hea, siis jääda samale kõrgusele aklimatiseeruma, kuid samas peab pidevalt jälgima oma verehapniku taset - ja see peab tõusma.

Millal on olukord kriitiline ?

Öeldakse, et kui on alla 30% siis on ellujäämisvõimalused väikesed. Meie Aconcagua ekspeditsioonil sai mõõdetud Kajal vere hapnikusisalduseks kõige kriitilisematel momentidel 25-35%. Tema elu-edu seisnes ilmselgelt selles, et suudeti äärmiselt kiiresti helikopter organiseerida ning ta alla sõidutada.

NB! mõõtmisest

Mõõta tuleb mitu korda ja seejärel saadud tulemuste keskmine leida. Ka näiteks peale 1,5 liitri vedeliku joomist on sinu hapnikusisaldus veres hoopis midagi muud kui see oli enne.

Mõned lingid tootjatele ja veebilehtedele

Harrel Medical inc: Finger Pulse Oxmeter - SPO Model 5500, $199.00
 http://www.harrellmedical.com/detail.aspx?ID=1849 

Veel mõned: Finger Pulse Oximeter
http://www.miami-med.com/pulse_oximeter.htm 
http://www.nextag.com/pulse-oximeter/search-html
http://www.a2zmed.com/pulse_oximeter.htm
http://www.google.com/search?hl=et&q=%22Digital+Finger+Pulse+Oximeter%22

Kõrgmäestikus juhtuvad muudatused inimeses
http://www.mountaineering.ie/features/general/highaltitude.htm

Milleks mõõta südame pulsisagedust ja vere hapnikusisaldust ?

Mägedes käies satub inimene sellisele kõrgusele, kus õhu koostis on kardinaalselt midagi muud kui mere kõrgusel. Kõige hullem on see, et mida kõrgemale lähed, seda hõredam on hapnik. 10km kõrgusel on hapnikusisaldus juba nii väike, et seal peab inimene vastu alla poole minuti.

Kuna hapnikku on vähe, siis tekivad ka verevarustuse häired - kopsud on meil ju selleks, et rikastada läbi kopsu suunduvate kapillaaride kogu organismi verevarustust hapnikuga. Kui aga hapniku ei ole piisavalt, siis tekib üldine füüsiline nõrkus ja aju hapnikuvarustuse nõrga tagajärje tulemuselks on nö akuutne mägihaigus. Need kaks asja kokku - füüsiline nõrkus ja peast-segi-olemine - panevad inimese nägema hallutsinatsioone ning samas on ta võimetu ise liikuma allapoole, et oma olukorda parandada.

Kõige seetõttu polegi inimene ise võimeline hindama oma olukorda adekvaatselt - kas tal on piisavalt jõudu/mõtet kõrgemale ronida või mitte. Siinjuures peab inimesele appi tulema tehnoloogia, milleks on ühed väikesed ja kerged (50g) aparaadid, mis mõõdavad nii pulsisagedust kui ka vere hapnikusisaldust. Aparaat pannakse näpu otsa ning 4-5 sekundiga on tulemus käes (mingeid sisselõikeid ei tehta :-), st. vere hapnikusisalduse mõõtmiseks pole vaja noaga kätte lõigata.

Milline siis on normaalne hapnikusisaldus veres ?

* Normaalne SpO2 on 95 - 98 %
* 3000m kõrgusel on normaalne SpO2 88-92%
* 4200m kõrgusel SpO2 85%-89%
* 5000m, alguses 75% kuid paari päevaga võiks jõuda üle 80% 
* 7000m peal 59-65%
* Everesti tipp 8848m - seal võib olla SpO2 isegi vaid 40%

Millal on olukord halb ?

Kui SpO2 on 5000m peal alla 70%, siis tuleb Väga Tõsiselt mõelda allapoole mineku peale. Või kui tõesti enesetunne on hea, siis jääda samale kõrgusele aklimatiseeruma, kuid samas peab pidevalt jälgima oma verehapniku taset - ja see peab tõusma.

Millal on olukord kriitiline ?

Öeldakse, et kui on alla 30% siis on ellujäämisvõimalused väikesed. Meie Aconcagua ekspeditsioonil sai mõõdetud Kajal vere hapnikusisalduseks kõige kriitilisematel momentidel 25-35%. Tema elu-edu seisnes ilmselgelt selles, et suudeti äärmiselt kiiresti helikopter organiseerida ning ta alla sõidutada.

NB! mõõtmisest

Mõõta tuleb mitu korda ja seejärel saadud tulemuste keskmine leida. Ka näiteks peale 1,5 liitri vedeliku joomist on sinu hapnikusisaldus veres hoopis midagi muud kui see oli enne.

Mõned lingid tootjatele ja veebilehtedele

Harrel Medical inc: Finger Pulse Oxmeter - SPO Model 5500, $199.00
 http://www.harrellmedical.com/detail.aspx?ID=1849 

Veel mõned: Finger Pulse Oximeter
http://www.miami-med.com/pulse_oximeter.htm 
http://www.nextag.com/pulse-oximeter/search-html
http://www.a2zmed.com/pulse_oximeter.htm
http://www.google.com/search?hl=et&q=%22Digital+Finger+Pulse+Oximeter%22

Kõrgmäestikus juhtuvad muudatused inimeses
http://www.mountaineering.ie/features/general/highaltitude.htm

Hulgaliselt kolmetähelisi lühendeid:

1. CD - seda teavad kõik.
2. DVD-A -> DVD Audio
3. SACD -> Super Audio CD

Kaks viimast on aga sisuliselt DVD-plaadile pandud ülihea kvaliteediga muusika (mitte film ega muusikavideo).

Sisuliselt on DVD-A ja SACD omavahel konkurendid, mõlemad plaadid (heliformaadid) võimaldavad praktiliselt samasugust kvaliteeti, kuid ometi on tegemist erinevate formaatidega. St. ostes DVD-mängijat, pane tähele et see võimaldaks mängida mõlemat formaati.

Konkurents, näe.

Selleks aga et kõike seda kliendi lollitamist pea peale keerata, on tekkimas siia uus konkurent. Nimelt on prototüübina olemas juba 27 Gb plaat (DVD-A ja SACD on 4,7Gb), mida mängib sinine laserkiir. Kui nüüd see uus plaadiformaat on välja tulnud - mis siis juhtub DVD-A ja SACD-ga ? On need siis väljasurnud isendid või viiakse nende tehnoloogia üle uuele 27Gb kandjale ?

Loe siit, seal alguses on ka väga huvitav tabel nende heliformaatide võrdlemiseks: http://www.audioholics.com/techtips/specsformats/CurrentFormatTrends2.php

Ja mis veel olulist on SACD ja DVD-A seoses. Nimelt ei saa kummastki DVD formaadist teha piraatkoopiaid. Uskumatu - aga seda pole siiani viitsitud lahti häkkida. Tavalisi DVD-filme saab - aga heliplaate mitte. Arvatavasti häkkerid väga aktiivselt ei tegutse ka selles suunas, kuna selle lahti muukimisel tekiks 5Gb muusikat, mis MP3 formaadis oleks ca 100Mb. Kes see ikka hakkab 5Gb üle interneti tõmbama....

Hulgaliselt kolmetähelisi lühendeid:

1. CD - seda teavad kõik.
2. DVD-A -> DVD Audio
3. SACD -> Super Audio CD

Kaks viimast on aga sisuliselt DVD-plaadile pandud ülihea kvaliteediga muusika (mitte film ega muusikavideo).

Sisuliselt on DVD-A ja SACD omavahel konkurendid, mõlemad plaadid (heliformaadid) võimaldavad praktiliselt samasugust kvaliteeti, kuid ometi on tegemist erinevate formaatidega. St. ostes DVD-mängijat, pane tähele et see võimaldaks mängida mõlemat formaati.

Konkurents, näe.

Selleks aga et kõike seda kliendi lollitamist pea peale keerata, on tekkimas siia uus konkurent. Nimelt on prototüübina olemas juba 27 Gb plaat (DVD-A ja SACD on 4,7Gb), mida mängib sinine laserkiir. Kui nüüd see uus plaadiformaat on välja tulnud - mis siis juhtub DVD-A ja SACD-ga ? On need siis väljasurnud isendid või viiakse nende tehnoloogia üle uuele 27Gb kandjale ?

Loe siit, seal alguses on ka väga huvitav tabel nende heliformaatide võrdlemiseks: http://www.audioholics.com/techtips/specsformats/CurrentFormatTrends2.php

Ja mis veel olulist on SACD ja DVD-A seoses. Nimelt ei saa kummastki DVD formaadist teha piraatkoopiaid. Uskumatu - aga seda pole siiani viitsitud lahti häkkida. Tavalisi DVD-filme saab - aga heliplaate mitte. Arvatavasti häkkerid väga aktiivselt ei tegutse ka selles suunas, kuna selle lahti muukimisel tekiks 5Gb muusikat, mis MP3 formaadis oleks ca 100Mb. Kes see ikka hakkab 5Gb üle interneti tõmbama....

Nii, toksisime PDA peal valmis väikese kirjajupikese, ning moodustasime ühe pildikese, mida siis proovisime e-mailiga saata etteantud aadressile.

Väga üksikud teist on meili saatnud kiirusega 2400 b/s. Minu kõige aeglasem modem enne SAT-telefoni oli 9600 b/s - see oli aastal 1992 (vist?) ja siis oli see täiesti normaalne kiirus.

SAT-telefoniga internetti minek näeb välja järgmine:

Raha hakkab jooksma peale seda, kui Iridiumi gateway on ühendanud kõne tavavõrku (PSTN-i), st. telefonis on kuulda kutsuv toon.
Proovisime meiliga saata teksti ja pilti.

1. Ühendumine internetiga võtab aega ca 2 minutit
2. Meili saatmine (32kB) võttis aega 6-7 min ja siis anti timeout
3. Meiliga rohkem ei proovinud

Järgmiseks proovisime PDA-s oleva FTP-programmiga.

1. Ühendumine internetiga: 2 minutit
2. Ühendumine FTP-serveriga: 35 sek
3. Tekstifaili uploadimine: 30 sek
4. Pildi uploadimine: 4 min ja seejärela timeout

Olime püstihädas. Tänapäeva programmid, serverid ja võrgud pole mõeldud nii aeglaste ühenduste jaoks.

Otsisin internetis ringi ja laeidsin ühe teise ftp-programmi. Selle eelis seisnes selles, et tal sai määrata parameetrit, mis ütleb programmile et tegemist on aeglase ühendusega. Väga vajalik meile. Määrasin kiiruseks 2 kb/s.

1. Ühendumine internetiga: 2 minutit
2. Ühendumine FTP-serveriga: 35 sek
3. Tekstifaili uploadimine: 30 sek
4. Pildi (7kB) uploadimine: 1-2 min ja voilaa, korras

Natuke kiirustest: SAT-telefoni (Iridium) maksimaalne kiirus on 2400 b/s (bitti/sekundis).

Ühenduse kiirust mõõdetakse bittides.
Failide suurusi aga mõõdetakse baitides.
1 bait (B) on 8 bitti (b).

Võtame tekstifaili 2kB (kilobaiti) ja pildifaili 7kB (kilobaiti) - kokku siis 9kB (kilobaiti) - so 9000 B (baiti).

Niisiis: 9000 x 8 = 72000 bitti. Kuna ühenduse kiirus on 2400 bitti, siis teoreetiliselt peaks ülaltoodud maht kohale jõudma 72000 / 2400 = 30 sekundiga. Reaalses elus võtab see siiski rohkem aega, kuna vahepeal arvutatakse ka mingeid kontrollsummasid ja mõnikord lähevad osad paketid kaduma jnejne. Nii et paneme tambovi otsa ja korrutame vähemalt kahega selle aja.

Aga kirvemeetodil võib siis võtta, et 10 kB andmeid läheb kohale minutiga. Sellele lisandub veel internetiühendus alustamise ja ftp-serveriga ühenduse loomise aeg.

Nii, toksisime PDA peal valmis väikese kirjajupikese, ning moodustasime ühe pildikese, mida siis proovisime e-mailiga saata etteantud aadressile.

Väga üksikud teist on meili saatnud kiirusega 2400 b/s. Minu kõige aeglasem modem enne SAT-telefoni oli 9600 b/s - see oli aastal 1992 (vist?) ja siis oli see täiesti normaalne kiirus.

SAT-telefoniga internetti minek näeb välja järgmine:

Raha hakkab jooksma peale seda, kui Iridiumi gateway on ühendanud kõne tavavõrku (PSTN-i), st. telefonis on kuulda kutsuv toon.
Proovisime meiliga saata teksti ja pilti.

1. Ühendumine internetiga võtab aega ca 2 minutit
2. Meili saatmine (32kB) võttis aega 6-7 min ja siis anti timeout
3. Meiliga rohkem ei proovinud

Järgmiseks proovisime PDA-s oleva FTP-programmiga.

1. Ühendumine internetiga: 2 minutit
2. Ühendumine FTP-serveriga: 35 sek
3. Tekstifaili uploadimine: 30 sek
4. Pildi uploadimine: 4 min ja seejärela timeout

Olime püstihädas. Tänapäeva programmid, serverid ja võrgud pole mõeldud nii aeglaste ühenduste jaoks.

Otsisin internetis ringi ja laeidsin ühe teise ftp-programmi. Selle eelis seisnes selles, et tal sai määrata parameetrit, mis ütleb programmile et tegemist on aeglase ühendusega. Väga vajalik meile. Määrasin kiiruseks 2 kb/s.

1. Ühendumine internetiga: 2 minutit
2. Ühendumine FTP-serveriga: 35 sek
3. Tekstifaili uploadimine: 30 sek
4. Pildi (7kB) uploadimine: 1-2 min ja voilaa, korras

Natuke kiirustest: SAT-telefoni (Iridium) maksimaalne kiirus on 2400 b/s (bitti/sekundis).

Ühenduse kiirust mõõdetakse bittides.
Failide suurusi aga mõõdetakse baitides.
1 bait (B) on 8 bitti (b).

Võtame tekstifaili 2kB (kilobaiti) ja pildifaili 7kB (kilobaiti) - kokku siis 9kB (kilobaiti) - so 9000 B (baiti).

Niisiis: 9000 x 8 = 72000 bitti. Kuna ühenduse kiirus on 2400 bitti, siis teoreetiliselt peaks ülaltoodud maht kohale jõudma 72000 / 2400 = 30 sekundiga. Reaalses elus võtab see siiski rohkem aega, kuna vahepeal arvutatakse ka mingeid kontrollsummasid ja mõnikord lähevad osad paketid kaduma jnejne. Nii et paneme tambovi otsa ja korrutame vähemalt kahega selle aja.

Aga kirvemeetodil võib siis võtta, et 10 kB andmeid läheb kohale minutiga. Sellele lisandub veel internetiühendus alustamise ja ftp-serveriga ühenduse loomise aeg.

Nii, toksisime PDA peal valmis väikese kirjajupikese, ning moodustasime ühe pildikese, mida siis proovisime e-mailiga saata etteantud aadressile.

Väga üksikud teist on meili saatnud kiirusega 2400 b/s. Minu kõige aeglasem modem enne SAT-telefoni oli 9600 b/s - see oli aastal 1992 (vist?) ja siis oli see täiesti normaalne kiirus.

SAT-telefoniga internetti minek näeb välja järgmine:

Raha hakkab jooksma peale seda, kui Iridiumi gateway on ühendanud kõne tavavõrku (PSTN-i), st. telefonis on kuulda kutsuv toon.
Proovisime meiliga saata teksti ja pilti.

1. Ühendumine internetiga võtab aega ca 2 minutit
2. Meili saatmine (32kB) võttis aega 6-7 min ja siis anti timeout
3. Meiliga rohkem ei proovinud

Järgmiseks proovisime PDA-s oleva FTP-programmiga.

1. Ühendumine internetiga: 2 minutit
2. Ühendumine FTP-serveriga: 35 sek
3. Tekstifaili uploadimine: 30 sek
4. Pildi uploadimine: 4 min ja seejärela timeout

Olime püstihädas. Tänapäeva programmid, serverid ja võrgud pole mõeldud nii aeglaste ühenduste jaoks.

Otsisin internetis ringi ja laeidsin ühe teise ftp-programmi. Selle eelis seisnes selles, et tal sai määrata parameetrit, mis ütleb programmile et tegemist on aeglase ühendusega. Väga vajalik meile. Määrasin kiiruseks 2 kb/s.

1. Ühendumine internetiga: 2 minutit
2. Ühendumine FTP-serveriga: 35 sek
3. Tekstifaili uploadimine: 30 sek
4. Pildi (7kB) uploadimine: 1-2 min ja voilaa, korras

Natuke kiirustest: SAT-telefoni (Iridium) maksimaalne kiirus on 2400 b/s (bitti/sekundis).

Ühenduse kiirust mõõdetakse bittides.
Failide suurusi aga mõõdetakse baitides.
1 bait (B) on 8 bitti (b).

Võtame tekstifaili 2kB (kilobaiti) ja pildifaili 7kB (kilobaiti) - kokku siis 9kB (kilobaiti) - so 9000 B (baiti).

Niisiis: 9000 x 8 = 72000 bitti. Kuna ühenduse kiirus on 2400 bitti, siis teoreetiliselt peaks ülaltoodud maht kohale jõudma 72000 / 2400 = 30 sekundiga. Reaalses elus võtab see siiski rohkem aega, kuna vahepeal arvutatakse ka mingeid kontrollsummasid ja mõnikord lähevad osad paketid kaduma jnejne. Nii et paneme tambovi otsa ja korrutame vähemalt kahega selle aja.

Aga kirvemeetodil võib siis võtta, et 10 kB andmeid läheb kohale minutiga. Sellele lisandub veel internetiühendus alustamise ja ftp-serveriga ühenduse loomise aeg.

Nii, toksisime PDA peal valmis väikese kirjajupikese, ning moodustasime ühe pildikese, mida siis proovisime e-mailiga saata etteantud aadressile.

Väga üksikud teist on meili saatnud kiirusega 2400 b/s. Minu kõige aeglasem modem enne SAT-telefoni oli 9600 b/s - see oli aastal 1992 (vist?) ja siis oli see täiesti normaalne kiirus.

SAT-telefoniga internetti minek näeb välja järgmine:

Raha hakkab jooksma peale seda, kui Iridiumi gateway on ühendanud kõne tavavõrku (PSTN-i), st. telefonis on kuulda kutsuv toon.
Proovisime meiliga saata teksti ja pilti.

1. Ühendumine internetiga võtab aega ca 2 minutit
2. Meili saatmine (32kB) võttis aega 6-7 min ja siis anti timeout
3. Meiliga rohkem ei proovinud

Järgmiseks proovisime PDA-s oleva FTP-programmiga.

1. Ühendumine internetiga: 2 minutit
2. Ühendumine FTP-serveriga: 35 sek
3. Tekstifaili uploadimine: 30 sek
4. Pildi uploadimine: 4 min ja seejärela timeout

Olime püstihädas. Tänapäeva programmid, serverid ja võrgud pole mõeldud nii aeglaste ühenduste jaoks.

Otsisin internetis ringi ja laeidsin ühe teise ftp-programmi. Selle eelis seisnes selles, et tal sai määrata parameetrit, mis ütleb programmile et tegemist on aeglase ühendusega. Väga vajalik meile. Määrasin kiiruseks 2 kb/s.

1. Ühendumine internetiga: 2 minutit
2. Ühendumine FTP-serveriga: 35 sek
3. Tekstifaili uploadimine: 30 sek
4. Pildi (7kB) uploadimine: 1-2 min ja voilaa, korras

Natuke kiirustest: SAT-telefoni (Iridium) maksimaalne kiirus on 2400 b/s (bitti/sekundis).

Ühenduse kiirust mõõdetakse bittides.
Failide suurusi aga mõõdetakse baitides.
1 bait (B) on 8 bitti (b).

Võtame tekstifaili 2kB (kilobaiti) ja pildifaili 7kB (kilobaiti) - kokku siis 9kB (kilobaiti) - so 9000 B (baiti).

Niisiis: 9000 x 8 = 72000 bitti. Kuna ühenduse kiirus on 2400 bitti, siis teoreetiliselt peaks ülaltoodud maht kohale jõudma 72000 / 2400 = 30 sekundiga. Reaalses elus võtab see siiski rohkem aega, kuna vahepeal arvutatakse ka mingeid kontrollsummasid ja mõnikord lähevad osad paketid kaduma jnejne. Nii et paneme tambovi otsa ja korrutame vähemalt kahega selle aja.

Aga kirvemeetodil võib siis võtta, et 10 kB andmeid läheb kohale minutiga. Sellele lisandub veel internetiühendus alustamise ja ftp-serveriga ühenduse loomise aeg.

Ma olen varemgi jaapanlaste tehtud softi kasutanud - ja sellised väikesed asjad on neil ikka tasuta olnud. Nagu nüüdki - otsisin PDA-le uut meilisatmise programmi.

Neid on päris mitu kirjtatatud ja muidugi PDA-l endal on ka sisse ehitatud.

Kõik need lisatarkvarad aga maksavad üldjuhul 10-30$. Leidsin aga ühe jaapanlase tehtud toreda väikese freeware softi ja olen sellega väga rahul.

toote nimi nPOP: http://www.nakka.com/soft/npop/index_eng.html 

Miks PDA enda oma ei sobi ? Aga seepärast, et sellega ei õnnestu meili lihtsalt saata. Selgitan lähemalt - meiliga suhtlemine koosneb kahest poolest - saatmine ja vastuvõtmine.

Vastuvõtmine: pead sisestama kasutajanime ja parooli, seejärel ühendub sinu meiliprogramm serveriga ja küsib kas mulle meile on - kui on siis tõmbab need ära, kui pole siis ei tee rohkem midagi.

Saatmine: pole vaja mingit kasutajanime ega parooli. Meiliprogramm lihtsalt ühendub sinu poolt määratud serveriga ja saadab meili ära.

Nii, PDA sisene meiliprogramm ei võimalda teha AINULT saatmist. Kuid seda on mul vaja. Ta tahab igaljuhul enne tsekkida kas uut meili on - ja kui on sellega edukalt hakkama saanud (sõltumata sellest kas on või pole), alles siis tegeleb saatmisega.

Selle nPOP-ga on aga nii, et mul on vastuvõtmine üldse välja lülitatud, sellega saab ainult saata - see on infomahu ja kiiruse mõttes väga oluline nüanss.

Ma olen varemgi jaapanlaste tehtud softi kasutanud - ja sellised väikesed asjad on neil ikka tasuta olnud. Nagu nüüdki - otsisin PDA-le uut meilisatmise programmi.

Neid on päris mitu kirjtatatud ja muidugi PDA-l endal on ka sisse ehitatud.

Kõik need lisatarkvarad aga maksavad üldjuhul 10-30$. Leidsin aga ühe jaapanlase tehtud toreda väikese freeware softi ja olen sellega väga rahul.

toote nimi nPOP: http://www.nakka.com/soft/npop/index_eng.html 

Miks PDA enda oma ei sobi ? Aga seepärast, et sellega ei õnnestu meili lihtsalt saata. Selgitan lähemalt - meiliga suhtlemine koosneb kahest poolest - saatmine ja vastuvõtmine.

Vastuvõtmine: pead sisestama kasutajanime ja parooli, seejärel ühendub sinu meiliprogramm serveriga ja küsib kas mulle meile on - kui on siis tõmbab need ära, kui pole siis ei tee rohkem midagi.

Saatmine: pole vaja mingit kasutajanime ega parooli. Meiliprogramm lihtsalt ühendub sinu poolt määratud serveriga ja saadab meili ära.

Nii, PDA sisene meiliprogramm ei võimalda teha AINULT saatmist. Kuid seda on mul vaja. Ta tahab igaljuhul enne tsekkida kas uut meili on - ja kui on sellega edukalt hakkama saanud (sõltumata sellest kas on või pole), alles siis tegeleb saatmisega.

Selle nPOP-ga on aga nii, et mul on vastuvõtmine üldse välja lülitatud, sellega saab ainult saata - see on infomahu ja kiiruse mõttes väga oluline nüanss.