Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

Eile õhtul pesin rattaketi puhtaks ja õlitasin sisse.

Installeerisin porilaua rattale.

Puhastasin suusad Tartu Maratoni määrdest.

Ühesõnaga tuhat ja üks pisiasja on veel teha enne sellist võistlust. Ehk siis koostan nimekirja ja pakin asju.

See oli ikka väga ammu kui ma viimati nimekirja alusel asju pakkisin :-) Mägedes käimisega on tekkinud rutiin ning kõik tuleb intuitiivselt. Viimaste 36h võistlustega sisuliselt samamoodi - et mingeid meeletuid varustuse liste polegi.

Aga nüüd siis taas - varustuse listid, varustuse ja söögi organiseerimine erinevate baaspunktide vahel. Mida kuskile etapile kaasa võtta, mida edasi saata - paras teadus.

http://www.adventurerace.pl/en/bwc2007/index_bwc.htm 

Rändasime Kajaga mööda Marokot ringi. Väga huvitav maa, kuid mõned küsimused jäid õhku:

Miks toimuvad jumalateenistused öösiti?
(mehed hakkavad ruuporitest undama üle linna kell 3:00-4:00 paiku öösel)

Millise loogika alusel üldse neid üle linna kuulutatavaid jumalateenistusi päeva jooksul peetakse?

Miks on araablaste ehitatud majadel sisemine õu?
(kliimaga seotud?)

Miks araablane ei näita näppudega numbreid?
(välja arvatud üksikud erandid ja needki korrad valesti)

Kuidas kõlaks eestikeelne vaste nende rahvustoidule Tajine?
(ahjuroog?)

Miks araablane pahandab kui sa temaga kaubelda ei soovi?

Miks araablane viib sind Bus Stationi asemel rongijaama?

Miks on Marokos kitsed puu otsas? 
(et all pole enam midagi süüa?)

Oleme Kajaga mael kainud - Pohja Aafrika korgeim tipp Jebel Toubkal on meil seljataha jaanud.

Hetkel siis yhes armsas ookeani aarses linnakeses Safi, naod ohetavad paikesepaistest.

Palusime Marrakechis taksojuhil ennast bussijaama viia, kui ta meid kohale oli toonud ning lahkunud - selgus et olime hoopis rongijaamas. Noh - vahet polnud - laksime siis esimese ettetulnud rongiga Maroko peale randama.

Oleme terved ja onnelikud!

On jäänud vaid mõned loetud tunnid - noh tegelikult veel hulgaliselt loetud tunde, sest vaja ära magada, siis tööl käia ning seejärel - otse teele Aafrika ja Atlase mäestiku poole:

http://leivo.ekstreem.ee/?ID=1640&s=com 

Põhja Aafrika kõrgeim tipp asub Atlase mäestikus (Maroko), nimega Jebel Toubkal - 4167m.

Sooja on seal praegu lähemate päevade ilmaennustuse kohaselt 22-24C !!

Kas laupäevaks süstahuvilisi on?

Läheks Soomaale, seal palju vett praegu. Veedaks ühe mõnusa päeva vee peal.

Anna teada. leivo.sepp @ microsoft.com

Et teil kahe-silma-vahele ei jääks, siis talvisele xdreamile on registreerumine juba alanud. http://www.xdream.ee/registreerimine.php

Sedapuhku pole tegemis mitte mägede leidmise (mis mulle isiklikult rohkem meeldiks), vaid Haanja kandis järvede leidmisega - 11. veebruar 2007.

Samuti on välja toodud järgmise aasta plaan ülejäänud võistluste osas:

Hansapank Xdream 2007 esialgne kava:

Vormistasime ära ja panime üles jutu suvest: http://www.ekstreem.ee/06/alpid/ 

See siis käesoleva aasta mägedematkast kui läksime Kajaga tegema Matterhorni - aga välja tuli nii nagu alati.

Pariis-Pariis.

Tulin kohale küll 1 päev varem, et täita ära oma üks unistustest - minna Eiffeli torni - kuid täna on juba teine päev Pariisis ja ma pole Eiffeli torni isegi mitte näinud veel.

Tegelikult oli asi selles, et eile (pühapäeval) oli siin võrdlemisi kehva ilm - tuuline ja vihmane, mistõttu kulutasin oma aja kasulikult Christmas-Shoppingut tehes.

Igatahes pakkus ka see palju rõõmu ja nüüd on minu jaoks olulised inimesed meeles peetud.

Microsoft France ehituse arhitektuuris on kasutatud väga palju peeglit, nii välises pildids kui ka sisemises interjööris.

Mulle isiklikult meeldib.

Põhja-Aafirka loodeosas asub  riik nimega Maroko, kus omakorda asub Atlase mäestik ja seal tipp nimega Jebel Toubkal 4167m.

Kohe-kohe jaanuaris kui Marokos on südatalv, on meil Kajaga plaan teha talvine tõus Jebel Toubkali tippu.

Maroko keskel on ainulaadse arhitektuuriga linn Marrakesh, millest vaevalt 100km kaugusel see mägi Toubkal asubki.

Talv Marokos. Marrakeshis võib olla sooja vaid 8-13 kraadi (eelmine aasta), kuid võib olla ka 18-25 kraadi (paar aastat tagasi).

Mägedes on muidugi vastavalt külmem. Lumepiir algab Atlase mäestikus 2500 pealt.

Ajakava.
Meie saabume lennukiga 17.jaanuari hommikul Marrakeshi ning sealt edasi võtame suuna kohe Jebel Toubkali peale.
Kuni Imlili asulani saab autoga, siis sinnani ka esimese päevaga läheme.

Järgmisel päeval plaanime tõusta Imlilist 1650m kuni Neltner hütini 3207m, mis ongi ainuke vahepeatus enne Toubkali tippu. Kui ilm on hea ning enesetunne samuti korras, siis võib üritada kohe järgmisel päeval tippu minekut. Kui aga meie organismid vajavad kohanemist, siis aklimatiseerume seal Neltneri hütis kuni tunneme et oleme valmis tippu minema.

Varustus.
Toubkali talviseks tõusuks on vajalikud kassid ja kirka, samuti soojad riided ja korralikud saapad. Soovitatakse ka matkakeppe, aga me ilmselt neid ei võta ruumi ja kaalu kokkuhoiu mõttes. Atlase mäestikus võib esineda talvel ka torme, kuid üldjuhul on need lühikese kestusega.

Eelarve.
Lennukipiletid edasi-tagasi (Riia - London - Marrakesh) + transport kahe Londoni lennujaama (Stansted ja Luton) vahel = 2000kr.
Elamine - keskpärane hotell 100 dirhamit, päeva söök 60-80 dirhamit. See on kokku 250kr päev. Transport mäe juurde ja tagasi - ca 1000 kr. Muud suveniirid ja "fotomaksud" - ka 1000kr. Minimaalne eelarve koos lennupiletitega - 5500kr.

Kui raamat kätte võtta siis esimesed 40lk on täitsa arusaamatu, miks selline hüplik ja seosetu jutt?

Kuid hiljem saad aru, et see kõik oli vajalik vaid olukorra sissejuhatuseks ning loo ühe peategelase - maailma suurima jõe Amazonase - mõistmiseks.

Peamine tegevus toimubki piirkonnas Amazonase jõgi ja Andid aastatel 1735-1792. Kuid eelllugu algab aastast 1542 ning järellugu aastani 1988.

Lõviosa teosest aga kirjeldab ühe naise rännakuid oma mehe juurde, kes on 15 aastat selle nimel vaeva näinud, et naine saaks tema juurde tulla.

Seda lugedes tekkis mul assotsiatsioon raamatuga "Hõredasse õhku", kus üks mees tõuseb mitu korda surnust üles ning saab hakkama erakordse saavutusega Everestilt allatulekul.
Isabela Godin, kes alustas üle Andide ja läbi maailma suurimate dzunglite oma teekonda laevale mis on teda 4 aastat oodanud, oli täis kohutavaid läbielamisi. Alustanud koos 42 kaaslasega ligi 600km pikkust teekonda, oli ta lõpuks sisuliselt ainuke ellujäänud inimene.

Raamatu põhiidee on aga edasi anda mõtteid sellest, mida tähendab truudus, vaprus ja kannatlik ootamine.