Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

Xdream II suvine etapp toimus Tamsalu piirkonnas.

  Foto: Fotoluks 

Jooksu hajutus

Esimene punkt oli jooksu hajutus. Ja nüüd arvasime koos Randy, Pilvi ja veel mõne kõvema orienteerujaga, et kaasvõistlejate eksitamiseks teeme kõigepealt meile antud metsatukale mitu tiiru peale, enne kui punkti võtame.

Uisk

Startisime uisule auväärselt 60-lt kohalt. Kuna minul on uisutamise ajal suhteliselt igav siis võtsin kaardi ja lugesin ajatäiteks legendi lõpuni läbi. Samuti lugesin ajaviiteks ka kogu muu lisainfo läbi.

Jõudsin eelviimase punktini “Tähelepanu!”, see tundus nii tähtis et lugesin seda kaks korda. Kuna minu punktis raudselt ühtegi lippu polnud siis parasjagu käepärast olnud Makule esitasingi ühe täiesti põhjapaneva küsimuse “kas Sinu jooksu hajutuse punktis oli lipp?”, Maku muidugi oli kaardilugemise ja uisutamisega ametis, seega vastus tuli stiilis “ah mine kuu peale, polnud seal mingit lippu, ainult punkt oli”. No olgu pealegi, püüdsin siis Elo kinni ja asusin temaga liputeemalisse kontakti, Elo teadis kohe “jaa, oli muidugi suur lipp, ma veel mõtlesin et äkki olen mingisse vahetusalasse sattunud”. Selge, päevaülesanne oli lahendatud.

Uisus saime kätte ka meist juba kaugele ette ära sõitnud Twister Female tiimi.

Ratas

Ratta alguses tuli meil idee hakata kohe Rattarallit sõitma. Õnneks aga suutsime selle mõtte üsna kähku kalevi alla panna ning sõitsime koos teistega kanuu alasse.

Kanuu

Oli selline kiire vink-vonks kanuu. Elo saab varsti ordeni, juba teist korda järjest saadab Maku ta punkti võtma sõnadega “seal on väike maariba mis viib otse punkti”. Kuid juba teist korda on selle nn. maariba asemel vaja ujuda. Ja need mõlemad korrad pole just meeldivate killast olnud.

  Foto: Aivar

Suur tänu muidugi ka seekord ühele meestetiimile, kelle kanuu päramootoris Elo kaldale tagasi sai.

Õllekastide virn

Siis kui meie hakkasime õllekaste üksteise otsa laduma, läks lahti mingi üleüldine kastide varastamine. Nimelt hüppasid ühelt ja teiselt poolt ligi mehed ja naised ning tõmbasid meilt kaste ära. Eks me siis omakorda tõmabsime järgmistelt. Elo istus kenasti seal virna otsas ja tehtud saigi.

Kanuu 2

Siinkohal tuli vägagi kasuks see, et sõitsime kanuuga otse sellesse Porkuni järve ujuva saare keskel asuvasse punkti. Ühesõnaga kanuu lõpuks olime tõusnud 23. kohale.

Ratas

See oli lihtsalt üks tavaline sõidukas punktist A punkti B.

Reljeefikaart

Maku ja tema ülihea orienteerumise oskus tõstis meid selle etapiga 12. kohale. See oli päeva super tulemus. Praktiliselt ilma vigadeta jooksime kõik punktid läbi.

Rattaralli

Olime oma sentimeetrite lugemisega väga ametis ja nii sõitsime kõik need rumalad tiirud kuni punktini. Metsast väljudes aga saime kokku õnneks kohalikega, kelle abil saime end kaarti ning mööda asfalti otse järgmisesse alasse.

Puuliigid

No eestlane tunneb ära oma rahvuspuu tamme. Ja kuna me selle nii täpselt ära arvasime siis ülejäänud puud ei omanud enam mingit tähtsust. Meile meeldib ju teha asju, milles me tugevad oleme. Ja nõnda siis jooksimegi 5 trahviringi ehk 1,25 km. Mulle kohe meeldib võistluse ajal trenni teha.

Joon-O

Kuna korraldajad arvasid, et A-rajal võib joon-orienteerumine liiga lihtne tunduda siis enne meid oli B-rada selle metsa-aluse suuri maanteid täis jooksnud. Ja loomulikult nägi B-raja joon midagi muud välja.

Tänu sellele tegime siin vähemalt 13min viga. Tubli korraldajad, niimoodi saab A-rajale päris korraliku segaduse tekitada B-rajaga.

Ratas

Uhasime Tamsalu viljahoidla poole.

Ronimine

Üks meist (mina ilmselgelt) pidi minema vaatama, kas viljahoidlad on uueks hooajaks valmis. Enne seda öeldi, et kõigepealt jookske 7. korrusele ja siis laskute alla. Jooksin ühe teise mehega koos ja mis selgus – iga korrus on 6 m kõrgune. Seega tegelikult jooksime tavamõistes 14. korruse kõrgusele. Ja mis seal salata, viimased korrused kõndisime.

  Foto: Fotoluks

Siis Leidsin eest Heleni, kes mind ilusti köie külge ühendas ja minu ees olevast august läbi saatis sõnadega, et “ära punktist mööda pane”.

Viljasalv oli tühi ning punkt asus selle keskel. Natuke sebimist ja sain oma SI sinna ära piiksutatud. Edasi alla ning taas ühest kitsast mulgust läbi õue.

Viimane ratas ja Finiš

Minu ronimise ajal oli teistel aega ja kuna lipp oli Elo punktis, teadis tema ainukesena kuhu peame sõitma. Seega luges ta meie finišikaardi ette ära ning nüüd oli ainult anna vänta ja õigel ajal finišikaare all pidurit vajutada.

 Tulemused: 2. koht segatiimide arvestuses ajaga 5h55min, üldarvestuses 10. koht. Läbisime 67km.

• Kaja kirjutab Twister Female juhtumistest: Xdream Tamsalus- Mudased, kuid õnnelikud
• Medisoft: Xdream Tamsalus 13.06.2010
• Elo: 13.juuli - Xdream 2.etapp Tamsalus

Ja minu meelest ühe päris toreda jutu kirjutas Priit Pullerits: http://suusk.blogspot.com/2010/06/pullerits-kuidas-uks-mees-pikal.html

Ta oli esimest korda rajal ning väga tervendav on näha uue pilguga antud spordiala: “Vihma tibutas. Tahaksite sellistes tingimustes riietega vette minna?”

Igatahes mulle see lugu meeldis ning Pullerits võiks veelgi rajale tulla :-)

Seekordne XT adventure toimus Kõrvemaal. Hea tuttav ja lihtne kant. Saime mitu korda ujuda. Osalesime tiimiga Ekstreem Adventure (Kaja Sepp, Leivo Sepp).

Segavõistkondade arvestuses 2. koht, läbisime kokku 54 km.

Kogusime 98 punkti, sellest 41 jooksul (2h) ja 57 rattaga (3h).

Täitsa lahe 5h kestev võistlus ning mis peamine, Heigo oli vahepeal 2 nädalat mu veekeetjat kenasti hoidnud alates 48h Põlvamaal ja sain selle nüüd kätte. Kogu see vahepealne aeg pidin potiga pliidi peal hommikukohvi jaoks vett keetma.

Ma kahtlustan muidugi, et paar sellist võistlust veel ja Kaja hakkab elulõpuni rattasõitu vihkama. Kõik algas sellest kui ta oli ühes mudalombis külili kukkunud ning ei saanud ei käsi ega jalgu muda seest kätte. Mispeale ma muidugi täiesti mõistmatult ütlesin, et liiga aeglaselt sõites kaobki tasakaal.

Ja siis hakkas ta ilmselt vihkama seda teed, mis läks ühe järve äärest otse Paukjärve torni juurde, kus tuli mööda singlit üles alla sõita ja loomulikult maasikas kõige selle otsa oli rattaga laudtee ületamine Kõnnu Suursoos.

Tegelikult oli kokkuvõttes väga lahe!

Kaja: Kõrvemaa x-teedel

X-team (http://www.xteam.ee) sai maha ühe suurepärase võistluse korraldamisega, nimelt 21-23.mai 2010 toimus Põlvamaal Mountain Loghome 48/12 kestvusspordi võistlus.

Ekstreem Adventure oli seekord väljas tiimiga Margus Marrandi, Rein Eiger ja Leivo Sepp. Kokku läbisime 200km ratast, 85km jalgsi, 35km kanuuga, 24km rulluiskudel ja 0,5km ujudes.

Lõpetasime kaheliikmelisena, kuna Maku sai esimesel päeval päikesepiste moodi asja.

Võistluse käik

Esimesele trekkingule minnes vaatasime kella, rajapikkust ja kontrollaega. Leidsime et aega on maa-ja-ilm. Kui aga viimasest punktist vahetusala poole tulime,hakkasime tähelepanelikumalt legendi uurima ning mis selgus – me olime oma kalkulaatorid jms vajaliku oskuse koju unustanud ja selle tulemusena võeti kogu meie mitmetunnisel trekkingul saadud 9 punkti lihtsalt maha.

Ja see pole veel kõik, ka järgmise rattaetappi olime niimoodi sisse sõitnud, et kõik selle etapi punktid võeti ära.

Kuskil vahetusalas mõnikümmend tundi hiljem kuulsin, kuidas korraldajad rääkisid, et esimese 12h jooksul lõpetas üks tiim miinusega. Mõtlesin ise selle peale, et “no erilised tropid pidid ikka olema, peale 12h võistlemist pole neil seis mitte positiivne ega ka mitte null, vaid miinus”. Finišis sain teada, et meie tiim see oligi :-)

Ootame etapileminekut ja teeme Reinuga ühe 20min seiklussportlase uinaku saepuruhunnikus.

Kuna Rein on rattur ja põhiosa võistlusest olimegi vaid kahekesi siis rattasõit oli seekord päris hea. Nimelt ratturiks kvalifitseerumine tähendab minu jaoks seda, et ma võin vajutada pedaale palju tahes, Rein tagant ära ei kao. Isegi kui ta vahepeal ütles, et ta on energiast täitsa tühi, ei pidanud ma kordagi taha vaatama kas ta on seal või mitte. Nii sujus meil kahekesi sõit väga hästi.

Kui Rein aga 15km enne lõppu ühe geeli ära sõi, polnud minul enam ette asja. Hoidsin end 5-10cm Reinu tagarattas ning tema lihtsalt vajutas vastutuules ja kruusakatel 26-28km/h keskmist.

Ja suur tänu Myrakarudsitele, kelle ühe karbitäie pastarooga me vahetusalas pintslisse panime. Nimelt olime asju pakkides olnud kuidagi kokkuhoidlikud söögi ja joogi saatmisega uisuvahetusse. Seega tänu nende pastale saime tagasiteel pikal trekkingul 4 punkti võetud.

Parim osa kogu võistlusel, Mr Monk

Meil oli vahetusalas püsti pandud suur telk. Kaks tuba olid puhtalt varustuse jaoks ning üks oli mõeldud ööbimiseks, selline valge võrgu ja lukuga- teate küll ju telke.

Nii ma siis avasin seda lukku vaid niipalju et sealt oli võimalik sisse pugeda. Ja nüüd tundsin et ma olen Mr. Monk ja mul on oma privaatkabinet!

See ruum oli valge ning puhas. Selles ruumis oli Travel Lunch, õlu ja minu kaks sõpra Maku ja Rein.

JA SELLES RUUMIS POLNUD ROHKEM MIDAGI. Seal polnud looduse asju (loodus = sääsk).

Ma võtsin mütsi peast ja tegin luku eest lahti – ja mitte keegi ei söönud minu verd. Igal pool ümber muidugi pinises aga telgi seinad pidid kõikidele sääserünnakutele vastu.

Aga ka pühapäevaõhtul koju jõudes arvasin ma kuulvat kõikjal sääski ning olin pidevalt valmis neid ära ajama. Mu pea ilmselt pinises.

Randy ja Heigo – see oli ütlemata tore ja positiivne võistlus.

Mona-X (http://www.mona-x.lv/) on tavapäraselt keeruline ning suhteliselt kõrge raskusastmega seiklusspordivõistlus. Kontrollaeg 30h.

Ekstreem Adventure (Kaja Sepp, Margus Marrandi, Toomas Marrandi, Leivo Sepp) tuli suurepärasele 3. kohale ajaga 24h 4min.

Kaja poolt ülikõva sooritus kuna Läti võistlus on ikka läti võistlus.

Poodiumi esimestel kohtadel olid samuti Eesti tiimid: 1. Salomon Estonia (Viivi-Anne Soots, Karli Lambot, Silver Eensaar, Tōnu Lillelaid) ning teise koha Myrakaruds (Tatjana Mannima, Heiti Hallikma, Tanel Kannel, Tiit Pekk). Eestist kohal olnud neljas tiim Twister Adventure Team (Erki Erm, Marge Erm, Tiit Tähnas, Sven Liivand) tuli 8. kohale.

Statistilised andmed lihtsalt esialgu: ratast 150km, jooksu/trekkingut 48km, kanuu 10km. Ajaliselt olime metsas 24h ning 4. kohal olnud esimene läti tiim kaotas meile 26 minutiga.

• Tulemused: http://www.mona-x.lv/index.php?d=03&id=rezultati.php
• Kaja: Mona-X 2010- kätelkantavana Eesti au kaitsmas

Pildilt on näha, millega tegelevad lätlased võistlemise asemel (võibolla siin peitub ka vastus, miks nad poodiumile ei jõua).

Mairolt on juba mitu aastat võtnud korraldada selline lahe seikluslik rogain nimega Libahundi jälg.

Seekord siis Aegviidus 8.mail.

Moodustasime Kajaga tiimi Ekstreem Adventure ning kogusime finišiks 134 punkti jõudes üldarvestuses 19.(114) ja segatiimide arvestuses 8.(49) kohale.

Planeeritud rajast jäi üks sutsakas tegemata, kuid siiski läbisime 6h jooksul ca 35 km.

Paljud kirjutasid kuidas nad liikusid punktide 80-58 vahel. Seal nimelt oli üks otsesiht. Ja siis nad kirjeldavad mingit veevälja seal 80 kandis. Me vaatasime ka, ning mõtlesime et pole vahet kas saada märjaks siin või peale seda kui oleme otsinud 10min purret ja seda mitte leides.

Ja siht oli oluline orientiir – seega panime täpselt mööda sihti. Vesi polnudki üle pea, ainult kaelani ja Kaja kurtis et kõrvadeni sai märjaks.

Muudest lisaülesannetest saime autokummiga Harakajärvel hulpida ja tornist laskuda. See toimus ILMA JULGESTUSE JA HAARAVATA!! Mulle meeldis ülikiirelt alla tulla aga mõne inimese jaoks võib see osutuda ohtlikuks. Saime kanuuga sõita ning Eesti maakondi tunda.

Kuna meie viimane punkt oli 64, siis sealt finišisse oli samuti läbi jõe, seekord vaid rinnuni. Ehk mõnus tunne oli vahetult enne lõpetamist puhtaks saada :-)

Tulemused: http://libahunt.kutimuti.ee/protokoll_2010_kevad.htm 

• Kaja:Libahundi jälg 2010
• Heiti kirjutab: Libahundi jälg 

Pildid pärinevad korraldajate fotokogumist.

Selle aasta alguses moodustus pikkade eelmiste aastate Ekstreem.ee võistkonna (Kaja, Leivo, Alar) asemele kolm tiimi.

• Twister Female: Kaja Sepp, Marge Erm, Maret Hallikma
• Micromootor: Jaanus Soots, Alar Jõeste, Viktor Gurkin,
• Ekstreem Adventure: Leivo Sepp, Elo Saue, Margus Marrandi

Rulluisk + puzzle + viga

Stardialas varbaga kaarti rullides oli aru saada, et hajutus toimub juba rulluisus. Normaalne, kuidas muidu see 300 uisutajat ikka korraga lahti lasta.

Esimese punkti uisus võtsime kõik 21. positsiooniga. Kuna uisutamine on ikka mõnus, siis teise punkti võtsin ca 10 kohta kõrgemalt. Eriliselt ei kiirustanud, kuna oli ette teada, et peame kokku saama.

Sain panna mõned minutid puzzlet kokku kui saabus abivägi Elo ja Maku näol ning tükid lendasid lausa iseenesest paika. Seejärel mõistsime, et nüüd on see liimimise koht. Kuna Elo oli kohusetundliku inimesena kodust oma lõppema hakkava pulga kaasa võtnud, nägime sõrmedega mäkerdades ja liimi laiali ajades vaeva, et kõik tükid kinni saaks. Nüüd tagasiteele.

Võtsin plakati enda kätte ning uisu ajal oli aega uurida – esimese üllatusena hüüatasingi, et tegemist on sama kaardiga mis meil, kuid koos punktidega. Saime ka pliatsite mõttest aru. Uisu lõpus hakkasid Maku ja Elo kaarte joonistama.

Siin tegelikult avaldubki viga, tegelikut oleks pidanud kaardi kohe ära joonistama ja puzzle kotti tagasi puistama.

Saeülesanne, teha 1kg raskune pakk

Saag oli terav, puit kuiv ning töö läks lennates. Mahtusime esimese korraga piiridesse. Minu saetud pakk oli täpselt 4grammi alla maksimaalse normi.

Rattasõit + kaevik

Rattasõit oli OK. Seejärel jooksime kaevikus poolteist kilomeetrit. Ja nii kui vähegi pea välja pistsid, kostis kuskilt Ummi korralekutsuv hääl “jookseme kaevikus!”.

Kanuu + viga nr.2

Selle aasta kõige magusam vahepala oli selgelt kanuu. Kuna Elo tahtis ka köiel üle vee sõita, sai tema endale ka kanuupunktid ja sellega seoses ka ilmselt selle aasta esimese supluse.

2 punkti enne lõppu tegime aga vea, nimelt Elo jooksis punkte ja meie kühveldasime Makuga kanuud. Suures tuhinas aga kühveldasime kole kaugele ning sellega kaotasime ilmselt taas päris hulga aega, kuni Elo meieni jõudis ja normaalselt rada jätkasime.

Liivakotid ja vaba valik

Makuga võtsime mõlemad 2 kotti ning Elo 1 koti. Panime 4 kotti üksteise otsa ja oligi torn valmis. Veidi liiga lihtne oli. Elo sai niisama oma kotti edasi-tagasi tassida.

Vaba valik seisnes selles, kas teha ratastega tiir, sumbata rabas või sõita trossiga üle vee ja tagasi. Me valisime loomulikult viimase variandi, mis oli ilmselgelt kõige kiirem. Valisime endale kõige rohkem pingul oleva trossi, et võimalikult vähese jõukuluga üle ja tagasi saaks.

Nüüd natuke veel ratast ja oligi finiš. Põhimõtteliselt lõpetasime kolmanda segavõistkonnana, kuid kuna aga Vaudel oli kogemata üks punkt jätnud piiksu tegemata, langesid nad 15 min trahvi järel kolmandale ja meie tõusime teisele kohale. Kadarbiku omad said seeläbi esimeseks.

Alljärgneval pildil osutan ma kotil olevale kirjale, nimelt taheti meile anda alguses kolmanda koha auhind.

Kuna Matkasport otsustas sel aastal 25h Icebugi võistluse ära jätta, aga kuupäev oli broneeritud, tuli teha alternatiivne seiklus.

Rajameister Elo kostitas meid järgmise kirjaga: Talveseiklus I, toimub 13.märts 2010

Kokku tuli 3 tiimi: võrukad Sixten ja Hillar Irves, Kaido Hallik ja Medisoft olid otse loomulikult nagu 5 kopikat kohal kui midagi sellist nende kodu külje all toimub ja siis kaugelt kandi rahvas: Twister Ekstreem Adventure Team – Erki-Leivo-Tiit.

Elo luges meile 15min enne starti sõnad peale ja andis pataka kaarte.

1. suusk või jooks – 5,5km

Stardis anti valida, kas proloog teha suusaga või joostes – kuna lumel oli kõva koorik peal polnud kahtlustki suusavaliku osas. Medisoft ainukesena valis jooksu, mis tõi neile ca miinus 0,5h vahe sisse teiste tiimidega võrreldes.

Millega me aga arvestanud polnud, olid suusakepid. Me arvasime, et oleme ju kõvad profid ikka ning siis peavad ju suusakepid ka samasugused välja nägema. Tegelikult olime nendega püsti hädas sest poppidel keppidel ju kulpe peaaegu polegi. Sest tõukamise asemel läksid kaikad läbi lume nagu oleks see sulavõi olnud.

Esimesel etapil oli antud mingi ebamäärane piirkonna kaart kust oli vaja leida 5 punkti lihtsalt kirjelduse järgi – näiteks Kelgumägi, kitsevälu, Palumäe vaateplatvorm, Kupatsimägi jne. Et asjast sotti saada, tuli leida tee äärest kohalikud turistidele mõeldud kaardid ning nende alusel siis püüda ülalkirjeldatud kohti leida.

2. ratas – 21,5km

Rattad olid ootel, kuid enne tuli suusad Elo auto boxi visata, kuna need pidid jõudma järgmisesse suusa-alasse.

Esimene ratas oligi põhimõtteliselt  läbi Taevaskoja otse Mammaste suusaradadele.

3. suusk Mammastes – 7,8km

Seal ootas meid juba tuttav Elo, kes andis meile suusad ning suhteliselt tühja kaardi. Meie eesmärk oli  leida kohalikelt suusaradadel 5 punkti ning teha kaardile nõelaga märge selle kohta, kus punkt asub. Selles ülesandes oli mitu huvitavat muutujat:

1. meil polnud aimugi kuidas kulgevad kohalikud suusarajad
2. leides punkt, tuli looduslike tunnuste põhjal oma koht tuvastada kaardil
3. üks punkt (nagu hiljem välja tuli) oli kellegi poolt tuuri pandud

Igatahes startisime suusaradadele müõni minut hiljem Sixtenist ning Medisoft jõudis ca 20min peale meid.

4. Ratas – 42,1km

Nüüd hakkas üks hirmus uhamine mööda kohalikke teid. Suusast tulles jokutasime veits, kuna tahtsime Sixtenile taas paariminutise edumaa anda.

Igatahes ühe punkti juures, mille legend oli “siin oli kunagi maja” vaatasime, et punkti ei lähe jälgi, külla aga lähevad jäljed kõrval asuva vare juurde. Kaardi järgi aga see on vale vare. Tuhlasime ka igaks juhuks seal vales kohas Sixteni jälgedes – aga Elo ei olnud seekord siiski punkti valesti pannud.

Läksime siis tagasi õige vare juurde ja saime punkti. Kuid omavahel arutasime, et Sixtenil on see punkt ainult sellisel juhul võetud kui ta on vahepeal lendama õppinud kuna jälgi sinna ei läinud.

Olime hämmastuse ääre peal ja ei suutnud mõnda aega uskuda oma silmi et ta läks edasi ilma selle punktita. See tähendas ju automaatselt seda, et nad langesid ajaliselt 1h võrra. See aga neid ei seganud, kuna kahestel tiimidel oli omaette arvestus ja esimeseks tulevad nad igal juhul.

Igatahes nägime neid vilksti siin ja seal pidevalt.

5. Orineteerumine, trekking – 2,8km

Elole jäid hiljutisest Läti võistlusest nii head mälestused, et ta tegi meile ka metsa orienteerumisraja, mida tuli läbida üle poole sääre ulatuva lume.

Siinkohal aga oli Tiidul selge eelis, ta sai endale kohe hüüdnimeks Jeesus ja Jumala poeg, kuna ta on nii kerge et ta vaevalt lumekoorikut riivates lendles üle väljade. Meie Erkiga seevastu astusime kõik sammud korralikult põhjani välja. Poole orienteerumise pealt saime lambid süüdata.

6. Ratas - 5km

Nüüd oli vaja rattaga jõuda lihtsalt Vooremäe juurde, kus ootas meid taas Elo oma katuseboksiga ning saime taas suusarajale.

7. suusk – 8,4km

See suusk oli selle võistluse jooksul minu lemmik-etapp. Meil oli vaja läbida 8,2 km pikkuna suusarada, mis käis kogu aeg sika-saka üle Vooremäe ning pidime leidma raja äärde paigutatud 8 punkti ja oma kaardile märked tegema.

Rada oli mõnus, kogu aeg kas piinavalt pikk tõus või laskumine kirjaga “kiire laskumine”. Huvitavaks tegi aga selle raja see, et hakkas sadama tihedat valget lund (nojah, ega ma polegi näinud, et musta lund sajaks) ja nägemisulatus muutus vaevalt 1 meeter oma ninast ettepoole + pealamp peegeldas helvestelt tagasi ja tekitas topelt raske olukorra.

Sõitsime nagu mingis müstilises ei kusagil ja jõllitame piinliku korralikkusega mõlemat rajaserva, et mitte punktist mööda panna. Elo ütles, et kui shortcut-e tead siis võib selle raja ka 5km-ga läbida, me aga olime siin kõik esimest korda ja ei hakanud enda elu pimedas metsas ja tihedas lumesajus keeruliseks tegema ning sõitsime piinliku täpsusega kogu 8,2km läbi.

Kui tõusudel oli vaja korralikult tööd teha, siis tavaliselt järgneb sellele münus laskumine . kuid mitte seekord. Piiratud nähtavuse tõttu võtsime kõik laskumised hullult sahka pannes, et mitte kogemata end kuskilt puude otsast leida.

8. Ratas – 24,2km

Tagasi Elo juurde jõudes saime uue korralduse, rattas tuli võtta vaid viimane punkt ja siis sauna sõita. Kokku ca 24km.

Hiljem selgus, et kõik kolm tiimi tegid erineva rajavaliku. Meie võtsime pikkuse mõttes keskmise, kuid kindlapeale mineku ja sõidetavad teed – nii ka oli.

Sixten võttis ilmselt kõige lühema aga kerge riskiga seotud raja, mis ka realiseerus kuna ta jõudis punkti peale meid.

Medisoft võttis 100% kindla raja – mööda suuri teid ja kõige pikema.

Finiš

Mesikamäe tallu jõudes lehvitas meile aknast juba saunatanud ja rahulolevana rätikusse mässitud Elo. Saunatasime, sõime suppi, kooki, teed ning vaatasime kuidas Elo ruudulisel vihikulehel excelit tegi ja tulemusi paika ajas.

AITÄH ELO! Suurepärane Talveseiklus.
Kõik ülaltoodud fotod Elo kaamerast. http://picasaweb.google.com/108223533845113312712/TalveseiklusI 

Tiit: Talveseiklus I
Medisoft: Talveseiklus I
Tulemused ja kokkuvõte: 13.märts - Talveseiklus I ametlik pressiteade!

Oli alati meeldiv kõiki teisi tiime kohata,

Kokku olime rajal 10h18min, Sixten mõni minut kauem ja Medisoft sealt edasi veel 15 min kauem.

Koju jõudsin kell 3:00 paiku öösel ning mõtlesin, et kui ärkan hommikul üles lähen trenni ka. Nimelt kell 10:00 oli Haabersits rattapedede kogunemine et teha üks hooajaks valmistumiseks ühine rattatrenn.

Krt, ärkasingi – aga poleks ikka pidanud. Nimelt Haabersti-Keila Joa-Klooga-Keila-Keilajoa-Tallinn oleks olnud muidu täitsa OK. Peale seda kui aga selles lumes ja lägas oli sõidetud 80km, tõsteti keskmine kiirus 30-32-35 km/h ning ma pean ütlema, et selle paugutamisega tulemusena olin mina üks neist kes Tabasalus omale sobilikuma tempo võttis ja rahulikult 22-25 keskmisega kodu poole kulges.

Nii et kerge ja lõdvestav 94km rattasõitu tuli veel pühapäevaga otsa.

Võistlus nimega WAR 2010 Svanetia Run.

WAR – Winter Adventure Race, kestusega 25h, mille jooksul läbisime 183km. Temperatuur stabiilselt 0…+2 ning lumesügavus keskmiselt 40-50cm.

Tiimide järjestus:

1. Mountain Loghome ISC (Randy Korb, Urmo Alling, Mariann Sulg)
2. Myrakaruds (Heiti Hallikma, Tiit Pekk, Viivi-Anne Soots)
3. Twister Ekstreem Adventure Team (Elo Saue, Leivo Sepp, Tiit Tähnas)
…mõned Läti tiimid…
6. Medisoft Adventure Team (Kaido Hallik, Aigar Sirel, Eleri Hirv)
--veel paar Läti tiimi

Start, suusad – läti värk

1. etapp oli valik – suuskadel või jalgsi. Kaptenite koosolekul ütles Normunds, et 1. etapil on 95% suusarajad ning punktid on radade ääres.

Selge valik – suusad!

Suusarajad olid fantastilised, need olid lihtsalt inimeste poolt lume sisse tallatud teerajakesed. Siin radadel sirgusid noored läti suusakoondislased: raske treeningul, kerge lahingus.

Etapi lõpetuseks oli sisuliselt esikolmik välja selgitatud, vaid järjekord vajas enne finišit korrigeerimist.

2. etapp – ratta legend, jälle natuke läti segadust

Saime uue kaardi, kus peal fragment linnakaardist, et kuidas jõuda rattalegendi algusesse.

Tiit, meie kaardiguru, võttis suuna ja panime minekut. Lähenesime juba õigele kohale kui märkame seal tiirutamas juba eelnevaid tiime – mingi jama järelikult. Teeme ka tiiru ning peame targemaks võimla juurde tagasi sõita.

Seal on meil diskussioon stiilis “kui lätis miski ei pea, siis suund peab alati, me läksime õiges suunas” - “vaata kaarti, siin on näha raudtee, me ju tulime eile samuti üle raudtee – me peaksime teisele poole minema” - “näe, ma panen kompassi peale ja vaata nüüd ise, me peame ju minema hoopis sinnapoole”…

Nii me kulutasime üsna mitu minutit kui Elo teatas äkki, et “vaadake, kaardil on nimed peegelpildis”. Selge, kogu kaart oli peegelpildis, nüüd oli lihtne.

Pean ütlema, et väga hea hanekstõmbamine.

Kuidas panna suusad rattale:

Oluline on jälgida, et suusa libisemispinnad oleks väljapoole ja et sidemed jääksid täpselt nö. raami sisse. Sellise meetodiga ei takista suusad väntamist kogu komplekt espandri kummidega kiirelt paigaldatav ja eemaldatav.

3. etapp – raketišahtid, parim osa kogu võistlusest

Taaskord valik – suusad või jooks. NB! Suusad tuli rattaetapil kaasa vedada. Seekord valisime meie jooksu. Suusatiimid (1. ja 2. tiim) võtsid loomulikult suusavaliku. Kokkuvõttes kaotasime neile antud etapi 2h20min jooksul vaid 3 minutit.

Raketišahtide juurde jõudsime teise tiimina, nägime maas Heiti tiimi suuski rohkem aru pidamata sukeldusime pealampidega esimesest võimalikust kohast maa alla.

Esimene šaht – tohutu võimas maa-alune betoon-ehitis. Turnisime ümber šahti, vaatasime kõikidesse ümberkaudsetesse ruumidesse ning suundusime esimesse kordidori. Joostes koridori lõppu, avaneb seal täht, kust läheb ümberringi võrdsete vahedega 5 koridori. Jagasime ülesanded ning asusime kammima. Ülipõnev on tegelikult sellistes maa-alustes koobastes. Kuhati on see mitmetasandiline, ehk mõnest trepist saab järgmisele sügavamale levelile.

Ühe punkti leidsime suhteliselt kiirelt üles, teise saime kätte ühe raketišahti põhjast. Õnneks oli sinna ka köis korraldajate poolt pandud, seega oli vaid veidi turnimist. Komanda punktiga läks kõige kauem. Olime omast arust kõik levelid ja käigud läbi käinud kui märkasin ühe šahti põhjas köit. Naljaks oli see, et köis oli kinnitatud šahti põhja ning oli põrandaga paralleelselt. Juhtisin ka teiste tähelepanu sellele asjaolule, kuid asi oli kahtlane. Ronisime šahti sisse ning roomasime läbi ühe düüsi, kuid köis lõppes keset düüsi ning meie tulime sama targalt teiselt poolt välja.

Olime segaduses, Tiidule aga ei andnud see köis rahu ning ronis sinna düüsi tagasi ja varsti saabuski hüüd “punkt”. Hõikasin Elo ning roomasime veelkord sinna sisse. Punkt oli nimelt düüsi lakke pandud ja esmasel ronimisel õnnestus meil kõigil seda mitte märgata.

Kui enne võistlust arutasime, et raketišahtis oleks hea Randy persetunnet kasutada, mis alati punktid esimesena üles leiab siis seekord peale analüüsi võin öelda, et meie enda persetunne oli parim. Edu oli mõõdetav teiste tiimidega võrreldes vähemalt 20-25 minutit.

4. etapp – rattaga mööda teid uhamine

Tõstsime rattalt suusad vahetusalasse.

5. etapp – veel hullem rattaga uhamine

Jõudsime spordihalli. Nüüd oli üllatus – järgmisele etapile pääseb alates kell 21:00, meie aga olime kohal 20:42.

NB! Kolm esimest eesti tiimi olid taas koos. Panime priimusele tule alla, tegime kiir-pastarooga, sõime-jõime, vahetasime riideid ja ees ootas kõige pikem trekkingu etapp.

6. etapp – trekking lumes

Heiti ja Randy tiim lahkusid, meie tiim lahkus ca 10min peale neid.

See oli sisuliselt etapp, mille pärast olid pea kõikidel tiimidel räätsad kaasa võetud. Lõpptulemusena ei oskagi ma öelda kas keegi selle etapi tegi räätsadega, igatahes esimesed kolm tiimi otsustasid seda ilma teha.

Rajal olime aga ca tunni pärast esimesed, kuna 2 esimest tiimi olid otsustanud vahelduseks viga teha. Nüüd aga otsustasime kohe ka meie ise viga teha ning lasime need 2 tiimi taas ettepoole. Paarikümne minuti järel lükkasime aga taas sõbralikult koos jälge.

Huvitav oli aga see, et olles järele jõudnud Eesti tippitiimidele läks lahti nutt ja hala, et nemad siin lükkavad jälge ja meie muudkui tuleme siis mööda nende jälge. Ja kui Tähnas nüüd järgmise punktini ise rada ei tee siis nad ei ütlegi meile kes võitis naiste 30km sõidu. Aga see nutt ja hala oli lihtsalt seiklsussportlase nali millest me sel hetkel lihtsalt aru ei saanud.

Tähnas läks ette astuma ning tõmbas oma tempoga kogu rivi pikaks.

7. etapp – suusatamine, samuti lumes ja linnas

No tõesti, me ilmselt istuks ilma eesti suusasünonüüm Tiit Pekita ikka veel seal läti hangedes. Ta oli võimeline poolemeetrises lumes sellise tempoga suusajälge tegema, et taga sai vaevalt paaristõugetega tal sabas püsida.

Puhkus

Öösel oli ette nähtud kell 5:00 – 6:00 kohustuslik puhkus. Magada, riideid vahetada, süüa jne.

Kuna aga esimesed kolm tiimi jõudsid vahetusalasse kell 2:30 paiku, ei hakatud neid sealt siis ära ajama, vaid me saime ligi 3 tundi magada.

Eksole ju õiglane, tiimid kes eriti ei jõuam saavad tund aega puhkust. Tiimid aga kes võistlevad esikoha nimel, vajavad ja saavad rohkem puhkust :)

8. etapp – fotojooks linnas

Saime piirkondadega tähistatud kaardi ning fotod, tegime 1,5 tunniga Gulbene linna vaatamisväärsustele tiiru peale.

9. etapp – pikk ratas

See oli väga huvitav etapp, kogu aeg sõitsime rattaga. 5 tundi ja 63km.

Ja ausalt öeldes mina ei tea, mida need läti tiimid seal rajal teevad. Igatahes ka kõige lähemad läti konkurendid olid valgusaastate kaugusel.

Mountain Loghome ISC võitis kindlalt ja võimsalt. Meie tiim jõudis finišisse teisena, kuid meil oli ka viimases rattas üks punkt välja jäetud. Oleks Myrakarud õigel ajal jõudnud, oleksid nad väga kindla 2. koha saanud. Üks punkt oli aga tõsiselt raske ning see röövis neilt hulga väärtuslikke minuteid ja seeläbi jõudsid nad ca 15min peale kontrollaja lõppu ja 1 punkt võeti samuti maha.

Seega, punktide mõttes olid 2. ja 3. koht võrdsed, ajaline vahe 3min 48sek. Kuid ka meie tiimile valati õli tulle ning 1 punkt võeti maha asjaolu eest, et ühes varustuse kontrollpunktis ei süttinud meie ühel rattal tagumine punane tuli. Seega vahe tuli 1 punkt lisaks sellele 3-le minutile.

Mina olen meie tiimiga ülirahul. Tempo hoidsime kõigile kohasena ning tiimisisene meelestatus oli kogu aeg plusspoolel.

• Tiit: WAR 2010
• Medisoft: WAR 2010 - Läti, Gulbene
• Elo: 27.-28.veebruar - WAR, Läti, Gulbene
• Heiti: WAR 2010- tööõnnetus, WAR 2010- liidrid

Sellise nimega läheme Lätti.

Tegemist 24h kestva seiklusspordi võistlusega. WAR 2010 Svanetia Run.

http://www.raid.lv/piedzivojums/sac/016raid_war10/016raid_wa10_en_info.htm 

On sattunud nii, et hetke seisuga on Expert-rajal 4 eesti tiimi ning 5 läti tiimi.

Kõik kõvad tiimid on seekord väljas.
Raja kirjeldus:

Beat me!

Aga kuidas teisiti tugevaks saada, ikka ise peab trenni tegema.

WINTER XDREAM 2010 – varusutse valik

Xdreami talvine etapp toimus Jõulumäel ning oli näha et ilm tuleb jahedapoolne. Sellegipoolest ärgitasin ma tiimikaaslasi rattaid kaasa võtma, et stardis ju võimalik otsustada mililne valik (jooks, suusk, ratas) on hea. Kuna Elo ütles, et tema suuski kaasa ei võta ning ratast ei saa võtta, seega üks ala (suusk) langes kohe ära. Ratastega on mul head suhted, tõstsin siis kohe mitu tükki autosse.

 
foto: Anniki

START

Kui peale stardipauku meie tiim lõpuks kokku sai (igast tähtsad asjad olid ajada, näiteks suures majas vms.), jäi üle ainult pooltühja stardiala vaadata. Vaadanud kaarti ning eest ära jooksvaid tiime, oli ainuke loogiline valik nende kättesaamiseks ratas võtta.

RATTAPARANDUS

Tiirutasime veits suusaradadel, võtsime mõned punktid ja siis otsustas Maku ratta esimese porika hoidja ratta ja raami vahele keerata ning takistas täiega liiklust. Õnneks olid meil tööriistad kaasas - hea oli higiseid käsi jahutada ning ratast remontida. Külma käes muutuvad aga asjad hapraks ning me vabanesime brutal force meetodil sellest üleliigsest jubinast. Ratas sai kohe tükk maad kergemaks ning sõit jätkus.

Natukese aja pärast aga otsustas sama ratas, et hakkab nüüd “õpperattaks”, mis tähendas seda, et pedaalid käisid vabalt ringi mõlemas suunas. See oli märksa põnevam probleem. Tirri sees on nimelt väikese konnakesed, mida surutakse pisikeste vedrukestega ühe sakilise asja vastu, mille tulemusena tagurpidi vändates käivad vändad vabalt ning õigetpidi vändates haaratakse ratas kaasa.

Need konnad aga otsustasid, et sellises külmas nemad tirri sees hüpata ei soovi ja Maku võib ise oma rattaga edasi joosta või hüpata, kuidas soovib. Me kavaldasime nad üle. Põrutasime tagumist ratast vastu maad, nii et konn hüppas paika, siis kohe väntama hakates ja vaba tirri mittelastes oli võimalik sõita. Kui ilm oli soojaks –20 peale läinud, tuli ka konnadele eluvaim sisse tagasi.

KAARDILUGEJA

Super sooritus Maku poolt, kes suutis hommikusest kargusest ja rattaviperustest hoolimata meid eksimatult punkti viia. Eloga pidime lihtsalt ise tublid olema. Maanteel sõitsime 22-24 km/h ja kuradi külm oli ees tuult lõigata. Kui mõnes kohas Maku minu ees sõitis, tundsin end kui soojas kiiktoolis.

METSAS, RABAS

Kaardi alumises otsas oli paljud punktid meie est metsa pandud ja paraku pidime ikka ise neile sinna rabasse järgi minema.

Nüüd aga juhtus päeva lõpuks selgunud traagilisim sündmus. Maku astus rabas jala märjaks. Võistluse lõpuks oli see täiesti tundetu ja selgelt külmakahjustustega. Palju ei puudunud, et oleksime pidanud talle auto kojuviimise teenust osutama. Kaja oli ääretult tubli ja aitas külmand jalga masseerida ning soojendas ta liigeseid.

FINISH

Rajal olime 5 tundi. Koht esialgu teadmata, ilmselt kusagil keskel – aga trenn missugune. Kiireimad jooksjad tegid raja 3 tunniga ja kohe teisel kohal suusatajad.

Tulemused, oleme üldarvestuses 33. kohal ning sega arvestuses 7. kohal. Kokku võttis maksimumpunkte 74 ning üldse lõpetas 147 tiimi.

Urmo saab linnukese kirja, et olid ka hullud rattamehed esindatud. Rattatiimidest olimegi ainukesed.

Me oleme valikuga jätkuvalt rahul sest saime nii ratta- kui jooksutrenni. Teised said ainult jooksu :-)

Kaja: Winter Xdream 2009- Twister Female pakaseline testvõistlusˇ
Risto Kiilberg: Winter Xdream 2010
Tiit Tähnas: Winter Xdream
Elo Saue: 24.jaanuar - teistmoodi Winter Xdream
Heiti: Winter Xdream 6
Andres Pae: Winter Xdream 2010

Pildid