Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

Kuna Matkasport otsustas sel aastal 25h Icebugi võistluse ära jätta, aga kuupäev oli broneeritud, tuli teha alternatiivne seiklus.

Rajameister Elo kostitas meid järgmise kirjaga: Talveseiklus I, toimub 13.märts 2010

Kokku tuli 3 tiimi: võrukad Sixten ja Hillar Irves, Kaido Hallik ja Medisoft olid otse loomulikult nagu 5 kopikat kohal kui midagi sellist nende kodu külje all toimub ja siis kaugelt kandi rahvas: Twister Ekstreem Adventure Team – Erki-Leivo-Tiit.

Elo luges meile 15min enne starti sõnad peale ja andis pataka kaarte.

1. suusk või jooks – 5,5km

Stardis anti valida, kas proloog teha suusaga või joostes – kuna lumel oli kõva koorik peal polnud kahtlustki suusavaliku osas. Medisoft ainukesena valis jooksu, mis tõi neile ca miinus 0,5h vahe sisse teiste tiimidega võrreldes.

Millega me aga arvestanud polnud, olid suusakepid. Me arvasime, et oleme ju kõvad profid ikka ning siis peavad ju suusakepid ka samasugused välja nägema. Tegelikult olime nendega püsti hädas sest poppidel keppidel ju kulpe peaaegu polegi. Sest tõukamise asemel läksid kaikad läbi lume nagu oleks see sulavõi olnud.

Esimesel etapil oli antud mingi ebamäärane piirkonna kaart kust oli vaja leida 5 punkti lihtsalt kirjelduse järgi – näiteks Kelgumägi, kitsevälu, Palumäe vaateplatvorm, Kupatsimägi jne. Et asjast sotti saada, tuli leida tee äärest kohalikud turistidele mõeldud kaardid ning nende alusel siis püüda ülalkirjeldatud kohti leida.

2. ratas – 21,5km

Rattad olid ootel, kuid enne tuli suusad Elo auto boxi visata, kuna need pidid jõudma järgmisesse suusa-alasse.

Esimene ratas oligi põhimõtteliselt  läbi Taevaskoja otse Mammaste suusaradadele.

3. suusk Mammastes – 7,8km

Seal ootas meid juba tuttav Elo, kes andis meile suusad ning suhteliselt tühja kaardi. Meie eesmärk oli  leida kohalikelt suusaradadel 5 punkti ning teha kaardile nõelaga märge selle kohta, kus punkt asub. Selles ülesandes oli mitu huvitavat muutujat:

1. meil polnud aimugi kuidas kulgevad kohalikud suusarajad
2. leides punkt, tuli looduslike tunnuste põhjal oma koht tuvastada kaardil
3. üks punkt (nagu hiljem välja tuli) oli kellegi poolt tuuri pandud

Igatahes startisime suusaradadele müõni minut hiljem Sixtenist ning Medisoft jõudis ca 20min peale meid.

4. Ratas – 42,1km

Nüüd hakkas üks hirmus uhamine mööda kohalikke teid. Suusast tulles jokutasime veits, kuna tahtsime Sixtenile taas paariminutise edumaa anda.

Igatahes ühe punkti juures, mille legend oli “siin oli kunagi maja” vaatasime, et punkti ei lähe jälgi, külla aga lähevad jäljed kõrval asuva vare juurde. Kaardi järgi aga see on vale vare. Tuhlasime ka igaks juhuks seal vales kohas Sixteni jälgedes – aga Elo ei olnud seekord siiski punkti valesti pannud.

Läksime siis tagasi õige vare juurde ja saime punkti. Kuid omavahel arutasime, et Sixtenil on see punkt ainult sellisel juhul võetud kui ta on vahepeal lendama õppinud kuna jälgi sinna ei läinud.

Olime hämmastuse ääre peal ja ei suutnud mõnda aega uskuda oma silmi et ta läks edasi ilma selle punktita. See tähendas ju automaatselt seda, et nad langesid ajaliselt 1h võrra. See aga neid ei seganud, kuna kahestel tiimidel oli omaette arvestus ja esimeseks tulevad nad igal juhul.

Igatahes nägime neid vilksti siin ja seal pidevalt.

5. Orineteerumine, trekking – 2,8km

Elole jäid hiljutisest Läti võistlusest nii head mälestused, et ta tegi meile ka metsa orienteerumisraja, mida tuli läbida üle poole sääre ulatuva lume.

Siinkohal aga oli Tiidul selge eelis, ta sai endale kohe hüüdnimeks Jeesus ja Jumala poeg, kuna ta on nii kerge et ta vaevalt lumekoorikut riivates lendles üle väljade. Meie Erkiga seevastu astusime kõik sammud korralikult põhjani välja. Poole orienteerumise pealt saime lambid süüdata.

6. Ratas - 5km

Nüüd oli vaja rattaga jõuda lihtsalt Vooremäe juurde, kus ootas meid taas Elo oma katuseboksiga ning saime taas suusarajale.

7. suusk – 8,4km

See suusk oli selle võistluse jooksul minu lemmik-etapp. Meil oli vaja läbida 8,2 km pikkuna suusarada, mis käis kogu aeg sika-saka üle Vooremäe ning pidime leidma raja äärde paigutatud 8 punkti ja oma kaardile märked tegema.

Rada oli mõnus, kogu aeg kas piinavalt pikk tõus või laskumine kirjaga “kiire laskumine”. Huvitavaks tegi aga selle raja see, et hakkas sadama tihedat valget lund (nojah, ega ma polegi näinud, et musta lund sajaks) ja nägemisulatus muutus vaevalt 1 meeter oma ninast ettepoole + pealamp peegeldas helvestelt tagasi ja tekitas topelt raske olukorra.

Sõitsime nagu mingis müstilises ei kusagil ja jõllitame piinliku korralikkusega mõlemat rajaserva, et mitte punktist mööda panna. Elo ütles, et kui shortcut-e tead siis võib selle raja ka 5km-ga läbida, me aga olime siin kõik esimest korda ja ei hakanud enda elu pimedas metsas ja tihedas lumesajus keeruliseks tegema ning sõitsime piinliku täpsusega kogu 8,2km läbi.

Kui tõusudel oli vaja korralikult tööd teha, siis tavaliselt järgneb sellele münus laskumine . kuid mitte seekord. Piiratud nähtavuse tõttu võtsime kõik laskumised hullult sahka pannes, et mitte kogemata end kuskilt puude otsast leida.

8. Ratas – 24,2km

Tagasi Elo juurde jõudes saime uue korralduse, rattas tuli võtta vaid viimane punkt ja siis sauna sõita. Kokku ca 24km.

Hiljem selgus, et kõik kolm tiimi tegid erineva rajavaliku. Meie võtsime pikkuse mõttes keskmise, kuid kindlapeale mineku ja sõidetavad teed – nii ka oli.

Sixten võttis ilmselt kõige lühema aga kerge riskiga seotud raja, mis ka realiseerus kuna ta jõudis punkti peale meid.

Medisoft võttis 100% kindla raja – mööda suuri teid ja kõige pikema.

Finiš

Mesikamäe tallu jõudes lehvitas meile aknast juba saunatanud ja rahulolevana rätikusse mässitud Elo. Saunatasime, sõime suppi, kooki, teed ning vaatasime kuidas Elo ruudulisel vihikulehel excelit tegi ja tulemusi paika ajas.

AITÄH ELO! Suurepärane Talveseiklus.
Kõik ülaltoodud fotod Elo kaamerast. http://picasaweb.google.com/108223533845113312712/TalveseiklusI 

Tiit: Talveseiklus I
Medisoft: Talveseiklus I
Tulemused ja kokkuvõte: 13.märts - Talveseiklus I ametlik pressiteade!

Oli alati meeldiv kõiki teisi tiime kohata,

Kokku olime rajal 10h18min, Sixten mõni minut kauem ja Medisoft sealt edasi veel 15 min kauem.

Koju jõudsin kell 3:00 paiku öösel ning mõtlesin, et kui ärkan hommikul üles lähen trenni ka. Nimelt kell 10:00 oli Haabersits rattapedede kogunemine et teha üks hooajaks valmistumiseks ühine rattatrenn.

Krt, ärkasingi – aga poleks ikka pidanud. Nimelt Haabersti-Keila Joa-Klooga-Keila-Keilajoa-Tallinn oleks olnud muidu täitsa OK. Peale seda kui aga selles lumes ja lägas oli sõidetud 80km, tõsteti keskmine kiirus 30-32-35 km/h ning ma pean ütlema, et selle paugutamisega tulemusena olin mina üks neist kes Tabasalus omale sobilikuma tempo võttis ja rahulikult 22-25 keskmisega kodu poole kulges.

Nii et kerge ja lõdvestav 94km rattasõitu tuli veel pühapäevaga otsa.

Võistlus nimega WAR 2010 Svanetia Run.

WAR – Winter Adventure Race, kestusega 25h, mille jooksul läbisime 183km. Temperatuur stabiilselt 0…+2 ning lumesügavus keskmiselt 40-50cm.

Tiimide järjestus:

1. Mountain Loghome ISC (Randy Korb, Urmo Alling, Mariann Sulg)
2. Myrakaruds (Heiti Hallikma, Tiit Pekk, Viivi-Anne Soots)
3. Twister Ekstreem Adventure Team (Elo Saue, Leivo Sepp, Tiit Tähnas)
…mõned Läti tiimid…
6. Medisoft Adventure Team (Kaido Hallik, Aigar Sirel, Eleri Hirv)
--veel paar Läti tiimi

Start, suusad – läti värk

1. etapp oli valik – suuskadel või jalgsi. Kaptenite koosolekul ütles Normunds, et 1. etapil on 95% suusarajad ning punktid on radade ääres.

Selge valik – suusad!

Suusarajad olid fantastilised, need olid lihtsalt inimeste poolt lume sisse tallatud teerajakesed. Siin radadel sirgusid noored läti suusakoondislased: raske treeningul, kerge lahingus.

Etapi lõpetuseks oli sisuliselt esikolmik välja selgitatud, vaid järjekord vajas enne finišit korrigeerimist.

2. etapp – ratta legend, jälle natuke läti segadust

Saime uue kaardi, kus peal fragment linnakaardist, et kuidas jõuda rattalegendi algusesse.

Tiit, meie kaardiguru, võttis suuna ja panime minekut. Lähenesime juba õigele kohale kui märkame seal tiirutamas juba eelnevaid tiime – mingi jama järelikult. Teeme ka tiiru ning peame targemaks võimla juurde tagasi sõita.

Seal on meil diskussioon stiilis “kui lätis miski ei pea, siis suund peab alati, me läksime õiges suunas” - “vaata kaarti, siin on näha raudtee, me ju tulime eile samuti üle raudtee – me peaksime teisele poole minema” - “näe, ma panen kompassi peale ja vaata nüüd ise, me peame ju minema hoopis sinnapoole”…

Nii me kulutasime üsna mitu minutit kui Elo teatas äkki, et “vaadake, kaardil on nimed peegelpildis”. Selge, kogu kaart oli peegelpildis, nüüd oli lihtne.

Pean ütlema, et väga hea hanekstõmbamine.

Kuidas panna suusad rattale:

Oluline on jälgida, et suusa libisemispinnad oleks väljapoole ja et sidemed jääksid täpselt nö. raami sisse. Sellise meetodiga ei takista suusad väntamist kogu komplekt espandri kummidega kiirelt paigaldatav ja eemaldatav.

3. etapp – raketišahtid, parim osa kogu võistlusest

Taaskord valik – suusad või jooks. NB! Suusad tuli rattaetapil kaasa vedada. Seekord valisime meie jooksu. Suusatiimid (1. ja 2. tiim) võtsid loomulikult suusavaliku. Kokkuvõttes kaotasime neile antud etapi 2h20min jooksul vaid 3 minutit.

Raketišahtide juurde jõudsime teise tiimina, nägime maas Heiti tiimi suuski rohkem aru pidamata sukeldusime pealampidega esimesest võimalikust kohast maa alla.

Esimene šaht – tohutu võimas maa-alune betoon-ehitis. Turnisime ümber šahti, vaatasime kõikidesse ümberkaudsetesse ruumidesse ning suundusime esimesse kordidori. Joostes koridori lõppu, avaneb seal täht, kust läheb ümberringi võrdsete vahedega 5 koridori. Jagasime ülesanded ning asusime kammima. Ülipõnev on tegelikult sellistes maa-alustes koobastes. Kuhati on see mitmetasandiline, ehk mõnest trepist saab järgmisele sügavamale levelile.

Ühe punkti leidsime suhteliselt kiirelt üles, teise saime kätte ühe raketišahti põhjast. Õnneks oli sinna ka köis korraldajate poolt pandud, seega oli vaid veidi turnimist. Komanda punktiga läks kõige kauem. Olime omast arust kõik levelid ja käigud läbi käinud kui märkasin ühe šahti põhjas köit. Naljaks oli see, et köis oli kinnitatud šahti põhja ning oli põrandaga paralleelselt. Juhtisin ka teiste tähelepanu sellele asjaolule, kuid asi oli kahtlane. Ronisime šahti sisse ning roomasime läbi ühe düüsi, kuid köis lõppes keset düüsi ning meie tulime sama targalt teiselt poolt välja.

Olime segaduses, Tiidule aga ei andnud see köis rahu ning ronis sinna düüsi tagasi ja varsti saabuski hüüd “punkt”. Hõikasin Elo ning roomasime veelkord sinna sisse. Punkt oli nimelt düüsi lakke pandud ja esmasel ronimisel õnnestus meil kõigil seda mitte märgata.

Kui enne võistlust arutasime, et raketišahtis oleks hea Randy persetunnet kasutada, mis alati punktid esimesena üles leiab siis seekord peale analüüsi võin öelda, et meie enda persetunne oli parim. Edu oli mõõdetav teiste tiimidega võrreldes vähemalt 20-25 minutit.

4. etapp – rattaga mööda teid uhamine

Tõstsime rattalt suusad vahetusalasse.

5. etapp – veel hullem rattaga uhamine

Jõudsime spordihalli. Nüüd oli üllatus – järgmisele etapile pääseb alates kell 21:00, meie aga olime kohal 20:42.

NB! Kolm esimest eesti tiimi olid taas koos. Panime priimusele tule alla, tegime kiir-pastarooga, sõime-jõime, vahetasime riideid ja ees ootas kõige pikem trekkingu etapp.

6. etapp – trekking lumes

Heiti ja Randy tiim lahkusid, meie tiim lahkus ca 10min peale neid.

See oli sisuliselt etapp, mille pärast olid pea kõikidel tiimidel räätsad kaasa võetud. Lõpptulemusena ei oskagi ma öelda kas keegi selle etapi tegi räätsadega, igatahes esimesed kolm tiimi otsustasid seda ilma teha.

Rajal olime aga ca tunni pärast esimesed, kuna 2 esimest tiimi olid otsustanud vahelduseks viga teha. Nüüd aga otsustasime kohe ka meie ise viga teha ning lasime need 2 tiimi taas ettepoole. Paarikümne minuti järel lükkasime aga taas sõbralikult koos jälge.

Huvitav oli aga see, et olles järele jõudnud Eesti tippitiimidele läks lahti nutt ja hala, et nemad siin lükkavad jälge ja meie muudkui tuleme siis mööda nende jälge. Ja kui Tähnas nüüd järgmise punktini ise rada ei tee siis nad ei ütlegi meile kes võitis naiste 30km sõidu. Aga see nutt ja hala oli lihtsalt seiklsussportlase nali millest me sel hetkel lihtsalt aru ei saanud.

Tähnas läks ette astuma ning tõmbas oma tempoga kogu rivi pikaks.

7. etapp – suusatamine, samuti lumes ja linnas

No tõesti, me ilmselt istuks ilma eesti suusasünonüüm Tiit Pekita ikka veel seal läti hangedes. Ta oli võimeline poolemeetrises lumes sellise tempoga suusajälge tegema, et taga sai vaevalt paaristõugetega tal sabas püsida.

Puhkus

Öösel oli ette nähtud kell 5:00 – 6:00 kohustuslik puhkus. Magada, riideid vahetada, süüa jne.

Kuna aga esimesed kolm tiimi jõudsid vahetusalasse kell 2:30 paiku, ei hakatud neid sealt siis ära ajama, vaid me saime ligi 3 tundi magada.

Eksole ju õiglane, tiimid kes eriti ei jõuam saavad tund aega puhkust. Tiimid aga kes võistlevad esikoha nimel, vajavad ja saavad rohkem puhkust :)

8. etapp – fotojooks linnas

Saime piirkondadega tähistatud kaardi ning fotod, tegime 1,5 tunniga Gulbene linna vaatamisväärsustele tiiru peale.

9. etapp – pikk ratas

See oli väga huvitav etapp, kogu aeg sõitsime rattaga. 5 tundi ja 63km.

Ja ausalt öeldes mina ei tea, mida need läti tiimid seal rajal teevad. Igatahes ka kõige lähemad läti konkurendid olid valgusaastate kaugusel.

Mountain Loghome ISC võitis kindlalt ja võimsalt. Meie tiim jõudis finišisse teisena, kuid meil oli ka viimases rattas üks punkt välja jäetud. Oleks Myrakarud õigel ajal jõudnud, oleksid nad väga kindla 2. koha saanud. Üks punkt oli aga tõsiselt raske ning see röövis neilt hulga väärtuslikke minuteid ja seeläbi jõudsid nad ca 15min peale kontrollaja lõppu ja 1 punkt võeti samuti maha.

Seega, punktide mõttes olid 2. ja 3. koht võrdsed, ajaline vahe 3min 48sek. Kuid ka meie tiimile valati õli tulle ning 1 punkt võeti maha asjaolu eest, et ühes varustuse kontrollpunktis ei süttinud meie ühel rattal tagumine punane tuli. Seega vahe tuli 1 punkt lisaks sellele 3-le minutile.

Mina olen meie tiimiga ülirahul. Tempo hoidsime kõigile kohasena ning tiimisisene meelestatus oli kogu aeg plusspoolel.

• Tiit: WAR 2010
• Medisoft: WAR 2010 - Läti, Gulbene
• Elo: 27.-28.veebruar - WAR, Läti, Gulbene
• Heiti: WAR 2010- tööõnnetus, WAR 2010- liidrid

Beat me!

Aga kuidas teisiti tugevaks saada, ikka ise peab trenni tegema.

WINTER XDREAM 2010 – varusutse valik

Xdreami talvine etapp toimus Jõulumäel ning oli näha et ilm tuleb jahedapoolne. Sellegipoolest ärgitasin ma tiimikaaslasi rattaid kaasa võtma, et stardis ju võimalik otsustada mililne valik (jooks, suusk, ratas) on hea. Kuna Elo ütles, et tema suuski kaasa ei võta ning ratast ei saa võtta, seega üks ala (suusk) langes kohe ära. Ratastega on mul head suhted, tõstsin siis kohe mitu tükki autosse.

 
foto: Anniki

START

Kui peale stardipauku meie tiim lõpuks kokku sai (igast tähtsad asjad olid ajada, näiteks suures majas vms.), jäi üle ainult pooltühja stardiala vaadata. Vaadanud kaarti ning eest ära jooksvaid tiime, oli ainuke loogiline valik nende kättesaamiseks ratas võtta.

RATTAPARANDUS

Tiirutasime veits suusaradadel, võtsime mõned punktid ja siis otsustas Maku ratta esimese porika hoidja ratta ja raami vahele keerata ning takistas täiega liiklust. Õnneks olid meil tööriistad kaasas - hea oli higiseid käsi jahutada ning ratast remontida. Külma käes muutuvad aga asjad hapraks ning me vabanesime brutal force meetodil sellest üleliigsest jubinast. Ratas sai kohe tükk maad kergemaks ning sõit jätkus.

Natukese aja pärast aga otsustas sama ratas, et hakkab nüüd “õpperattaks”, mis tähendas seda, et pedaalid käisid vabalt ringi mõlemas suunas. See oli märksa põnevam probleem. Tirri sees on nimelt väikese konnakesed, mida surutakse pisikeste vedrukestega ühe sakilise asja vastu, mille tulemusena tagurpidi vändates käivad vändad vabalt ning õigetpidi vändates haaratakse ratas kaasa.

Need konnad aga otsustasid, et sellises külmas nemad tirri sees hüpata ei soovi ja Maku võib ise oma rattaga edasi joosta või hüpata, kuidas soovib. Me kavaldasime nad üle. Põrutasime tagumist ratast vastu maad, nii et konn hüppas paika, siis kohe väntama hakates ja vaba tirri mittelastes oli võimalik sõita. Kui ilm oli soojaks –20 peale läinud, tuli ka konnadele eluvaim sisse tagasi.

KAARDILUGEJA

Super sooritus Maku poolt, kes suutis hommikusest kargusest ja rattaviperustest hoolimata meid eksimatult punkti viia. Eloga pidime lihtsalt ise tublid olema. Maanteel sõitsime 22-24 km/h ja kuradi külm oli ees tuult lõigata. Kui mõnes kohas Maku minu ees sõitis, tundsin end kui soojas kiiktoolis.

METSAS, RABAS

Kaardi alumises otsas oli paljud punktid meie est metsa pandud ja paraku pidime ikka ise neile sinna rabasse järgi minema.

Nüüd aga juhtus päeva lõpuks selgunud traagilisim sündmus. Maku astus rabas jala märjaks. Võistluse lõpuks oli see täiesti tundetu ja selgelt külmakahjustustega. Palju ei puudunud, et oleksime pidanud talle auto kojuviimise teenust osutama. Kaja oli ääretult tubli ja aitas külmand jalga masseerida ning soojendas ta liigeseid.

FINISH

Rajal olime 5 tundi. Koht esialgu teadmata, ilmselt kusagil keskel – aga trenn missugune. Kiireimad jooksjad tegid raja 3 tunniga ja kohe teisel kohal suusatajad.

Tulemused, oleme üldarvestuses 33. kohal ning sega arvestuses 7. kohal. Kokku võttis maksimumpunkte 74 ning üldse lõpetas 147 tiimi.

Urmo saab linnukese kirja, et olid ka hullud rattamehed esindatud. Rattatiimidest olimegi ainukesed.

Me oleme valikuga jätkuvalt rahul sest saime nii ratta- kui jooksutrenni. Teised said ainult jooksu :-)

Kaja: Winter Xdream 2009- Twister Female pakaseline testvõistlusˇ
Risto Kiilberg: Winter Xdream 2010
Tiit Tähnas: Winter Xdream
Elo Saue: 24.jaanuar - teistmoodi Winter Xdream
Heiti: Winter Xdream 6
Andres Pae: Winter Xdream 2010

Pildid

Sest no nii kiiresti finišisse jõudnud pole me küll ühelgi võistlusel.

www.xdream.ee

Kogupikkus tuli meie tiimil 67km ning ajaliselt olime rajal mõni minut rohkem kui 6h. Koht üldarvestuses 32 ning segatiimide seas 10. positsioon. Tulemused

Saime 30min kanuu O-märkes trahvi, keeruline on seda aga tagantjärele kontrollida.

Asi hakkas kerglast pööret võtma juba siis kui meil oli esimene ratas-jooks-ratas läbi ning ma lugesin legendist Kajale ette palju on veel jäänud. Kuna see mahtus enam-vähem ühte hingetõmbesse, teatas Kaja “kõlab nagu polekski midagi”.

Ja nii läkski. sõitsime veel veidi ratast, juba oli kanuu, siis natukese aja pärast sai juba ujuma ning see oligi sisuliselt finiš.

Finišis polnud väsimust ega midagi, mine või õhtul trenni.

START

Rada algas hajutusega – iga liige sai oma raja, Kajal oli ainult otse mööda teed järgmisse, Alaril ja minul väikese kaarega. Valisime küll nii, et Alar saaks raskuselt Teise ja mina kõige pikema, kuid kokkuvõttes oli C-variant (Alaril) ikkagi kõige raskem ehk neid pidi kõige kauem ootama.

Mulle mõnes mõttes meeldis see esimene hajutus, kuna edaspidi tuli sõit nagunii oluliselt rahulikum siis vähemalt sellel lõigul tõmbasin gruppi ka 40km/h kiirustel :-)

VALIKORIENTEERUMINE

Oli väike jooksuke kus pisikese kaardi peal tuli läbida künklikku maastikku. Meie ajaks olid suured kiirteed sisse joostud nii et võrdlemisi lihtne.

TORN

Üks liige pidi torni ronima, tuvastama sealt vaatluse teel ühe hoone ning märkima selle kaardile. Seejärel köiel laskuma. Ma sain enda julgestajaks õnneks Holmbergi, kuna ta teadis mu kogemusi ja ei takistanud laskumist.

RATAS-JALGSI-RATAS

No oli lihtsalt üks jõumäng, orienteeruda polnud eriliselt vaja. Vahepeal oli lisaülesanne stiilis “targem kui 5B”, mille käigus me saime ühe trahvi ning ma pidin jooksma 25kg tõstekangi kettaga.

Ülesanne seisnes selles, et oli vaja järjekorda panna päikesesüsteemi planeedid, alustades kõige kaugemast. Toredaks tegi ülesande veel see, et nimekirjas olid ka sõnad “snickers, euroopa, titaan, phobos” jms lõbusaid väljendeid. Ilmselt mõne zombiks sõitnu võisid need korralikult segadusse ajada.

KANUU

Anti kaart ning oli vaja märkida +/-3mm täpsusega kallastelt leitud punktid kaardile.

JOOKS-UJUMINE-FINIŠ

Lihtsalt 5,5 km jooksu, järvele üks tiir ujuda, kaikaga üks pall läbi pisikeste väravate ajada ning oligi võistlus läbi.

Mina panen võistlusele hindeks 3+.

3 tuleb seepärast, et rada oli lühike ja kestis sama kaua kui keskmine B-rada. Kuid + saab selle eest, et päikesesüsteemi “targem kui 5B” lisaülesanne oli mängu toodud.

Tegemist oli justkui sprindivõistlusega.

Pildid Sulev Kraam: http://picasaweb.google.com/sulevkraam/ElvaXdream2009#

Seiklusvõistlusel http://www.arcticcircle24.com/ osalesid Eestist 2 tiimi: Team Leivo (Leivo Sepp, Randy Korb, Heiti Hallikma) ja Team Vaude Estonia (Silver Eensaar, Rain Eensaar, Riho Roopõld).

Ette rutates ütlen kohe ära, et Vaude tuli 3. kohale ning Team Leivo 5. kohale.

Kuidas me rahulolevatena 5. kohaga lõpetasime?

Võistlus koosnes viiest etapist:

1. Etapp: Rootsi ja tagasi
2. Etapp: Töömehe toimetamised
3. Etapp: Tagasi tsivilisatsiooni
4. Etapp: Vaade Pellole
5. Etapp: Viimane võitlus 6412501

Rootsi ja tagasi

  Esimese lisaülesandena tormas meie esivõistleja Randy koos ülejäänud tiimide esindajatega jõkke ning tõi sealt välja hulpiva 0,5L CocaCola pudeli kirjaga 29, kust leidsime esimese etapi kaardi.

Selge, algatuseks oli vaja kanuuga väikesel jõepiirkonnal risti-rästi kühveldada. EMIT (ehk üks igavene kobakas nn. SI-pulk) oli Randy käes seega tema jooksis sisse-välja, ümber-ringi.

Seejärel keerasime nina Ruotsi kunni poole ning kühveldasime koos teistega allavoolu minekule. Ees ootas 3km pikkune üllatusjooks mille käigus tegime sõbralikult koos Vaudega üllatuslikult 14 min viga. Üks punkt oli tee äärest nähtav ainult teisest suunast joostes. Kuna seitse esimese otsa tiimi said selle punkti peatumatult kätte siis ma arvan nad jooksid nii, et üks vaatas paremale, teine vasakule ja kolmas jooksis selg ees ning vaatas tagasisuunal paremale-vasakule.

Saime viimaks rulluisud jalga, kepid kätte, EMIT rändas Leivo näppu ning teele. Esimesse punkti minnes oli mul ees üks tütarlaps, kes pidi olema väga kõva suusataja tavaelus (ilmselt kõik soomlased on), sest mul oli ikka kõva tegu et temast mööda libiseda. Temal olid 90mm rattad ning suusakepid, minul 100mm rattad ja samuti kepid, kuid pelgalt keppidega tõugeldes ma tast mööda ei saanud. Enne punkti suutsin ta siiski maha raputada aga punktis olime taas koos, sest teate – ma ei suutnud seda EMIT-t kuidagi sinna pesasse õiget pidi saada. Aga õnneks oli tegemist toreda girliga kes mu EMIT-i õiget pidi pessa surus.

Siinkohal pean ütlema, et krobelisel ja veeloikudega kaetud asfaldil oli suusakeppidest palju abi. Ja mida punkt edasi, seda ladusamalt sujus mul iseseisvalt EMIT-i kasutamine.

Tegime veel mõned rulluisu tiirud, kohtasime oma Support Crew-d (ehk eesti keeles support kräu – Kaja, Maare). Nemad muidugi ei saanud sugugi aru, et mis meil viga on ja miks me alles 8-10. positsioonil oleme.

Siis aga jätsime Rootsiga hüvasti ning mõlasime tagasi Soome poole. Seekord siis 6 km ülesvoolu, mis sugugi väike polnud. Kui rootsi pool üllatas meid ennist ühe punktiga siis nüüd mõtlesime kõiki teisi tiime üllatada. Ja see läks meil korda.

Nimelt ühte kanuupunkti hiilisime nii osavalt ümber saare, et hiljem kõik ülejäänud tiimid üllatusid, et kuidas me jälle neist tagapool oleme. Soome tagasi jõudes ning rattale minnes olime isegi Vaudest tagapool :-)

Ratas ja jooks

Teise lisaülesande käigus jooksis Heiti mööda kaljut üles ning pidi siis kibekähku mööda köit alla järve laskuma ja tagasi ujuma. Võta aga näpust – esiteks tuli üleval Vaude järel laskumise järjekorras seista ja teiseks arvasid julgestajad soomlased, et Heiti ei tea laskumisest midagi ning teda tuleb turvaliselt 10cm kaupa alla julgestada. Seega mõnusast köiesõidust jäi alles aeglane tiksumine. Õnneks tagasi ujudes võis köie lahti võtta ning siis ei takistanud tema liikumist enam miski.

Samal ajal oli meil Randyga mõnus tegevus käsil, jagasime armulikult kõikidele lõpututele lapimaa sääskedele süüa. Vaude määris end samal ajal Offiga kokku, me küll agiteerisime neid, et nende väikeste kotikeste sisu on pigem söömiseks aga nad ei võtnud meid kuulda.

Siis toimus huvitav ala, jalgrattaga legendorienteerumine. Stiilis: Keera vasakule mäkke, sõida mööda kivist (muide nende mäed on kive paksult täis), keera kõvera männi juurest alla (kõik männid olid seal metsas kõverad), kui oled soo algusesse jõudnud siis keera ümber ja vaata tagasi, märkad ühte paremale keeravat teed, möödu majadest (see oli kõige loomingulisem koht, nimelt majade asemel olid kümnekonnast lauast koosnevad kokku vajunud ja vaevu metsast eristuvad osmikud) jne. Igatahes tegime selle Randy juhtimisel suurepäraselt ära.

Ja siinkohal tulebki see moment, millega Vaude on meile ühe punkti sees, nimelt sattusime legendorienteerumise tagasiteel nendega kokku ja andsime väga otsesed vihjed punkti leidmiseks. Meie vihje kasutamise tagajärjel jõudsidki nad kolmandale kohale finišis.

Seejärel ootas meid ees lugematul hulgal tõuse ja laskumisi, üks vahepealne orienteerumisjooks ning jõudsimegi vahetusalasse, kust pidime asuma taas kanuudele.

Töömehe toimetamised

Nüüd algas aga seiklus. Nimelt vahetusalasse olid meil saadetud söögid-joogid ja järgmiste etappide kaardid. Kohapeal selgus aga, et meie vahetusala kott pole kohale jõudnud.

Vau!

Korraldajad sebisid imekiiresti meile kamba peale ühe 1,5L pudeli CocaColat ja püüdsid ka muul moel abivalmid olla. Kogu raja suurimaks abiks meie isikliku support kräu poolt oli aga sel hetkel kohal olemine. Kaja jooksis 3:50 min/km  bussi poole ja sama kiirelt sealt võileivamaterjalidega tagasi. Ja siis võlusid nad Maarega meile imekähku uued võikud, korraldajad leidsid ka õnneks sama kähku meile uued järgmiste etappide kaardid.

Kuigi me olime siinkohal täiesti veendunud, et meil on veidi aega ja et küll varsti Vaude ka jõuab, selgus meid sel hetkel šokeeriv tõsiasi, et nad olid just kanuusse läinud. No kuidas see sai nii olla??? Nad olid ju pidevalt 10min taga. Hiljem selgus aga, et nad olid ühe rattalõigu läbinud ratas õlal, meie samal ajal mööda korralike teid tulistanud.

Nüüd olime siis oma kanuu väljumisega 7. kohal. Ees ootas 12,5 km, millest pool oli kahe järve peal ja teine pool neid ühendava ojakese peal. Vot see oli alles lahe jõgi, nii kitsas ja käänuline et vaevu mahtus mõlemalt poolt mõlaga tõmmata, kuid samas võrdlemisi kiire vooluga.

See aga toimus öösel kell 2 – pimedas? Oh ei, päike paistis ja peegeldus mäekülgedelt.

Vahepeal ronisin oma keskmiselt kanuupositsioonilt maha ja jooksin kaldal, et kanuu paremini üle kivide libiseks.

Järgmine oli 22 km jooksu, sinka-vonka kanuu algusesse rataste juurde tagasi.

Tagasi tsivilisatsiooni

Jõudes oma 2h20min kanuu ja 3h50min jooksuetapilt tagasi vahetusalasse, oli ka meie kadunud kott vahepeal sinna jõudnud. Pakkisime kaasa geelid-batoonid ning lahkusime kiirelt edasi.

Sõtkusime rattad järgmise orienteerumisjooksu poole. Siin võtsime nö aja maha ja tegime ka mõned vead. Enne jooksu algust oli vahe 15min st. sama mis 8 tundi tagasi, kuid seda orienteerumislõigukest tegime täpselt 53 minutit kauem. Vaude aeg 1:07, meil seevastu 2:00. Küll see tsivilisatsiooni jõudmine pidi ikka raske olema.

Vaade Pellole

Selle etapi näol oli tegemist lühikese (~9 km) ja suhteliselt kerge orienteerumisjooksuga. Selle jooksime 50 minutiga läbi.

Vaid üks tipp pesitses enne viimast laskumist ja ülla-ülla, seal oli meid taas support kräu ootamas.

Pean ütlema, et nad olid üldse igal pool ja igal ajal olemas, ehk väga tubli kiitus meie toetajatele Kajale ning Maarele.

Viimane võitlus

See koosnes kahest alast. Rulluisuga jõe kõrval 12km ülesvoolu ning kanuuga allavoolu finišisse tagasi.

Kõik meie konkurendid olid eespool veidi liiga kaugel (4. koht oli 20 min enne meid) ja tagantpoolt polnud kedagi enne 1h tulemas, seega finišispurt oli pigem näiline.

Igal juhul saime kiita, et kõige kergema ja tempokama sammuga lõpetajad olime. Enne meid finišeerujad olid tulnud jalad harkis komberdades.

____________________

Väga lahe võistlus oli. Mulle meeldis sellisel moel ja intensiivselt pingutada. See polnud enam segavõistkonnaga kerge matkake vaid oluliselt tõsisem liikumine koos eesti seiklusspordi eliidi hulka kuuluvate tegijatega.

Kõikide võistkondade liikumisteid saab vaadata siit lehelt: http://jatko.vpalvelin.com/~pekvari/java/index.php?javaid=41 
Seal saab analüüsida oma tulemusi.

Support Kräu lugu: Arctic Circle24 ehk polaarjoone taga supportkräud tegemas

Maare tehtud pildivalik asub siin: http://heiti.planet.ee/index.php?idPage=10258

Tulemused

http://www.arcticcircle24.com/

Nimest saab ilmselt aru, et tegemist on 24h võistlusega. Kuigi tagumiste ajad võivad minna ka kuni 36h-ni välja.

Head sõbrad tegid mulle pulmas pakkumise (pulma järelkajad) millest oli raske keelduda ning nüüd ongi tiiminimeks pandud “Team Leivo” koosseisus Leivo, Sepp, Heiti Hallikma, Randy Korb.

Start käesoleva nädala reedel kell 15:00.

Taskid:

• Running/Orienteering 7:50
• Mountain biking 7:00
• Paddling 5:00
• Inline Skating 1:40
• Special tasks and quests 0:15

Huvitavamärkusena oli korraldajate poolt ära märgitud, et “ööd on meil siin valged” - ehk pealampi sisuliselt vaja ei lähe, vaid kaardilugemiseks.

Tegevus toimub teisel pool pöörijoont, kus suvel on aeg mil päike ei loojugi.

www.xteam.ee

Taas oli rajal ekstreem.ee (Leivo ja Kaja) ning tuli täna 4.juulil toimunud XT-seikluses 3. kohale. Samuti tulime üldarvestuses 3. kohale (st. siis kahe võistluse peale kokku).

Tegelikult oli seda lihtne saavutada, kuna segatiime oli rajal vaid 10-e ringis.

Tähelepanuväärne on, et täpselt sama kolmik ja samas järjestuses kes võttis tänase segatiimide pjedestaali kohad, võttis seda ka üldarvestuses.

Seega: 1. koht SW (Ruth Vaher ja Aleksander Suur), 2. koht Pure Energy (Arvo Ambel, Siiri Mere) ja 3. koht Ekstreem.ee (Leivo Sepp, Kaja Sepp).

Tulemused: http://www.xteam.ee/2etapp/results.htm

http://cid-322f8d75bd36db00.skydrive.live.com/browse.aspx/2009%20Xdream%20II 
Minu meelest parimad positsioonid tulid metsalugemise lisaülesandest.

Selline tore tiim ekstreem.ee oli seekord:

Ja Leivo lõpetamas

Esialgselt planeeritud 50h ja 328km pikkune võistlus (50h ja 328km tulemas on- Adventure Race Slovenia) osutus tegelikkuses hulga lühemaks ja kiiremaks.

Team VAUDE Estonia (Siiri Mere, Reigo Luurmees, Sven Liivand, Leivo Sepp)

Enne starti tehti kõikide tiimidega intervjuud, meie ütlesime oma tutvustuses et “we like bad weather” – “so, you are waiting tomorrow” – “yes!”.

Ilm Ljubljanas ning stardipäeval oli 30 kraadi kuid järgmisel päeval pidi kallama vihma ning olema 10-15 kraadi. Kuna me pole mägede inimesed, erinevalt sloveenlastest, tsehhidest, poolakatest, prantslastest jne, pidime leidma endale tugevuse, mis muudab teised nõrgemaks – ning selleks oligi halb ilm.

Alljärgnevalt panen kirja ülevaate tegemistest, vigadest, vahetusaladest, kõik ajad on minutitäpsusega GPS-trackist. Kui märgin aega, siis need väljendavad kulunud aega stardist.

Kõik kaardid olid mõõtkavas 1:50 000, seega kohati üllatusterohked.

Kaasas pidime terve võistluse jooksul kandma kiivrit ja jooksutosse. Ehk, trekkingu ajal oli kiiver kotis, rattasõidu ajal olid tossud kotis. Rattakingad olid ainukesed, mida sai koos rattaga jätta.

START

Start anti Ljubljana linnast, kõrgusel 300m. Ma nimetan alljärgnevalt olulisemates kohtades kõrguseid juurde kuna see omab ääretult suurt tähtsust selliste võistluste juures.

Kogu punt pani väikseid tänavaid mööda jooksma kuni jõuti esimeste tõusudeni, seal võeti tempo maha, kuna pole võimalik joosta sellises kuumuses mitusada meetrit mäkke. Otsustasime algul teiste järgi võtta ja ise mitte leiutama hakata, kuna tegemist ikkagi pealinna küljega ning ilmselt kohalikud teavad täpselt kuhu liikuda.

Võta näpust, siin tegime kohe oma esimese vea, nimelt 25 minutil avastasime ennast koos paljude teistega vale künka otsast, lülitasime sisse GPS-i, olime natuke aega peata kuid kohe lugesime ennast ka õigesse punkti välja. Viga kokku 3min.

Järgmises punktis anti uued detailsed orienteerumiskaardid (1:10 000) ning jagasime tiimi kaheks: Reigo-Leivo ja Siiri-Sven, esimestel pikem rada, teistel lühem.

ESIMENE TÕUS

4. punkti minek oli tõus otse 900m peale. Tuletan siinkohal meelde, et päike lõõmas, kuumust oli ca 30 kraadi ning ilm oli täiesti tuuletu, seega vedelikku kulus jõudsalt kuid üles saime. Ei lasknud ennast kordagi häirida ka sellest, et nii mõnedki tiimid panid päris hea tempoga meist tõusul mööda.

Üleval pidi võtma spetsiaalse pitsati ning ühele kaardile templi lööma, seejärel väike puhkus ning allaminek (tippu jõudsime 2:04 -  3min puhkust ja lahkusime 2:07).

Nüüd ootas ees laskumine ratta vahetusalasse, mis asus 370m peal.

RATAS

Jõudsime 2:43, vahetasime püksid (jaa, me kõik vahetasime jooksu ning pehmendusega rattapükse). Lahkusime ratta-alast 2:50, seega 7min vahetusalas. Vahetusalas olime 6-7. positsioonil.

Kaarditööd tehes olime välja valinud marsruudi, ette rutates pean ütlema, et see polnud kõige parem, kuid me maandasime selle valikuga oma riske. Nimelt polnud meil teedeklasside kohta eriti palju aimu ning seetõttu olime valinud tee, mis on kindlapeale hea, kuid teeb ringi. Tagantjärele infoga oleksime teise ja otsesema valiku teinud.

Seega, kõigepealt oli tõus 370m pealt 680m peale, seejärel tagasi laskumine 400 m peale, et uuesti tõusta üles, kuid nüüd juba 1100m peale.
Esimene tõus oli suhteliselt lauge ning puhkust ei vajanud, kuid teine tõus läks päris järsuks kätte ära ning kokku tegime puhkepeatusi 16 min ulatuses.

NB! rattamaailmas olla vaikselt sisse tulemas suundumus, et esimese kolme hammasratta asemel on kaks, et peaks piisama küll ja eks ikka kaalu kokkuhoidmise pärast.  Siin Sloveenias aga sõitsime mäest üles eest kõige väiksema ning tagant kõige suuremaga, ehk siis minu jaoks on sellistel võistlustel väga selgelt vaja ees kolme hammakat (ehk ka kõige väiksemat).

Tippu jõudsime 5:54 ning puhkasime enne laskumist 6 min, seega koos tõusul tehtud puhkepeatustega kokku 22min niisama passimist! Praegu ma mõtlen, et miks pidi enne laskumist üleval puhkama, laskumine on ju ise puhkus ning sealt oleks võinud kohe edasi kütta.

Igatahes olime positsioonil 10-11, seega puhtalt oma rajavalikuga (ringi minekuga) olime kaotanud 4-5 kohta.

ULMELISED KIIRUSED – 80km/h

See on nii minu kui ka meie tiimis kõikide isiklik kiirusrekord rattaga. See tempo on nii uskumatult kiire - seda oli võimas, ohtlik ja ekstreemne, kui ratas tormab mäest alla. Minul isiklikult olid all Racing Ralph tubeless, rõhuga 2,5 ees-taga. Seega siledama kummiga oleks võinud veelgi kiirema hoo saavutada.

Seal muide oligi üks kohalik FS-mees (full suspension ehk täisamort ehk esimene ja tagumine amort), kes lihtsalt sõitis mäest üles, et siis funnida ning meeletu kiirusega alla tulla. Mina julgesingi peaasjalikult tema eeskujul sellist tempot lasta kuna tee oli siiski kergelt kurviline ja meie jaoks tundmatu.

KAJAK

Vahetusalasse 360m peal jõudsime 7:33, vahetasime riided, pakkisime asjad ning jõele saime 7:42. Ehk siis vahetusalas kulus 9 min.

Kajaki keskel oli GPS-orienteerumine. Maabusime 8:30, vahetusalas kulus kokku 20min. Selle aja jooksul: panime punktid GPS-i sisse, kandsime punktid kaardile (oluliselt lihtsam orienteeruda), vahetasime GPS-l patareid, Reigo-Leivo andsid kogu oma varustuse (seljakotid) Sveni-Siiri kätte, kes võisid otse järgmisesse kajaki algusesse minna.

Reigo ja Leivo tegid GPS-orienteerumise ligi 10km pikkuse raja. Kõige hullem ja kiirust pärssivamana oli siin asjaolu, et ühes kottidega olime ära andnud ka oma joogitagavarad. Sest nüüd oli see siin siiski tagasi tõmbuvas leitsakus suhteliselt piinarikas jooks.

Tagasi uude kajaki algusesse jõudsime 10:34, lonks juua ning 10:37 olime taas kajakiga vee peal. Vahetusala 3 min.

TREKKING

Kajaki lõppedes ootas meid nö. suurem vahetusala koos kastidega. Söögi, joogi, varustuse, riietega. Olime kõrgusel 330m.

Kajakilt maabusime 10:57 ja kastide juurest edasi liikusime 11:21. Seega vahetusalas kokku 24 min.

Siia vahetusalasse jäid muide esimesed 4 tiimi kes katkestasid ning põhjuseks oli päev otsa kestnud kuum päike.

Vahetusala tegevused: ronimisvarustuse lisamine kotti, matkakeppide võtmine (esimese trekkingu tegime ilma keppideta), söömine, sokkide vahetus, öiste/soojemate riiete kaasavõtmine, söögivarude täiendamine, pea- ja rattatulede kaasahaaramine. Kokkuvõttes: seljakott sai tunduvalt raskem ja mahukam kui see oli varem.

Trekkingul müttasime koos ühe Sloveenia tiimiga. varsti aga tegime kingapaela peatuse, et nad eest ära läheksid ja mitte meie järel ei liiguks. Pimedas metsas on võimalik väga lihtsal moel suuri vigu teha ning etterutates pean ütlema, et need samad sloveenlased üksi jäädes kohe tegidki, sest rohkem me neid ei näinud :-)

Kuid ega ka meil ilma vigadeta läinud, ühe teeotsa leidmisega tegime 4min viga ja ühe tõusu alguse otsimisega tegime 11min viga.

KÖIETÖÖ

Ronimispunkti jõudsime 14:05 ning lahkusime sealt 14:15, olime 625m kõrgusel. Ma olen selle 10 min väga rahul – selle ajaga saime peale vööd, joosta mööda treppe 35-40m torni ja sealt alla laskuda.

Olime 6. positsioonil. Ette rutates pean ütlema, et seesama positsioon saatiski meid võistluse lõpuni.

Mäe otsast laskumisel tuli ka üks kaardilugemise mõttepeatus, kus otsustasime jätkata mööda “punast rada”, risti üle suurema tee. Kuid selle mõtlemiseks kulus aega 6min.

RATAS 2

Jõudsime alla linna 310m nö baaskõrgusele ajaga 15:28, jätkasime 15:42. Vahetusalas kulunud aeg 14 min. See oli joogivarude täiendamine, pükste vahetamine, kaardi seadmine.

Vihma hakkas sadama, ronisime ratastega mäkke ning jõudnud 665m peale lisasime enne laskumisele asudes riideid. Kuni sinnamaani olime lühikeste käistega. Riiete vahetus mäe otsas 9 min. Nüüd laskumine alla 430m peale.

NB! see laskumine oli ka loomulikult kiire, kuid vaheldumisi mööda asfalti ja kruusa, kuid mis põhiline, päris tugevas ja lakkamatus vihmasajus – seega senisest tunduvalt ohtlikumad kurvid laskumistel.

430m pealt algas uuesti tõus ning trekkingu algusesse 910m peale jõudsime 18:22.

TREKKING

Olles jõudnud 18:22 läbimärgadena hommikuhahetuses mäkke, panime endale selga kõik kaasasolnud kuivad ja märjad riided (justnimelt, ka märjad – sest eelnevalt rattaga laskumisele minnes sai mõned märjad asjad kotti topitud). Ronimisvarustuse, kiivri ja kingad jätsime rataste juurde maha (see oli ka ainuke koht kus neid sai maha jätta), ning jätkasime trekkingut 18:44.
Vahetusalas viibisime kokku 22min.

Poolel teel järgmisesse punkti helises telefon, kui mahti sain võtsin välja ja uurisin, et mis riigi algus võiks olla 358. Lõpuks leidsime paberi kust lugesime välja, et tegemist on Sloveeniaga – selge – korraldajad. Kui levisse jõudsime, helistasin tagasi. “Where are you?” – “We are between checkpoints 15 and 16” – “the point 16 and 17 are cancelled, also the swimming and caving stages are cancelled” – “?!?” – “Due to the bad weather, please return to your bikes and continue by bikes to the checkpoint 22”. 

Natuke lobisesime veel, kuid lühikokkuvõte oli umbes selline.
Selleks ajaks olime trekkingul olnud 1h5min ning kõrgusel 1130m.

Trekkingult tagasi jõudsime 20:55.

RATAS

Tagasi rataste juurde jõudnuna kees seal juba kõva külaelu, nimelt kohalik kohvik oli avatud ja suur kamp seiklussportlasi redutas seal soojas ning sõi suppi jõi kuuma kohvi jne. Meie saabusime nagu tulnukad, kuskilt metsast, üleni läbimärjad ja mudased. Nüüd taas – väänasime natuke oma riideid kuivemaks, kugistasime batooni, panime rattakingad jalga ja ütlesime kogu sellele kambale “good bye” ning 21:15 suundusime ratastega taas sellesse meeletusse vihmaorgiasse. Vahetusalas kulust taas 19 min.

Ees ootas laskumine 910 m pealt 530m peale et seejärel taas 740m peale tõusta punktis 22.

FINIŠ

22. punktis teatas meile korraldaja stiilis, et “race are finished due to bad weather and you can go home”. Selleks ajaks oli möödunud stardist 23h56min.

Korraldaja:
Continuing towards CP 15 the night, heavy rain and occasional winds were quickly influincing on performance of the teams that still had the power to continue. Some of the teams wanted to find shelter on mountain hut on the top of Crnivec (CP15/CP18) but unfortunately with no luck. The hut didn't open till 8am. Some of the teams didn't do a circular trekking path from CP 15 to CP 18 but continued on bikes to Logarska valley where their boxes were waiting for them. Some of the teams have already dropped out of the race by this time due to exhaustion and bad weather conditions.

LÕPPSÕNA

Me oleme kindlad, et raja jätkudes oleks meie šansid paremat kohta saavutada ainult paranenud, kuna ilm oli ikka täitsa ära keeranud.

Minu hinnangul olid ainukesed ohtlikud kohad ujumine ja rulluisutamine. Ujumiskohast sõitsime ratastega mööda, see oleks pidanud toimuma jões. Kuid ujumise jaoks ettenähtud lõigust oli saanud mäslev ja tohutu võimsusega kivide vahel allapaiskuv veemass. Selgelt eluohtlik ning nõus et ära jäeti. Teine mõttetu ala oleks olnud rulluisutamine, kuna kogu asfalt oli ühtlaselt kaetud 5cm paksuse voolava veekihiga – no teate, see poleks rulluisutamine olnud.

Tiimina töötasime koos suurepäraselt.

NB! Vahetusalades viibisime kokku 2 tundi.
Tõusumeetreid tuli 4500m ning kokku läbisime 210 km.

http://ars.adventurerace.si/ 

Samal ajal kui kõik vähegi aktiivsemad orienteerujad on Jukola orienteerumisjooksul, pakivad mõned meist asju ja teevad viimaseid spetsiaal-treeninguid ja ettevalmistusi Sloveeniasse sõiduks.

Trekking, ratas, rulluisk, ujumine, rulluisutamine, köiel tõusmine (300m!), laskumine, kajaking/rafting mägijõel, kanjoneering, koopad.

Ilmaennustus linnade kaupa: Velenje, Lesce, Radovljica, Ljubljana
Ilmateade Sloveenia enda kohta tervikuna: http://meteo.arso.gov.si/met/en/
Üldiselt on ilmaga nii, et:
Päeval +22 kuni +26
Öösel +8 kuni +14

Päike tõuseb 5:06 - loojub 20:52
Sisuliselt valge aeg: 4:27 – 21:31
Seega kokku on pimedat aega 7h ööpäevas.

Võistlusrajoon on Triglav narodni park piirkonnast läbi Kamniško Savinjske Alpe ning lõpetame Velenjes.

Eestist kohal tiim: Team VAUDE Estonia (Siiri Mere, Reigo Luurmees, Sven Liivand, Leivo Sepp)

Antud Sloveenia võistlus kuulub sarja ArEuroSeries – European Series in Adventure Racing.

Kui Matkasport oma võistluse pikemaks venitaks, äkki saaks ka sellesse sarja? Oleks päris suursugune, kokku voolaks külalisi ka kaugematest maadest.