Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

Czech Adventure race 2010: http://www.adventurerace.cz

17. – 22. 8. 2010. Koht: Ledeč nad Sázavou

Tiim: Ekstreem Adventure - Leivo Sepp, Reigo Luurmees, Toomas Marrandi, Viivi-Anne Soots

Avajooks: 20km

Stardipauk anti Ledeči linnakese peaväljakult ning esimene etapp oli 20km pikkune soojendusjooks mööda linna ümber asuvaid vaatamisväärsusi. Kuna punktide järjekorra sai vabalt valida siis viimaseks jätsime lossi, kus arusaadavalt ootas meid lisaülesanne ronimise näol ning pool-peidetud kohtadest punktide leidmine.

Esimese jooksu ajal olid meil peal ronimisvöö, üks kaheksa ja karabiin. Kuna edasi startisime pikale rattaetapile, oli mõistlik püksid vahetada – ja kes veel ei tea siis rattapüksid peavad olema vastu ihu. Nii me seal keskväljkul välgutasime oma pallikesi. Lisaks oli vaja panna ka vaseliin, seega peale pükste vahetamist jäi mulje, et kõik (ka Viivi) katsuvad üle kas kõik vajalik on ikka alles.

Ratas: 120km

Alustasime keskmise tempoga, ilm oli soe ja kohe alguses üle kuumeneda polnud mõtet. Reigo tegi kaardilugemisega otsa lahti ning varsti selguski, et olime siiski liiga kiiresti mäkke tõusnud, kuna nüüd vastutulevasse külakesse poleks me küll pidanud jõudma. Väike asi.

Igatahes jõudsime edukalt järgmisse vahetusalasse, olime 10. positsioonil, milleks oli ujumine-kanjoneering-ujumine-kaljuronimine. Ujumisse tuli minna kanjoneeringul vajamineva vöösüsteemi kaheksa ning karabiiniga. Ja kui mõnel Tsehhi võistlusel on olnud pikad ujumised ning siis on kummimadratsid abiks olnud siis käesoleva korralduse juures olnuks suhteliselt võimatu neid kasutada.

Kanjoneering-kaljuronimine

Üks lahedamaid elemente kogu võistluse jooksul oligi käesolev etapp. See kulges mööda vahutavat jõesängi, mis oli kohati ehk vaid põlvini, kuid kohati pidi ujuma. Oli tarvis nii vahutavast kosest mööda köit alla sõita kui teises kohas jälle mööda kaljuseina läbi purskava vee ülespoole minna. Tõesliselt lahe elamus. Seda etappi korraldab Tsehhis juba aastaid üks ja sama mees ning pistab, et ta teab mida teeb.

Kaljuronimisel etapil pidime kahes erinavas kaljusektsioonis ronime läbi kõik rajad. Alati oli meil instruktorile kaks küsimust: milline on kõige raskem ja kergem rada. Kergeime sai endale Viivi ning raskeim tuli minul ronida. Vahepealsed pidid siis omavahel Reigo ja Tom jagama.

Ja tegemist on p_ä_r_i_s kaljuronimisega, selles mõttes et ilma spetsiaalse ronimissussita neid läbida oleks üsna võimatu. Õnneks aga saime kõik omavahel jagada ühtesid ronimissusse, va. Viivi, kes kõige kergema raja sai ka tossuga tehtud.

Ratas

Tagasiteel võistluskeskusse tuli läbida üks rattaetapp “mööda sinist joont”. See oli ütlemata äge, kuna tegelikkuses nägi see välja järgmiselt, et 50m metsas juurikasingleid ja siis ratas õlal läbi jõe. Uuesti metsa ja taas läbi jõe. Ja nii lugematu arv kordi – mulle isiklikult selline rattaetapp meeldis.

Rattaetapi lõpetasime 9. positsiooniga.

Trekking/rulluisk: 65km

Nagu me ennustasime, jäi see pimeda peale. Ja et kõik nüüd kohe alguses ühtemoodi asjast aru saaksid kogu uisk toimus kõige tavalisematel maanteedel ja tänavatel. Teepikkuseid arvestades uisutasime vähemalt 2 korda rohkem kui trekkisime, kuid ajaliselt tuli sellel etapil trekkingut suhteliselt palju.

Kui rattas on teised tiimid meist keskmiselt kiiremad siis uisus ning eriti trekkingus oleme jällegi meie tunduvalt kiiremad. Antud etapi lõpetame kolmanda positsiooniga.

Kanuu/uisk: 60km

Selle etapi peale olime pannud suured panused. Nimelt analüüsides kaarte, teeolusid ja meie võimekust võtsime vastu otsuse, et jagame tiimi kaheks.

Viivi saab väga vastutusrikka ülesande ning võtab uiskudel lenneldes kõik punktid ja jõuab iseseisvalt peaaegu kanuu lõppu – ehk kaljuronimisse.

Meie seevastu – kolm tugevat meest – paneme kanuud kärudele, uisud alla ning teeme seiklusspordis ajalugu. Ehk minu teada pole siiani kanuuetappi veel uiskudega läbitud. Aga see mis nüüd juhtuma hakkas, on juba peaaegu ise terve raamatu paksune seiklus.

Üks kanuukäru ette, teine taha, kanuud üksteise peale ja minekut. Esialgu oli tarvis need tirida mäkke läbi juurikase metsa. Kusagil poolel metsateel purunes esimene käru. Me aga olime ettenägelikud ning saatsime Tomi tagavarakäru järele. Senikaua vedasime Reigoga kanuud ükshaaval asfaldi suunas. Seal panime oma kaadervärgi uuesti kokku ja lootsime et kohe hakkab hull andmine. Vaja veel ainult ühest künkast see värk üles lükata.

Kõik valmis – hakkasime minema – küll tõmbas paremale viltu ja siis jälle vasakule viltu. Ja nüüd olid jälle rihmad ära vajunud. Tegime taas ühe pingutamise, julgestasime kanuurattaid jne. Võtsime vastu otsuse, et kui sellest künkast üles saame siis lähme edasi. Mõeldud tehtud – hakkasime sisi minema. Ei saanud aga 5 m edasi kui kõikide pilgud väljendasid täielikku lootusetust. Uisk me alla ei saanudki.

Võtsime selle jama lahti ning peitsime kanuukärud jms mittevajaliku varustuse metsa kuuse alla ja lükkasime kanuud mäest alla jõe poole.

Reigo istus üksi ja mina ning Tom võtsime kahekesi. Mina kui kogenud sõitja ning tüürija istusin taha.

Aga no sellist tiirutamist pole ma enne näinud. See oli ikka tõeline naljanumber kuidas me Tomiga esimesed kilomeetrid kohapeal tiire tegime.

Igatahes vool muutus tugevamaks ning sõita oli täitsa mõnus.

Meie teele jäi hulgaliselt kärestikke ja tamme kust võis julgelt üle sõita. Kanuud olid sellisest tohutu paksust plastikust, rasked ning olidki mõeldud kõikjalt läbisõitmiseks.

Vahepeal tegime kontrollkõne Viivile ja andsime talle meie “edusammudest” teada ning ka eeldatava kohalejõudmise aja. Selgus et ka tema elu polnud meelakkumine, mõned punktid olid justkui hoolikalt ära peidetud ning pidi kasutama PT-d nende leidmiseks.

Kaljuronimisse jõudsime 10 min peale Viivit, seega väga hästi ajastatud. Arvestades seda, et meie alguse kanuu-jama peale kulus ca 2h olime oma praeguse 4. positsiooniga väga heas graafikus.

Kaljuronimine

See oli ilmselt üks rakemaid etappe kogu võistluse jooksul. Igaüks pidi ronima 2 rada. Viivile kõige kergemad ja mulle kõige raskemad. Üks rada mida ma ilma  lahtikukkumata ära tegin, oli sinna 6b kategooria kanti. Igatahes tegemist oli keeruliste radadega. Ja supertulemus on see, et kogu meie tiimi peale oli ainult üks lahtikukkumine, mille trahviks oli üle jõe ja tagasi ujumine. Vool aga oli seal meeletult kiire, st. 1m ujud, 1m viib vool ära. Seega kummagi ujumisega tuli 50m mööda kallast lipata.

Trekking/uisk: 80km

Kuna me võtsime kaljuronimist ikka mõnuga ja trahviringe ei tahtnud teha (kuigi need oleks kiiremad olnud), siis trekking/uisk etappi alustasime 8. positsioonilt. Seega me liikusime väga suurtes piirides oma kohtade osas, mis on ilmselgelt ebareeglipärane sellistel suurtel võistlustel.

Lõpuks sai kanuu läbi ning taas jalga armsad uisud.

NB! Uisud olid muidugi kõikidel täiesti läbimärjad, kuna need loksusid kogu sõidu vältel kanuupõhjas. Seega uisusvammist väljus mitme tunni vältel vett. Alguses oli probleem sellega, et vesi valgus täpselt ratta peale ja tegi selle libedaks.

Ja taas jäi uisk/trekking öö peale. Kuid meie oleme päris kõvad uisutajad, seega hakkasime kaljuronimises kaotatud kohti vaikselt tagasi tegema.

Kohalikud sõitsid 72-76-ste ratastega ning meie 100-ste vastu ilmselgelt nendega ei saa – eriti veel tavalisel krobelisel/auguliselt maanteel.

Muidugi lisandusid siia mõned suurepärased orienteerumisotsused, kuid mõned ka mitte nii suurepärased. Igatahes olime tiimide arvestuses taas selgelt tõusuteel. Lõpetasime selle pika etapi 4. kohaga. Taas väga hea sooritus meie tiimi poolt.

Ja nüüd väike viga

Võistluskeskuses olime lubanud endale 1h und, kuid segaste asjaolude tõttu venis see 2h pikkuseks mida oli ilmselgelt väga palju.

Egas midagi, kiiresti riided selga ja karges hommikuöös rattale. Ees ootas ujumine kohalikes järvedes ning siis 200 km ratast.

Ujumine

See etapp saab minu poolt laheduselt teise koha kanjoneeringu järel. Väikesed, mäetööstusest tekkinud maalilised järvekesed oma püstloodsete kaljuseintega. Paljudesse oli kusagile seina siise mingi suur ornament tahutud – silm, kõrv, nina …

Ja sellel etapil oli kõige rohkem riietumist – ujusime paljalt nagu porgandid, Viivil olid ainult lihaskaitse värvilised kleepsud säärtel.

Ujuda tuli ca 9 korda erinevates järvedes. See oli tõesti ilus ja muidugi kargelt karastav. Ujumise lõpetasime 7. positsioonil, mis tulenes muidugi meie magamajäämisest ja 3,5h pikkusest peatuses võistluskeskuses.

Ratas: 210km

Oi, niipalju polegi ammu järjest sõitnud. Üks väga huvitav punkt.

Nimelt tšehhid olid kunagi aastaid tagasi üle ühe suure järve otsustanud ehitada 4 realise kiirtee. Lõhanud mäge ja ehitanud silda. Kuid sinnapaika see miskipärast jäigi. Ja nüüd selles kohas tohutu võimas ja korralik sild, mis lõpeb keset järve. Jättis sürrealistliku mulje.

Hästi palju tõuse ja laskumis.

Enne lõppu tegime 5min pikutamispeatuse, mille käigus avastas Viivi, et ta padjaks on nõgesepõõsas – aga see tundus väga hea ning liigutada polnud tahtmist.

Finiš

Lõpetasime 6. kohaga. Aega kulus kokku 64h, läbisime 560km ja tõusumeetreid tuli kokku 10 000.

Soovisime üksteisele õnne ning ristisime Viivi ja Tomi ära “Suurteks Seiklussportlasteks”. Sest 3 ööpäeva kestev võistlus liigitub juba suureks.

Lõpetuseks

Kas oleksime võinud olla eespool?

• Magamise etapp oli meil 3,5h pikk – see oleks võinud olla maksimaalselt 1h.
• Kanuujama etapp oli 2h, see oleks võinud olla 0,5h
• Teine kaljuronimine oleks võinud trahvide võtmisel olla 1h (praegu oli 1:45)

Kokku oleksime puhtalt mitteliikumisest saavutanud ajalise võidu 4:45, mis oleks andnud meile 3. koha. See oleks ei tule sellest, et oleksime pidanud kiiremini liikuma, vaid puhtalt otsustest ja mõnest rumalast juhusest.

Oli 1h vaba aega lennujaamas ning leidsin inimeste vahel veereva pildiseeria, vaadake ise.

Sellest on nüüd aastaid tagasi kui ma mõnest progemisest nii haaratud olin, et ööl ega päeval vahet polnud. Kas kardinad liikusid ise ette ja eest ära? Ah et juba jälle päev?

Tegelikult olin haaratud robootikast. Sügisest alates olen taas juhendanud robootikaringi ning täpselt nädal tagasi saime kätte koolivaheajal toimuva robomiku võistluse korralduse. Seega viimase nädalaga tegid poisid valmis kaks erineval põhimõttel töötavat võistlusrobotit.

Võistlus on pealtnäha lihtne: on üks suur ovaalne 60cm laiune rada, mille sisering on tähistatud 5cm laiuse musta joonega ningväline serv 5cm laiuse punase joonega. Võidab see, kes kiiremini kolm ringi läbib.

Poiste käe ja tiheda mõttetöö abil valmisid Valgusrobot ja Värvirobot. Esimene neist kasutab kahte valgusandurit ning püüab nende abil maksimaalselt kiiresti mustal joonel sõita. Teine robot kasutab värviandureid ning püüab nende abil võimalikult kiiresti ühest rajaservast teise sik-sakitades ringitada.

Praktiliselt tulid robotid ühekiired, kuigi üks neist läbib oluliselt pikema teekonna.

Valgusroboti pluss:
1. Robot läbib peaaegu lühima tee ehk siis siseringi

Valgusroboti miinus:
1. Andurite kalibreerimisele vaatamata töötavad need veidi ebakindlalt erinevates valgustingimustes. Selle asemel on hea kasutada Hitechnicu EOPD andureid, kuid neid on mul vaid üks – ja siis ei hakanud seda kasutama.
2. Robot kaotab joone väga kergelt kui kiirust tõsta.

Värviroboti pluss:
1. Värviandurid töötavad kiiresti ja erakordselt täpselt kõikides valgusoludes.
2. Otsesõites võib robot arendada päris suurt kiirust (kass üllatus korduvalt selle roboti tegutsemise peale)

Värviroboti miinus:
1. Juhuslikkuse printsiibil võib ette tulla olukord, kus robot paneb täie lauluga risti joone peale. sellisel juhul on üsna kindel väljasõit.

Kuidas kõik need miinused eemaldada ja teha väga kiire ringirobot, seda ma tean. Aga nii noortelt kõrgemat matemaatikat, loogikat, abstraktset mõtlemist, alamprogramme jms nädalaga selgeks õppida oleks ilmselt palju tahta. Ja vingeid programme, millest nad midagi aru ei saa, pole mõtet neile kirjutada.

Sest võistlusel võidakse poiste käest küsida, “kuidas sinu tehtud programm töötab”. Ja selle peale oleks ju päris lahe kui 11-12 aastane hakkaks selgitama õpetajale “uurisin siin väheke Calculus printsiipe robotite juhtimisel ning mõtlesin joonejälgija juures kasutada sellest tulenevalt PID-controlleri tööpõhimõtet” või “värviroboti juures otsustasin järskude tagasipöördenurkade juures võtta kasutusele gyroskoop-anduri, et selle abil vastavalt pöördenurgale tasakaalustada roboti esialgne suund, tagades sellega sujuva ja kiire sõidu”.

Ülaltoodud kaks olidki ideed mis mind hommikuni arvuti taga ja ilmselt kauemgi oleks hoidnud kui Kaja poleks ajanud mind Lasnamäe Spordihalli lätti võistlema minejatele köieharjutusi ja ronimisjuhendamist tegema.

PID Controlleri tööpõhimõte joonejälgijale minu vabas sõnastuses: “analüüsides läbitud teed ja võttes arvesse käesolevat hetke joone ning andurite suhtes, ennustame kuhu ja kui kiiresti peab robot järgnevalt liikuma”.
Wiki page on PID Controllers

Võsul toimunud Bike Xdream.

Panen välja kaardi meie teevalikuga.

Tegelikult oleks pidanud natuke rohkem värske peaga ära planeerima. Hilisemad otsused oleks võinud olla paremini tehtud. Aga mis teha kui kaks tükki panevad nagu oleks elioncup ning kolmas on koomapiiril neil sabas.

Sõitsime peaaegu 80km ning kogusime 26 punkti. Koht 24 – ehk kusagil tagaotsas.

Sel aastal toimus Haanja 100 raames kaks võistlust – tavapärane 100 km ja uudsena 100 miili ehk 160km sõit. Kilomeetri sõidul oli kirjas üle 400 osavõtja ning miilisõidul mis kannab nime täitsa segastele 33 inimest.

Ratta ettevalmistuse alla kuulus paar nädalat tagasi keti ning piduriklotside vahetus.

Rajal oli miilisõitjatele 6 TP-d, millest 2-4 ja 3-5 kattusid, seega nendesse punktidesse oli mõtet ette saata vajalikku kräppi. Mõlemasse läks 2 geeli, magneesium, pudel värska mineraalvett ja 3-5 TP-sse lisaks kaks korralikku singi-juustu võileiba.

Kubija hotelli sisenedes nägin seal suurt hulka rattaid ning kohe hakkas silma, et osadel on nimelised numbrid. Liigitasin need Ivari sõpradeks/eliidi sõitjateks/staažikateks Haanja 100 osalejateks. Regasin end ära ja numbriümbrikku lahti võttes vaatas mullegi sealt vastu nimeline number - SEPP. Olin rõõmsalt üllatunud ja sain aru, et need on siis ainult miilisõitjatele. Lisaks oli miilisõitjatel selja peal sama omanimeline number ja nagu Ivar Tupp ütles „siis on tagantpoolt tulles võimalik vahet teha eliidi- ja tavasõitjatel“. Selge siis, olin enesele teadmata liigitunud eliidisõitjaks.

Start anti hommikul kell 7:00. Kuna teiste seas oli ka Rain Lond siis tegin hea plaani, et kui tema selg mul silmaulatuses püsib, olen päris normaalsel positsioonil. Pean ütlema, et plaan oli super, kuna Rain lõpetas 4. kohaga. Ka mina lõpetasin 4. kohaga, kuid seda finišiprotokolli lõpust vaadatuna.

Peale starti olid esimesed kilomeetrid mööda asfalti, mille käigus Raini selja jälgimine tõstis minu keskmise pulsi 174 peale. Selle tulemusena olin ma maastikule keerates igast küljest aurav keedus. Avasin oma lukud ja tuuldusin mõned kilomeetrid, kuna selgus et need esimese otsa mehed ei kavatsegi tempot alla võtta.

Sõitsin edasi koos ühe leedukaga. Peale seda kui me koos aga „rajapikenduse“ ehk ühe pauna ja tõusu juurde võtsime, olime viimased. Sõitsime Vitalijusega vaheldumisi 2 TP-ni, kus kohtasime alles esimest hingelist.

Vitalijus oli kõvakattega teedel kiirem, kuid nii kui asi tehniliseks läks – laskumised, singlid, juurikad, mudaaugud – oli eelis selgelt minul. Vahepeal tundus, et Vitalijus leidis turbonupu üles ja kaob aga võta näpust – kuusesingel vol.1 juures jäi ta jälle kiiresti maha.

Sõit ise oli väga lahe, kõigile jäid kindlasti meelde mäed nimedega Mõrvari isa ja Mõrvari poeg – need siis sellised mõnusad seinad kus ratas õlal üles tuli ronida. Miilisõitjad said neid mägesid isegi kaks korda forsseerida.

Muda oli võrreldes mõne eelmise korraga vähe, kuid siiski piisavalt et puhtaks mitte jääda. Kõikidest nendest loendamatutest mudaaukudest läbisõitmisel tuli kasutada tehnikat, et enne hoog sisse, tõenäoline trajektoor valmis ja siis suu-nina-silmad kinni ning kahte lehte lendavast mudast läbi. Kui siis peale seda juhtus tulema kruusalõik, millel tempo tõustes eraldus ratta küljest arvestatav kogus muda, oli keeruline end säästa selle eest. Ühel korral oligi ratas voolinud sellise ilusa ümmarguse muda-herne ja lennutas selle täie hooga täpselt mu paremasse ninasõõrmesse.

2 TP-s jäi Vitalijus kohmitsema ning koos Kalvikuga panime sealt minekut. Sõitsime vahelduval moel 3 TP-ni kuid peale seda leidis Kalvik üles turbonupu ning läinud ta oligi. Hiljem kohtusime miilisõitjate ärakeeramiskohas kus oli ajalimiit kas lubatakse teisele ringile või mitte. Selgus, et oma turbonupu oligi ta selleks sisse pannud, et kindla peale limiiti jääda. Sõitsime taas koos kuni 4 TP-ni kuhu jäi meist maha veel üks miilisõitja Tõnu Hendrikson. Varsti aga tuli Kalvikul, nagu ta hiljem ütles, uni peale ning siis kasvatasin ma mõningase edu tema ees. TP-5-s jõudsin ära süüa oma singi-juustuleiva ja olin lahkumas kui tema sisenes. Järgmine kord kohtusime finišis.

Sõit muutus aga tegelikult lahedaks siis kui hakkasid selg ees vastu tulema 100km tagumise otsa mehed. Iga selline „skalp“ lisas positiivset emotsiooni. Kuigi selleks hetkeks oli neil sõidetud 70km ja minul 130, möödusin neist kui postist. Kui ma enne arvasin, et sõidan aeglaselt ja tõususid ei jaksa võtta siis neist möödudes ei saanud aru miks nad „seisavad“. Nii kui silmapiiril mõnda selga nägin, teadsin et piisab ühest tõusunukist ja jälle skalp kirjas.

Mul puudub aimdus, mida kilomeetri sõitjad võisid tunda kui 60km rohkem sõitnud tegijad neist kui postist mööduvad, kuna selja peal olevast numbrist on ju aru saada, et tegemist on miilimeestega.

Kõige suurem üllatus aga tuli enne finišit seoses Vällamäega. Nimelt mul oli rajaprofiililt meeles, et nüüd on põhiliselt allamäge, aga no sellist ronimist ma küll ei osanud oodata.

Finišisirge oli mööda Kubija asfalteeritud kergliiklusrada kuni hotelli kõrvale alla.

Lõpetuseks veel selline huvitav fenomen. Nimelt kui seiklusspordimaastikul on vähesed minust rattas kiiremad siis rattavõistlusele minnes lõpetan mina viimaste seas. Vähese trenni viga ilmselgelt.

1. koht lõpetas ajaga 8:30, minu finišiaeg oli 11:14, seega kaotus võitjale 2:44. Tõusumeetreid kokku 2210 ja teepikkus 160,9 km. Keskmine kiirus 14,1 km/h.

Eestist sõidab Tšehhi poole tiim Ekstreem Adventure koosseisus: Leivo Sepp, Reigo Luurmees, Toomas Marrandi ja Viivi-Anne Soots.

http://www.adventurerace.cz/index.php?lang=en

Plaan on siis läbida seiklusspordivõistlus Czech Adventure race 2010.

Alad:

• Ratas: 300km + kogutõus 3500 m
• Rulluisk/trekking: 125km + kogutõus 2200 m
• Kanuu/trekking: 60km
• Ujumine
• Kaljuronimine
• Köieülesanded – tõusmine/laskumine
• Kanjoneering

Teepikkused võivad muutuda vastavalt sellele, kuidas keegi oma raja planeerib. Näiteks mõni tiim otsustab rulluiskudega teha 20km tiiru, teine aga läheb joostes 5km otse.

Start antakse järgmisel kolmapäeval 18.08 kell 10:00.

Peame pöialt!

Ekstreem Adventure saavutas Xteami sarja arvestuses segatiimide seas 2. koha.

Palju õnne Kaja!

Eilsel seiklusel saavutasime võrdselt punkte 3. kohaga, kuid finišeerusime neist 1,5 min hiljem seega viimasel etapil olime segatiimide arvestuses 4. kohal.

Meie teekonnad.

Jooks – 12 km ja 51 väärtuspunkti.

Ratas – 34 km ja 54 väärtuspunkti.

Kohtumiseni 30. oktoobril.

Võistkond Ekstreem Adventure Team koosseisus Leivo Sepp, Margus Marrandi (Maku), Elo Saue (ruotsi äss). www.xdream.ee

Seekordne Xdreami etapp toimus Lüllemäel, Karulas. Samas piirkonnas toimus 2 aastat tagasi rogaini MM kus me Kajaga osalesime ja 19. koha saavutasime.

Rattaralli

Selle etapi kohta on kindlasti igaühel oma tore nägemus. Kõigepealt pandi minema nagu oleks tegemist vähemalt Tartu Rattaralliga ja kui siis mõne hetke pärast taas võistluskeskusse jõuti, oli mõne hoog juba veidi raugenud ja hakati rahulikumalt uurima.

Meie sõitsime korraldajate lubatud ~40km täis. Erinevalt ISC naistest, kes ALATI sõidavad selliste ülesannete korral teistest vähem – seekord siis 26km. Nad ilmselt on liiga laisad et rohkem sõita. Tugevad aga – nagu ISC mehed ja Kadarbiku ‘porgandi’ tiim seevastu tegid 65km pikkuse otsa.

Olime selle geniaalse etapiga jäänud peaaegu tagumisse poolde.

Jalgsi valik

Kuna jooks ja orienteerumine tavalise kaardi järgi on suure Maku üks tugevamaid külgi, siis hakkas meie enesetunne paranema. Kuna ratta-ala oli paksult rattaid täis siis tegelikult arvasime, et oleme ühest viimastest tiimidest – kuigi lõviosa moodustasid seal B-raja rattad.

1. kanuu

Kanuu oli juba ette vaadatud, et mingit ülevedamist-jooksmist-ujumist sel korral ei toimu. Hiljem selgus et 2. kanuu ajal oli väike Maku (suure Maku väikevend) ikkagi ujumas käinud, kuni Twisteri Andres (Minn) ja Sven teda teisel pool poolsaart ootasid.

Kanuu eelviimases punktis kohtusime Randy tiimiga ning saime teada, et Kadarbiku Porgandid tõmbavad meile jõudsalt järgi. See lisas meile võistlusvaimu, kuna siiani arvasime et enamik tiime on läinud.

Eraldi ratas

Maku – 15C, Elo – 15B, Leivo – 15A.

Laevade pommitamine

Vahuri Inglid ütlesid selle mängu kohta male ja mõned teised arvasid jällegi et nüüd on ära lahendanud sudoku.

Koridor-orienteerumine

Algul jooksime mööda teed kuni lint lõppes, sest Elo teadis et lint on sinna selleks tõmmatud et hullud seiklussportlased lindi taga ühte väga väärtuslikku taime ära ei tallaks.

Siin jõudsid meile järele Kadarbikud ja Randy’d ning ca pool jooksust tegime sõbralikult koos. Olekski koos lõpetanud kuid meie Makul oli toss väljas. Õigemini oli tossust jalg väljas, altpoolt. Installeerisime mõningase koguse hõbedase teibiga tossutalla endisele kohale. Ja Makul oli jälle toss sees.

Hiljem oli Maku nagu vandersell, kuna enne tõukeka etappi vahetas ta katkise tossu terve vastu.

Ratas

Sõit viis tagasi läbi paari punkti järve äärde. Õnneks aga pidime seekord ise orienteeruma ning seetõttu oli ratta teises punktis koos ISC-ga ja kanuusse jõudsime 5 minutit enne Porgandit.

2. kanuu

See oli üks lahe etapp. Tihedas udus polnud isegi mõla otsa näha, rääkimata kaasvõistlejatest. Seega pideva teineteise nimede hüüdmisega kontrollisime kas on ikka oma tiimiliikmed kanuus.

Nii mõneski kohas saime tänud Randyde kanuule punktile päris hästi peale. Kuid kahjuks olime ka ise teistele tiimidele ja eriti tagantpoolt tulevale ohtlikule Kadarbikule nähtavad.

Seetõttu siis nemad ei võtnudki seda taktikat, et oleks poolsaarest kanuu üle vedanud. Sest praktika näitas, et sellega kaotas nii mõnegi väärtusliku minuti.

ISC ees, Kiirrong teisena ja Ekstreem-Kadarbik kohe järel kanuud lõpetamas.

Ratas

Nagu juba alguses kokku leppisime – siis Lüllemäe = Linn.

Seega nüüd oili vaja vaid ratastega linna tagasi kütta. Kadarbik koos Männikumäe meestega tegi kõva tempsi. Meie olime veidi rahulikumad – aga mitte liiga. Sest kui nad ikkagi eemalduma hakkasid, arvasid mu kallid tiimikaaslased, et võtame nad kinni (ma muidugi oma võhiklikkuses ei saanud aru, miks me nad üldse eest ära lasime).

Küsisin kas jaksu on ja et kui palju ma ees võin juurde panna. Selgus, et sirge peal võib panna küll aga tõusudel pidi nats tagasihoidlikum olema. Igatahes kui me siis ühel hetkel neil sabas olime ei suutnud nad oma üllatust variata ja suurte silmadega Viivi küsis et kuidas te siia saite.

Puulehtede mõistatamine

Agronoom Maku - nagu me omavahel rääkisime, taandas ennast puulehtede mõistatusest, kuna eelmine kord klotsidega saime 5 trahviringi.

Elo nimetas kiirelt kõik puud ja nii saime tõukekatele 15 sekundit peale Kadarbikku.

Tõukeratas, Kick-bike

Edasi-tagasi tõukeka tiir kohalikus linnas. Vot see on üks ala, kus mina pole veel leidnud head moodust teineteise aitamiseks. Lükata ei saa, tõmmata mõne pika kummiga ? jälle kahtlane värk. Nii me siis suundusime viimasele jooksule juba 2 minutit peale Kadarbikku.

Jooks-ronimine-jooks

Elo ütles, et “ma lootsingi, et lõpus ei pea hakkama rapsima”. Seega võtsime pisut rahulikuma tempoga viimast jooksukat.

Kui ronimistorniga mäe otsa hakkasime minema, siis seal metsas oli nagu värav – Elo ja mina saime veel enne hullunud nägudega metsast välja hüppavat ISCi tiimi metsa sisse lipata aga Maku andis neile viisakalt teed. See oli hetk, kus nad ajasid taga Suusa Jüngreid ning edestasid viimased finišis suisa alla minuti.

Mäkke ronides tulid vastu Kiirrong koos Porganditega, ka nemad olid otsustanud et viimastel kilomeetritel tuleb ikka omavaheline koht paika panna. Ähkisid ja puhkisid nad kõik seal ja polnud mõistlik nende teele tee jääda.

Lõpp

Suurepärase võistluse tulemusena saime segatiimie arvestuses 2. koha ning üldarvestuses 9. koha.

Rajal olime 9h 24min.

Kaja: Xdreami öine etapp Karulas- Oh meid kavalpäid!

Martti: Xdream Lüllemäel 31.07.2010-01.08.2010

Viljar: Öine xDream Karulas

Soosambla: Xdreami öine etapp Lüllemäel

Inglid: sihitult sihitud sihid

Tegime viimase trenni ja ettevalmistuse järgmiseks reisiks Lasnamäe Spordihallis.

Ilmselt esmakordselt toimus sellel seinal vähemalt kaks kaljutehnilist elementi:

• hauling (koti vinnamine jaama)
• portaledge (nn. telk millega ööbitakse vertikaalsel kaljuseinal)

Kuna aega jäi spordihallis napiks, siis koos Fly-ga panin portaledge üles kodus.

Ulmekirjanik ja teadlane Isaac Asimov on kirjutanud raamatud mis sisaldavad ühel või teisel moel sõna Asum. Galaktikate tuleviku osas mängivad teadus, matemaatika, psühhoajalugu ja robotid äärmiselt olulist rolli.

Siinkohal panen kirja reeglid, millest lähtuvalt peavad olema loodud kõik robotid (Isaac Asimov).

1. Robot ei tohi kunagi teha viga inimesele või oma tegevusetusega lubama, et viga saab inimene.

2. Robot peab kuuletuma inimesele, välja arvatud juhul kui see läheb vastuollu Esimese Reegliga.

3. Robot peab tagama enda eksistentsi, kuid seda tingimustes et oleksid täidetud Esimene ja Teine Reegel.

Seega, robotid võivad omavahel võidelda ning sellisel juhul on nende esmane ülesanne ellu jääda ja ainuke võimalus selle realiseerimiseks on hävitada teine robot.