Projekti idee Tatrad lastega

Juba elmisel suvel sai alustatud plaaniga, et käesoleval suvel lastega Tatratesse minna - anda lastele esimene mägedekogemus.

Veidi infot on kogutud ja mõningane ajaplaan on ka juba paigas.

http://www.ekstreem.ee/05/tatrad/

Igatahes üheks eesmärgiks on jõuda lastega üle 2000-se mäe tippu - Dumbier 2043m.

SACD: John Adams/Lepo Sumera

John Adams, Lepo Sumera

Jõudis lõpuks kohale.

Vahepeal juba teatati, et äkki ma ei soovi - ehk ma loobun oma tellimusest - kuid ma jäin siiski ootama.

Ning nüüd olen plaadi Shifting Landscapes (SACD) omanik.

Tegemist on väga omapärase muusikainstallatsiooniga, mis on kokku pandud 5 puhtast DSD eraldiseisvast kanalist, mis lisab muusikale suurepärase ruumitunnetuse.

Oma olemuselt on selles muusikas midagi sarnast, mida teeb Rein Rannap.

Leedumaa ilu ja iseärasused

Leedumaa on ikka suur riik ja sealne rahvas armastab uhkust ja ilu.

Leedu on ilus maa, mulle meeldib.

Mõned tehtud pildid asuvad siin: http://www.ekstreem.ee/pildialbumid/05%20Leedumaal/ 
Ja lisaks kirjutas Kaja meie tegemistest mõnusa jutu valmis http://kaja.ekstreem.ee/?ID=683&s=com :-)

Nagu me arutledes jõudsime selleni, et kui eestlane midagi ehitab või parandab (teid/tänavaid?), siis ta teeb seda selleks, et siin täna veel kuidagi sõita saaks - homme on järgmine valitsus ja las siis muretsevad nemad.
Leedulane aga - tema teeb kõik tänased asjad hulga suurejoonelisemad ja suuremad kui hetkel vaja läheb - ka teed ja tänavad, selle tulemusena on kogu nende riik ilus ja äärmiselt nauditav.

Mulle meeldib öelda Leedumaa rikkused, sest tegemist on rikka maaga - peamiselt just ilu-rikkus, külluslikkus. See on ikka inimeste mõtlemises sees ning tõenäoliselt on ka nende inimesed hulga rikkalikumad kui keskmine eestlane.

Lätimaast pole midagi rääkida - see on umbes nagu Poola, kust tahaks kiiresti läbi saada. Sealne suhtumine - "ehitame suure maantee otse läbi kesklinna, küllap see siis elavdab ka meie linnaelu" - no way!! Tehke ikka suured maanteed läbi kõikide kesklinnade ja valgusfooride ja raudteede, siis kõik hakkavad teid armastama ja teie äri hakkab õitsema, öäkk. Igatahes Läti ei ole üldse ilus maa, tegemist on justkui läbisõiduhooviga. Eesti on palju-palju ilusam ja sõbralikum.

Nelja päevaga tutvustasime lastele Leedumaa suuremaid rikkusi: Palanga, Merevaigumuuseum, Neringa poolsaar ja laulev liiv, Düünid, Trakai kindlus.
Lastele meeldis kohutavalt kogu see reis.
Leedumaal koos lastega

Öine Xdream 2005

Suveöine xDream.

Start anti kell 22:00 õhtul ja meie võistkond segased@EMT koosseisus Leivo Sepp, Kaja Pino, Alar Jõeste lõpetas pühapäeval kell 13:03.

Hetk enne starti:

xdream suvine start

 

Ja ma armastan inimesi, kes sõltumata metsikust paduvihmast mis meid kohe peale starti tabas, jäävad endiselt rõõmsaks ja positiivseks:

xDream start vihma kallab

Mis on vanalinnas vana ja mis huvitav

Tegelikult siinkohal põikan lapsepõlve ja kirjutan oma kogemustest.

Vanalinna ümbritseb teadupärast müür - koos oma tornidega. Lisaks on veel Toompea ümber müür - olles palju kõrgem eelmisest.

Kui ma nii 13-16 kanti olin, siis see oli aeg, kus sai pea kõik vanalinna müürid läbi ronitud ja võrdlemisi pajudes tornides käidud. Võtsin ette Regio teedeatlase vanalinna kaardi, et saaksin siinkohal ka täpsemaid fakte nimetada.

Laboratooriumi tänaval asuva Grusbeke torni kõrval on paekividest trepp. Kindlasti ulatus see omal ajal maani, kuid tänaseks on see ligi kolme meetri kõrguselt maapinnast täis ehitatud. Eks see osa tuli siis mööda müüri ronida - kuni trepini. Ja ega see trepp ka teab mis kergete killast polnud - astmed olid täiesti pudedad ja enamikke nendest lihtsalt polnud olla (lisan juurde et praegu on need veidi paremasse olukorda viidud). Ühesõnaga, sealt saime siis üles Grusbeke torni juurde, mille küljeuks tol ajal tuule käes lahtiselt kõlkus. Sealt pääsesime ka torni käima - kuid siiski selle torni tippu me ei saanud - nagu me ei saanud ka kõrval oleva Eppingi ja Plate torni tippu. Nendest tornidest sai vaid läbi jalutada, tippumineku uksed olid suletud.

Kõige ohtlikum aga selle müüri peal käimise juures oli see, et teisel pool müüri oli miilitsaautode parkla. Ja üks miilits tol ajal - oioioi - seda ei tahaks kellelegi.

Aga teiselpool Suurtüki tänavat asub Köismäe torn. Praegu on see vist Linnateatriga seotud ja sissepääsu valvab Falck. Kuid tol ajal tuli sinna torni pääsemiseks sealt samast kõrvalt ronida mööda müüri ühe maja katusele, kust sai siis edasi poolviltu müürile ronida. See oli ohtlik, kuna jällegi kõik need katusekivid olid lahtised ning polnud kindel milline neist peab. Igatahes see oli üks väga lahe torn koos oma paljude käikude ja saladustega.

Tornides oli tol ajal tõeliselt lahe, need olid tolmunud, pimedad ja igasuguseid käike ja auke täis. Enamikes kohtades olid aknad laudadega kinni löödud, sellest siis ka see pimedus. Kunagi ei teadnud kuhu järgmine käik seal tornis viib, alati liikusid kas üles või alla mööda kitsaid, kottpimedaid ja lagunenud kivist keerdtreppe. Kui kõrgemale jõuad siis hakkab platvormidel viibides ka katusepragudest valgust immitsema, kuid siiski jääb üldine ase pimedaks, nii et järgmisele tasandile saamise käiku pidi sealt müüri seest otsima. Mida kõrgem torn siis seda enam oli platvorme - taas suundus käik müüri sisse keerutades seal üles või allapoole. Lõpuks jõuad ülemisele platvormile, seal tuul lõgistab igasuguse lahtise kolaga, alati on seal külm, pime, jalad värisevad veidi. Sest see on koht kus pole aastaid keegi käinud ning ühegi laua peale ei või kindel olla, et see äkki mädanenud pole või äkki on keegi mõne luugi lahti unustanud või mõnes kohas olid lihtsalt suured tühimikud kust võis alla mustendavasse tühimikku lennata. Järgmisel hetkel ehmatab sind mõni torni lae all laperdav tuvi, siis keerab tuul mõne katuseluugi hirmsa kolakaga teise suunda jne ...

Otse loomulikult oli see väga põnev. Köismäe tornist sai mööda müüri ja mööda katuseid ronides edasi minna järgmise - Loewenschede torni juurde. Seal vahel oli kõige ohtlikum katuselõik, kus tuli teraval katuseharjal kaksiratsi istuda ning siis ennast istudes edasi nihutada. Sinna katuselt sisse ei pääsenud, kuid maja pööninguaknaid ees ei olnud - nii et aknast maja  pööningule ja sealt juba edasi torni. Järgmine torn müüri peal on õige pisikene - Nunnadetagune torn. Sinna sai ikka ja alati korraliku inimesena tänavalt maja uksest ja läbi pööningu mindud.

Järgmised tornid: Kuldjala-, Sauna- ja Nunnatorn. Taaskord täiesti suletud ala. Sinna saime 1. Keskkooli hoovist - Kuldjala- ning Saunatorni vahel on üks tühemik müüris, kust õnnestus üles ronida. Ja seal oli minu torni- ja müürivallutaja karjääri kõige ohtlikum olukord: nimelt selleks et sinna 10m kõrgusele rõdurinnatisele saada, tuli viimane ots negatiivis ronida. See oli koht kus ma pidin peaaegu selg ees alla kukkuma, kuid viimasel hetkel sai siiski jõud võitu ning jalad üle ääre vinnatud.

Allasaamine oli sealt lihtne - müüri laskeavadest tuli läbi ronida teisele poole müüri ja sealt hopsti katusele. Mööda katuseid edai pargi poole kuni sobival kaugusel kasvavate puudeni - ja hopp - puu peale ning siis juba turvaliselt maha. Sealjuures pidi aga kiire olema, kuna majaelanikele millegipärast ei meeldinud et me nende katusel kolasime :-)

Nii et see uks Nunnatornis, kust praegu kõik soovijad saavad saavad neid 3-e torni vaatama minna, meie siis olime seespool seda kõvasti lukustatud ust ja tegime sealt ehmunud turistidele koledaid hääli.

Tegemist oli siis vana hea ajaga, kus avatud olid mitmed salapärased pööninguuksed ja eksisteeris suur hulk tundmatust.

Taevaskoja 36h

Kell on 19.15. Oleme Taevaskoja stardialas olnud juba 2 tundi. Selle aja jooksul oleme pustitanud telgi,keetnud oma ü6-tunnikate ffirmaroa - hakklihaga pajaroa ning l¾?pinud kaasv¾istlejatega. Suurimat tähelepanu on pälvinud meil kaasasolev saunakaal, mille peal koigil on onnestunud end vist juba ära kaaluda. Tegelikult oi ta meil küll kottide kaalu määramiseks, aga uks korraldaja jäi juba peaaegu uskuma seda, et votame tänavu rajale kaalu ja kaalume end igas kontrollpunktis. .. Nojah,eelmisel aastal oli meil ju terve tehnopark, miks siis tänavu mitte kaal?Mooda laksid meie vanad sobrad Falckist ja soovitasid meil nende seljataguse meelde jatta. Arvasime,et kullap selleparast, et rajal naeme neid ainult eespoolt.Telginaabrusse on end seadnud Unineti voistkond,kes aga ei luba end enam nii nimetada,nad on nuud Elisa.Jaan Kunnap raakis,et tema ulesanne on rajal lisaulesandeid teha. Eks siis saab ronida, kardetavasti koos rattaga.Kohekohe on algamas voistlejate instrueerimine. Lahme kuulama!


Helikopteriga maailma katusele

Helikopteriga maailma katusele - Mount EverestNüüd on mägituristidele, keda on väga palju näiteks Mount Everestil, uus turvamise vahend olemas. Nimelt on helikopteriga saavutatud kõrgusepiiriks 10 km.

Varem üle 5000-6000 eriti ei lennatud. Nüüd aga saavad rikkad turistid endale helikopteri tippu järele tellida, kui nad seal ennast väga väsinult tunnevad. See on mägipäästjatele kindlasti oluline tulemus.

Uudisest kirjutab www.MountEverest.net selles artiklis.

 

36h võistluse strateegiakoosolek

Täna me kasutasime aega selleks, et istuda koos ja läbi arutada kõik üksikasjad mis puudutavad 36h kestvusvõistlust. Koos istusid segased@EMT võistkonnaliikmed Leivo Sepp, Kaja Pino ja Alar Jõeste.

Ühesõnaga strateegiline koosolek - üksikasju ma siin ei avalda, kuna see kahandaks oluliselt meie konkurentsieelist teiste ees :-)
Muuhulgas panime kirja et kõik peavad rattapüksid ja jooksujalanõud võtma :-)

Selline tegus plaanimine. Aega on kõigest 5 päeva - ja juba me stardimegi. Õhtul kell 20:00 antakse 200 km pikkusele distantsile start.

Rattatreening 85km: Paldiski-Tallinn

Muidugi vana jalgrattur ütleb selle kohta, et ahaa, Nissani maraton ?

Tegelikult aga peaaegu ja peaaegu ka mitte. Raja sõitsime läbi Paldiskist Tallinnasse, kuid enamuse sellest ajast olime liidrid, kuna me startisime teistest paar tundi varem. Enne lõppu said ka pärsi liidrid meid kätte.

Kaja Pino jalutab rattaga

Kodus spidomeetrit vaadates näitas see kogu sõidu ajaks 4h 44min ja 87 km. Normaalne treening järgmisel nädalavahetusel toimuva 36h võistluse jaoks. Sama tempoga peaksime ka 36h võistlusel tegema, siis oleks täiesti normaalne.

Alar Jõeste jalutab rattaga

Tagantjärele enda tehtud pilte vaadates võib tunduda, et me ainult kõndisime ratas käekõrval - ma nimelt pildistasin millegipärast ainult seisvaid või kõndivaid rattureid :-)
Vaata pildialbumist. Ja Alari pildialbum samast üritusest.

Kaunis laupäev lastega

Lapsed olid nõus jalgrattaga sõitma tulema tingimusel kui enne läheme rulluisutama.

Parkisime auto russalka juurde - ja ennäe - terve üks Pirita tee pool oli vaba uisutamiseks. Tegelikult siis toimus seal MaximusCup Pirita Rulluisusõit.

Seetõttu siis valisime mereäärse siledama tee uisutamiseks ja plaanisime tavapäraselt lauluväljakule minna - aga võta näpust. See kant oli tänasel päeval ikka väga üleüritustatud.
Nimelt lauluväljakul toimus täna 18. Maijooks. Ja mitte ainult - lisaks oli seal kohal ka lõbustuspark Veerev Wonderland. Ühesõnaga siis me väga pikalt ei rulluisutanudki.

Hiljem läksime ratastega Pirita metsa kammima ja oma tavapärast mängu mängima.

Põhiline on see, et Ramses on nii kiireks saanud, et kui tema juhtimise kord tuli, siis oli tüdrukutel tõsiselt tegu temal järgi püsimisega. Ta pani ikka hirmsa "kimoga" seal mööda metsa ringi - uskumatu. Järgi jõudsime talle vaid seetõttu, kui tal mõni apsakas juhtus.
Näiteks ühes kohas avanes meile pilt: kitsas teerada, vasakul poolel kõrge mägi üles, paremal poolel kõrge mägi alla, tee ise kaetud suurte juurikatega ja sealsamas teeraja peal kasvamas üks suur puu. Ratas oli enne seda puud külili maas ja Ramses ronis juba mäest üles - see vaatepilt oli väga naljakas, kuid arusaadavalt oli Ramses ainuke kellele ei meeldinud et selle üle naerdakse...
Kokkuvõttes: Ramses oli vastu puud sõitnud ja siis kukkunud ning mäest alla veerenud :-) Selle koha nimeks sai Ramsese Puu.
Ühe teise koha nimeks sai Kreete Juurikad (kus tema kukkus) ja Laura nimetas seda kohta järjekindlalt ikka kapsahautiseks.

Selle üle, et naised ja mehed erinevad on arutlesin ükskord. Naised kuulavad linnulaulu aga mehed sõidavad. Näiteks seal Pirita metsas ütles Kreete täiesti ootamatult, et tema kuulis metsvinti laulmas - täiesti selgelt. Peale tema ütlust ma üldse alles esimest korda kuulsin, et jah - tõesti-tõesti - mingid linnud laulavad :-) Ramses tahtis ka osaline olla ja teatas, et tema on ka ükskord kunagi parti näinud.

Tagasiteel kohtasime Russalka juures pulmalisi kes lasid 2 valget tuvi lendu, hiljem ka ühe kõve põraka (aupaugu) ja käisime meres jalgu solistamas.