Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

11. juuli 2015 on see päev mil toimus Võsul Südasuve maraton http://sydasuve.eestimaraton.ee/ ning seda päeva mäletan ma pikalt.

Aastaks 2015 sai püstitatud eesmärk joosta maraton alla 3-e tunni ning täpsem sihik oli seatud 2:55 peale.

Aasta 2015 sportlik eesmärk on TÄIDETUD! Täiesti pöörane ja ulme!

Lõpetasin maratoni ajaga 2:53 ning olin oma vanuseklassis 1. koht ning üldarvestuses 4. koht.

Rada.

Stardist joostakse 1,8km edasi-tagasi ning sellele järgnevalt 5 korda 7,7km pikkust ringi.

Edasi-tagasi otsa ja natuke peale, täpsemalt 4 km jooksin liidritega koos. Kui aga 4km lõpus vaatasin kella vahekokkuvõtet, mis näitas keskmiseks tempoks stabiilselt 3:50 ja pulss oli tõusnud 169 peale, teadsin ette et jätkama pean oma tempoga kui tahan maratoni hästi lõpetada.

Lasin neljase pundi eest minema ning võtsin oma planeeritud 4:00 tempo. Kuna pulss oli juba üleval siis kulus paar kilomeetrit et nii väike tempomuutus uuesti pulsi alla tooks. Keskmisega 4:00 tuli pulss ilusti 163-165 peale. See oli täiesti OK. Kenasti 5% alla laktaadiläve.

Tagasi kordagi ei vaadanud, kuid arvestasin et sellise tempo juures ei tohiks olla ühtegi meest kes mulle järgi jõuab. Nii ka oli.

Kahe ringi vältel nägin neljast punti veel enda ees, kuid ma ei teinud katsetki neile sappa hoida. Mul oli oma tempo ja enda jooks. Üks mees aga esimesest pundist ei olnud osanud oma tempot valida ning vajus kaduvikku. Seega ette jäi kolm meest, kes seal üsna võrdselt ka lõpetasid.

 
Vaatan, et päris ilus reie nelipealihas joonistub siin kellegi jalal 

Võsult välja keerates oli üks põndak, mis iga ringi järel muutus aina suuremaks. Kui esimesel ringil sai see ületatud tempoga 3:50 ning ei pannud tähelegi siis viiendal ringil oli tegemist juba paraja munamäega.

Rada liigituski minu jaoks kolme osasse:

1. Võsult välja keeramise sirge: põndak, lõbusad kaasaelavad tantsutüdrukud (AITÄH!) seejärel kurvid mis tuli sirgeks joosta kui autosid polnud siis muusika ja kõlarid koos ühe ergutava toreda tüdrukuga (AITÄH!) ning peale seda kohe ärakeeramine. Pea olematu küljetuul.

2. Tagumine sirge. See oli kerges vastutuules, kuid selle eest õrna langusega, seega need kompenseerisid teineteist. Mis seda sirget iseloomustab: geeli söömine esimese km vältel, kaugelt-kaugelt erksavärvilise Kaja nägemine, Kaja jookseb minuga kaasa mõned sammud et saan mugavalt võtta joogipudeli (AITÄH!), paarsada meetrit joon, pudel lendab teeserva enne ametlikku joogipunkti, energiatase tõuseb ning edasi hakkan juba ootama metsa ja sirge lõppu mis järjest rohkem allamäge, kuni Võsule sissekeeramiseni. Järgmiseks ringiks on Kaja pudeli üles korjanud, puhtaks pesnud ja uuesti Värska mulliveega täitnud (AITÄH!).

3. Võsu sirge: mõnus kiire hoog sees viimasest laskumisest ning tavaliselt ka kiire km aeg, tee ääres parkivate autode rivi mis iga ringiga hakkas järjest varem, Võsu majad, teeäärsed ergutajad (AITÄH!), muusika ning vahvad tantsutüdrukud ja –poisid (AITÄH!), finišisirge, RedBulli lett, finiš, vesi ja olingi uuesti Võsult välja keeramise sirgel.

Kuni 35 km-ni jooksin väga ühtlaselt ning olen endaga ülimalt rahul. Rajal aga avastasin, et 35-39 km juures tempo langes umbes 4:20 peale ja kõige aeglasem oli isegi 4:30 aga pulss ei langenud. Sel hetkel ei mõistnud miks see nii oli, pingutasin küll, kuid ikka tempo soovitust madalam ja pulss püsis sama. Viimased 2 km siiski tõstsin tempot, suutsin joosta 4:16-ga ning pulss muidugi tõusis peaaegu laktaadiläveni.

Hilisem jooksuanalüüs selgitas välja arendamist vajava koha. Kuni 26 km-ni oli jooksukadents keskmiselt 187-190, ma ütleksin et väga ilus tulemus. 26 – 35 km vältel langes kadents 182-184 peale ning alates 36 km-st oli kadents 178-180.

See selgitab ka tempolangust ja pulsi mitte langemist. Keha jooksis ebaökonoomselt. Seega pean rohkem keskenduma sellele, et ka väsinud peast korralikku tihedat kadentsi suudaksin joosta.

Kogu maraton oli tegelikult väga mõnus. Kuigi tempo lõpus langes, ei nimeta ma seda ärakukkumiseks – ma olin väga hästi treenitud ja tundsin kuni viimaste kilomeetriteni endas kõigele vaatamata head minekut.

13. juuni 2015 toimus Narvas poolmaratoni (21,1 km) Eesti meistrivõistlused. Vanuseklassi M40 arvestuses saavutasin 4. koha ajaga 1:21:01 (üldarvestuses 37. koht). Protokollis on küll märgitud 5. koht, kuid seal vahel on üks mees mitte-eestlane, seega eestikate arvestusest jääb tema välja. Samamoodi ei saa Mukunga Eesti meistriks, vaid seda on Fosti.

Hea rada, mõnus ilm, samm kerge ja minek hea. Kuid ausalt öeldes saan ilmselt treeneri käest sugeda kuna jooksin mugavusstoonis ja seetõttu jäi päris eesmärk tegemata. Eks ma jätsin endale arenemisruumi ning alla 1:20-e pean järgmine kord jõudma. Seekord siis keskmine tempo 3:50 ning keskmine pulss 168.

Pulss ja enesetunne jooksu ajal iseloomustabki seda, et jooksin mugavustsoonis. Vaid viimasel kilomeetril ületasin seda veidi. Lootsin nimelt lõpus Indrekuga finišit teha ja vajutasin veidi pedaali, kuid mul on siiralt kahju et see ainult minu ürituseks jäi. Samas kogu jooksu kiireim kilomeeter oligi viimane: 3:36 min/km.

Pöörane treeningmatk koos Silveriga läbi Eesti. Lõpetasime pühapäeva hommikul kella 4 paiku Tallinnas. 30-31. mai 2015.

Rongiga Lelle jaama.

Mööda teid, läbi soode ja rabade.

Ardu lähedalt saime sinna eelnevalt valmis pandud jalgrattad ja natuke vihmavarju

Nädala jooksukilometraaž kokku 160 km.

Leidub selline lahe jooks Emumäe kandis. Jooksu käigus tõustakse kaks korda mäe otsa ning tehakse ka üks pikem tiir, niit seekord tuli kokku 9,5km. http://www.emumae.ee/ 30. mai 2015

6. koht. Kuna eelnev nädal oli tõsine töönädal (töö all pean silmas jooksu treeninguid), siis peamine ootus antud jooksule oli seal treeneri soovitusel korralik tempokross joosta. Sellega olen väga rahul. Keskmine tempo 4 min/km ja AVG pulss 166, tõusumeetreid 114m.

Kaja saavutas Emumäe jooksul oma naisteklassis 3. koha. PALJU ÕNNE!

Allolev pilt on viimane tõus enne finišit. Aga oli see vast üks ronimine.

Seega Emumäe jooksuga kokku tuli nädala kilometraažiks 120km. Ja etteruttavalt ütlen, et sellega nädal ei lõppenud. Samal õhtul läksime Silveriga koos trenni ning tegime 40km jooksu ja 90km ratast.

Nimetuse Tartu Jooksumaraton all toimub 23km pikkune maastikujooks Otepäält Elvasse.

10.05.2015 Tartu Jooksumaratoni lõpetamise aeg 1:33:30 ja koht 60.

Keskmine tempo 4:01. Enamik inimesi kes vähegi on jooksuga kokku puutunud, mõtleks et “oo - täitsa hea”.

Rahul aga oleksin ise olnud ajaga 1:30 või alla, seega keskmine tempo oleks pidanud olema 3:55. Positiivse külje pealt vaadatuna on kuhu areneda.

Sõbrad Rait, Kait ja Tanel olid kõik mitmeid minuteid eespool. Rääkimata Tõnust kes jooksis välja 6. koha.

Aga rebimist oli sõna otseses mõttes kuni viimaste meetriteni. Veel 500m enne lõppu olin suhteliselt üksi, kuid siis hakkas selja tagan hingeldamine. Selgus, et üks Sparta jooksja on otsustanud minuga võidu joosta. Erinevalt Viljandist olin ma seekord selliseks toredaks võiduajamiseks valmis. Sirutasin sammu pikemaks ja tempo tõusis 3:14 min/km peale, ja see tagas ka paarimeetrise edu Sparta jooksja ees.

Ilusal 3.mail 2015, täpselt kaks päeva peale Viljandi järvejookus toimus Saku Trail Run. Joostakse 16km pehmel maastikul, üle juurikate ja kraavide ning mööda sinka-vonka single-träkke.

46 jooksjat lõpetas, minu aeg 20 sekundit kolmanda koha taga.

Lõpetasin 4. koht, ajaga 1:06:48.

Võitja, Ranno Erala aeg 1:05:04.

Tulemused väljas siin lehel: http://marathon100.com/est/uudised/uudised.n/hinda-saku-trail-runi-2015

Tänasele 2015 aasta 1.mai Viljandi järvejooksule sõites oli mu kõige sügavam salaplaan joosta esimese saja hulka. See oli nii sügav salaplaan, et ei julgenud seda iitsatada isegi mitte autokaaslastele Kaja, Viivi ja Kirti, kellega kõik ühiselt Viljandisse sõitsime.

Nimelt esimesed 100 saavad graveeritud personaliseeritud medali ja ilusa kollase t-särgi kirjaga “Esimesed 100”.

Viljandi järvejooksu lõplik koht 80 ajaga 44:18 ning keskmine jooksutempo 3:51 min/km.

Kuna mu stardinumber oli 1826, oli kõige esimene ülesanne otsida üles kusagilt määramatusest mees, kes jagab ettepoole stardigruppi pääsemise kleepsusid. Lõpuks oskas keegi mulle näidata, et “näe seal rahva hulgas see sinise jopega mees, tal on neid kleepse”. Läksin siis tema juurde ja ütlesin et sooviksin eestpoolt startida, ega ma väga originaalsem ei osanudki olla. Mees küsis eelmise aasta aja kohta – ütlesin et puudub, siis üle-eelmise – no siis ma panin julmalt valet ning ütlesin 46 min. Selle peale vaatas ta mind sellise näoga, et eks Sa vist praegu luiskad. Ma teatasin talle, et mul on eesmärk esisaja sisse joosta – ta ütles, et sinna tahavad täna vähemalt juba 300 inimest joosta. Selle peale oskasin vaid õlgu kehitada – aga viimaks andis ta mulle kleepsu stardigruppi 300-500.

Hea seegi.

Võisin minna rahulikuma südamega sooja tegema.

Jooks algas väga rahulikult, sest alustuseks on staadionilt vaja välja pääseda. Põhimõtteliselt oli kuni esimese vahefinišini mäe otsas üks keskpärane tunglemine. Peale seda hõrenesid read märgatavalt.

Olin ausalt öeldes üllatunud kui hõredas rivis ma jooksin. Kujutasin seda jooksu ette sellise rahvamassis panemisega – aga ei miskit. Kaks inimest siin, 10m vahet siis kolm inimest jne. Eks ma siis muudkui sikutasin nende väikeste grupikeste abil ettepoole.

Kui järve otsa jõudes näitas neljas kilomeeter tempot 3:30 (allamäge, aga ikkagi) ja keskmine pulss 176, mõtlesin küll et oi-oi-oi, see ju kaugelt üle isikliku laktaadiläve, nii vist kaua ei kesta. Aga hoogu alla ka ei lasknud.

Senikaua kui suudan hingata 2-2 on kõik korras ja suudan joosta. 2-2 tähendab kaks sammu sissehingamine ja kaks sammu väljapuhe.

Alates kaheksandast kilomeetrist unistasin ainult sellest kuidas ma peale finišijoone ületamist pikali kukun ja terve minuti ei tee midagi kui ainult lõõtsutan nagu tühjaks imetud tomat.

Kusagil 9. km peal luges keegi numbreid ning kuulsin numbrit 90. Sain aru, et nüüd ei või enam grammigi järgi anda.

Üheksanda km lõpus näitas tempo 3:52 ja keskmine pulss 178. See tundus täiesti pöörane aga selleks ajaks olid ka kõik suuremad tõusud selja taha jäänud.

Viimane kilomeeter – see kerge tõusuga pikk Viljandi linnatänav – tuli tempoga 3:44 ning keskmise pulsiga 182. Pöörane milleks inimene on võimeline. Suutsin mööduda mõnedest jooksjatest.

Paistab ärakeeramise koht, päästev staadion, seal finišijoon ning pikali kukkunud mina. Alloleval pildil on viimased 25m enne finišit.

Kui Kaja ütles lõpetamise järel, et oleks võinud rohkem pingutada siis ma ütlen ausalt, kõik mis minus vähegi oli, jäi sinna rajale. Ja olles peale finišit veidi aega liikumatult lebanud tonksas keegi mind jalaga, et “elad ikka või?”. Elan-elan. Vägagi elan!

Enesetunne on hiilgav!

Xdreami tiimikaaslased Tõnu Lillelaid lõpetas 16. kohaga ja ajaga 40:09 ning Rait Pallo 65. koht ajaga 43:50. Seega on mul veel arenguruumi

Ja kuna jooksusport on alles vanas eas mulle külge hakanud siis jooksin muuhulgas täna ka enda 5km (18:50) ja 10km (38:40) elu parimad ajad.

Ja kui kell teatab tavaliselt peale raskemaid treeninguid, et nüüd võid 24 või 28 tundi puhata siis peale Viljandi jooksu ütles kell lihtsalt numbri 3. Ja sinna järele oli kirjutatud väikselt “ööpäeva”.

Aasta algas veelgi aktiivsemalt kui eelmine lõppes.

Alljärgnevad andmed siis Jaanuar kuni peaaegu aprilli lõpp.

Keskmiselt treeningtunde nädalas: 14 h

Keskmiselt jooksukilomeetreid nädalas: 92 km (see oleks nagu põhiala)

Heas kohas on Paldiski.

Mugavalt tunniajase rongisõidu kaugusel, kuid ratastega mööda rannikuteid tagasi tulles on võimalik distantsi suurtes piirides nihutada. See trass on tulnud piiridesse 63 – 90km erinevatel aastatel.

Seekord siis koos Assariga ja kokku tuli 63km. Assaril mõni km rohkem.
15.03.2015.

Ilus oled, Eestimaa!

Kõik algas sellest, kui saabusin septembris 2014 nädalaselt tööreisilt Sarajevost ning kohtusin Frankfurthi lennujaamas ühe inimesega.

Tema nägu säras rahulolust, tal olid jalas liibukad ja tossud, seljas t-särk kirjaga Berliini maraton ning tema olek väljendas seda, et ta on just poodiumilt alla astunud. Tammepärg oli just pagasisse ära antud.

Peale lühikest ülekuulamist sai selgeks, et ta eesmärk oli 2:55, kuid lõpetas ajaga 2:52. See oli Kait Vahter.

Ja mõned nädalad hiljem sain aru kuidas see number oli roninud läbi mõlema ajupoolkera ja moodustanud sinna mitmed lisakäärud. See ei saanud olla muud kui uus eesmärk aastaks 2015.

See tähendab, et joosta tuleb 42 km keskmise tempoga 4:09 min/km.

Varasemad jooksuvõistlused koos aegadega olgu siinkohal välja toodud.

Tallinna Sügisjooks, 21 km ehk poolmaraton
2007 – 1:33
2005 – 1:44
2004 – 1:32
2003 – 1:43

Tartu Jooksumaraton, 23km maastikul
2007 – 1:49
2006 – 1:41
2005 – 1:47
2004 – 1:53

Maraton 42km
Vana-Aasta jooks 2007 – 3:47
Helsinki Maraton 2004 – 3:49

Viljandi järvejooks, 12km maastikul
2007 – 49:48
2002 – 53:42

Need tulemused, värskemad neist pealegi 8 aastat vanad, ei väljenda mingilgi moel võimekust joosta heast peast maratoni alla kolme tunni.

Kiiruslikud näitajad on inimesel parimad vahemikus 25-30a ning jõunäitajad vahemikus 30-35 a. Seega oma parima tulemuse oleks pidanud 43-ne ammuilma ära tegema.

Muutused

Täna töötan selgelt sihiku 2:55 nimel. Teooria kõigepealt ja siis praktika, lugesin hulgaliselt erinevaid raamatuid läbi ning hakkasin endale treeningplaani koostama.

Suur aitäh Ahto Tatterile, kes aitas mul plaani õigel ajal üle vaadata (peale kuu aega üksi rahmeldamist) ning eelkõige tänu selle eest, et aitas taastavat nädalat paremini lahti seletada.

Lisaks aitäh Pavel Loskutovile, kes oma bakalaureuse töös on hästi käsitlenud martonijooksja treeningute tulemuslikkust iseenda näitel. Ja Elo Saue bakalaureuse tööst leidsin juba omandatud raamatufaktidele kinnitust.

Tänane treeningnädala maht 110-130 jooksukilomeetrit.
Puhkenädalal 50-60 km.

Jooksule lisandub juurde ÜKE, siinkohal suur tänu Assar Jõeperale ja Taavile kes muutsid oma tavapärast hallis käimise aega ja kohandasid seda vastavalt minu võimalustega.

Iga nädal käin vähemalt korra kajakiga merel, siinkohal tänud Kajale, kes seda hullust rõõmsa meelega minuga kaasa teeb.

Ja ikka on vaja vaheldust, rutiinist tuleb välja tulla. Külmadel ilmadel kerin toas pukil ratast kuid valgematel õhtutel ja nädalavahetustel olen saanud juba kaherattalise ka õue lükata.

2014 augustis-oktoobris suutsin oma eeldatava maratoni tempoga (4:09) joosta järjest 2km. Peale seda pidin end spordirajal mõneks ajaks varna taastuma riputama. Pulss oli sellise tempoga kilomeetri lõpuks 177, mis on kaugelt üle anaeroobse läve.

2015 veebruar jooksin 16km-se otsa keskmise tempoga 4:07. Ja anaeroobse läveni oli pulsi järgi küllaga ruumi.

Ülikonda ostes astusin rätsepa juurde sisse, kuna ka slim-versioon lotendas. Rätsep: “kas väiksemat numbrit polnud, siit vöökohast peab ju nii palju sisse võtma?” – mina seepeale “oli küll, aga siis ei mahtunud mu jalalihased sääretorudesse sisse”.

Aasta tagusest 74kg kehakaalust on tänaseks järel ca 65 kg.

Sõbrad juba ütlesid, et Norra suusamatkale minnes on oht mind suurema tuulega ära kaotada… Eks siis peab midagi raskemat seljakotti sättima.